← Eesti

3-15-1730/23

Obsah (4)§ 114§ 182§ 108§ 118

3-15-1730 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1730 Haldusasi Menetlusosalised esinda

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

  1. I.S. esitas 07.04.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeriti 10.04.2015) seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega. I. S. taotles kahju hüvitamist summas 14 110 eurot. Taotleja viibis Tallinna Vangla kambrites koos viie ja kuue teise kinnipeetavaga ja kambrites oli vabaks liikumiseks umbes 1 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta, mis on iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Põrandapinna arvestamisel tuleb ruumi pindalast välja arvata inventarialune pind. Lisaks puudusid vanglas piisavad pesemisvõimalused, WC oli Aasia-tüüpi, õhuakendele paigaldatud metallist plaadid takistasid õhuvahetust, kambrist väljaspool oli võimalik viibida üks tund ööpäevas jalutusboksis suurusega 2,7*4,7 m, mis oli mõeldud kõigile kambris viibivatele kinnipeetavatele. Kambrites 402 ja 404 oli WC kambri sees, aga ust WC-kabiinil ees ei olnud. Kambrites oli keset põrandat kanalisatsiooniauk, kust tuli ebameeldivat lõhna.
  2. 25.06.2015 vastusega nr 5-37/15/114-4 tagastas Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotluse perioodide 11.02.2008-05.06.2008, 10.03.2009-03.07.2009, 13.08.2009-21.09.2009, 28.09.200901.10.2009, 10.12.2009-07.01.2010, 25.01.2010-15.02.2010, 15.03.2010-22.03.2010, 25.05.2010-23.09.2010, 10.12.2010-13.06.2011 ja 14.12.2011-09.04.2012 osas. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse perioodide 10.04.2012-09.05.2012, 05.09.2012-23.01.2013, 27.02.2014-17.03.2014, 17.07.2014-24.07.2014 ja 11.08.2014-12.08.2014 osas rahuldamata. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli taotluse esitajale tagatud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 6 lg-st 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Taotluse esitajale oli tagatud igapäevaselt võimalus vähemalt tund aega värskes õhus viibida. Tallinna Vangla esimese ja teise üksuse jalutusboksid on keskmiselt suuruses 15 m². Vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg-le 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS-st tulenevalt on vahistatule tagatud igapäevaselt võimalus vähemalt tund aega värskes õhus viibida, mis taotluse esitajale ka tagati. Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega sai isik end elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei VangS-st ega VSkE-st tulene, et kambri pesemiskoht peab olema kuuma veega varustatud. Vee soojendamiseks on kinnipeetaval lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Kambrites on sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambris 402 oli kraanikauss ja istepotiga WC. Tallinna Vangla on taotluse esitajale selgitanud, et kambris 404 oli WC kambris eraldatud kardinatega. Taotlusest ei nähtunud ühtegi piinlikku olukorda, mis oleks saabunud tingituna ukse puudumisest. Kõiki kambris toimuvaid tegevusi saab suunata kinnipeetav ise, käitudes mõistlikult.
  3. Tallinna Halduskohtusse saabus 08.07.2015 I. S.i kaebus Tallinna Vangla ebapiisava elamispinna ja ebainimlike tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2 14 110 eurot. Kaebus oli esitatud nii selle perioodi osas, mille Tallinna Vangla rahuldamata jättis, kui ka selle perioodi osas, mille Tallinna Vangla tagastas.
  4. Kohus tagastas 17.11.2015 määrusega kaebuse Tallinna Vanglas 11.02.2008-09.04.2012 viibitud perioodide osas ning võttis kaebuse menetlusse Tallinna Vanglas 10.04.2012-12.08.2014 viibitud perioodide osas.
  5. Kohus jättis 08.11.2016 määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist privaatsuse puudumise, talumatu palavuse, arstiabita jätmise, müra, kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, kambrikaaslastest lähtuva ohu ja väikese söögilaua eest.
  6. Kaebaja esitas 22.01.2016 kohtule täiendavate tõendite kogumise taotluse ja 09.02.2016 taotluse täpsustuse. Kaebaja taotles vastustajalt Tallinna Vangla ehitusplaani väljanõudmist, milles on välja toodud kõik nõuded Tallinna Vangla ehitisele, ning kambrite mõõtmist sõltumatute ekspertide poolt, et tuvastada vead Tallinna Vangla esitatud mõõtmistulemustes.
  7. Kohus jättis 18.02.2016 määrusega täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata. II KAEBUSE PÕHJENDUSED
  8. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda temale tekitatud moraalse kahju hüvitamist. PS §-s 25 aegumist ei käsitleta. PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikogu võttis 13.03.1996 vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ning selle lisaprotokollide ratifitseerimise seaduse. EIÕK-l on seega prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes. Vangistus iseenesest on õiguspärane tegevus, kuid vangistustingimused peavad juhinduma PS §-st 11 ja teenima PS §-st 20 lähtuvat eesmärki. Kinnipidamistingimused alla 3 m² tunnistati Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt õigusvastaseks 19.12.2013 lahendis Tunis vs. Eesti. Poolte seisukohad ruumi täpse suuruse kohta erinesid. EIK-i arvates oli ala, mis sisaldas ka mööblit, nii piiratud, et laseb iseenesest eeldada, et kaebaja kinnipidamistingimused olid vastuolus EIÕK art-ga
  9. Seega loeb kaebaja, et enne 19.12.2013 oli võimalik nõuda üksnes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist ja alates 19.12.2013 õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja annab endale aru, et õiguspärase haldusakti või toiminguga põhjustatud kahjuhüvitise nõude esitamine oleks olnud ilmselgelt perspektiivitu. EIK-i lahendist nähtub, et isegi riik ei näinud kahju tekkimist ega teinud selle ära hoidmiseks midagi. Kehtib printsiip, et tõendamiskohustus lasub sellel, kes midagi väidab. Kaebaja tõestab sellest lähtudes EIK-i 19.12.2013 otsusega, et talle on tekitatud õigusvastaselt kahju. EIK on tuvastanud, et Tallinna Vanglas toimus selline väärkohtlemine, mis põhjustas tugevat füüsilist ja vaimset kannatust, lisaks väärkohtlemine alandab ja alavääristab isikut, väljendab lugupidamatust tema inimväärikuse suhtes ja vähendab seda, tekitab hirmutunnet, hingepiinu ja alaväärsustunnet, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupanu. EIK on leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m² põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist. EIK-i praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala (07.04.2009 nr 6586/03, 11.02.2010 nr 43589/02, 26.11.2013 nr 19548/04). On oluline mõista, milliseid kannatusi tekitab alla 3 m² alal viibimine, kui seal on veel viis inimest ning üksinda olemiseks pole ette nähtud isegi 1 tundi. Väikeses ruumis kokkusurutult viibimine võib olla agressiivsuse tekke oluliseks teguriks, mis tuleneb psühholoogilistest uurimustest (Aiello, Nicosia, Thompson „Psychological, social and behavioural consequences of crowding on children and adolescents“, 1979). Lisaks puuduvad kambrites soe vesi, piisav valgustus ja 3 ventilatsioon. Jalutada ei ole võimalik, kuna jalutusboks on kuuele inimesele liiga väike. Lugeda või üldse millelegi keskenduda pole võimalik, kuna kinnipidamistingimused tekitavad frustratsiooni. Tallinna Vangla kambrid on kui üksteise peale laotud merekonteinerid, milles hoitakse põgenikke. Akna ees on plekk, kuhu on väikesed õhuavad puuritud. Laes on üks pirn, mis valgustab ruumi halvasti. Kambris ei ole kõndimiseks ruumi. Käia saab ainult WC-sse ja söögi järele. EIK on toonitanud, et liikmesriigil lasub kohustus tagada kinnipeetavate inimväärikuse austamine ning riigil ei ole õigust jätta oma kohustust täitmata rahaliste või logistiliste probleemide tõttu. Vangla juhtimine ei ole kohustuslik, kuid vastutust seaduse ees see ei vähenda. Seega on üheselt selge, et tänase päeva seisuga on need tingimused ja tollal kehtinud seadused õigusvastased. PS §-st 25 tulenevalt ja eeltoodud põhjenduste alusel tuleb Tallinna Vangla elamistingimused õigusvastaseks tunnistada ning hüvitis välja mõista. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  10. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-st 6 ja tagas kaebajale kuni 31.12.2013 vähemalt 2,5 m² ja alates 01.01.2014 3 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Riigikohus on haldusasjas nr 3-13-1610 tehtud 09.12.2015 otsuses märkinud, et ei EIK-i praktikast ega siseriiklikust kehtivast õigusest ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m². Kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli kaebajale kuni 01.11.2012 tagatud vähemalt 2,87 m² ja alates 02.11.2012 rohkem kui 3 m² põrandapinda. EIK on 12.03.2015 otsuses Muršic vs. Horvaatia sedastanud muude kinnipidamistingimuste olulisust põrandapinna vaidlustes. Teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju art 3 rikkumise. Viidatud asjas oli selliste tingimustena nimetatud näiteks kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, joogivee olemasolu, isikliku voodi olemasolu, võimalus viibida väljaspool kambrit raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes. 198 päevast 36 päeval oli kaebaja isiklik ruum alla 3 m². Perioodid, kus isiklik ruum jäi alla 3 m², olid lühiajalised ja vaheldusid perioodidega, kus isiklikku ruumi oli rohkem. Eeltoodut arvestades ei ole kaebajale tagatud isiklik ruum kambris olnud inimväärikust alandav. Inimväärikust alandavad ei olnud ka muud kinnipidamistingimused. Vastustaja on neid analüüsinud 25.06.2015 vastuses nr 5-37/15/114-4 ning palub nende seisukohtadega arvestada. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebaja oli Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Riigikohus on 09.12.2015 otsuse p-s 19 märkinud, et võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit vahistatu staatusega seonduvalt saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kaebaja vaidlusalusel perioodil ei töötanud ega õppinud, kuid tal olid mõned kohtumised ametnikega, mis võimaldasid olla täiendavalt väljaspool kambrit. Vangiregistri andmetel viibib kaebaja vangistuses
  11. korda. Kaebuse esitajal on piisav kogemus teadmaks, missugused ebamugavused vangistusega paratamatult kaasnevad ja nendesse tingimustesse sattumist oli tal endal võimalus vältida. Kambris oli päevavalgus ja kunstlik valgustus, toimiv ventilatsioon ja küttesüsteem, oli isiklik voodi ja asjade hoiukoht, toimus voodiriiete regulaarne vahetus, kord nädalas võimaldati kasutada dušši, toitlustati sooja toiduga kolm korda päevas, külm vesi oli kambris kraani kaudu kättesaadav, 4 vett sai soojendada elektrilise veekeetjaga. Tagatud oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, tegeleda usutegevusega, saada pakke, tellida vangla vahendusel isiklikke ajalehti ja lugeda vangla poolt tagatud päevalehti, loa olemasolul kuulata isiklikku raadiot ja vaadata isiklikku televiisorit või isiklike puudumisel jälgida raadio- ja televisioonisaateid kambrikaaslase raadio/teleri vahendusel. Vastustaja on seisukohal, et kõiki vangistustingimusi kogumis hinnates ei ole kaebuse esitaja inimväärikust kinnipidamistingimustega seonduvalt alandatud ja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. IV KAEBAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
  12. 09.02.2016 täiendus: kambrites 402 ja 404 rikutakse sanitaarnorme ja WC asub keset kambrit, mis ei ole seintega eraldatud. Kambrites võetakse välja üks narikoht, aga see on nari teine korrus, mis ei muuda midagi. Kambrites on palju esemeid (kapid, laud, pingid) ja võimatu on seal liikuda. Ka talvisel ajal on Tallinna Vangla kambrites ainult külm vesi. Probleemid on seotud esmaste hügieeninõuete puudumisega ja riiete pesemisega. Kui asju pesta, siis puudub koht, kus neid kuivatada. Kambrites ei tööta ka ventilatsioon, mille puudumise tõttu pole õhku isegi hingata. Aknad on täielikult suletud, v.a väike luuk, millest väikeste aukude kaudu õhku tuleb. Augud on juba aastatega ummistunud. 02.03.2016 täiendus: kaebaja tutvus Tallinna Vangla 05.02.2016 esitatud selgitusega kambrite mõõtmise kohta (tl 105). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 10.04.2012-12.08.2014 ja võib kinnitada, et sellel perioodil ei ole seal töötajate ega kinnipeetavate poolt mõõtmisi läbi viidud. Ainuke, mida Tallinna Vangla sellel perioodil tegi, oli see, et viis kambrist välja ühe nari. Selle kohta võib olla tunnistajaks iga inimene, kes viibis kaebajaga sellel perioodil vanglas. Jääb arusaamatuks, miks Tallinna Vangla edastas kohtule ainult enda koostatud tabelid, kui on olemas täpsed plaanid iga ruumi kohta eraldi alates ehituspäevast. Kambri nr 404 normidele vastavuse kontrollimiseks võiks kohus nõuda selle kambri fotot (üldist plaani), et saada õiget ülevaadet sellest, et kaebaja nõudmised on õiglased. Tähelepanu tuleb pöörata ka valgustusele, mis ei vasta isegi poolele normist, millega inimesed on sunnitud oma tervist rikkuma. Samuti on probleem ventilatsiooniga, mida pole vahetatud ega puhastatud juba 10 aastat. Sellest on tingitud väljakannatamatu hais kambrites. V VASTUSTAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
  13. Vastustaja esitas 03.03.2016 kohtule täiendavad selgitused vanglas teostatud remonditööde kohta. Tallinna Vangla Magasini 35 aadressil asuvate hoonete remonttöid teostab Hooldus Pluss OÜ. Iga remonttöö kohta vanglal tõendeid esitada ei ole, sest Hooldus Pluss OÜ-l puudub kohustus nende vanglale esitamiseks. Küll aga parandati
  14. aasta märtsis pesemistingimusi kartseri duširuumis, kambris 402 paigaldati 02.04.2014 WC-le uks, remonditi kanalisatsiooni trappi ja seinakapile paigaldati riiuleid juurde. Vastavalt vajadusele on vahetatud kinnipeetavate poolt lõhutud aknapakette, kambritesse paigaldati telerialuseid ja koridoridesse puitreste. Kõikides hoonetes teostatakse regulaarselt ventilatsioonisüsteemide hooldust. VI KOHTU PÕHJENDUSED
  15. Kaebaja esitas kohtule 02.03.2016 taotluse nõuda kambrist nr 404 fotot, et saada õige ülevaade kambri nõuetele vastavusest (tl 118-119). Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu 5 ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja viibis kambris nr 404 vaidlusalusest perioodist ainult ühe päeva (12.08.2014). Kaebaja ei ole põhjendanud, miks on vaja fotot just sellest kambrist, kus ta väga lühikest aega viibis. Kuna haldusasja toimikus on piisavalt tõendeid, et hinnata Tallinna Vangla elamistingimuste õiguspärasust kõikides kambrites, oleks foto ükskõik millisest kambrist ebavajalik. Foto ei tõendaks objektiivselt ja ühemõtteliselt kambri suurust, ventilatsioonisüsteemi töötamist ega muid olmetingimusi, mida kaebaja oma väidetes välja tõi. Seega jätab kohus täiendava tõendi kogumise taotluse rahuldamata.

  1. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebuse saab rahuldada osaliselt.
  2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui täidetud on järgnevad eeldused: avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, isikule on kahju tekitatud, avaliku võimu kandja õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, esmased õiguskaitsevahendid on ammendunud ning avaliku võimu kandja on tegutsenud süüliselt. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest.
  3. Kaebus hõlmab Tallinna Vanglas vahistatuna viibimisi perioodil 10.04.2012-12.08.
  4. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest seoses Tallinna Vangla kambrite ülerahvastatusega ning järgnevate puudustega olmetingimustes: sooja vee puudumine, halb valgustus, ebapiisav ventilatsioon, akende õhuavade ees olevad aukudega metallplaadid ning jalutusboksi väiksus. Kaebuse täiendustes on kaebaja viidanud ka sanitaarnormide rikkumisele kambrites 402 ja 404, kus WC asub keset kambrit ega ole seintega eraldatud.
  5. Vaidlusalustel ajavahemikel kehtinud VangS § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ sätestab täpsemad nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile ja õhu niiskusele, nähes muuhulgas ette: 1) Eluruumil igal elutoal peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8 ( p.5) 2) Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele ( p.6). 3) Eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal ( p.9). Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kambris on ette nähtud vähemalt 3 m² põrandapinda. Muudatus oli tingitud EIK 19.12.2013 otsusest nr 429/12 asjas Tunis vs. Eesti. Jalutusboksi pindalale ei ole õigusaktides alampiiri kehtestatud. 6
  6. Inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda muuhulgas EIK-i seisukohtadest, kuna RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel võib hüvitamisele kuuluda ka kahju, mis on tekitatud EIÕK rikkumise tagajärjel. Ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02 p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Lisaks tuleneb PS §-st 10 inimväärikuse põhimõte ning PS § 18 lg-st 1 inimväärika kohtlemise nõue. EIK leidis 19.12.2013 lahendi nr 429/12 (kohtuasi Tunis vs. Eesti) p-s 44, et kui kaebajate käsutuses on alla 3 m² põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK art 3 rikkumise tuvastamist. Vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks, et kannatused ja alandus kuuluks EIÕK art 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest (p 41). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nii nende tingimuste kumulatiivset mõju kui ka kaebaja esitatud konkreetseid väiteid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti (p 42).
  7. Esmalt tuleb selgitada, millistest põhimõtetest kohus kambrite ülerahvastatuse kontrollimisel lähtub. Kohus saab vajalikud andmed vastustaja esitatud tabelist (tl 69-70p), millest nähtub kaebaja konkreetses kambris viibimise aeg, kambris olnud isikute arv, kambri suurus koos WCga ja ilma WC-ta ning põrandapind ühe isiku kohta koos WC-ga ja ilma WC-ta. Andmed kambrite pindalade kohta ilma mööblialust põrandapinda arvesse võtmata puuduvad. Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja esitatud andmed kambrite suuruse kohta. Kohus palus vastustajal eelmenetluse käigus täpsustada, kes ja millal kambreid mõõtis ning kuidas tulemused fikseeriti. Vastustaja esitas kohtule selgituse (tl 105), mis kinnitas, et tegemist on usaldusväärsete andmetega. Seega ei pidanud kohus vajalikuks koguda kambrite suuruse kohta täiendavaid tõendeid. Kaebaja väide, et Tallinna Vanglas pole kambrite mõõtmisi 10.04.2012-12.08.2014 toimunud, on paljasõnaline ning puudutab asjaolu, millest ta ei saanud teadlik olla. 10.04.201212.08.2014 mõõdeti kambreid ühel korral seoses VSkE 01.01.2014 redaktsiooni jõustumisega. Kuna kaebaja ei viibinud Tallinna Vanglas 24.01.2013-26.02.2014, ei olnud tal võimalik kambrite mõõtmist ise näha. Riigikohtu halduskolleegium märkis 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 punktis 17 järgnevat: „EIK-i praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sealhulgas välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.“ Mööblialuse pindala arvestamine oleks põhjendatud vaid juhul, kui mööbel takistas oluliselt kambris liikumist. Kuna kaebaja väitis alles täiendavates seisukohtades, et mööbel muutis kambris liikumise võimatuks, ei ole see kohtu jaoks veenev. Eeltoodust tulenevalt ei arva kohus kambripinnast maha WC-alust ega mööblialust põrandapinda.
  8. Kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise tabelist nähtub, et kaebajal oli isiklikku kambripinda vähem kui 3 m² järgnevatel perioodidel: 13.04.2012-15.04.2012, 17.04.2012-18.04.2012, 19.09.2012-28.09.2012, 09.10.2012-13.10.2012, 18.10.2012-24.10.2012, 26.10.201201.11.2012, 05.01.2013-06.01.
  9. See oli kokku 36 päeva. Lisaks isiklikule põrandapinnale kambris tuleb arvesse võtta kaebaja liikumisvõimalusi väljaspool kambrit. EIK-i praktikas on leitud, et laialdane liikumisvõimalus võib kompenseerida ruumipuudust kambris (nt 24.07.2001 lahend nr 44558/98 Valašinas vs. Leedu), võttes arvesse liikumisvõimaluste kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning vangla üleüldisi tingimusi (28.02.2012 lahend nr 11463/09 Samaras jt vs. Kreeka). Kohus leiab, et kaebaja puhul ei saa rääkida laialdastest liikumisvõimalustest, mis oleksid kompenseerinud kambrite ülerahvastatuse. Vahistatul on VangS § 93 lg 5 alusel õigus 7 viibida soovi korral vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Vabas õhus viibimiseks on ette nähtud jalutusboks, mille pindala on vastustaja väitel umbes 15 m². Kaebaja on märkinud, et jalutusboks on kuuele inimesele liiga väike, mille põhjal võib eeldada, et ühes kambris viibivad vahistatud viiakse jalutusboksi korraga. Vastustaja pole esitanud ühtegi väidet, mis võimaldaks vastupidist arvata. Kui jagada jalutusboksi ruutmeetrite arv kuuega, on iga isiku kohta ruumi 2,5 m². Kuigi jalutusboksi suurusele pole täpset alampiiri kehtestatud, on ilmselge, et jalutusboksis viibimine ei leevendanud kambrite ülerahvastatusest tingitud kannatusi.
  10. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus EIÕK art 3 rikkumise 36 päeval, mil kaebajale oli kambris tagatud vähem kui 3 m² isiklikku põrandapinda.
  11. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 eluruumidele esitatavate nõuete kohta ei näe ette sooja vee olemasolu eluruumides. Kambris tohib vee keetmiseks kasutada elektrilist veekeedukannu (Tallinna Vangla kodukord p 7.1.48). Kui isikul puuduvad rahalised vahendid oma veekeedukannu ostmiseks, saab kasutada kambrikaaslase veekeedukannu, kui ta seda lubab. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja täiendavates seisukohtades esitatud väite, et kambrites polnud kohta, kus pestud riideid kuivatada, sest kaebaja pole sellele asjaolule varem tuginenud (k.a kohtueelses menetluses).
  12. Valgustuse osas väidab kaebaja, et see ei vasta isegi poolele normist. Valgustatust ehk valgustustihedust mõõdetakse luksides. VangS § 45 lg-s 1 on sätestatud, et kambris peab olema loomulik ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse, kuid minimaalset valgustustiheduse taset ei ole lukside täpsusega kehtestatud. Minimaalsed valgustiheduse tasemed on sätestatud töökohavalgustusele, kuid neid ei saa laiendada ruumidele, kus vahistatud ja kinnipeetavad elavad. Kambrite valgustatust võiks pidada õigusvastaseks, kui see on nii nõrk, et see on kinnipeetavate tervist kahjustav. Vaidlus puudub selles, et Tallinna Vangla kambrites oli loomulik ja kunstlik valgustus olemas. Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud, et olemasoleva valgustusega sunnitakse inimesi oma tervist rikkuma, kuid pole esitanud ühtegi konkreetset väidet selle kohta, kuidas see tema enda tervist mõjutas. Seega puudub kohtu hinnangul alus arvata, et kambrites oli nii vähe valgust, et see rikuks kaebaja õigusi.
  13. Kaebaja väitel ei töötanud kambrites ventilatsioon ning õhuakna kaudu tuli õhku läbi väikeste aukude. Vastustaja esitatud Riigi Kinnisvara AS-i 05.08.2015 õiendist (tl 125 p) selgub, et Tallinna Vangla hoonetes osutab tehnohoolduse teenust Riigi Kinnisvara AS-i tütarfirma Hooldus Pluss OÜ vastavalt
  14. aasta augustis sõlmitud „Tehnohoolduse osutamise lepingule nr T5914/13“. Lisaks õiendile on kohtule esitatud väljavõte ventilatsioonisüsteemi tehnohoolduse tegevustest (tl 126-126 p). Muuhulgas on tehnohoolduse kirjelduses märgitud, et hooldustöid teostatakse üks kord kvartalis. Vastustaja pole täpsustanud, kes teostas ventilatsioonisüsteemi tehnohooldust enne
  15. aasta augustit, kuid võib eeldada, et ventilatsioonisüsteem toimis, kuna VangS § 45 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 punktist 6 tuleneb kohustus tagada kambrites piisav õhuhulk ja selle ringlus. Lisaks ei ole kaebaja väitnud, et ventilatsioon toimis halvemini enne
  16. aasta augustit. Selle asemel on kaebaja väitnud, et ventilatsioonisüsteemi pole 10 aastat puhastatud, mis on olemasolevate tõenditega vastuolus. Kaebaja väitel takistas õhuvahetust ka see, et aknad olid täielikult suletud, v.a väike luuk, millest väikeste aukude kaudu õhku tuli. Kohtupraktikas on leitud, et kambri aken ei pea olema avatav, kui õhu liikumine on tagatud sundventilatsiooniga (Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2010 otsus nr 3-10-157 p 7). Täielikult avatav aken ohustaks vangla julgeolekut, kuna võimaldab vahistatutel ja kinnipeetavatel omavahel suhelda ja üksteisele asju üle anda. Samal põhjusel on õhutusava kaetud perforeeritud metallist plaadiga. Kaebaja väitel oli kambrites ka väljakannatamatu hais. Tagantjärele ei ole võimalik tõendada, kas kambrites oli ebameeldiv lõhn või mitte. Samas on see väide väheusutav, kui kambrites oli sundventilatsioon. 8
  17. Kuna õigusaktides ei ole jalutusboksi suurusele täpseid nõudeid kehtestatud, ei tuvasta kohus jalutusboksis tagatud isikliku ruumi õigusvastasust. Kuivõrd enamiku Tallinna Vanglas viibitud ajast oli kambris rohkem kui 3 m² isiklikku põrandapinda, siis on väheusutav, et väikeses jalutusboksis viibimine 1 tunni jooksul päevas alandas kaebaja inimväärikust. Kohus on siiski arvestanud jalutusboksi suurust kambrite ülerahvastatuse õigusvastasuse hindamisel (p 19).
  18. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et kambrites 402 ja 404 paiknes WC keset kambrit ning sellel puudus uks. WC võib paikneda kambris ning selle täpsele asukohale ei ole piiranguid sätestatud. Seega ei ole oluline, kus WC nimetatud kambrites asus. Kambris nr 402 paigaldati WC-le uks 02.04.2014 (tl 124, 125). Seega pidi kaebaja kasutama WC-d, millel ei olnud ust, kaks nädalat kambris nr 402 (27.02.2014-12.03.2014) ning ühe päeva kambris nr 404 (12.08.2014). Kaebaja on kohtueelses menetluses väitnud, et WC-d tuli varjata linaga. Tallinna Vangla 25.06.2015 otsuse nr 5-37/15/114-4 punktist 29 e nähtub, et kambris 404 oli WC kambrist eraldatud kardinatega. Kaebajal ei jäänud kambrites 402 ja 404 WC kasutamata ning vastustajale pole teada ühtegi piinlikku olukorda, mis tulenevalt ukse puudumisest reaalselt oleks saabunud (tl 17 p). Sõltumata sellest, kas WC-d peavad olema tingimata uksega varjatud, ei ole 15 päeva kohtu hinnangul piisavalt pikk aeg, et ilma ukseta WC-d saaks pidada inimväärikust alandavaks.
  19. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajale vähem kui 3 m² isikliku ruumi tagamine ajavahemikel 13.04.2012-15.04.2012, 17.04.2012-18.04.2012, 19.09.2012-28.09.2012, 09.10.201213.10.2012, 18.10.2012-24.10.2012, 26.10.2012-01.11.2012, 05.01.2013-06.01.2013 ehk kokku 36 päeval oli EIÕK art-ga 3 vastuolus. Ülejäänud kinnipidamistingimused olid õiguspärased. Ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Tallinna Vanglas tagatud isikliku kambripinna ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 24). Seega tuleb lugeda, et esmased õiguskaitsevahendid olid ammendunud ning kahju hüvitamise nõue oli kaebaja jaoks ainuke perspektiivne abinõu. Vastustaja on kaebaja paigutamisel suletud kambritesse, milles isiklik ruum jäi alla 3 m2, käitunud süüliselt vähemalt hooletuse vormis, kuna juba enne Tunis vs. Eesti lahendit oli EIK-i kohtupraktikas tõstatunud Tallinna Vangla ülerahvastatuse küsimus (08.11.2005 otsus asjas nr 64812/01, Alver vs Eesti). Seega on kõik mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eeldused täidetud.
  20. Kohtu hinnangul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud siiski kõigi päevade eest, mil kaebajal oli kambris vähem kui 3 m² isiklikku põrandapinda. Kohus peab rahalise hüvitise väljamõistmist põhjendatuks perioodidel 19.09.2012-28.09.2012, 09.10.201213.10.2012, 18.10.2012-24.10.2012 ja 26.10.2012-01.11.2012 tekitatud mittevaralise kahju eest (kokku 29 päeva). Kohus leiab, et ülejäänud perioodide puhul on piisavaks hüvitiseks õigusvastasuse tuvastamine, kuna need ei kestnud piisavalt kaua, et tekitada kaebajale märkimisväärseid kannatusi. Võttes arvesse rahaliselt hüvitatavate perioodide kestust ning asjaolu, et suure osa vangistuse ajast oli kaebajale tagatud oluliselt rohkem kui 3 m² isiklikku ruumi, peab kohus õiglaseks hüvitiseks 1,50 eurot päeva kohta ehk 29 päeva eest kokku 43,50 eurot.
  21. Kaebaja kantud menetluskulu on riigilõiv summas 30 eurot (tl 49). Ülejäänud riigilõivust (393,30 eurot) vabastati kaebaja menetlusabi korras.

§ 108

lg 3 sätestab, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt mõistab kohus välja menetluskulu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Väljamõistetav hüvitis 43,50 eurot moodustab 9 0,31% kaebaja taotletud hüvitisest. 0,31% kogu riigilõivust on 1,31 eurot. Kuna see summa ei ületa riigilõivu osa, mille kaebaja ise kandis, saab selle vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.