Obsah (5)

§ 150§ 157§ 155§ 160§ 149

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-13-31909

) § 114 lg 1 mõistes, kuna käsutustehinguks puudus hageja ja Swedbank Liising AS nõusolek; - tuvastada kostja omavoliga põhjustatud kahju tekitamise õigusvastasus, sh kostja poolt hageja majandustegevuse (mustlasrestorani toitlustus- ja meelelahutusteenuse pakkumine) täieliku seiskumise põhjustamine. Hagiavalduse kohaselt andis kostja 01.10.2004 äriruumi üürilepingutega hagejale restorani pidamise eesmärgil üürile Tallinnas Rüütli 28/30 asuvad mitteeluruumid pindalaga 221,2 m2 ja restoranikontori pidamise eesmärgil mitteeluruumid pindalaga 83 m

1. 07.08.2007 tõstis kostja hageja üürileantud äriruumidest omavoliliselt ilma jõustunud kohtulahendita välja, mis põhjustas hageja majandustegevuse seiskumise ning võlgnevuste tekkimise liisingufirma, panga jm isikute ees. Kostja andis hageja õiguslikus valduses olnud restoraniruumid 10.08.2007 sõlmitud üürilepinguga üürile Profit Nordic OÜ-le ja kontoriruumid 15.08.2007 sõlmitud üürilepinguga üürile Benecom OÜ-le. Hageja soovib varalise kahju hüvitist seoses kostja poolt hageja omandis või õiguslikus valduses olnud vara ilma hageja nõusolekuta ja mõistlikku hüvitist (renti) maksmata kolmanda isiku kasutusse andmisega olukorras, kus hageja ei saanud vara oma majandustegevuses kasutada, kuid pidi liisinguvaralt maksma liisingumakseid. Samuti soovib hageja hüvitist seoses Swedbank Liising AS-le kuulunud köögiseadmete osalise kaotsimineku ning kostja tegevuse tulemusena tekkinud võlgnevustega. Hageja täpsustas 05.10.2015, et tugineb deliktiõigusliku hüvitisnõue eeldustele (VÕS § 1045 lg 1 p-d 5 ja 6).
2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi aegunud, kuna hagi ei ole esitatud kolme aasta jooksul alates ajast, kui hageja sai teada oma õiguste rikkumisest. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Hagi on ka tõendamata. Tartu Maakohtu 05.12.2012 otsusega on tõendatud, et hagejaga üürilepingu lõpetamine oli seaduslik. Hageja pole tõendanud, et talle kuulunud vara oleks olnud restorani ruumides ajal, mil kostja lõpetas hagejaga üürilepingu. Hageja andis ruumid oma volitatud esindaja Ülo Ahvena isikus 10.08.2007 aktiga üle kostja esindajale Süüne Mällile (OÜ Majanduskaitse Büroo esindaja). OÜ Majanduskaitse Büroo andis 10.08.2007 aktiga ruumid üle kostja volitatud esindajale Tõnu Juulile. Aktis on märgitud, et ruumides ei ole kolmandatele isikutele kuuluvat vara. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus jättis
4. novembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja kantud menetluskulud summas 1680 eurot (sh käibemaks 280 eurot). 3 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt 131 684,83 eurot, mida hageja peab enda otseseks varaliseks kahjuks. Alternatiivselt nõuab hageja käsundita asjaajamisele tuginedes kostjalt 53 820,77 eurot. Kohus palus hagejal oma nõudeid selgitada ja hageja tugines lisaks käsundita asjaajamisele üksnes lepinguvälise kahju hüvitamisele. Poolte vahel oli 01.10.2004 sõlmitud äriruumide üürileping. Kostja ütles selle hageja poolt üüri tasumata jätmise tõttu erakorraliselt üles. Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-22140 on tuvastatud, et kostjal oli õigus üürileping üles öelda ja üürileping tuleb lugeda lõppenuks alates 10.08.
5. Seega lähtus maakohus eeldusest, et üürileping lõppes 10.08.2007 ning hagejal olnuks VÕS § 334 lg 1 järgi kohustus äriruumid kostjale üle anda. Seetõttu ei saa pidada õigeks hageja väidet, et 20.09.2007 seisuga olid üürilepingud kehtivad ja kostja oli kohustatud neid täitma. Hageja väitel teostas kostja äriruumide ülevõtmisel omavoli. Valduse üleandmise nõude omavolilise realiseerimise vastu on valdajal õigus ennast kaitsta nii AÕS § 41 järgi omaabi rakendades kui ka AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõudeid esitades. Väidetava omavoli asjaoludest sai hageja teada hiljemalt
6. a augustis. Hagi esitati kohtule 01.07.2013, mistõttu puudub hagejal kostja omavolilisest valduse rikkumisest tulenev asjaõiguslik nõue.

§ 150

lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille järgi pidi hageja oma väidetavate subjektiivsete õiguste rikkumisest valduse ja omandi rikkumise ning sellega tekitatud kahju näol teada saama hiljemalt 07.08.

1. Seega pidi hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise hagi esitama kohtusse hiljemalt 07.08.
2. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et aegumistähtaeg kostja vastu suunatud nõuetes peaks tema kahjuks jõustunud kohtuotsustest ja muudest täitedokumentidest tulenevalt olema 10 aastat. Täitedokumendist tulenev aegumistähtaeg on suunatud hageja ja tema võlausaldajate vahelisele suhtele, st täitedokumendiga tunnustatud nõudeid on hageja võlausaldajatel õigus tema vastu maksma panna

§ 157lg-s 1 sätestatud 10-aastase tähtaja jooksul.

Hageja väide, justkui oleks hageja ja kostja vahel 26.10.2010 sõlmitud notariaalsest lepingust (kinnistamisavaldus pärija kandmiseks kinnistusraamatusse, ühishüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping), mille poolteks on mh A. Shapura ja S. Tomson, tulenev õigussuhe, jääb arusaamatuks. Ei hageja ega kostja pole nimetatud lepingu pooleks. Hüpoteegi kustutamiseks on õigustatud andma nõusoleku kinnisasja omanik ja hüpoteegipidaja, mistõttu on hageja taotlus nõuda kostjalt nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks perspektiivitu. Nimetatud lepingut puudutavad aegumistähtajad ei puuduta hageja ja kostja vahelist vaidlust, mis on suunatud kostja poolt hagejale rahalise kompensatsiooni maksmisele, mida saab eelkõige käsitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Seega on hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue aegunud ning nõue tuleb jätta rahuldamata. Alternatiivses nõudes soovib hageja, et kostja hüvitaks hagejale 53 820,77 eurot tulenevalt käsundita asjaajamise sätetest. Hageja tugineb asjaolule, et kostja on väidetavalt käsutanud hagejale ja Swedbank Liising AS-le kuuluvat vara, andes need kolmandate isikute kasutusse. Hageja ei saa esitada nõuet, mis kuulub kolmandale isikule, mistõttu Swedbank Liising AS-le kuulunud vara osas on nõue esitatud TsMS § 423 lg 2 p 2 mõttes perspektiivitult. Samuti ei kvalifitseeru hageja alternatiivne nõue käsundita asjaajamise eelduse puudumise tõttu käsundita asjaajamisest tulenevaks nõudeks, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. VÕS § 1018 lg 1 sätestab käsundita asjaajamise üldeeldusena, et kostja (käsundita asjaajaja) oleks teinud midagi hageja (soodustatu) kasuks. Hageja leiab, et kostja on põhjustanud talle varalist kahju, toomata välja, millisel viisil võis kostja hagejat objektiivselt soodustada ja olla seeläbi käsundita asjaajajaks VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Lisaks rakendub käsundita asjaajamisega seotud kahju hüvitamisele

§ 150

lg 1 kohane 3-aastane aegumistähtaeg.

§-st 149 tulenev 4 10-aastane aegumistähtaeg on kohaldatav käsundita asjaajaja kulutuste ja tasu hüvitamise nõuetele. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus leidis, et kostja õigusabikulud on põhjendatud ja vastavuses tsiviilasjas tehtud toimingute mahuga. Samuti on aktsepteeritav kostja esindaja tunnihind. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale esindajatasu 1680 eurot, sh käibemaks 280 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Romale Restoran esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. novembri 2015 otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) leidis kohus ekslikult, et hageja on tuginenud lisaks käsundita asjaajamise sätetele üksnes lepinguvälise kahju hüvitamisele VÕS § 1043 jj järgi. Hagiavalduse esitamise tingis kostja poolt hageja omandi ja õigusliku valduse omavoliline äravõtmine ilma õiglase tasuta, milline tegevus oli vastuolus 01.10.2014 üürilepingute p-dega 4.1.8; 2) ei saanud kohus lähtuda eeldusest, et pooltevaheline üürileping oli lõppenud. Tsiviilasjas nr 2-07-22140 jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud, et kostja ei tegutsenud 07.08.2007 (samuti 10.08.2007) üürilepingut lõpetades omavoliliselt. 07.08.2007 ei toimunud ruumide üleandmist kostjale, vaid kostja volitatud isikud (OÜ Majanduskaitse Büroo töötajad Lauri Vitsut ja Süüne Mäll koos abilistega) tõstsid hageja tema seaduslikus valduses olevatest äriruumidest välja. Kostja tegevus oli tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-dest 5 ja 6 õigusvastane ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama tulenevalt VÕS §-st 1043, kuna ta on kahju tekitamises süüdi. Kohus jättis VÕS § 127 lg 4 kohase põhjusliku seose kahju hüvitamiseks välja selgitamata. Kohus jättis hageja tõendid (Põhja Politseiprefektuuri kesklinna politseiosakonna 16.08.2007 kiri nr PHJ 10.2-205/44618, Politsei- ja Piirivalveameti 02.07.2013 kiri nr 2.1-4/109006-2 ja 25.02.2014 kiri nr 2.1-4/33217-2) hindamata; 3) hindas kohus ebaõigesti tõendeid, juhindudes hageja ja kolmanda isiku vara olemasolu tuvastamisel 10.08.2007 mitteeluruumide üürile andmise ja vastuvõtu aktist ning tsiviilasjas nr 2-07-22140 jõustunud kohtuotsuse põhjendustest. Nimetatud kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud asjaolu, kas 07.08.2007 jäi hageja seaduslikus valduses olnud äriruumidesse hagejale või kolmandale isikule kuuluvat vara. Kostja on 10.08.2007 mitteeluruumide üürile andmise ja vastuvõtu aktis kinnitanud, et Rüütli 28/30 üürile antavad ruumid vastavad restorani pidamise tingimustele. Fakti, et 10.08.2007 jätkati mustlasrestorani teenuse osutamist, kinnitas hageja omapoolsete tõenditega: Harju Maakohtu 25.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-51851 koos Swedbank Liising AS 11.05.2009 vara müüki suunamise aktiga nr 1404-99 ja ajakirja Just nr 133
3. a septembrikuu reklaam, mille kohaselt on Rüütli 28/30 taas avatud mustlasrestoran ning fotolt on võimalik näha nii hagejale kuuluvat sisustust kui ka kostja esindajat L. Vitsutit, ning J. Pavljutšenkova hagiavaldus tsiviilasjas nr 2-08-72086; 4) on ekslik kohtu järeldus, et hageja on esitanud nõude sooviga taastada valdus; 5) ei ole hagi aegunud.

§ 155

lg-te 1 ja 2 järgi on hageja omandiõigusest tuleneva hagi aegumistähtaeg 30 aastat ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hageja omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue kostja kui omavolilise valdaja vastu ei aegu. 07.08.2010 ei olnud hagejale selge, kas tal õnnestub taastada valdus mustlasrestorani varale ja sisustusele, kuna tsiviilasjas nr 2-07-22140 oli vaidlus pooleli. 03.08.2010 esitas hageja tsiviilasjas nr 2-07-22140 avalduse hagi muutmiseks, taotledes kostjalt kahju hüvitamist. Maakohus jättis avalduse 26.10.2010 määrusega rahuldamata eelkõige asjaolu tõttu, et kostja vaidles hagi muutmise vastu. Kohtumäärus jõustus 10.05.2011. Tulenevalt

§ 160

lg-st 1 peatub aegumine õigustatud 5 isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Alates 05.04.2011 kehtiva

§ 157

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat; 6) puudutas kahju hüvitamise nõue ka mustlasrestorani sisustust (interjööri), millega oli kostja nõusolekul ja heakskiidul oluliselt parandatud ruumide vastavust restoranipidamisele. Seetõttu oli kostjal võimalik restoraniruumid juba 10.08.2007 uuesti üürile anda. Kohus jättis välja selgitamata VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud hüvitamise võimaluse; 7) ei ole 26.10.2010 sõlmitud notariaalsest lepingust tulenev nõue aegunud, kuna kohustuse täitmist ei ole lepinguga kindlaks määratud, mistõttu kohaldub võlasuhtele VÕS § 82 lg

1. Kohus ei saa iseseisvalt määratleda kohtumenetluses mitteoleva õigussuhte aegumistähtaega. Ekslik on ka kohtu järeldus, et hageja ei ole lepingu osapooleks. Tulenevalt hageja ja AS Hansapank vahel 14.04.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-074802-JI oli laenusuhte käendajaks S. Tomson. Kuivõrd hageja majandustegevus seiskus kostja süül, pidi hageja kohustuse täitma S. Tomson, kes nõudis võlgnevuse tasumist hagejalt. Hageja juhatuse liige vastutab hageja kohustuste õigeaegse ja korrektse täitmise eest. Hageja juhatuse liikme näol on tegemist solidaarvõlgnikuga, kes käendas laenulepingust nr 05-074802-JI tulenevat nõuet hüpoteegiga temale kuuluvatele kinnisasjadele. Tulenevalt PS §-st 19 ja §-st 32 ning AÕS § 80 lg-st 1 on hagejal kui solidaarvõlgnikul õigus esitada kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hageja täpsustas eelistungil, et taotleb kostjalt 26.10.2010 notariaalsest lepingust tuleneva kahju 19 173,49 eurot hüvitamist, mitte nõusoleku andmist hüpoteegi kustutamiseks; 8) on kohtu seisukoht, et hageja ei saa esitada nõuet, mis kuulub Swedbank Liising AS-le, vastuolus TsMS § 3 lg-ga 1 ja AÕS § 80 lg-ga
2. Liisingulepingutest nr VL0063/30517 ja 0089441L tulenevalt oli hagejal ainuõigus liisinguvara kasutada ja vallata kuni liisingulepingu järgsete osamaksete tasumiseni. Hagi esitamise seisuga oli mustlasrestorani sisustus kostja tegevuse tulemusel hävinenud ja mustlasrestorani vara kaduma läinud, mille tõenditeks on Harju Maakohtu 25.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-51851 koos Swedbank Liising AS 11.05.2009 vara müüki suunamise aktiga nr 1404-99; 9) ei peagi hageja nõudele saama rakendada VÕS §-s 1018 sätestatut, kuna hageja ei ole väitnud, et ta kiitis kostja tegevuse heaks või et kostja oleks tegutsenud hageja teadmisel. Samas tekib küsimus hageja nõude osas, mis puudutab mustlasrestorani interjööri parandamist ja ruumide sisustust, mis oli teostatud ja soetatud kostjaga kooskõlastatult. Sellise nõude rahuldamise võimalust ei ole kohus VÕS § 286 lg 1 ja § 1018 lg 1 koosmõjus hinnanud. Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus ei kohaldanud VÕS § 1024 lg 1 sätet. Selle nõude aegumistähtaeg on

§ 149

järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest; 10) volitas hageja juhatuse liige 08.02.2007 Ü. Ahvenat esindama hagejat seoses hageja igapäevaste majandustehingutega. Ü. Ahvena toimingud 10.08.2007 ruumide üleandmisel ja akti allkirjastamisel ning 20.09.2007 avalduse Harjumaa Veterinaarkeskusele allkirjastamisel väljusid hageja igapäevasest majandustegevusest ning seega oli vajalik hageja ainuosaniku põhikirja p 7.2.8 järgne otsustus. Ü. Ahvena 10.08.2007 allkirjastatud akt ja 20.09.2007 avaldus tuli jätta arvestamata, kuna need tõendid on ebausaldusväärsed; 11) ei ole kostja taotletud õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. 1680 euro suuruse õigusabikulu kindlaksmääramine riivab hageja ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, kuna sellega pannakse talle põhjendamatult suur varaline kohustus kostja kasuks, arvestamata, et kostjal oli kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-07-22140, mis kestis ca 7 aastat ning kus kostja õigusabikulu suuruseks oli 1139,12 eurot, olemas eelnev sarnastele asjaoludele tuginev kogemus; 12) oli hageja 01.09.2015 istungil esitatud taotluste tähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus. Asjas oli vajalik välja selgitada, mis toimus 07.08.2007 ning kuidas ja kelle poolt toimus liisinguvara üleandmine Swedbank Liising AS-le. Hageja palus kuulata tunnistajatena üle hageja juhatuse 6 liige A. Shapura vande all ja S. Tomson kui käendaja ning nõuda Swedbank Liising AS-lt kirjalik selgitus, kuidas toimus liisingulepingute nr VL0063/30517 ja 0089441L liisinguvara tagastamine. Juhul kui kohus tühistab maakohtu otsuse, palub apellant lubada hagejal esitada taotlused maakohtus menetluse jätkamisel. 5. Andreas Berglin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus oma seisukohti põhjalikult põhistanud ja hinnanud objektiivselt kõiki tõendeid. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid õigusliku aluse kostjalt taotletud summa väljamõistmiseks. Ekslik on väide, et hageja ei ole ruume üle andnud. Kohtutoimiku II kd, tl 15 oleva akti kohaselt andis hageja volitatud esindaja Ü. Ahvena isikus ruumid kostjale üle. Hageja ei ole taotlenud Ü. Ahvena volituste tühiseks tunnistamist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et antud kuupäeval ruumide üleandmist ei toimunud. Aktist (II kd, tl 18) nähtub, et 10.08.2007, kui OÜ Majanduskaitse Büroo andis ruumid edasi kostja esindajale T. Juulile, ei olnud ruumides kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Asjas ei oma tähtsust hageja ja kolmandate isikute vahelised võlasuhted, mille osaliseks ei ole kostja, ega kohtulahendid, mille menetlusosaliseks ei ole kostja; 2) on hagi aegunud.

§ 150

lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja sai või pidi teda saama oma väidetavate õiguste rikkumisest ajal, mil hageja valduses ja kasutuses olnud ruumid läksid üle kostja volitatud esindajale S. Mällile, s.o 10.08.2007; 3) on kostja menetluskulud mõistlikud ja vastavad õigusabi osutamiseks kulunud ajale; 4) tuleb apellandi taotlus, kuulata üle hageja seaduslik esindaja A. Shapura ja S. Tomson, jätta rahuldamata. Hageja ei taotlenud maakohtus S. Tomsoni tunnistajana ülekuulamist. Hageja taotluse enda seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks jättis kohus õigesti rahuldamata, kuna hageja ei esitanud taotlust kohtu määratud tähtajaks. Oma väidete tõendamiseks oleks hageja võinud teha päringu Swedbank Liising AS-le. Pooled nõustusid menetluse jätkamisega kirjalikus menetluses. Seega hageja loobus enda esindaja vande all ülekuulamisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude OÜ-lt Romale Restoran väljamõistmise osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada ise apellatsioonkaebus ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Hagiavalduse (III kd, tl 1 35-138) ja kohtuistungil esitatud seisukoha (III kd, tl 184) kohaselt nõudis hageja kostjalt kahju 131 684,83 eurot väljamõistmist VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ning 53 820,77 euro (alternatiivnõue) väljamõistmist käsundita asjaajamise (VÕS § 1018 jj) sätete alusel. Hageja loobus alternatiivnõude osas tuginemast alusetu rikastumise sätetele, kuna kostja ei ole tema andmetel alusetult rikastunud. Hagiavalduse põhjendustest nähtuvalt tugines hageja ka alternatiivnõude puhul sellele, et seoses kostja poolt üürilepingu omavolilise lõpetamisega seiskus tema majandustegevus ning ta ei saanud restoraniruume (talle kuuluvat restoranisisustust ja tema valduses olnud köögiseadmeid, kahte kohviveskit ning kahte kohvimasinat) eesmärgipäraselt kasutada ning 7 sellest tulu teenida. Sellest tulenevalt on ka hageja alternatiivnõude puhul tegemist kahju hüvitamise nõudega, mis on kvalifitseeritav samuti VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi ning õige on maakohtu seisukoht, et hageja alternatiivnõue ei ole kvalifitseeritav käsundita asjaajamise sätete alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja nõue on tervikuna kvalifitseeritav deliktilise kahju hüvitamise nõudena, millele kohaldub

§ 150lg-s 1 sätestatud kolme aastane nõude aegumistähtaeg.

Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 07.08.2007 ning kuna hageja esitas hagi kohtusse 01.07.2013, siis on tema nõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu vastavaid põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

1. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hageja alternatiivnõue on kvalifitseeritav lisaks VÕS §-le 1018 ka kulutuste hüvitamise nõudena VÕS § 286 lg 1 järgi, on ekslik. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu menetluses ei ole hageja nõudnud kulutuste hüvitamist VÕS § 286 lg 1 alusel ning seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg-te 1, 3 ja 4 alusel hageja nimetatud väite tähelepanuta. Hageja poolt esiletoodud asjaoludest nähtuvalt ei saanud hageja seoses kostja omavolilise tegevusega eesmärgipäraselt kasutada muu hulgas tema valduses olnud ja AS-le Swedbank Liising kuuluvaid köögiseadmeid, kahte kohvimasinat ja kahte kohviveskit. Eelnevast ei saa aga järeldada, et hageja oleks esitanud nõude AS Swedbank Liising huvides. Seetõttu ei ole õige maakohtu see põhjendus, mille kohaselt hageja on tegutsenud AS Swedbank Liising huvides ja esitanud kohtusse nõude, mida saaks esitada AS Swedbank Liising. Nimetatud põhjendus tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.
2. Esialgses hagist (I kd, tl 8) ning hageja selgitustest kohtuistungil (III kd, tl 183) on arusaadav, et hageja nõudis kostjalt kahju 19 173,49 eurot hüvitamist, mis tulenes 14.04.2005 laenulepingust (I kd, tl 68-72) ning selle täitmise käigus 26.10.2010 sõlmitud ühishüpoteekide seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (I kd, tl 118-122). Kuigi hageja on nimetatud nõuet käsitlenud ebaselgelt (nõudnud ka ühishüpoteegi kustutamist), on maakohus õigesti leidnud, et hageja kahjunõue 131 684,83 eurot sisaldab ka nimetatud nõuet ning see on aegunud. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et nimetatud nõudele kohaldub erinev aegumise regulatsioon, ei ole õige.
3. Hageja tuginemine

§ 155

lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumistähtaegadele ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole esitanud kostja vastu omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet. Samuti on põhjendamatu hageja tuginemine

§ 160

lg-le 1, mille kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Aegumise peatumisega

§ 160

lg 1 tähenduses on käsitletav olukord, kus nõuetekohane hagi on menetlusse võetud ja kostjale kätte toimetatud. Sellistele asjaoludele ei ole hageja tuginenud ning üksnes see, et tsiviilasja nr 2-07-22140 menetluse kestel oli hagejal soov kahju hüvitamise nõue esitada, ei ole samastatav hageja poolt kostja vastu nõude esitamisega. Nimetatud asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtulahendis (vt Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-07-22140). Õige ei ole ka see hageja seisukoht, et nõude aegumisele kohaldub

§ 157lg-s 1 sätestatud 30 aastane aegumistähtaeg.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja nõue kostja vastu ei põhine täitedokumendist tuleneval nõudel.

1. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja nõude aegumisele. Riigikohus on asunud seisukohale (näiteks lahendid 3-2-1-131-07; 3-2-1-92-02), et kui üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue 8 oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna kostja tugines nõude aegumisele, siis puudus maakohtul vajadus tuvastada hageja nõude olemasolu, st hinnata ka hageja esitatud tõendeid. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult hindamata tema esitatud tõendid. Kohtuotsus varasemas tsiviilasjas on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 tähenduses ning hageja nõude kvalifitseerimisel ja aegumise kohaldamise otsustamisel oli maakohtul õigus muu hulgas hinnata kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-07-
3. Iseenesest õige on hageja väide, et ta ei esitanud valduse taastamise nõuet. Samas nähtub kohtuotsuse põhjendustest (maakohtu otsuse p 12), et maakohus käsitles kostja väidetavat omavoli seoses hageja nõude kvalifitseerimisega, kuivõrd kostja väidetav õigusvastane käitumine on üheks deliktiõigusliku vastutuse eelduseks.
4. Maakohus jättis põhjendatult (III kd, tl 181) rahuldamata hageja taotluse kuulata TsMS § 2681 alusel vande all üle hageja seaduslik esindaja A. Shapura. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust mitte nõustuda maakohtu vastavate põhjendustega. Maakohtu istungi protokollist (III kd, t.l 179-186) ei nähtu, et hageja oleks taotlenud tunnistajana S. Tomsoni ülekuulamist. Lisaks nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et hageja ei ole esitanud taotlust hageja seadusliku esindaja A. Shapura ja tunnistaja S. Tomsoni ülekuulamiseks ringkonnakohtus.
5. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Kostja lepingulise esindaja kulude suurus 1680 eurot (sh käibemaks) on vastavuses tsiviilasja keerukuse ja õigusabile kulunud ajaga ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige.
6. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kostja lepingulise esindaja tutvunud hageja apellatsioonkaebusega ning koostanud vastuse apellatsioonkaebusele ning kulutanud sellele kokku aega kaks tundi. Arvestades kostja lepingulise esindaja tunnitasu määra 100 eurot, on õigusabikulude suuruseks kokku 240 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulud ringkonnakohtus kokku 240 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb hagejalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja