Obsah (12)

§ 162§ 190§ 50§ 229§ 442§ 348§ 452§ 2§ 333§ 176§ 231§ 184

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 04. aprill 2015, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda ja vabastas hageja lähtudes

§ 190lg-st 7 menetluskulude (riigilõivu) riigituludesse tasumise kohustusest.

Maakohus tühistas Tartu Maakohtu

1. juuni 2013 hagi tagamise määruse, millega keelati kostjatel XXX kinnistu käsutamine, ja kustutas kinnistusraamatusse kantud keelumärke kinnisasja käsutamise keelamiseks hageja kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt teatas hageja Võru notar Inga Anipai poolt
2. jaanuaril 2011 koostatud ja tõestatud kinnistu kinkelepingust taganemise avalduses, et taganeb
3. augustil 2009 sõlmitud kinkelepingust. Taganemisavalduses on põhjustena märgitud 3 asjaolud, et kingisaajad on lukustanud kõrvalhooned ja kaevu ning hageja ei saa neid kasutada, luku taga on kõik hageja tööriistad; kingisaajad söövad ilma loata hageja tehtud hoidiseid ning takistavad igal võimalikul viisil igapäevast elu. Taganemisavalduses märgitakse, et kostjad on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust, tehes elamu ja kõrvalhoonete kasutamise võimatuks ning elu väga raskeks alates eelmise aasta sügisest. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Hagiavalduse kohaselt asusid kostjad alates
4. a sügisest tegema takistusi elamu ja kõrvalhoonete kasutamisele, kuid vastuses kostjate seisukohtadele teatas hageja, et ruumide kasutamise takistamine algas hageja alaealise lapse suhtes juba varem, s.o
5. a sügisest. Politsei- ja Piirivalveameti
6. detsembri 2013 teatisest nähtuvalt on kostja L.R.
7. novembril 2009 politseile teatanud, et kuuri uks on lahti murtud. Tähtaja arvestamisel tuleb silmas pidada, et taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise, vaid avalduse teise pooleni jõudmise aeg. Hageja väitel said kostjad kinkelepingust taganemise avalduse kätte notarilt. Kostjad on taganemisavalduse kättesaamise vaidlustanud, väites, et said kätte hageja esindaja
8. veebruari 2013 kirja, milles märgitakse kinkelepingust taganemist. Taganemisavaldusest nähtuvalt on avaldaja palunud notaril saata avalduse ärakiri digitaalselt aadressidele XXXXXXX ja XXXXXXX ning paberkandjal K.G. töökohta XXXXXX. Samad e-posti aadressid on kostjad avaldanud kinkelepingu sõlmimisel ja kostja K.G. metsateatistes.
9. oktoobri 2014 istungil selgitas kostja L.G., et notarilt tuli kiri meili teel taganemise kohta, see oli järelkaja, millal see toimus, ei mäleta. Kostjad on esitanud taotluse protokolli parandamiseks, väites, et tegelikult ütles kostja, et ei mäleta, kas, millal ja mis kirja notarilt saanud on. Kohus leidis, et kostjate taotlus ei ole põhjendatud, kuna

§ 50

lg 1 p 8 järgi peab protokoll sisaldama menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu, samuti ei ole menetlusosalise poolt kohtuistungil avaldatu

§ 229lg 2 järgi tõendiks.

Notar I. Anipai andis tunnistajana ütlusi, mille kohaselt käisid pärast taganemisavaldust tema juures ka kostjad ja küsisid, mida nad peaksid tegema, ta selgitas, et peavad kingitud asja tagasi andma. Kostjad on esitanud taotluse tunnistaja ütluste parandamiseks, kohus parandustega ei nõustunud. Hinnates hageja väiteid ja tunnistaja I. Anipai ütlusi, et kinkelepingust taganemise avalduse saadab notar tavaliselt ise välja, kuid ta ei mäleta, kas ta tegi seda ka sellel korral, tugines maakohus Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-123-07 (p 14), 3-2-1-50-12 (p-d 13, 14), 3-2-1-151-11 (p 14) ja 3-2-1-8-15 (p 13). Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Seega isegi juhul, kui hageja oleks esitanud notari saadetud e-kirja väljavõtte, ei saaks lugeda tõendatuks, et taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud vastavalt TsÜS § 69 lg-tele 1, 2 ja

1. Kohus leidis eeltoodu alusel, et eeldades hageja väidete, et kostjad hakkasid tegema hagejale takistusi juba
2. novembril 2009, tõesust, oleks hagejal olnud õigus taganeda kinkelepingust hiljemalt november
3. a, hageja pöördus notari poole
4. jaanuaril 2011, seega pärast seaduses ettenähtud taganemistähtaja möödumist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud VÕS § 270 lg 1 tähtaja, s.o ühe aasta, jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest. Seega ei ole hageja täitnud kinkelepingust taganemise formaalseid eeldusi. Taganemisavalduse materiaalsete eelduste osas on hageja esile toonud, et VÕS § 265 lg-st 1 tulenevalt ja kinkelepingu p 5.6 kohaselt oli kostjatele ette nähtud kohustus kanda kõik kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud, lisaks näitasid kostjad hageja suhtes 4 üles jämedat tänamatust, mis väljendus elamu ja kõrvalhoonete kasutamise võimatuks tegemises. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et taganemise materiaalse alusena saab käsitleda vaid taganemisavalduses nimetatud asjaolusid. VÕS § 188 lg 1 ei sätesta taganemisavaldusele vormi- ega sisunõuet, vaid piisab avaldaja selgelt väljendatud tahtest leping lõpetada. Kohtupraktika kohaselt kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS § 267 ja § 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline“. See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. „Jäme tänamatus“ kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (3-2-1-8-11, p 15). Kohus leidis, et tunnistajate XX, Õ.L., L.R., V.L. ja H.T. ütlustega on tõendatud kinnistu hoonete uste lukustamine. Kõrvahoonete uste lukustamist tuleb üldjuhul pidada tavapäraseks oma vara kaitse vahendiks, kuid kui kogu elu kinnistul elanud kinkija tunneb, et see vahend on tema jaoks piirav ja häiriv niivõrd, et avaldab seda ka naabritele, tuleb kostjate sellist tegevust lugeda jämedaks lugupidamatuseks hageja vastu. Siinjuures arvestas kohus ka hageja tervislikku seisundit (raske puue, 80% töövõimetu üldhaigestumise tõttu, psühhiaatriline haigus), millest tulenevalt võis hagejal tekkida arusaam, et teda peetakse vargaks ja sellepärast lukustatakse uksi. Tähtsust ei oma asjaolu, kas kostjad andsid hagejale võtmed või mitte. Seega juhul, kui oleks täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused, oleks hagejal olnud VÕS § 267 p 1 järgi õigus kinkelepingust taganeda. Tõendatud ei ole kostjate poolt kinkelepingu rikkumine ehk VÕS § 267 p-s 3 märgitud kinkelepingust taganemise alus. Kohtupraktikast tulenevalt tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid (3-2-1-129-05, p 29). Eesti Energia
5. oktoobri 2011 teatis võrgu- ja elektrilepingu sõlmimise kohta ei tõenda kostjate poolt kinkelepingu rikkumist, sellises tingimuses ei ole kokku lepitud. Ka XXX Vallavalitsuse
6. jaanuari 2013 teatis, millest nähtuvalt on hagejale makstud
7. a novembris toetust seoses tervisega 350 krooni ja
8. a oktoobris küttepuude ostmiseks 96 eurot, ei tõenda kinkelepingu rikkumist. Kostjad on esitanud maksekorraldused, millest nähtuvalt on nad teinud makseid Eesti Energiale ning tasunud maamaksu. Kohus leidis, et kinkelepingu tühisus TsÜS § 13 lg 1 alusel ei ole tõendatud. Notari tunnistajana antud ütluste kohaselt selgitas ta tehingus osalejatele tehingu sisu, kahtlust osalise arusaamise võimes ei tekkinud. Hageja ema ja lapsed kinnitasid tunnistajatena, et on hageja haigusest teadlikud, kuid ei kirjeldanud hageja seisundit
9. augustil
10. Meditsiinidokumentidest nähtuvalt võeti hageja kinkelepingu sõlmimise päeval kell 19.17 erakorraliselt haiglasse, kaebusteks on viimastel päevadel tekkinud ärevus, väriseb üle keha, vasem jalg eriti, ei saa midagi teha, diagnoositud on paranoidne skisofreenia, depressioon.
11. augusti kande kohaselt on patsient igakülgselt orienteeritud, meelepetteid eitab, luulu ei avalda, mõttekäik jälgitav, esiplaanil tugev ärevus, pinge, masendus, suitsiidimõtted, uni häireteta, patsient napisõnaline, murelik, nõutu, lisaks kirjutas eile oma maja väimehe nimele, nüüd muretseb, mida teised lapsed sellest arvata võivad. Peale haiglaravi k.a juunis oli enesetunne rahuldav, ravimeid võttis regulaarselt. Tunnistajate ütlused ja esitatud meditsiinidokumendid ei tõenda hageja otsustusvõimetust. Vastupidi, hageja on ise arstile selgesõnaliselt avaldanud, et kinkis maja väimehele ning tunneb pigem muret, mida teised lapsed mõtlevad. Isegi kui oletada, et hageja oli
12. augustil 2009 otsustusvõimetu, on ta tehingu heaks kiitnud, kuna pöördus
13. a notari poole kinkelepingust taganemise avalduse koostamiseks ja tõestamiseks ning
14. a juristi poole, kes koostas kostjatele ettepaneku notari juurde minekuks. 5 Kuna kohus tuvastas, et kinkeleping on kehtiv, ei ole alust rahuldada ka hageja nõuet mõista välja kostjate poolt kinnistul kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest saadud kasu 8000 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. K.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
16. augusti 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige siduda kinkelepingust taganemise üheaastast tähtaega ühe konkreetse sündmusega. Antud juhul on kinkelepingust taganemise alused erinevad ja need erinevad alused koosnevad erinevatest üksiksündmustest, s.o jäme tänamatus ning kinkega seotud koormiste ja tingimuste täitmata jätmine, millest on hõlmatud ka küttepuude ja kaevumajakese äraviimine, soojustamiseks majaseina vooderduse mahavõtmine ja remondi pooleli jätmine ning elektrilepingu ja elektri eest tasumise lõpetamine pärast seda, kui kostjad
17. a detsembris kinnistult lahkusid. Iga aluse ja iga aluse üksiksündmuse suhtes kehtib TsÜS §-dest 134–137 tulenevalt iseseisev aegumistähtaeg. Just
18. a detsembri sündmused – kostjate kinnistult lahkumine, tööde tegemata jätmine, küttepuude ja kaevumajakese äraviimine – olid ajendiks, miks hageja
19. a jaanuari alguses kostjatele kinkelepingust taganemise avalduse esitas. Kohus märkis õigesti, et kinkijal peab olema n-ö järelemõtlemise aeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist. Samas ei ole kohus hagejale sellist aega andnud, asudes seisukohale, et nii kui kolm kuud pärast kinkelepingu sõlmimist
20. a novembris leidis aset uste sulgemise fakt, hakkas kulgema VÕS § 270 lg 1 üheaastane tähtaeg. Hageja on põhjendanud, et ta pidas
21. a novembris toimunud ruumide sulgemist üksikjuhtumiks, mille alusel ei ole piisav teha järeldust, et kostjad on üles näidanud jämedat tänamatust. Ka selle küsimuse juures tulnuks arvestada hageja haiguse iseloomu; 2) hindas kohus ebaõigesti kinkelepingu p 5.6 olemust ning tegi ebaõige järelduse, et kostjad selles toodud kohustusi täitmata jättes ei ole VÕS § 267 p 3 rikkunud. Maakohtu tuginemine Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-05 p-le 29 ei ole asjakohane. Nimetatud lahendist ei nähtu, et selle kohtuasjaga seotud kinkelepingus oleks kokku lepitud, et kõik kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud kannavad kingisaajad; 3) pidanuks kohus tõendeid (taganemisavaldus, notari ütlused tunnistajana, kostja L.G. poolt taganemisavalduse saamise omaksvõtt eelistungil) kogumis hinnates tegema järelduse, et taganemisavalduse kättetoimetamine on tõendatud. Hagejal oli alus (õiguspärane ootus) usaldada notarit kui riigi poolset garant-institutsiooni taganemisavalduse kättetoimetamisel. Lisaks avalduse saatmisele kostjate e-posti aadressidele on notar taganemisavaldusest nähtuvalt saatnud avalduse paberkandjal kostja K.G. töökohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased maakohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-123-07 (p 14) ja 3-2-1-50-12 (p-d 13, 14). Kohus on käsitlenud notari ütlusi valikuliselt. Notar kinnitas tunnistajana, et kostjad said taganemisavalduse kätte ning seda kinnitas eelistungil ka kostja L.G.; 4) leidis tõendamist ka asjaolu, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal vähemalt otsustusvõimetu isik TsÜS § 13 tähenduses. Hageja on palju aastaid põdenud vaimuhaigust – skisofreeniat. Hageja kinnitas eelistungil, et ta avaldas selle kinkelepingu sõlmimisel notarile. Notar ei välistanud tunnistajana seda hageja ütlust, väites, et ta ei mäleta. Notar kinnitas ka, et teadvalt ta kindlasti ei teinud tehingut, kus pooleks on otsustusvõimetu isik, kuid tal ei ole pädevust tuvastada isiku otsustusvõimetust. Seega teadmatusest võis notar teha tehingu otsustusvõimetu hageja osavõtul. Kohus on teinud meditsiinidokumentidest ebaõiged järeldused olukorras, kus oli teada, et hageja on juba aastaid põdenud skisofreeniat ja seda teadsid ka kostjad. Otsustusvõimetust tõendab hageja tavapäratu „otsustus“ isikuna, kellel on 6 10 last, eelistada üht last ning kinkida pool kinnistut veel selle lapse abikaasale. Sellist ilmselgelt endale ja oma lähedastele kahjulikku otsustust saab teha ainult otsustusvõimetu isik. Kohtu väide, et taganemisavalduse tegemine tõendab lepingu hilisemat omaksvõttu ka juhul, kui hageja oli tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu, on ebaõige, kuna kohus ei ole tuvastanud, kas ja millal lõppes ajutine vaimutegevuse häire, mis muutis hageja otsustusvõimeliseks; 5) ei saa välistada, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal ja on kuni praeguseni objektiivselt piiratud teovõimega isik TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, kuigi tema suhtes ekspertiisi läbi viidud ja eestkostjat määratud ei ole. Seda pidanuks teadvustama ka kohus, kes ei ole seotud poolte õigusliku hinnanguga ning sai määrata ekspertiisi ja vajadusel algatada eestkostja määramise; 6) on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse norme ja olulisi põhimõtteid. Kohus ei ole hinnanud tõendeid eraldi võetuna. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele on rajatud kohtu järeldused ning miks kohus ei nõustunud hageja seisukohtadega jämeda tänamatuse asjaolude ning kostjate poolt kohustuste täitmata jätmise osas. Kohus jättis täielikult tähelepanuta
22. jaanuari 2015 lõplikes seisukohtades esitatud põhjalikud selgitused faktiliste asjaolude ja tõendite kohta, rikkudes oluliselt

§ 442lg 8 nõudeid.

Kohtu soov jätkata pärast tunnistajate ülekuulamist 8. detsembri 2014 kohtuistungil menetlust kirjalikus menetluses ei ole põhjus, mis takistas asja istungil lõpuni arutamast. Kohus rikkus

§ 348lg 2 ja § 352 lg 1 sätteid.

Üleminek kirjalikku menetlusse oli kohtu initsiatiiv, mis kohtu järgnevat tegevust silmas pidades (lahendi teatavaks tegemise aja teatamata jätmine (

§ 452

lg 3 rikkumine), lahendi tegemine üle 40 päeva (üle poole aasta) möödudes pärast poolte poolt 30. jaanuaril 2015 lõplike seisukohtade esitamist (

§ 452

lg 4 rikkumine) on hinnatav tsiviilkohtumenetluse oluliste põhimõtete rikkumisena, kuna kohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul (

§ 2, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1).

Lähtudes

§ 333

lg-st 4 peab hageja põhjendatuks tugineda kohtu eelnimetatud rikkumistele ilma, et ta oleks eelnevalt lähtunud

§ 333lg-te 2 ja 3 nõuetest.

Sisuliselt esitas hageja vastuväite oma 30. juuli 2015 taotluses. Vastuolus

§ 176

nõuetega ei andnud kohus menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks kirjalikus menetluses. Hagejal oli õiguspärane ootus saada teada menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg ja lahendi teatavakstegemise aeg.

1. K.G. ja L.G. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hagi rahuldamine välistatud, kuna ükski õigusnorm ei näe ette isiku kohustamist kinnisasja tagastamiseks, kinnistusraamatust kustutamiseks või kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja oleks pidanud nõudma kostjatelt kinnistusraamatu kande parandamise nõusolekut vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-tele 1 ja 8; 2) väljub hageja apellatsiooniastmes arvestatavate asjaolude ja väidete piiridest. Hageja on seotud taganemisavalduses märgitud faktiliste asjaoludega, sest avalduses märgitud faktilisi asjaolusid käsitleb hageja kui kinkelepingust taganemise alust. Hageja ei ole taganemisavalduses märkinud, et kostjad ei ole täitnud kinkelepingust tulenevaid kohustusi kõrvalkulude kandmise osas. Seega ei ole hagejal võimalik praeguses kohtumenetluses tugineda väidetavale kulude kandmata jätmisele enne
2. jaanuari 2011; 3) tuvastas kohus vääralt, et taganemisavalduse väiteid saab käsitleda jämeda tänamatusena. Hageja ei ole selgitanud kinkelepingu sõlmimise eesmärki ega seda, kuidas hoidiste söömine ja kõrvalhoonete uste lukustamine võiksid olla vastuolus kinkelepingu eesmärgiga. Kinkelepingust taganemise materiaalseid eelduseid tuleb vaadelda nii subjektiivsest kui ka objektiivsest vaatevinklist. Hoidiste söömine ja kõrvalhoonete uste lukustamine on igapäevase 7 elukorralduse marginaalsed küsimused. Samuti tuvastas kohus vääralt, et kostjad on kõrvalhoonete uksi lukustanud. Antud väited ei tugine ühelegi usaldusväärsele tõendile. Enamus tunnistajate ütlustest rajaneb hageja paljasõnalistele väidetele. Kõik hageja kutsutud tunnistajad on hageja lähisugulased ning kostjate suhtes negatiivselt meelestatud. Hageja on täielikult jätnud tõendamata järgmised taganemisavalduses märgitud faktilised asjaolud: kaevu lukustamine, hoidiste loata söömine ja elu igal võimalikul viisil takistamine; 4) tuvastas kohus õigesti, et hageja ei ole kinkelepingust tähtaegselt taganenud. Isegi uste lukustamise väitega nõustumise korral on väljaspool vaidlust, et see algas
3. a sügisel. Ooteja mõtlemisajaks on kinkijale VÕS § 270 lg-s 1 ette nähtud üheaastane tähtaeg; 5) ei ole kohus tuvastanud, et hageja toimetas taganemisavalduse kostjatele kätte. Hageja ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitanud; 6) leidis kohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud enda otsusevõimetust kinkelepingu sõlmimise hetkel. Ka ei ole notar tuvastanud, et hageja poleks sõlminud kinkelepingut enda vaba tahte ja täie mõistuse juures (tõestamisseaduse § 18 lg-d 1 ja 2).
4. augusti 2009 epikriisist nr 20956 nähtub, et hageja tarvitas ravimeid korrapäraselt. Kui skisofreeniat põdev isik võtab ravimeid korrapäraselt, siis on ta adekvaatne ning saab kõigist asjadest piisavalt hästi aru; 7) tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-147-14 (p 22) ja 3-2-1-27-15 (p 19) saab maakohus määrata menetluskulud kindlaks pärast põhimenetluse lõppemist. See ei tähenda menetluslikku rikkumist. Hageja andis nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ega esitanud kohtuistungi lõpus kooskõlas

§ 333lg-ga 2 vastuväidet.

1. K.R. esitas ringkonnakohtule ka täiendava seisukoha, mille kohaselt: 1) on hagis esitatud nõue suunatud kostjate kinnisomandi tagasiandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele (3-2-1-129-05, p 18; 3-2-1-8-11, p 14, p 17
2. lõik); 2) ei ole hageja väljunud apellatsiooniastmes arvestatavate asjaolude ja väidete piiridest. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et taganemise materiaalse alusena saab käsitleda vaid taganemisavalduses nimetatud asjaolusid; 3) ei võimaldanud kohus esitada menetluskulude nimekirja ja ei andnud selleks konkreetset tähtaega, mis on vastuolus

§ 176lg-ga 1.

Hagejal ei olnud kohtu poolt

1. detsembri 2014 istungil tekitatud õiguslikult ebamäärases situatsioonis võimalust esitada menetluskulude nimekirja ka omal initsiatiivil, kuna kohus ei teatanud menetlusosalistele, millal ja millises vormis ta kohtulahendi teeb. Kohus ütles
2. detsembri 2014 kohtuistungit lõpetades, et teatab pooltele, millal on lahend kättesaadav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. augusti 2015 otsus lõppjärelduses muutmata.
5. Hageja soovib käesolevas tsiviilasjas saada kostjatelt tagasi enda omandisse
6. augustil 2009 kostjatele kingitud XXX kinnistu. Lisaks soovib hageja, et kostjad annaksid hagejale üle kinnistul kasvava metsa raieõiguse müügist saadud kasu 8000 eurot. Hageja on nõudes tuginenud kõigepealt kinkelepingust taganemisele ja alternatiivselt, selle alusega mittenõustumisel, TsÜS § 13 lg-le 1, väites, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu.
7. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et hageja on esitanud oma nõuded kohtule ebaõiges järjekorras. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve 8 (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kuivõrd VÕS §-st 188 tulenevalt on taganeda võimalik kehtivast lepingust, siis selleks, et lahendada hageja poolt kinkelepingust taganemise kehtivuse küsimust, hindab ringkonnakohus kõigepealt hageja otsusevõimetuse kohta esitatud väiteid. Alles seejärel, kui kohus tuvastab, et kinkeleping on kehtivalt sõlmitud, tuleb uurida, kas kinkeleping on lõppenud seoses lepingust taganemisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja otsusevõimetus kinkelepingu sõlmimisel ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja on selles osas tuginenud eelkõige esitatud meditsiinidokumentidele (I kd, tl 29–36), millest aga nähtub üheselt, et ehkki hageja on raske puudega isik ja 80% töövõimetu ning tal on diagnoositud paranoidne skisofreenia ja depressioon, oli hageja kinkelepingu sõlmimise päeva õhtul haiglasse vastuvõtmisel küll ärev ja rahutu, kuid vastas adekvaatselt kõigile küsimustele.
8. augustil 2009, s.o päev pärast kinkelepingu sõlmimist, on haigla dokumentatsioonis hageja seisundit kirjeldatud pikemalt ning hageja on olnud „igakülgselt orienteeritud, meelepetteid eitab, luulu ei avalda. Mõttekäik jälgitav. Esiplaanil tugev ärevus, pinge, masendus, suitsiidmõtted. /…/ arvab, et tervis on halb seoses muretsemisega mitu kuud tagasi tehtud vigase pottsepatöö pärast. Lisaks kirjutas ta eile oma maja väimehe nimele, nüüd muretseb, mida teised lapsed sellest arvata võivad.“ Samuti on välja toodud, et peale haiglaravi
9. a juunis oli enesetunne rahuldav ja ravimeid on patsient võtnud regulaarselt. Notar I. Anipai tunnistajana antud ütluste kohaselt vestles ta tehingu osalistega ja tal ei tekkinud kahtlust osalise arusaamise võimes (II kd, tl 29 pöördel). Ükski teine tunnistaja ei ole hageja seisundit
10. augustil 2009 kirjeldanud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kui oletada, et hageja oli
11. augustil 2009 otsusevõimetu, on ta tehingu pärast heaks kiitnud, kuivõrd ta on pöördunud
12. a notari poole kinkelepingust taganemise avalduse koostamiseks ja tõestamiseks ning
13. a juristi poole, kes koostas kostjatele ettepaneku notari juurde minekuks. Nimetatud tahteavaldus ei sisalda tehingu heakskiitu TsÜS § 13 lg 1 tähenduses. Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud TsÜS § 13 lg-st 3 tulenev eeldus, et isik tegi tehingu otsusevõimetuna. Hageja poolt esmakordselt
14. jaanuari 2015 lõplikes seisukohtades esitatud väide, et hageja võib olla piiratud teovõimega isik TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, on ringkonnakohtu arvates samuti alusetu. Asja materjalides puuduvad igasugused andmed, mille põhjal tekiks kahtlus, et võib esineda alus hageja teovõimet piirata. Sellist kahtlust ei ole tekkinud ei notaril ega ka maakohtul, ehkki muuhulgas osales hageja isiklikult mõlemal maakohtu istungil. Seega on hageja sõlminud kinkelepingu kehtivalt.
15. Kinkelepingust taganemisega seoses on asjas vaidlus nii taganemise formaalsete kui ka materiaalsete eelduste täitmise osas. Maakohus asus seisukohale, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused ei ole hageja poolt täidetud, kuna taganemisavaldust ei ole kostjatele kätte toimetatud VÕS § 270 lg 1 tähtaja, s.o ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Taganemisavalduse kostjatele kättetoimetamine on hageja arvates tõendatud kogumis kinkelepingust taganemise avaldusega, notari poolt
16. detsembri 2014 kohtuistungil tunnistajana antud ütlustega ja kostja L.G. poolt taganemisavalduse saamise omaksvõtuga
17. oktoobri 2014 eelistungil. Hageja väitel saatis notar taganemisavalduse digitaalselt kostjate e-posti aadressidele XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXX ning paberkandjal kostja K.G. töökohta XXXXXXX. 9 Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kostja L.G. ütlused
18. oktoobri 2014 eelistungil (mille osas on kostjad taotlenud protokolli parandamist), et „kinkelepingust taganemise kohta tuli kiri meili teel, peast ma küll ei oska öelda, millal see tuli. Ma arvan, et see kiri tuli notarist. Seal oli kirjas, et ma pean kättesaamist tõendama ja seda ma ka tegin. See oli kirja järelkaja, ma reageerisin sellele“, ei ole omaksvõtt

§ 231

lg 2 mõttes.

§ 231

lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231

lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Eespool toodud ütlustega ei ole kostja L.G. sõnaselgelt omaks võtnud, et ta sai

1. jaanuari 2011 taganemisavalduse kätte, oma kirjalikes seisukohtades on mõlemad kostjad selle asjaolu vaidlustanud ning seega tuli hagejal taganemisavalduse kostjatele edastamist ja kättetoimetamist tõendada. Ringkonnakohtu istungil avaldasid mõlemad kostjad, et taganemisavalduse said nad kätte koos hagimaterjalidega kohtust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuginenud Riigikohtu juhistele
2. detsembri 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 (p 14) ja
3. aprilli 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15 (p 13), kus Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et isegi juhul, kui hageja oleks esitanud kohtule notari saadetud e-kirja väljavõtte, ei saaks lugeda tõendatuks, et taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud vastavalt TsÜS § 69 lg-le
4. Kuna asjas ei ole tõendatud tahteavalduse edastamine kostjatele, ei kohalduks asjas kättetoimetamise osas ka TsÜS § 70, kui hinnata taganemisavaldust teatena lepingu rikkumisest. Notari poolt
5. detsembri 2014 kohtuistungil antud ütlused, et kostjad on käinud seoses kinkelepingust taganemisega notari vastuvõtul, ei ole piisav tõend, et lugeda tõendatuks asjaolu, et kostjad on taganemisavalduse notari poolt saadetuna kätte saanud.
6. detsembri 2014 kohtuistung helisalvestati ja arvestades, et kostjad olid taotlenud maakohtult istungiprotokolli parandamist notari antud ütluste osas, kontrollis ringkonnakohus notari ütluseid helisalvestiselt. Notari ütlused kohtuistungil olid umbmäärased ja ebakindlad. Notar kinnitas küll, et kostjad on käinud tema juures taganemise küsimuses, kuid millal see toimus, kas enne või pärast taganemisavalduse koostamist ja tõestamist, notar öelda ei osanud. Ringkonnakohus leiab, et notari ütlused ei tõenda isegi asjaolu, et notar on üldse taganemisavalduse e-kirjaga kostjatele saatnud. Saades maakohtu otsusest teada, et maakohtu arvates on hageja poolt taganemisavalduse kättetoimetamise kohta esitatud tõendid ebapiisavad, oleks hageja saanud esitada vastavad täiendavad tõendid või taotluse tõendite väljanõudmiseks koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule. Hageja ei ole seda teinud, vaid on vaidlustanud maakohtu järelduse vaid olemasolevate tõendite hindamise seisukohast. Hageja ei ole pidanud vajalikuks taotleda ka seda, et notar esitaks kohtule temal olemas olevad kirjalikud tõendid taganemisavalduse kostjatele väljasaatmise kohta. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu selgitustele
7. mai 2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-12 (p 14), mille kohaselt juhul, kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist 10 tähitud kirjaga või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel. Hageja ei ole eeltooduga arvestanud. Ringkonnakohus märgib, et hageja väitel tekkis tal kinkelepingust taganemise alus
8. a detsembri sündmuste tulemusena. Eeldades hageja väite tõesust, reageeris hageja oma väidetavate õiguste rikkumisele koheselt (
9. jaanuari 2011 taganemisavaldus on koostatud ca kuu aega pärast sündmusi, millega hageja oma õiguste rikkumise seob). Järgmise sammu oma õiguste kaitseks astus hageja aga alles rohkem kui kaks aastat hiljem,
10. a veebruaris, kui pöördus juristi poole kostjatele ettepaneku tegemiseks kinnistu tagastada ja kahju hüvitada. Selline kohtule arusaamatu viivitus on antud juhul ka ilmselgelt üheks põhjuseks, mis raskendas hagejal taganemisavalduse kostjatele kättetoimetamise kohta tõendite esitamist. Ülaltoodu alusel ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole taganemisavalduse kättetoimetamine kostjatele enne hagimaterjalide kättetoimetamist, ning eeldades hageja väite, et tal tekkis kinkelepingust taganemise alus
11. a detsembri sündmuste tulemusena, õigsust, oli hagimaterjalide kättetoimetamise ajaks kinkelepingust taganemiseks seaduses (VÕS § 270 lg 1) ettenähtud üheaastane tähtaeg möödunud. Kuivõrd kinkelepingust taganemise formaalse eelduse täitmine on asjas igal juhul tõendamata, ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta selles, kas kinkelepingust taganemiseks seaduses ettenähtud üheaastast tähtaega tuleb hakata arvestama
12. a novembri või
13. a detsembri sündmustest ning kas hageja poolt kohtule esitatud nõuded on sõnastatud seadusele vastavalt või pidi maakohus selgitama hagejale vajadust oma nõudeid täpsustada.
14. Kui formaalsed eeldused kinkelepingust taganemiseks on tuvastamata, võib kohus jätta taganemise materiaalsed alused kontrollimata. Maakohus on siiski otsuse punktis 7 seda küsimust käsitlenud, asudes seisukohale, et kui oleks täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused, tuleks lugeda tõendatuks, et kostjad on uste lukustamisega näidanud hageja ja tema lähedaste vastu üles jämedat lugupidamatust ja hagejal oleks olnud VÕS § 267 lg 1 järgi õigus kinkelepingust taganemiseks. Uste lukustamise tuvastas maakohus tunnistajate ütluste alusel. Maakohus pidas kõrvalhoonete lukustamist iseenesest tavapäraseks, kuid arvestas oma hinnangus hageja tervisliku seisundiga ja võimalusega, et hagejal võis tekkida arusaam, et teda ennast peetakse vargaks. Võtmete andmist või mitteandmist ei pidanud maakohus hinnangu andmisel kostjate käitumisele oluliseks. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et elumaja lukku ei pandud. Kui kostjad kinnistult lahkusid (2010 sügisel), siis võtsid nad ka lukud ära. Lukustamise tulemusena ei saanud hageja kasutada labidat, kui ta tahtis maad kaevata. Kostjad avaldasid, et tööriistad asusid kuur-aidas, mille võtmed olid hagejal olemas. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustega ei ole tõsikindlalt ümber lükatud kostjate vastuväited, et uste lukustamine ei takistanud hagejal tööriistade kasutamist, kuna tal olid võtmed, ka ei olnud kõik uksed lukustatud. Asja materjalide kohaselt olid pooltel pärast kinkelepingu sõlmimist konfliktid, kusjuures hageja tunnistas ringkonnakohtu istungil, et ta käitus ka ise kostjate suhtes ebaõiglaselt. Seega ei ole asjas välistatud, et konfliktid olid kahepoolsed. Jämeda tänamatuse korral on tegemist ühiskonna moraalinormide rikkumise juhuga, millele õigus on andnud oma tähenduse ning hinnangu. Ringkonnakohus leiab, et uste lukustamine hageja poolt avaldatud viisil ei ole käsitletav jämeda tänamatusena kinkija ja tema lähedaste inimeste vastu. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Ülejäänud hageja väidete kohta kinkelepingust taganemise materiaalsete eelduste osas ei ole maakohus seisukohta võtnud ja seda ei tee seetõttu ka ringkonnakohus.
15. Ringkonnakohus märgib pooltele selgituseks, et hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus elamule ja kõrvalhoonetele annab hagejale vastuvaidlematu õiguse kinnistul asuva elamu ja 11 kõrvalhoonete kasutamiseks ning takistuste tegemisel on hagejal õigus pöörduda kohtu poole lepingu täitmise nõudega. Lisaks, kuna praegusel juhul on pooled kinkelepingu punktis 5.6 kokku leppinud, et kõik kinnistu oluliseks osas olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud kannavad kingisaajad ja ka kostjad on oma kirjalikus vastuses hagile tunnistanud, et sisuliselt pidi hageja saama kinnistul tasuta elada (I kd, tl 123), siis ei ole ringkonnakohtu arvates õige maakohtu tuginemine Riigikohtu seisukohale
16. detsembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 tehtud otsuse p-s 29, mille kohaselt tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid. Juhul kui kostjad jätavad kinkelepingus võetud kohustused täitmata, on hagejal soovi korral õigus esitada kostjate vastu vastav lepingu täitmise nõue.
17. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et maakohus on asja menetlemisel rikkunud menetlusnorme. Kuivõrd maakohus otsustas
18. detsembri 2014 kohtuistungil jätkata menetlust kirjalikus menetluses, mis on poolte nõusolekul lubatav ja pooled nõustusid sellega (hageja kohtu tegevusele

§ 333

korras vastuväidet esitanud ei ole), siis pidi maakohus tulenevalt

§ 452

lg-st 3 teatama menetlusosalisetele ka otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning ühtlasi määrama

§ 176alusel tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

Maakohus ei ole seda teinud. Samas on hageja saanud esitada maakohtule oma lõplikud seisukohad. Menetluskulude nimekirja on hageja esitanud ringkonnakohtule. Seega mingeid kahjulikke tagajärgi maakohtu poolne menetlusõiguslik minetus hagejale kaasa toonud ei ole ja ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega. 14. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et vaidluse asjaolusid arvestades oleks hagejalt kostjate menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik –vaidlus toimub perekeskselt; hagejal on raske puue ja ta on 80% ulatuses töövõimetu; hagejale kuulunud kinnisvara on läinud kinkelepingu alusel (st tasuta) kostjate omandisse.

1. Maakohus on andnud
2. juuni 2013 ja
3. juuni 2013 määrustega hagejale riigilõivu tasumiseks menetlusabi ja vabastanud hageja nii hagi tagamise avalduselt kui ka hagiavalduselt tasumisele kuulunud riigilõivu tasumisest. Maakohus vabastas kohtuotsusega hageja

§ 190

lg 7 alusel menetluskulude (riigilõivu) riigituludesse tasumise kohustusest hagi rahuldamata jätmisel. Ringkonnakohus luges 22. septembri 2015 määruses

§ 184

lg 4 alusel menetlusabi riigilõivu tasumiseks jätkuvaks ka ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleks hagejalt

§ 190

lg-te 2 ja 4 kohaselt mõista riigi kasuks välja 700 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Ringkonnakohus peab võimalikuks vabastada hageja

§ 190

lg 7 alusel ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu tasumise kohustusest, kuna asja materjalide põhjal on hageja maksevõime selline, mis ei võimalda tal riigile menetluskulusid hüvitada. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 700 eurot riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 12 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks