2-16-10075/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-10075 Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Gaida Kivinurm, Ande Tänav Kohtuasi KM avaldus alaealise lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
2. augusti 2016 määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik KM määruskaebus Menetlusosaline esindaja Menetluse liik ja KM (isikukood tema Avaldaja: lepinguline esindaja Ivo Kaurit XXXXXXXXXXX), Kirjalik menetlus Resolutsioon:
3. Tühistada Pärnu Maakohtu
4. augusti 2016 määrus ja saata asi samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
5. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Määruse peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata. Asjaolud
6. KM esitas 01.07.2016 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada ühise hooldusõiguse ja anda lapse HI suhtes ainuhooldusõigus avaldajale.
7. Avalduse kohaselt sündis avaldaja ja JI kooselust XX.XX.XXXX tütar HI. Lapse isa lahkus pere juurest
8. aastal ning jättis lapse ema kasvatada ja hooldada. Isa ei tundnud huvi lapse käekäigu vastu ega ole lahkumisest saati lapse kasvatamisel osalenud ega ülalpidamiskohustust täitnud. Kuna osades küsimustes, nagu reisimine, lapse kool ja arstiabi vajatakse mõlema vanema nõusolekut, kuid isa ei ole kuus aastat lapse vastu huvi tundnud, tuleb hooldusõigus üle anda avaldajale, et avaldajal oleks õiguslikult kergem lapse eest hoolitseda ja tema huve kaitsta, samuti tervikuna lapse hooldusõigust teostada.
9. Lapse vanemate viimane ühine elukoht oli Paides, kus on avaldaja andmetel lapse isa elukoht ka täna. Avaldaja elab koos lapsega juba kaks aastat Küprosel ja kavatseb sinna elama jäädagi. Lapsel on keel suus ja ta läheb sügisel kohalikku kooli. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
10. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel ja tagastas selle koos lisadega avaldajale.
11. Lähtudes nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikli 8 p-st 1, mille kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis ja asjaolust, et artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti, ei ole Eesti kohus antud asja pädev lahendama. Määruse artikli 9 lg 1 sätestab, et kui laps kolib ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue alalise elukoha, säilitavad lapse varasema alalise elukoha riigi kohtud erandina ülalviidatud art 8 pädevuse kolme kuu jooksul pärast kolimist. Lapse kolimisest on möödunud rohkem kui kolm kuud, mistõttu ei ole Eesti kohus pädev asja lahendama. Määruskaebus
12. Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja võtta avaldus kohtu menetlusse. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et Eesti kohus ei ole EÜ nr 2201/2003 kohaselt pädev asja lahendama. Maakohus tugines oma määruses peamiselt artikli 8 lg-le 1 ja leidis ekslikult, et artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.
13. Artikli 12 lg 3 p a kohaselt on liikmesriigi kohtutel seoses vanemliku vastutusega pädevus samas lõikes 1 nimetamata menetlustes juhul, kui lapsel on oluline side selle liikmesriigiga, eeskätt seetõttu, et üks vanemliku vastutuse kandjatest ela alaliselt selles liikmesriigis või et laps on selle liikmesriigi kodanik. Kuna ühine hooldusõigus lapse suhtes on lõpetamata, on lapsel kaks võimalikku elukohta, mõlema vanema elukoht.
14. Teise vanema suhtes oleks ebaõiglane menetleda asja liikmesriigis, kus ta ei ela ega ole kunagi elanud. Lisaks on lapsel Eesti Vabariigi kodanik, mistõttu saab Eesti Vabariigi kohus pädeva liikmesriigi kohtuna otsustada tema õiguste ja huvide üle, kuna lapsel on seetõttu oluline side just selle liikmesriigiga kahel korraga esineval põhjusel.
15. Eestis asja menetlemine on otstarbekam ka majanduslikel põhjustel, sest kõik asjast puudutatud isikud räägivad eesti keeles ja menetlusdokumendid ei vaja tõlkimist. Menetluse edasine käik
16. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 2
18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus ennatlikult avalduse menetlusse võtmisest. Maakohus kohaldas iseenesest õigest EÜ määrust 2201/2003, kuid jättis kohtualluvuse määramisel välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Seetõttu on põhistamata kohtu väide, et kohaldada tuleb artiklist 8 tulenevat üldist kohtualluvust, kuna määruse artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.
19. Ringkonnakohus leiab, et EÜ määruse 2201/2003 artikkel 9 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see puudutab kohtualluvust suhtlusõiguse kindlaksmääramise avalduse esitamisel kolme kuu jooksul pärast teise liikmesriiki kolimist, kui varasema alalise elukoha liikmesriigis oli suhtluskord kohtuotsusega juba kindlaks määratud. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul esile toodud ei ole, mistõttu on ka maakohtu viide artikli 9 esimesele lõikele asjakohatu.
20. Eesti kohtu pädevus käesoleva asja lahendamiseks võib aga tulla EÜ määruse 2201/2003 artiklist 10 või artikli 12 lg-st
21. Artikli 10 kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevuse selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis ja täidetud on artikli punktides a) või b) sätestatud tingimused pädevuse teisele liikmesriigile üleminekuks. EÜ määruse 2201/2003 artikkel 12 sätestab kohtute pädevuse kokkuleppe alusel. Viidatud artikli lg 3 kohaselt on liikmesriigi kohtutel seoses vanemliku vastutusega pädevus asja lahendada, (a) kui lapsel on oluline side selle liikmesriigiga, eeskätt seetõttu, et üks vanemliku vastutuse kandjatest elab alaliselt selles liikmesriigis või et laps on selle liikmesriigi kodanik ning (b) kõik menetluse osapooled on kohtusse pöördumise ajal sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt kohtute pädevust tunnistanud ning see on lapse parimates huvides.
22. Eeltoodust tulenevalt peab kohus lapse ühest liikmesriigist teise asumise korral vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel lisaks lapse hariliku viibimiskoha tuvastamisele selgitama ka seda, kas laps asus hariliku viibimiskoha riigist teise liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui laps viidi ära ilma teise hooldusõigust omava vanema nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis (vt ka 3-2-1-66-10). Avalduse kohaselt sündis laps
23. aastal Eestis, kuid on viimased kaks aastat elanud Küprosel. Avalduses esile toodud asjaolud ei võimalda tuvastada, kas lapse viibimine Küprosel on seaduslik või mitte ja kas Eesti kohtul võiks sellest tulenevalt olla pädevus vanemlikku vastutust puudutavat asja lahendada EÜ määruse 2201/2003 artikli 10 alusel või on pädevus punktides a) või b) sätestatud tingimustel Küprosele üle läinud.
24. Kuigi iseenesest on õige määruskaebuse viide EÜ määruse artiklile 12, on ebatäielikud määruskaebuses toodud selgitused artikli 12 lg 3 punkti a tingimuste täidetuse kohta. Artikli 12 kohaldamiseks peavad samaaegselt olema täidetud nii punktis a kui ka punktis b sätestatud tingimused.
25. Eeltoodud põhjustel tuleb avaldus saata tagasi maakohtule asja menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb kohtualluvuse määramiseks EÜ määruse 2201/2003 alusel välja selgitada lapse viibimiskoht ja tuvastada, kas laps asus teise liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui lapse viimine Küprosele ei olnud õiguspärane, tuleb kontrollida, kas laps on saanud alalise elukoha Küprosel ja täidetud on tingimused pädevuse üleminekuks sellele liikmesriigile. Kui lapse viibimine Küprosel on õiguspärane ja Küprose kohtul oleks pädevus asja lahendada, siis tuleb välja selgitada, kas asja lahendamine Eesti kohtus on võimalik tulenevalt sellest, et lapsel on oluline side Eesti riigiga ja kõik menetluse osapooled tunnistavad Eesti kohtu pädevust ja see on samal ajal ka lapse parimates huvides. 3 Reet Allikvere Gaida Kivinurm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 4