Obsah (6)

§ 212§ 213§ 109§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 16.09.2014 A. Voronini kahju hüvitamise taotluse, milles paluti välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega. A. Voronini väitel viibis ta Tallinna Vanglas ajavahemikul 17.12.2013-30.07.2014 ja ka neli kuud
2. aastal, mille vältel hoiti teda erinevates kambrites, kus enamasti ei olnud kinnipeetava jaoks ette nähtud enam kui 2,5 m² põrandapinda, millistes tingimustes pikema aja vältel viibimine põhjustas A. Voroninile kannatusi.
3. Tallinna Vangla jättis 21.11.
4. a vastusega nr 5-18/14/25081-2 A. Voronini kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
5. A. Voronin esitas 15.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 3300 eurot ja viivise alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused: 1) Tallinna Vanglas viibis kaebaja 03.07.-22.10.2012 ja 17.12.2013-30.07.2014 kambrites, kus isiklik ruum oli alla 3 m². Ta oli lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ja tavakinnipeetavatele olid kambriuksed avatud vaid 4 tundi ööpäevas. Ette oli nähtud 1tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m²; ooteaeg tualeti kasutamiseks vanemas eluosakonnas oli ebamõistlikult pikk; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja seintel esines hallitust, millest järelduvalt oli ka ventilatsioon puudulik; kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele; duši kasutamist võimaldati vaid üks kord nädalas 20 minutit olukorras, kus kambrites oli ainult külm vesi. Kinnipidamistingimused tekitasid kannatusi ja alandasid väärikust. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda Euroopa Inimõiguse Kohtu (EIK) praktikast ja Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-10-
6. 2) Viivist nõuab lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-08 p-s 27 ja nr 3-3-1-83-10 p-s 22 esitatud seisukohtadest. Viivise määr alates 01.07.2014 on 8,15% aastas.
7. Tartu Halduskohus tagastas 05.02.
8. a määrusega kaebuse kambrite lukustamise kestuse, jalutuskäigu kestuse ja tingimuste, riiete pesemise ja kuivatamise tingimuste, kambrite niiskuse ja valgustatuse ning duši ja tualeti kasutamise võimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
9. Tartu Halduskohus rahuldas 16.10.
10. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt A. Voronini kasuks välja hüvitise 90 eurot, mis tuleb kanda advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele; muus osas jättis kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka, seda ei saa arvestada igapäevaseks elutegevuseks, s.h liikumiseks kasutatava ruumina. Arvesse ei tule võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud. Kaebaja viibis 88 päeva olukorras, kus isikule oli vähem kui 2,5 m² põrandapinda, ning kaebaja suhtes on rikutud siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja kinnipidamistingimusi tuleb pidada väärikust alandavateks. Kaebaja kasutuses olev isiklik ruum oli sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva, kuigi kaebajal oli 88 päeval vähemalt 4 tunni jooksul päevas võimalik liikuda väljaspool elukambrit. 250 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda isikule oli vähemalt 3 m², mis ületab kuni 31.12.2013 2 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 nõude ja täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude. Vastustaja tegevust 250 päeva osas ei saa pidada õigusvastaseks ja selles osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. 2) Vastustajale on etteheidetav, et ta lähtus kinnipidamistingimuste hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ega arvestanud muid kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. Vastustaja tegevus oli süüline hooletuse vormis. 88 päeva ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Kaebaja kannatused ei olnud rasked, kuivõrd ta ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole, kusjuures vangistuste vahel oli rohkem kui aastane periood. Kaebaja väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja kaebus trafaretne. Kaebajal oli võimalus 4 tundi ööpäevas viibida väljaspool kambrit, kuid vaidlusalusest perioodist moodustus üks suhteliselt pikaajaline periood (üle 60 päeva) ja paaripäevaste vahedega pidi kaebaja nõuetele mittevastava pinnaga kambris viibima
11. a juuli algusest kuni oktoobri teise pooleni. Üldteadaolevaks on, et
12. a rajatud Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ja pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on vähendatud vangide arvu Tallinna Vanglas, parandades ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista 88 päeva eest 90 eurot. 3) Avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused (Riigikohtu 27.11.
13. a otsus nr 3-3-1-66-14). Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused ja vastavalt puudub alus viivise nõude rahuldamiseks. 4) Kaebaja esindaja on esitanud suure hulga Tallinna Vangla tingimusi puudutavaid kaebuse täiendusi, mille osas esialgne MTÜ Auxilio esitatud kaebus ei olnud nõuetele vastav, ning väitnud, et õigusabikulud on üle 400 euro, mis on tasutud MTÜ Auxilio poolt, esitades kinnituseks kassa sissetuleku orderi (nt asjad nr 3-14-52449, 3-14-52452, 3-14-52453). Käesolevas asjas ei ole kaebaja kohtule esitanud tõendeid, et kliendilepingu sõlmimises oleks osalenud nimetatud mittetulundusühing. Siiski on tegemist samale trafaretile vastava kaebusega. Trafaretsete kaebuste esitamisel ei ole põhjendatud sedavõrd suur ajakulu õigusabiteenuse osutamisele. Ka ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine advokaadibüroo arveldusarvele olukorras, kus kõik menetluskulud on kassa sissetuleku orderi kohaselt eelnevalt sularahas advokaadibüroole tasutud. Eelnev tekitab kahtlust, et õigusabikulusid vaatamata esitatud sularaha arvele ei ole kaebaja poolt tegelikkuses kantud (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 109 lg 1 viimase lause esimene alternatiiv). Seega ei ole mõistlik ega põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 3

1. Tallinna Vangla esitas 13.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.10.
2. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 90 eurot ja tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 88 päeva vältel ajal, mil põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m² ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale kambris nr 518 minimaalselt 2,68 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi alust pinda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole teda inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. 2) Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 20.06.
3. a lahendi nr 3-4-1-9-14, milles ei tuvastatud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega. Vaatamata eelnimetatud Riigikohtu lahendile on kohus leidnud, et VSkE § 6 lg 6 ei olnud kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ega VangS § 4¹ lg-ga
4. Kui käesoleva kaasuse lahendamisel ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks teha uus normikontroll ja võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta. 3) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et vangla käitumine oli süüline vähemalt hooletuse vormis. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Eesti riik sai
5. a teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK-s EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. 4) Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud ilma WC pindala arvestamata kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise väljamõistmist, vaid seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Isik oli paigutatud eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päevas võimalik viibida kambrist väljaspool, mis tagab isikule täiendava liikumisvõimaluse ja vähendab väidetavast vähesest kambripinnast tingitud efekti. Kohus ei põhjenda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kohus on jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Otsuses puuduvad põhjendused, mil moel tekitas eeltoodud olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks.
6. A. Voronin esitas 16.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 16.10.
7. a otsuse ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud EIK lahendeid, eelkõige Tunis vs Eesti. EIK praktikas on õiglaseks hüvitiseks ligikaudu 10 eurot päevas. Kohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt väiksem EIK-i poolt väljamõistetutest ja millisel määral on võetud arvesse kinnipidamise kestvust inimväärikust alandavates tingimustes. 2) Ekslik on kohtu seisukoht, et viivise nõudmiseks peab kaebaja tõendama kahju tekkimist. VÕS § 113 lg-st 5 tuleneb, et viivise nõudmiseks ei pea kahju tekkimist tõendama. Viivise suuruses kahju tekkimist eeldatakse. 3) Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on fakt, et need on tasutud.

§ 109

lg-le 5 tuginevalt ei ole välistatud menetluskulude hüvitamine olukorras, kus menetluskulusid ei tasunud kaebaja. 4

1. Tallinna Vangla esitas 10.02.2016 vastuse A. Voronini apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et arvestades sisse tualettruumi aluse pinna, ei ole kaebajale olnud tagatud alla 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et viivise ja menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud.
2. A. Voronin esitas 11.02.2016 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja leiab, et WC alust pinda ei tule põrandapinna arvutamisel arvestada kambri põrandapinna hulka, mida on ka EIK tõdenud ja kohtupraktika muutmine ei ole põhjendatud. Veel leiab kaebaja, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada, valu ja kannatuste tõendamine ei ole vajalik, seega oli kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et A. Voronini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
4. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Voronin viibis Tallinna Vanglas perioodidel 03.07.22.10.2012 ja 17.12.2013-30.07.2014 (kokku 338 päeva). Halduskohus rahuldas A. Voronini kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks 88 päeva eest, mil isikule oli kambris tagatud vähem kui 2,5 m² põrandapinda, hüvitisena välja 90 eurot, kuid jättis viivise nõude rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. A. Voronin on apellatsioonkaebuses esitanud vastuväited väljamõistetud hüvitise suuruse, viivise ja menetluskulude välja mõistmata jätmise kohta. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 90 eurot ja tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused 88 päeva vältel, mil põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m² ning arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja. Seega vaidlustab vastustaja halduskohtu otsust nii kambri põrandapinna suuruse arvestamise põhimõtte kui ka kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja põhjenduste osas.
5. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (I); hindab seejärel, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust ja kaebaja kinnipidamisrežiimi arvestades õigusvastased (II); ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I
6. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis vaidlusalustel ajavahemikel Tallinna Vangla kambrites nr 126, 356, 359, 441, 428 ja 518 koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p-d 12-13), et tualettruumi pinda ei saa praeguse vaidluse kontekstis arvata kambri pinna hulka ning kambri pinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja viibis 88 päeva olukorras, kus tal oli vähem kui 2,5 m² kambri põrandapinda, millega on rikutud kaebaja suhtes siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid nõudeid (otsuse p 23). Halduskohus tõi ka välja, et kummalgi vaidlusalusel perioodil ei viibinud kaebaja olukorras, kus tal oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m² (otsuse p 24). Lisaks asus halduskohus seisukohale, et 250 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda isikule oli vähemalt 3 m², millises osas ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks (otsuse p 25). 5
7. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti arvanud WC aluse pinna kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.
8. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.
9. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele (tl 42-45) tuginedes, et kui arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel kokku 88 päeva (03.-08.07.2012, 12.-26.07.2012, 02.08.2012, 06.08.-07.10.2012 ja 19.21.10.2012) kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebaja ei ole viibinud kambrites, kus tal oleks olnud vähem kui 2,5 m² põrandapinda. Lisaks viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel 250 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid rikkunud. Kuna ringkonnakohus VSkE § 6 lg 6 rikkumist asjas ei tuvasta, ei peatu ringkonnakohus täiendavalt viidatud sätte normikontrolli puudutavatel vastustaja väidetel.
10. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 88 päeva jooksul kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab pidada õigusvastaseks. II
11. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.
12. a otsus nr 3-3-142-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva 6 eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.
13. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku 88 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi.
14. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel (26.03.
15. a vastus kaebusele, p 6, tl 39p) viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 03.07.22.10.2012 kinnipeetava staatuses kambris nr
16. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt 4 tundi. Seega oli kaebaja eelnimetatud perioodil paigutatud eluosakonda, kus tal oli vähemalt 4 tundi päeva jooksul võimalik viibida kambrist väljaspool. Lisaks nähtub vastustaja esitatud andmetest, et kaebaja ei viibinud kambris nr 518 järjepanu 88 päeva vältel alla 3 m² suurusel põrandapinnal, vaid erinevate perioodide kaupa, s.o 6 päeva, 15 päeva, 1 päev, 63 päeva ja 3 päeva, milliste perioodide vahel oli talle aga tagatud kambris põrandapinda suurusega üle 3 m². Muude kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle poolte vahel vaidlust ringkonnakohtus ei ole.
17. Võttes eeltoodust tulenevalt arvesse, et kaebaja viibis kambris isikliku pinnaga üle 2,5 m 2 ning alla 3 m2 vaid lühikeste perioodide kaupa; samal ajal oli tal võimalik viibida iga päev vähemalt 4 tundi väljaspool kambrit eluosakonnas ning vaidlust muude kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle ei ole, leiab ringkonnakohus, et võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus tasandasid kambri nr 518 väikese pinna mõjusid, mistõttu ei saa kaebaja viibimist lühikeste perioodide jooksul kokku 88 päeva vältel kambris nr 518 õigusvastaseks ning kaebaja väärikust alandavaks pidada. III
18. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna, sh viivist puudutavas 7 osas, rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus osas, millega kaebust ei rahuldatud, muutmata. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistis, kohustades selle kandma Advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab A. Voronini kaebuse ka vastavas osas rahuldamata. 22.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ning halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõistnud, puudub ringkonnakohtul alus halduskohtu otsuse muutmiseks menetluskulusid puudutavas osas.

1. Seonduvalt apellatsiooniastmes tekkinud menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja esindaja esitas 09.03.2016 ringkonnakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles palus õigusabikuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 276 eurot ja riigilõivu 35 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 35 eurot ja õigusabikulud 276 eurot) kaebaja enda kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 18.11.
2. a määrusega (tl 92-93) osaliselt kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 61,30 eurot tasumisest. Vastav menetluskulu (riigilõiv summas 61,30 eurot) jääb

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus Tallinna Vangla võimalike menetluskulude väljamõistmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 12.01. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel