TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-2113 Otsuse tegemise aeg ja koht
(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. Hinnates isiku kinnipidamist kambris nr 443, leidis EIK, et sõltumata sellest, et T. Tunis ei tõstatanud teisi kinnipidamistingimustega seotud etteheiteid, tuleb isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. 9. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSkE, v.
- r)§ 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni lg 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsusega nr 3-41-9-14 VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Seega oli kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv. VSkE § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Kohtu arvates ei saa samas kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. 10. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid. Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Siinjuures ei saa ka isikliku ruumi suuruse määramisel lähtuda üksnes siseriiklikust õigusest, vaid arvestada tuleb nende kriteeriumidega, millest isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud EIK. 11. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina 18 leheküljel põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 68-76 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kambrite pindade suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid perioode kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 või rohkem inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. 12. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas 401 päeva, millest 327 päeva viibis kaebaja kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, mis vastab isegi alates 01.01.2014 kehtivale normile. Kambrites, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSkE § 6 lg 6 (v.
- r)miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2, viibis kaebaja 33 päeva ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 41 päeva. 13. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-914 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 14. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel Tallinna vanglas alates 17.12.2012-04.06.2013 vahistatu staatuses ning seejärel vabastatud. Alates 30.05.2014-10.06.2015 viibis kaebaja Tallinna Vanglas samuti vahistatu staatuses. Süüdimõistev otsus jõustus 04.05.2015 ning 10.06.2015 paigutati kaebaja ümber Tartu Vanglasse. Perioodil 04.05.2015-10.06.2015 ei olnud teda vahistatutele mõeldud kambritest kinnisesse osakonda ümber paigutatud ning teda peeti kinni vahistatu režiimil. Alates süüdimõistva otsuse teadasaamisest rakendati kaebaja suhtes vangistusseaduse § 14 lg-t 3 ning ta viibis VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. 15. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaar- ja hügieeninõuete täidetus (kohtuasi Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13, 12.03.2015 otsuse p 52 - 57, jõustumise ootel). Sama seisukohta on EIK väljendanud jõustunud lahendis (Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, otsuse p 79). Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 16. Kaebaja taotles 25 890 euro väljamõistmist vastustajalt Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega. 17. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja 327 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m2 ja rohkem. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi kohtu arvates pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 327 päeva osas ei ole õigusvastane, seega nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata. 18. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse piiravaid asjaolusid (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestab ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2, rikkus vastustaja VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t 6. Nagu eespool öeldud, on piiri, kus seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, raske määrata ja see sõltub mitmetest asjaoludest nende koosmõjus. Norm, mis keelab kinnipeetava ja vahistatu väärikuse alandamise on küll imperatiivne, kuid väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kujunev. Õiguslik hinnang kinnipidamistingimustele Tallinna Vanglas sai riigile teatavaks EIK lahendist Tunis vs Eesti. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaolu, et 1919. aastal rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik pidevalt vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas ja sellega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole veel välja kujunenud. Juhtudel, kui kohus on välja mõistnud rahalise hüvitise, on see ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva kohta jäänud vahemikku alates 1 eurost (haldusasi 3-14-51171) kuni 10 euroni (haldusasi 3-14-51038). Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013 otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata. 18.1. 41 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu kohus peab põhjendatuks välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 82 eurot. 18.2. 33 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli üle 2,5 m2, kuid alla 3 m2, ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Kohtu arvates tuleb sellist olukorda pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 1 eurot päeva kohta, seega kokku 33 eurot. 19. Arvestades eeltoodut mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 115 (ükssada viisteist) eurot vastavalt RVastS § 9 lg-le 1. 20. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 03.09.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik