KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits 12.04.2016, Tartu 3-14-51838 T.T

) § 38 lg 1 p-s 4 seda, et enam kui 50 m lähemale soovitud ehitusalast leviksid jõesettelised soomullad.

1. a detsembris teostas OÜ Rakendusgeoloogia puurimisi Toomu kinnistul. Ainult ühes puuraugus kuuest tuvastati 1,45 m sügavusel 65cm paksune turbakiht. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks usutakse kaua aega tagasi koostatud Maa-ameti mullakaarti. Täiendavates seisukohtades viitas kaebaja ka konkreetsetele uuringutele, milles leiti, et digitaalne mullakaart ei ole mullakontuuride osas täpne ja vajab parandamist. Samas pole mitte keegi seadnud kahtluse alla OÜ Rakendusgeoloogia uuringu tulemusi. Halduskohus ei hinnanud sisuliselt ja põhjalikult kõiki poolte faktiväiteid. Haldusasjas nr 3-12-1865 tuvastatud asjaolud ei ole kohtule siduvad. Keskkonnaameti seisukoht tugineb ebaõigele Maa-ameti mullakaardile. Keskkonnaamet ei ole kontrollinud uuringutega Toomu kinnistul levivaid mullatüüpe. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus kaebaja põhiõigusi, kui lahendas kaebust kirjalikus menetluses. Arvestades esimese astme ja apellatsioonikohtu menetluskorra erinevusi, ei kõrvalda põhiõiguse rikkumist ka võimalik suuline menetlus apellatsioonikohtus. Suulise diskusiooni puudumine halduskohtus oli ilmselt kaebuse rahuldamata jätmise üheks põhjuseks.
2. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 112-113) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Üldplaneeringu p-s 3.3.7 antud võimalus ei anna apellandile automaatset õigust ehitustegevuseks. Kohalikul omavalitsusel on õigus piirata ehitustegevust kinnistutel, mil ehitustegevuse võimaldamine pole lubatud. Maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistule on lubatud ühepereelamu ja kuni kolme abihoone rajamine juhul, kui muud tingimused ehitustegevuse võimaldamiseks on täidetud. Antud juhul on ehitustegevus välistatud ehituskeeluvööndi, mitte maaüksuse sihtotstarbe tõttu. Toomu kinnistu asus ja asub jätkuvalt ehituskeeluvööndis. Keskkonnaameti nõusolekuta puudub vallavolikogul alus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kuna ehituskeeluvööndi vähendamiseks on vältimatuks tingimuseks Keskkonnaameti luba, ei saa vastustaja ehituskeeluvööndit ilma Keskkonnaameti vastava nõusolekuta muuta. Arvestada tuleb ka keskkonnasäästliku ja tasakaalustatud maakasutuse tagamisega ja asjaoluga, et Toomu kinnistu asub piirkonnas, mille eripära seisneb perioodilises üleujutuses. Samuti on väga oluline, et võrreldes haldusasjaga nr 3-12-1865 ei ole faktiliselt mitte midagi muutunud. Apellatsioonkaebuse p-s 2 esitab apellant uued faktilised väited, mida ta siiani esitanud ei ole. Eelkõige puudutab see teisi Haaslava valla piirkondi, millel esineb väidetavalt samuti üleujutuse oht. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses uute asjaolude hilinemisega esitamist põhistanud, seega tuleb faktiväited jätta tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
4. Haaslava Vallavalituse 29.04.
5. a korraldus nr 63 (tl 60) ja 22.06.
6. a korraldus nr 121 (tl 62-62p) ehk vaideotsus ei sisalda ise nõuetekohast põhjendust, iseäranis viiteid 4 õiguslikele alustele, mille alusel vastustaja keeldus projekteerimistingimuste väljastamisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-d 1 ja 2 sätestavad: „

§ 35lg 4 mõttes ehituskeelu vööndis.

Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 19 lg 3 ls 2 kohaselt võtab kohalik omavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisel aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Kuna ka

§ 35

lg 4 kohaselt ehituskeelu vööndis asumine on ehituslik tingimus, siis ei saanud vastustaja kaebajale soovitud projekteerimistingimusi väljastada. Seega saab konkreetsel juhul lugeda vastustaja viidet kohtuotsustele haldusasjas nr 3-12-1865 projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks piisavaks põhjenduseks. 12. Käesoleval juhul ei ole tegu kaalutlusotsusega, vaid vastustajal puudub õiguslik võimalus väljastada kaebajale projekteerimistingimusi. Nimetatud õiguslik tagajärg tuleneb järgmiste looduskaitseseaduse sätete koosmõjust: § 34, § 35 lg-d 2, 3 ja 4, § 38 lg 1 p 4 ja lg 9 ning määruse nr 58 § 1 ja § 2 p 13.

§ 34

kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.

§ 35

lg 2 järgi on piiranguvööndite laiuse arvestamise lähtejoon põhikaardile kantud veekogu piir.

§ 35

lg 3 sätestab määrusandlusvolituse, mille alusel on antud määrus nr 58.

§ 35

lg 4 kohaselt koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja

§-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest.

§ 38

lg 1 p 4 järgi on ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal üle kümne hektari suurusel järvel ja veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel, ojal, maaparandussüsteemi eesvoolul 50 meetrit.

§ 38

lg 9 sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus

§-s 38 sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Määruse nr 58 § 1 järgi on suurte üleujutusaladega siseveekogudel kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir veekogu veepiirist arvates. § 2 p 13 kohaselt on suurte üleujutusaladega siseveekogud Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses (Tartumaa, 5 Viljandimaa). 13. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Aardla jõgi on Suur-Emajõe vanajõgi. Ringkonnakohus küsis kaebaja esindajalt istungil, millise jõe üleujutusalas kinnistu on, mille peale too vastas, et üleujutuse korral segunevad alates Põltsamaa järvedest kõik veed. Seega on looduskaitseseaduse järgi ehituskeeluvööndi piiriks üleujutatava ala piir pluss 50 m. Halduskohus on õigesti juhtinud selles kontekstis tähelepanu asjaolule, et kaebaja kinnistu asub ca 1,6 m madalamal kui Suur-Emajõe kõrgeim veetase kaebaja kinnistu piirkonnas. Juba selle põhjal saab öelda, et kaebaja kinnistu on üleujutatav ala. Samuti nähtub Maa-ameti geoportaali informatiivset tähendust omavast „Üleujutuste rakendusest“, et kaebaja kinnistu on 100% üleujutusala.1 Kaebaja on esitanud kohtule OÜ Rakendusgeoloogia ehitusgeoloogilise uuringu aruande (tl 34-36), millega soovib tõendada vastupidist, ent millest nähtub muuhulgas, et kaebaja kinnistul moodustavad loodusliku pinnakatte lammi-, alluviaalsed, jääjärvelised ja liustikusetted. Uuringusügavuses kuni 4 m esinevad liivmuda, turvas, möllsavi ja peenliiv. Liivmuda on kohev, veeküllastunud ja rohke orgaanilise aine sisaldusega (6-10%) mölline peenliivpinnas, milles esineb ka turba pesasid ning taimejäänuseid. Savipinnas on pehme konsistentsiga. Peenliiva kiht on kohev kuni kesktihe, tihedus kasvab sügavuse suunas. Detsembris aset leidnud uuringu ajal esines kahe puuraugu kohal jää. Seejuures oli pinnavee tase keskmisest kõrgem, kuid kuni 0,5 m alla maksimaalse taseme ja kuni 1 m alla üleujutuse aegse veetaseme. Ringkonnakohus leiab, et kõik need uuringu aruandes kajastatud andmed kinnitavad samuti, et tegemist on üleujutatava alaga

§ 35lg 4 mõttes.

14. Kaebaja väitel tuleb ehituskeeluvööndi piiri määratlemisel lähtuda alluviaalsete soomuldade piirist ning pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja kinnistul leidub alluviaalseid soomuldasid määruse nr 58 § 1 mõttes. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et määruse nr 58 § 1 saab omada

§ 35lg 4 tõlgendamisel üksnes abistavat tähendust.

Kui

§ 35

lg 4 järgi on tuvastatud, et tegemist on üleujutatava alaga, siis puudub rangelt võttes vajadus määruse nr 58 § 1 kohaldamiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et ka määruse nr 58 § 1 nõuded on käesoleval juhul täidetud. Kaebaja on esitanud kohtule Maa-ameti poolt koostatud „Vabariigi digitaalse suuremõõtkavalise mullastiku kaardi seletuskirja“ (tl 37-59), mille lisa 1 punktis 12 on käsitletud lammimuldasid, mis on jaotatud nelja rühma: gleistunud lammimuld, lammi-gleimuld, lammi tuvastunud muld ja lammi-madalsoomuld. Kaebaja väidab kohtule, et alluviaalseid soomuldasid määruse nr 58 § 1 tähenduses tuleb mõista ainult kui lammimadalsoomulda. Viimast kaebaja kinnistul aga nähtuvalt ehitusgeoloogilise uuringu aruandest ei esine. Ringkonnakohus selle kaebaja mõttekäiguga ei nõustu, sest see on vastuolus

§ 35lg-ga 4.

Määruse nr 58 § 1 eesmärgiks on ilmselgelt täpsustada

§ 35lg-t 4.

Kaebaja väidetud lammi-madalsoomullad esinevad mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 järgi ainult jõgede alamjooksude suurematel lammidel. Seega võiks kaebaja seisukohast lähtuvalt jõgede ülem- ja keskjooksudel üleujutusalale ehitada. See on aga

§ 35lg-ga 4 keelatud.

Halduskohus viitas 22.11.

1. a otsuses haldusasjas nr 3-12-1865 Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi poolt
2. a välja antud „Mullateaduse õpikule“, kus on selgitatud lammimuldade olemust: „Lammimullad on kujunenud perioodiliste üleujutuste ja nendega kaasneva uute setete kuhjumise tulemusena jõgede ja ojade lammidel. /…/ Lammiehk alluviaalmullad on oma nimetuse saanud üleujutuse tagajärjel akumuleerunud lammi- ehk alluviaalse sette järgi. Lammisetted võivad olla nii mineraalsed kui ka orgaanilised. Valdavalt orgaanilist päritolu lammisetetel on moodustunud lammimadalsoomullad“ (A. Astover jt. Mullateaduse õpik. Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu 2012, lk 387). Sellest nähtuvalt esineb lammimuld kohas, kus on setteid, ning setteid esineb seal, kus esineb aeg-ajalt üleujutusi. Mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 punktis 12 on kõigi nelja 1 http://geoportaal.maaamet.ee/est/Teenused/Kaardirakendused/Uleujutuste-rakendus-p467.html. 6 mullaliigi kohta selgelt märgitud, et need esinevad üleujutusaladel. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu tuleb määruse nr 58 § 1 eesmärgist lähtuvalt tõlgendada selliselt, et alluviaalsed soomullad selle sätte mõttes on lammimullad mullastikukaardi seletuskirja lisa 1 p 12 mõttes. Et kaebaja kinnistul leidub muuhulgas lammi- ja alluviaalseid setteid, siis loeb ringkonnakohus tõendatuks, kaebaja kinnistu asub alluviaalsete soomuldade esinemisalal määruse nr 58 § 1 mõttes.
3. Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
4. Kaebaja väidab, et kohalikul omavalitsusel puudub kaalutlusõigus küsimuses, kas lubada ehitamist üldplaneeringu p-s 3.3.7 nimetatud kinnistul, sest kui möönda kaalutlusõigust, muutuks kohaliku omavalitsuse üldplaneering sisutuks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Projekteerimistingimuste taotluse esitamise ajal kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 8 lg 3 p 1 järgi on üldplaneeringu ülesandeks valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine. PlanS § 8 lg 31 järgi on maakasutuse juhtotstarve üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebaja kinnistu kasutusotstarbeks on üldplaneeringus märgitud maatulundusmaa. Ringkonnakohus selgitab, et Vabariigi Valitsuse 23.10.
5. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 järgi on maatulundusmaa (011; M) põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Nimetatud määrus on kehtestatud maakatastriseaduse § 18 lg 3 alusel, mille kohaselt kehtestab katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja määramise korra Vabariigi Valitsus. Ühestki seadusest ei tulene subjektiivset õigust ehitada maatulundusmaale, on olemas vaid omandipõhiõigusest tulenev üldine õigus ehitada oma maale, mida saab aga seadusega piirata. Valla üldplaneeringus ettenähtud ehitusõigus peab olema kooskõlas seaduse nõuetega. Kui looduskaitseseadus keelab konkreetsele kinnistule ehitamise, siis sellele kavandatavale elu- ja abihoonele projekteerimistingimusi väljastada ei saa.
6. Kaebaja leiab, et Toomu kinnistu jäämine üleujutusalale ei saa iseenesest olla ehitustegevuse piiramise aluseks. Samuti leiab ta, et võimalikust üleujutusest tulenevad riskid on maandatavad pinna tõstmisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, sest see on otseses vastuolus

§ 35lg-ga 4.

Seoses ettepanekuga pinda tõsta viitab ringkonnakohus veelkord

§-le 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Kuna pinna tõstmine on märksa intensiivsem sekkumine keskkonda kui lihtsalt maja ehitamine, siis on see

§ 34eesmärgiga rohkemal määral vastuolus kui ehitamine ilma pinda tõstmata.

18. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. 7 Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/