KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 22. august 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-

§ 235lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjon tunnistas omandireformi objektiks 27.04.1995 otsusega nr 131/1-9 Tartumaal Ülenurme vallas asuva Eeriko nr 7 talu maa (1/3 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt HV) ja 09.11.1995 otsusega nr 158/1-3 Tartumaal Tähtvere 3-14-52418 vallas asuva Muide A-6 talu maa (1/2 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt HM).
2. Põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirjaga nr 66 „AS Tartu Agro maa katastriüksusena riigi omandisse jätmine“ jäeti riigi omandisse 16,72 ha suurune Muide katastriüksus, mis kuulus varasema Muide A-6 talumaa hulka, ja 10,55 ha suurune Eerike katastriüksus, mis kuulus varasema Eeriko nr 7 talumaa hulka.
3. Põllumajandusminister jättis 03.09.2014 käskkirjaga nr 127 rahuldamata HM 01.08.2013 taotluse ja HV 26.08.2013 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks (p-d 3.1 ja 3.2), lõpetas HM ja HV osas põllumajandusministri 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 uuendatud haldusmenetluse (p 3.3) ning jättis põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamata (p 3.5).
4. HV ja HM esitasid Tallinna Halduskohtule 13.10.2014 kaebuse põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks.
5. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega HV ja HM kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.10.2015 määrusega HV ja HM määruskaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu määruse osas, millega jäeti läbi vaatamata nõue põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks. Nimetatud nõude osas saatis ringkonnakohus haldusasja nr 3-14-52418 esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Muus osas on halduskohtu määrus jõustunud.

1. HV ja HM esitasid 25.04.2016 taotluse kaebuse muutmiseks, paludes täiendavalt tuvastada põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 õigusvastasus ja tühisus. Kaebajate eesmärk on saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Käskkirjale nr 66 hinnangu andmine on keerukas õiguslik küsimus, mis tuleb lahendada sisulises menetluses.
2. Tallinna Halduskohus ei andnud 04.05.2016 määrusega nõusolekut HV ja HM kaebuse täiendamiseks põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise nõuetega. Kaebajate 25.04.2016 avalduses märgitud kohustamisnõue on juba hõlmatud põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p 3.5 tühistamise nõudega. Kaebuse täiendamine 22.03.1999 käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei ole

§ 49

lg 1 kohaselt lubatav

§ 46

lg-s 5 ja § 49 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja möödumise tõttu, mille ennistamiseks ei saa ilmselgelt olla alust. Kaebus on esitatud 13.10.2014 ehk oluliselt hiljem kui kuni kolm aastat pärast 22.03.1999 käskkirja nr 66 andmist. Käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebuse eesmärgist tulenevalt ka vajalik, sest see ei muudaks haldusakti kehtetuks ega paneks haldusorganile kohustust seda kehtetuks tunnistada. Käskkirja nr 66 tühisuse tuvastamise nõue on

§ 49

lg 1 tähenduses ilmselgelt perspektiivitu, sest haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 sätestatud ilmselgeid tühisuse alused ei esine. Kaebajad on juba esitanud kõik nõuded, mis neil on oma eesmärgi saavutamiseks võimalik praegusel hetkel esitada. 8. HM esitas halduskohtu määruse peale 19.05.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 08.06.2016 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2

§ 46

lg-s 5 sätestatud kaebetähtajale viitamine asjakohane, sest põllumajandusminister hindas 13.09.2014 käskkirja nr 127 andmisel uuesti ka 22.03.1999 käskkirja nr 66 õiguspärasust. Kuna haldusorgan vaatas uuendatud menetluses asja sisuliselt läbi, siis on kaebajal õigus nõuda ka käskkirja nr 66 õiguspärasuse sisulist kontrollimist. 10. Maaeluministeerium vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Kaebuse muutmise lubamine on halduskohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes oluliste kaalutlusvigade puhul, mida määruskaebuses ei ole välja toodud. Kaebaja sooviks on ümber vaadata tema jaoks negatiivselt lõppenud varasem kohtulahend, milles ta ei saavutanud käskkirja nr 66 tühistamist. Selline tegevus on lubamatu. Käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamine ei ole

§ 46lg 5 kohaselt võimalik, sest käskkiri anti 22.03.1999 ehk 17 aastat tagasi.

Kaebetähtajale seatud piiranguid ei kaota ja kaebetähtaja kulgemist ei katkesta see, kui haldusakti käsitletakse mõnes hilisemas haldusaktis. Halduskohus ei saa kohustada vastustajat käskkirja nr 66 tühistama ega kehtetuks tunnistama, vaid ta saab haldusorganit kohustama üksnes otsustama selle küsimuse uuesti. Sellesisuline kohustamisnõue on hõlmatud juba menetluses olevate nõuetega. Määruskaebuses puuduvad igasugused põhjendused, miks on haldusorgani diskretsioon praegusel juhul redutseerunud nullini. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. HM on vaidlustanud halduskohtu 04.05.2016 määruse osas, millega kohus ei nõustunud kaebuse täiendamisega põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise ning Maaeluministeeriumile kindla sisuga ettekirjutuse tegemiseks (s.o käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamiseks) kohustamise nõuetega. Ringkonnakohus leiab, et HM määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

§ 201lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid täies mahus üle korrata.

12.

§ 43

lg 1 p 1 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Tartu Maakohtu halduskohtunik jättis 28.10.1999 otsusega nr 3-43/99 (I kd, tl 108-109) rahuldamata HM kaebuse põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 seadusvastaseks tunnistamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 26.01.2000 otsusega nr II-311/00 (I kd, tl 113p-115) HM apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsused jõustusid Riigikohtu loakogu 17.03.2000 resolutsiooniga nr 3-7-2-4-44 (I kd, tl 119). Kuivõrd HM on kaebuse muutmise taotluses soovinud, et halduskohus menetleks eraldiseisva nõudena käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mis on olemuselt samastatav jõustunud kohtuotsusega juba lahendatud sama käskkirja suhtes varem kehtinud halduskohtumenetluse 3

§ 43lg 1 p 1 järgi lubatav.

13. Isegi kui pidada õigusvastasuse tuvastamise nõuet varasemate kohtuotsustega lahendatust erinevaks või lugeda see esitatuks varasemast erineval alusel, on halduskohus põhjendatult viidanud, et tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaeg (

§ 46

lg 5) oli kaebuse esitamise hetkeks ammu möödunud ja tähtaja ennistamise aluseid ilmselgelt ei esine. Kaebaja leiab ekslikult, et kuna põllumajandusminister uuendas 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 haldusmenetluse ja otsustas 03.09.2014 käskkirjaga nr 127 muu hulgas uuesti 22.03.1999 käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise küsimuse, siis ei ole

§ 46lg-s 5 sätestatud kaebetähtaeg asjassepuutuv.

Olenemata sellest, et põllumajandusminister hindas käskkirjas nr 127 sisuliselt uuesti, et Muide ja Eerike katastriüksuste käskkirjaga nr 66 riigi omandisse jätmine oli õiguspärane, ei anna see kaebajale võimalust vaidlustada käskkirja nr 66, vaid nad saavad praeguses asjas nõuda üksnes selle kontrollimist, kas vastustaja otsustas käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamata jätmise õigesti (vt Riigikohtu 09.06.2011 määrus nr 3-3-1-29-11, p 23). Käskkirja nr 66 õiguspärasus on ainult üks aspekt, mida Maaeluministeeriumil tuli nimetatud otsuse tegemisel arvestada. 14. HMS § 64 lg-st 2 tulenevalt otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina kaalutlusõiguse alusel ning praegusel juhul ei tulenenud vastustajale ka ühestki seadusest kohustust tunnistada käskkiri nr 66 uuendatud haldusmenetluses igal juhul kehtetuks. Määruskaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mille alusel oleks võimalik järeldada, et haldusorgani kaalutlusõigus on praegusel juhul vähenenud nullini ning ainsaks õiguspäraseks võimaluseks oleks tunnistada 22.03.1999 käskkiri nr 66 kehtetuks. Selliste asjaolude esinemist ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu.

§ 64

lg-st 3 ja §-st 67 tulenevalt peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestama väga paljude erinevate asjaolude ja huvidega ning ka puudutatud isikute usalduse kaitsega. Muu hulgas ei teki haldusorganil haldusakti kehtetuks tunnistamise kohustust ainuüksi sellest, kui ta tuvastab käskkirja nr 66 õigusvastasuse. Kaebaja õiguste kaitseks on asjakohane ja piisav juba halduskohtu menetluses olev nõue põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks. Kaebuse rahuldamise korral tuleb Maaeluministeeriumil jätkata 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 uuendatud haldusmenetlust ning otsustada 22.03.1999 käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine uuesti, arvestades kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ja huvisid ning kohtuotsuses väljendatud seisukohti. 15. Eelneva põhjal jääb HM määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.05.2016 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 4