Obsah (5)

§ 45§ 38§ 121§ 55§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-1476 Määruse kuupäev 2. august 2016 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Andrus Luku (Lukk) kaebus Tartu Vangla distsiplinaarmenetluse toiming

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 6. Kaebaja on esitanud toimingu õigusvastasuse tuvastamine nõude ning viidanud põhjendatud huvina kahjunõude esitamise soovile ning preventiivsele huvile. 7.

§ 45

lg-st 2 tuleneb, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Kuigi kaebajal on võimalus läbida kohtueelne menetlus ning esitada hüvitamisnõue, puudub kohtu hinnangul antud juhul võimalus suunata kaebajat tõhusama nõude esitamisele. Seetõttu kontrollib kohus, kas vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise eeldused on täidetud. 8.

§ 38

lg 4 kohaselt selgitatakse tuvastamiskaebuses, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

§ 45

lg 2 kolmas lause sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 9. Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamise vajadust põhjendanud sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Samas ei ole kaebaja täpsustanud, milline kahju talle väidetavalt on tekitatud. Kaebaja ei ole väitnud riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 toodud tagajärgi ning ka kohus ei pea võimalikuks, et vaidlusaluste distsiplinaarmenetluse toimingutega oleks võimalik põhjustada kaebajale riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgi, mis oleks aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele. Kohus selgitab, et iga ebamugavus ei kvalifitseeru rikkumiseks ega anna alust hüvitise väljamõistmiseks. Käesolevas asjas kirjeldatud distsiplinaarmenetluse toimingud ei saanud mõjutada kaebaja õiguseid sedavõrd intensiivselt, et oleks põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Kuna distsiplinaarmenetlus ei lõppenud süüdimõistva haldusaktiga, vaid menetlus lõpetati ilma karistust määramata ning isikuga viidi läbi tema õiguseid ja kohustusi selgitav vestlus, ei ole alust kaebaja väitel, et teda on süüdi tunnistatud. Kaebaja väide, et distsiplinaarmenetluse protokollis tuvastatud süü rikub süütuse presumptsiooni, ei kvalifitseeru sedavõrd intensiivseks riiveks, mis tingiks kahju hüvitise väljamõistmise. Seega oleks vaidlusaluse juhtumi puhul hüvitamisnõude eduväljavaated ilmselgelt olematud. Eeltoodust nähtub, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamisnõude esitamiseks tulenevalt

§ 45

lg-st 2, kuna vaidlustatud toiminguga põhjustatud kahju hüvitamise kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

1. Ühtlasi ei saa kaebajal olla preventiivset huvi, kuna vaidlusalune distsiplinaarmenetlus ei lõppenud distsiplinaarkaristuse määramisega. Menetlust lõpetav toiming ei saa avaldada sellist mõju nagu kaebaja ette kujutab. Kohus selgitab, et järgnevate otsuste tegemisel saab arvestada üksnes kehtivat distsiplinaarkaristust ning vastavalt vangistusseaduse § 65 lg-le 5 kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Kui mõnes järgnevas distsiplinaarkaristuse määramise otsuses siiski viidatakse käesolevas asjas vaidluse all olevale distsiplinaarmenetlusele, on kaebajal õigus vaidlustada talle määratud distsiplinaarkaristus põhjendusega, et vangla on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud lubamatuid kaalutlusi. Siiski puudub alus eeldada, et esineks reaalne oht, et haldusorgan võiks arvestada edaspidiste otsuste tegemisel käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarmenetlusega. 2 Samuti ei saa preventiivne huvi antud juhul seisneda selles, et „tulevikus ära hoida sarnaseid asju“ (puuduste kõrvaldamise avalduse sõnastus), kuna vanglal on õigus läbi viia distsiplinaarmenetlusi ka võimalike järgnevate intsidentide korral. Arvestades, et üldjoontes oli distsiplinaarmenetluse tulem kaebaja jaoks positiivne – karistust ei määratud ning kaebaja poolt viidatud süü tuvastamine edaspidiseid otsustusi mõjutada ei tohi – ei saa esineda preventiivset huvi, et sarnast menetlust edaspidi vältida. Eeltoodud põhjustel ei ole ka preventiivsetel eesmärkidel tuvastamiskaebuse esitamise tingimused täidetud.
2. Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 1 võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktiväited on tõendatud. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebaja tuvastusnõue seoses distsiplinaarmenetluse toimingutega lubatav, kuna kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja õiguste võimalik rikkumine väheoluline ning puudub vajadus esitatud kaebuse edasiseks menetlemiseks. Eeltoodud põhjustel tagastab kohus kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 p 1 alusel.

12. Kaebaja on taotlenud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus eelnimetatud taotluse

§ 55

lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna taotlus ei ole kaebusest eraldiseisvalt menetletav ning tegemist ei ole puudusega, mida oleks võimalik kõrvaldada. 13. Kohus juhib kaebaja tähelepanu

§ 43

lg-le 2, mille kohaselt kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 3