← Eesti

3-14-275/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.03.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-275 Haldusasi K-M.P. kaebus Maksu- ja Tolliameti 27.11.

  1. a maksuotsuse nr 12.2-3/4536-31 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29.05.
  2. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - K-M.P. , esindaja advokaat Kaspar Lind Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet (MTA) RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus ning tühistada halduskohtu 29.05.
  4. a otsus menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega tühistati MTA 27.11.
  5. a maksuotsus nr 12.2-3/4536-31 K-M.P. le määratud
  6. a füüsilise isiku tulumaksu osas (välja arvatud Margus Põldojale antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramine) ning teha asjas uus otsus, millega jätta MTA 27.11.
  7. a maksuotsus nr 12.2-3/4536-31 jõusse K-M.P. le
  8. a eest tulumaksu määramise osas (välja arvatud kaebaja abikaasale M.P. antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramine).
  9. Mõista MTA-lt K-M.P. kasuks välja 938 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud tema enda kanda.
  10. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
  11. Teha MTA-le ettekirjutus käesoleva otsuse alusel jõusse jääva MTA 27.11.
  12. a maksuotsuse nr 12.2-3/4536-31 pinnalt maksusumma, mille võrra tuleb K-M.P. le tasumiseks määratud maksusummat vähendada, väljaarvutamiseks ja sellest tulenevalt ka K-M.P. poolt
  13. a maksustamisperioodi eest täiendavalt tasumisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksusumma uuesti kindlaksmääramiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi K-M.P. le 27.11.2013 maksuotsuse nr 12.23/4536-31 (I kd, tl 18-30), millega määras talle
  15. a ja
  16. a maksustamisperioodil täiendavalt tasumisele kokku 18 682,10 eurot füüsilise isiku tulumaksu. Maksuhaldur tuvastas 14.11.
  17. a korraldusega alustatud kontrolli käigus, et K-M.P. on aastatel 2009 ja 2010 oma pangakontole sisse maksnud sularaha summas 598 717,65 krooni ning andnud samal perioodil sularahas laene summas 435 000 krooni. Maksuhaldur järeldas, et K-M.P. on aastatel 2009 ja 2010 jätnud füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastamata tulu kokku summas 1 407 956,65 krooni, millest valdava enamuse on K-M.P. saanud sularahas. Maksuhaldur tuvastas, et K-M.P. on tulu deklareerimata jätmisega vähendanud oma tulumaksukohustust aastatel 2009 ja 2010 kokku 292 311 krooni ehk 18 682,10 euro võrra.
  18. K-M.P. esitas MTA-le vaide, milles taotles maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. MTA jättis 05.02.
  19. a vaideotsusega nr 6-1/1931-2 (I kd, tl 33-37) K-M.P. vaide rahuldamata.
  20. K-M.P. esitas 10.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus MTA 27.11.
  21. a maksuotsuse nr 12.2-3/4536-31 tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole maksuotsus põhjendatud ja on motiveerimata. Kaebaja on seisukohal, et
  22. a osas on 3-aastane aegumistähtaeg möödunud. Samuti puuduvad maksuotsuses nii viited tahtlusele kui ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg-le
  23. Kaebaja osundas sellele, et maksuotsuses on jäetud hindamata osa tõendeid ning menetluse käigus ei ole kõiki tõendeid kaebajale tutvustatud. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi seoses ühisvaraga ning on lugenud tuluks ka abikaasade vahelised raha ülekanded. Maksuhaldur on kontrollinud kaebaja tulusid ja seda, kas tal võis olla sääste, kuid on jätnud kõrvale abikaasa tulud, kellega abielu kestis kuni
  24. a. Kuna kaebajal ei olnud abikaasaga sõlmitud abieluvaralepingut, siis oli kogu nende abielu ajal omandatud vara ühisvara. Kaebaja leidis, et ka maksuotsuse õiguslik alus ja vastav motivatsioon on puudulikud. Samuti oli kaebaja seisukohal, et vähemalt osaliselt on maksuhaldur kohaldanud hindamist, kuid ühtegi viidet sellele ei ole. Maksuotsuses on loetud sissetulekuks ka sularaha sissemaksed pangakontole, kuid maksuhaldur ei ole pööranud tähelepanu varasematele perioodidele ning sellele, miks isikul ei võiks olla varasematest perioodidest sularaha, mida maksta sisse enda pangakontole. Kaebuse kohaselt on maksuhaldur vääralt kohaldanud õigust ka selles osas, mis puudutab isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni. Isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni võib maksta summeeritult, st. ühel kuul maksta välja mitme kuu hüvitise.
  25. Tartu Halduskohus rahuldas 29.05.
  26. a otsusega kaebuse, tühistas MTA 27.11.
  27. a maksuotsuse ja mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1874,96 eurot. Halduskohus leidis, et kuna
  28. a maksustamisperioodi eest kuulus tuludeklaratsioon esitamisele hiljemalt 31.03.2010, siis möödus 3-aastane aegumistähtaeg 31.03.
  29. Vaidlustatud maksuotsus koostati 27.11.2013, seega oluliselt hiljem ning halduskohtu hinnangul oli maksusumma määramine osaliselt aegunud ning maksuotsus selles osas põhjendamata. Halduskohus nõustus kaebajaga, et maksuotsuses puuduvad igasugused viited nii tahtlusele kui ka MKS § 98 lg-le
  30. Halduskohtu hinnangul viitab see sellele, et maksuhaldur ei ole maksuotsuse tegemisel nimetatud asjaolu isegi kaalunud ning järelikult on haldusakt olulise puudusega. Samuti nõustus halduskohus kaebajaga, et maksuotsuse õiguslik alus ja vastav motivatsioon on puudulikud. Halduskohtu arvates on maksuhaldur vähemalt osaliselt kohaldanud hindamist ja maksude määramine on toimunud hindamise teel, kuid ühtegi viidet selle sätte kohaldamisele maksuotsuses tehtud ei ole. Halduskohus asus seisukohale, et kuna maksuotsuses puudub viide haldusakti õiguslikule alusele, siis ei ole haldusakt seaduse kohaselt põhjendatud. Halduskohus asus seisukohale, et MKS § 94 lg 1 kolmandast lauses ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus on tuvastatud, et kaebaja kulud ületavad tema tulusid, peab maksusumma hindamise teel määramise vältimiseks kaebaja ise esitama tõendid selle kohta, et ta on kulutused teinud juba varem tulumaksuga maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kui kaebaja ei suuda vastupidist tõendada, siis seaduse kohaselt eeldatakse, et kaebaja on tulu teeninud samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. Halduskohus märkis, et maksuotsuses on loetud kaebaja sissetulekuks ka sularaha sissemaksed pangakontole, samal ajal, kui kaebajal on olnud varasematel aastatel regulaarne sissetulek ja säästud, millele maksuotsuse kohaselt ei ole maksuhaldur tähelepanu pööranud. Halduskohus leidis, et maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur küll sisuliselt rakendanud hindamist, kuid ei ole analüüsinud varasemaid perioode, millele kaebaja on oma seletustes viidanud, millest nähtub rahaliste vahendite olemasolu. Halduskohtu arvates nähtub varasematest perioodidest üheselt see, et kaebaja on pangast võtnud välja suuremad summad sularaha. Kuna maksuhaldur ei ole isiku tulusid, pangakontosid jne tervikuna hinnanud, siis ei saa halduskohtu arvates pidada maksuhalduri väiteid põhjendatuks. Halduskohus ei nõustunud ka maksuhalduri seisukohaga, et abikaasade vahelised raha ülekanded tuleb lugeda kaebaja tuluks. Halduskohus märkis, et sõltumata sellest, kumma abikaasa arvelduskontol on raha või kelle käsutuses on sularaha, on tegemist ühisvaraga. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et tehing oleks tehtud lahusvaraga või et kaebajal oleks abikaasaga olnud sõlmitud abieluvaraleping. Samuti pole maksuhaldur tuvastanud, et tehingust, milleks väidetavalt raha kasutati, oleks kasu saadud. Sellest tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et maksuhaldur on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, s.o kuni 30.06.
  31. a kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 ning § 17 lg 1, mistõttu on vääralt tuvastanud intressitulu tekkimise. Kuna maksuhaldur ei ole tuvastanud kokkulepet intressimäära kohta, mis antud juhul pidanuks kohalduma, siis ei olnud kohtu hinnangul tegemist laenuga. Samuti nõustus halduskohus kaebajaga, et maksuhaldur ei ole maksumenetluses tuvastanud kaebaja ja tema abikaasa ühisvara ning on jätnud peaaegu täielikult kõrval abikaasa tulud, kellega kaebaja abielu kestis kuni
  32. aastani. Halduskohus märkis, et on veendunud, et abikaasa pangakontosid ei ole maksuhaldur kontrollinud. Küll aga on asja juures viited, et abikaasa sai abielu ajal tulu, mis laekus tema kontole. Kuna kaebaja ja tema abikaasa vahel ei olnud abieluvaralepingut sõlmitud, siis oli kogu nende abielu ajal omandatud vara ühisvara. Seega oli maksuhaldur jätnud halduskohtu hinnangul asjas tuvastamata olulised ning asja otsustamiseks vajalikud asjaolud, millega on rikkunud uurimisprintsiipi. Isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni osas leidis halduskohus, et maksuhaldur on vääralt kohaldanud seadusesätteid, sest hüvitist võib maksta ka summeeritult, s.t kaebaja võis saada OÜ-lt Klotsivabrik isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni korraga kolme kuu eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  33. MTA esitas 30.06.2014 Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 29.05.
  34. a kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega tühistati kaebajale määratud
  35. a füüsilise isiku tulumaks, välja arvatud kaebaja abikaasale antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse MTA 27.11.
  36. a maksuotsus nr 12.2-3/4536-31
  37. a tulumaksu määramise osas, välja arvatud kaebaja abikaasale antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramise osas. MTA märgib apellatsioonkaebuses, et ei vaidlusta kohtuotsust osas, millega tühistati kaebajale
  38. a eest määratud tulumaks ja
  39. a kaebaja abikaasale antud laenult arvestatud intressitulult määratud tulumaks. Vastustaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi (MKS § 94, TuMS § 13) ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2), mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad on järgmised: 5.
  40. Halduskohtu väide selle kohta, et maksuotsuse õiguslik alus ja vastav motivatsioon on puudulikud, ei vasta tegelikkusele. 5.
  41. Halduskohtu otsus on selles osas, kas maksuhaldur on kasutanud hindamist või mitte, vastuoluline ja ebaselge. Halduskohus ei ole arvestanud vastustaja väitega, et kaebajale tulumaksukohustuse määramine ei toimunud hindamise teel. Vastustaja leiab, et tal puudus vajadus hindamise kasutamiseks, sest kaebaja tulud nähtusid tema pangakonto väljavõttelt ning tõenditest, mis kinnitasid sularaha laenude andmist. Seega olid olemas maksu määramiseks piisavad ja usaldusväärsed tõendid. Seetõttu on halduskohtu etteheide viite puudumisest MKS §-le 94 alusetu. 5.
  42. Halduskohtu etteheited selle kohta, et maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja ja tema abikaasa ühisvara ning ei ole pööranud tähelepanu kaebaja varasematele sissetulekutele ja säästudele, on põhjendamatu. Kuivõrd maksuhaldur ei määranud kaebaja maksukohustust hindamise teel, ei olnud maksuhalduril vajalik kaebaja maksukohustuse kindlakstegemiseks analüüsida kaebaja varasemate perioodide tulu. Sellegipoolest on maksuhaldur maksuotsuses põhjalikult analüüsinud kaebaja esitatud informatsiooni tema tulude kohta. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et kaebajal ei saanud olla selliseid sularahasääste, nagu ta väitis endal olevat. Vastustaja on oma seisukohta põhjendanud ka halduskohtule, kuid kohus ei ole neid väiteid hinnanud ega arvesse võtnud. Vastustaja leiab, et maksumenetluse seisukohalt puudus vajadus kaebaja abikaasa tulude kindlakstegemiseks. Täiesti alusetu on ka kohtu seisukoht, et maksuhaldur rikkus uurimisprintsiipi. Vastustaja arvates ei tõenda kaebaja tähtajaliste hoiuste olemasolu sularaha olemasolu, sest kaebaja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt ei ole seda summat sularahas välja võetud. 5.
  43. Halduskohus on jätnud hindamata maksuhalduri seisukoha, et kaebaja väited suurte säästude olemasolu kohta lükkavad ümber ka teised kontrolli käigus tuvastatud asjaolud. Kaebaja on koos abikaasaga võtnud
  44. a eluaseme soetamiseks laenu ning
  45. a on kaebaja võtnud eraisikult auto ostmiseks laenu. Vastustaja hinnangul kinnitab kaebaja poolt laenude võtmine maksuhalduri seisukohta, et kaebajal ei olnud sularahasääste. Kuna kaebajal sularahasäästud puudusid, on õige ja põhjendatud maksuotsuses toodud järeldus, et sularaha sissemaksed pangakontole ning laenude andmine toimus kontrollitaval perioodil saadud tulu arvel. Maksuhaldur on maksuotsuses märkinud, et maksuhalduril puudub võimalus tuvastada tulu allikat, kuid see ei välista tulumaksu määramist. 5.
  46. Halduskohus on kohtuotsuses võtnud seisukoha abikaasade vaheliselt laenult arvestatud intressi osas, kuid on jätnud tähelepanuta, et maksuotsuses oli määratud tulumaks ka intressidelt, mida kaebaja sai A.L. ja OÜ-le Deger antud laenult. Maksuhaldur on teinud kindlaks võlakohustuse suurenduse (antud laenu ja selle tagastuse vahe) ja lugenud selle intressiks, mis kuulus tulumaksuga maksustamisele, seega puudus vajadus protsendina väljendatud intressi väljaselgitamiseks. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendust, miks on kohus maksuotsuse tühistanud ka nende tulude maksustamise osas. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud vastuväiteid A.L. ja OÜ-le Deger antud laenuintressi tulumaksuga maksustamise osas. 5.
  47. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta tühistab OÜ Deger väljamaksetelt arvestatud tulumaksu. Maksuhaldur tuvastas, et OÜ Deger on teinud väidetavalt majanduskulude katteks kaebaja pangakontole kontrollitaval perioodil makseid summas 236 355 eurot. Kaebaja pangakontolt OÜ Deger majandustegevusega seotud kulude tegemist ei nähtu. Maksuhalduri hinnangul ei ole tõendatud kaebaja väide, et kaebaja maksis OÜ Deger eest Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-le korterite broneerimistasu. Maksuhaldur käsitles OÜ-lt Deger kaebajale pangakontole laekunud summat 236 000 krooni tema maksustatava tuluna, mida kaebaja oma füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kajastanud ei ole. Tegemist oli äriühingu poolt kaebaja pangakontole tehtud maksetega, mille laekumises ei ole kahtlust. Halduskohtu otsus on põhjendamatu ka selles osas, et maksuhaldur on väidetavalt vääralt kohaldanud seadust isikliku sõiduauto kompensatsiooni osas. OÜ Klotsivabrik tegi kaebajale töötasu väljamakseid suuremas summas, kui on kajastanud oma maksudeklaratsioonides TSD. Deklareerimata on jäänud 13.05.2010 pangakontole laekunud 3000 krooni ja 01.10.2010 laekunud 4000 krooni. Mõlema ülekande selgituseks on kande tegija märkinud „töötasu“. Halduskohus on lähtunud otsuse tegemisel kaebaja paljasõnalisest väitest, et tegemist oli sõiduauto kasutamise kompensatsiooniga. Halduskohus ei ole selgitanud, miks ta loeb kaebaja paljasõnalise väite usaldusväärsemaks kui väljamakse teinud äriühingu selgituse ülekandel. Maksuhaldur ei ole maksustanud summasid, mida OÜ Klotsivabrik kandis kaebaja pangakonto väljavõttest nähtuva selgituse kohaselt kaebajale isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioonita. Seega on halduskohus ebaõigesti kohaldanud palgatulu maksustamist sätestava TuMS § 13 lg 1 asemel TuMS § 13 lg 3 p
  49. Kaebaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus on õiguspärane ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kaebaja leiab, et vaidlustades halduskohtu otsust vaid osaliselt, on kaebaja nõustunud maksuotsuse puuduliku motiveerimisega. Vastustajaga nõustumine tooks kaasa vajaduse hakata tuvastama õiget maksusummat. Lisaks sellele ei ole vaidlustatud maksuotsuses korrektselt tululiike kvalifitseeritud. Sellises olukorras on kaebaja arvates põhjendatud maksuotsuse tühistamine tervikuna. Kaebaja arvates on maksuhaldur sisuliselt rakendanud hindamist, sest maksuotsuses on maksustatud sularaha makseid pangakontole. Samal ajal ei ole tuvastatud selget tuluallikat, sest maksuotsuse puuduvad viited nii tuluallikale kui ka vastavale tululiigile. Kui aktsepteerida seisukohta, et maksuhaldur võib määrata ainuüksi täiendava tulumaksu sularaha sissemaksetest pangakontole, ilma hindamist rakendamata, siis võiks maksustada ka ühelt kontole teisele kandmist, sest majanduslikult on tegemist samaväärsete tehingutega. Maksuhaldur ei ole pööranud mingit tähelepanu abikaasade varalisele režiimile ning ei ole hinnanud abikaasa pangakontosid ja tema käes olnud vahendite liikumist. OÜ-st Klotsivabrik tehtud väljamaksete puhul on pööratud liialt tähelepanu ülekande selgitusele. Maksuotsuses motiveeriti seda nii, et üle 1000 krooni ühes kuus tehtud väljamakse maksustatakse erisoodustusena, mille osas on halduskohus teinud õige järelduse, et see seisukoht on vale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  50. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu 29.05.
  51. a otsus tühistada osas, millega tühistati Maksu- ja Tolliameti 27.11.
  52. a maksuotsus nr 12.2-3/4536-31 ka K-M.P. le määratud
  53. a füüsilise isiku tulumaksu osas (välja arvatud Margus Põldojale antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramise osas) ning teha asjas uus otsus, millega jätta MTA 27.11.
  54. a maksuotsus nr 12.2-3/4536-31 jõusse kaebajale
  55. a eest tulumaksu määramise osas, välja arvatud kaebaja abikaasale M.P. antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramise osas. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 muudab ringkonnakohus ka senist menetluskulude jaotust, s. o tühistab halduskohtu vaidlusaluse otsuse ka MTA-lt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas (1874,96 eurot) ja teeb ka selles osas uue otsuse, mõistes MTA-lt K-M.P. kasuks välja eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud kulud tema enda kanda ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 jäävad kaebaja kanda ka tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud. Apellatsioonimenetluses kontrollitakse halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ja seega jääb halduskohtu otsus muutmata osas, mis puudutas vaidlusaluse maksuotsuse tühistamist K-M.P. le
  56. a eest füüsilise isiku tulumaksu määramise osas ja osas, mis puudutab kaebajale
  57. a eest M.P. antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramist. Kuna vaidlusalune maksuotsus jääb käesoleva otsusega osaliselt jõusse, kuid on hetkeseisuga olemas siiski üksnes algsel kujul, mis ei võimalda sellisena enam selgelt määratleda ka kaebaja poolt
  58. a eest tasumisele kuuluvat tulumaksusummat ja selle kindlakstegemine kohtu poolt oleks samuti keerukas ja nõuaks suurt ajakulu, siis teeb ringkonnakohus HKMS § 167 lg 1 alusel Maksu- ja Tolliametile ettekirjutuse ringkonnakohtu käesoleva otsuse alusel jõusse jääva Maksu- ja Tolliameti 27.11.
  59. a maksuotsuse nr 12.2-3/4536-31 pinnalt maksusumma, mille võrra tuleb määratud maksusummat vähendada, väljaarvutamiseks ja sellest tulenevalt ka K-M.P. poolt
  60. a maksustamisperioodi eest täiendavalt tasumisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksusumma uuesti kindlaksmääramiseks.
  61. Maksu- ja Tolliamet alustas asja materjalidest nähtuvalt 14.11.
  62. a korraldusega kontrolli, mille käigus kontrolliti K-M.P. 2009 ja
  63. a maksustamisperioodidel saadud tulult tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust. Maksuhaldur tuvastas, et kaebaja on aastatel 2009 ja 2010 oma pangakontole sisse maksnud sularaha summas 598 717.65 krooni ning andnud samal perioodil sularahas laene summas 435 000 krooni. Maksuhaldur järeldas sellest, et KM.P. käsutuses oli kontrollitaval perioodil 1 033 717,65 krooni sularaha, mille päritolu ei ole tuvastatav. Lisaks leidis maksuhaldur, et kontrollitaval perioodil on OÜ Deger ja OÜ Klotsivabrik kandnud kaebaja pangakontole summasid, mida ei ole deklareeritud ning mis tuleb lugeda K-M.P. tuluks. Samuti selgus kontrollimisel, et K-M.P. on andnud laene, millelt saadud intressitulu ei ole deklareeritud. Kontrolli tulemusel asus MTA seisukohale, et K-M.P. on jätnud kontrollitaval perioodil deklareerimata tulusid summas 1 414 957 krooni. Maksuhaldur tegi K-M.P. le 27.11.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/4536-31, millega määras kaebajale 2009 ja
  64. a eest täiendavalt tasumisele kokku 18 682,08 eurot füüsilise isiku tulumaksu. K-M.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, millega taotles 27.11.
  65. a maksuotsuse. Tartu Halduskohus rahuldaski 29.05.
  66. a kohtuotsusega kaebuse ja tühistas maksuotsuse tervikuna.
  67. Ringkonnakohus nõustub käesoleval juhul MTA seisukohaga, et maksuotsusele, maksude määramisega seotud tõenditele ja asjaoludele halduskohtu otsuses antud hinnang tuleneb (kattub) suuresti esitatud kaebuses toodud seisukohtadega ning valdavas osas MTA poolt esitatud tõendid ja väited jäänud üldse tähelepanuta. Ka ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad käesolevas maksuasjas kogutud tõendid teha 27.11.
  68. a maksuotsuses toodud järeldused ja maksuhalduri poolt K-M.P. maksukohustuse suurendamine
  69. a osas, v. a M.P. antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramine, millises osas MTA halduskohtu otsust maksuotsuse tühistamise kohta ei vaidlustanud, oli õige ja põhjendatud.
  70. Mis puudutab vaidlustatud maksuotsuse vormilist ja sisulist külge apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, siis ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu arvamusega, et maksuotsuse õiguslik alus ja ka põhjendav osa on puudulik. Halduskohus heidab vastustajale ette, et maksuotsuses on viidatud üksnes MKS §-dele 10 lg 2 p 1, 56 lg 1 ja 2 ning §-le 82 ja muudele sätetele viiteid tehtud ei ole. Samas nähtub vaidlusalusest maksuotsusest, et selles on õigusliku alusena olemas ka viited MKS § 95 lg-le 1, § 92 lg 1 p-dele 2 ja p 3 ja teistele sama seaduse asjakohastele sätetele, lisaks ka tulumaksuseaduse vastavatele sätetele. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust maksuhaldurile ette heita haldusakti põhjendamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlusalune maksuotsus apellatsioonimenetluses käsitletavas osas igati motiveeritud ja vastab ka HMS §-de 54 ja 56 nõuetele.
  71. Ka halduskohtu seisukoht selles, kas maksuhaldur on kaebaja maksustamisel kasutanud hindamist, jääb kohtuotsuse põhjal selgusetuks, sest otsuse p-s 22 märgib halduskohus, et maksuhaldur on sisuliselt rakendanud hindamist, kuid p-s 17 leitakse, et maksuhaldur on kohaldanud hindamist osaliselt. Samas punktis märgib halduskohus aga ka seda, et ei välista, et maksuhaldur ei olegi MKS § 94 rakendanud. MKS § 94 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Vaidlustatud maksuotsuse põhjendustest ja ka vastustaja vastustes toodud selgitusest nähtub, et maksuhaldur ei kohaldanud vaidlusaluse maksuotsuse tegemisel hindamist, sest selleks puudus vajadus, kuna kaebaja tulud nähtusid tema pangakonto väljavõttelt ning ka neist tõenditest, mis kinnitasid sularahas laenude andmist. Seega olid maksuhalduril niigi olemas maksu määramiseks piisavad ja usaldusväärsed tõendid ning halduskohtu otsusest ei nähtu, milles oleks pidanud hindamine pangakontole kantud palgatulude ja saadud laenuintresside puhul seisnema või milles see hindamine siis seisnes, kui maksuhaldur halduskohtu hinnangul hindamist kohaldas. Eeltoodust tulenevalt on halduskohtu seisukoht hindamise teel maksustamisest ilmselt põhjendamatu ja halduskohtu etteheide maksuhaldurile viite puudumise kohta MKS §-le 94, alusetu. Seoses viitega hindamise kohaldamisele leidis halduskohus ka, et maksuotsuse suurimaks puuduseks on kaebaja ja tema abikaasa ühisvara ebapiisav tuvastamine, märkides, et kaebajal on varasemast perioodist olemas olnud regulaarne sissetulek ja säästud, kuid maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks pööranud neile varasematele perioodidele tähelepanu. Lisaks heitis halduskohus vastustajale ette, et maksuhaldur pole maksumenetluses tuvastanud kaebaja ja tema abikaasa ühisvara. Ringkonnakohus leiab, et kuna maksuhaldur ei määranud kaebaja maksukohustust hindamise teel, ei olnud tal ka vajalik K-M.P. maksukohustuse kindlakstegemiseks analüüsida kaebaja varasemate perioodide tulu. Samuti on maksuhaldur maksuotsuse p-s 2.1.1 tegelikult analüüsinud kaebaja enda esitatud informatsiooni tema tulude kohta, sealhulgas maksuhaldurile kaebaja pangakontole sisse makstud sularaha päritolu tõendamiseks 07.03.2013 esitatud tabelit „Minu tulud“, milles olid väidetavalt kajastatud kõik saadud tulud alates aastast
  72. Viidatud tabelis on kajastatud ka summad, mis laekusid K-M.P. abikaasale. Kuna tabelis kajastatud summade kontrollimiseks K-M.P. täiendavaid dokumente ei esitanud, ei olnud maksuhalduril võimalik ka tabelisse märgitud andmete õigsuses veenduda. Seetõttu asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et kaebajal ei saanud olla selliseid sularahasääste, nagu ta väitis endal olevat ja leidis, et kaebaja väited pikaajalistest säästudest ja suure hulga sularaha olemasolust ei ole ka eluliselt usutavad. Läbiviidud maksumenetluse seisukohalt puudus vajadus ka eraldi M.P. tulude kindlakstegemiseks, sest kontrolliti K-M.P. poolt tuludeklaratsioonides esitatud andmete õigsust. Ringkonnakohtu arvates on seetõttu alusetu halduskohtu etteheide, et vastustaja pole maksumenetluses tuvastanud kaebaja ja tema abikaasa ühisvara. Kaebaja ei ole maksumenetluses samuti esitanud väidet, et ta sai pangakontole kantud sularaha just abikaasalt. Maksumenetluse käigus on hoopis tuvastatud, et K-M.P. andis ise oma abikaasale M.P. laenu. Eeltoodust tulenevalt on alusetu ka halduskohtu seisukoht, et maksuhaldur on vaidlusaluse maksuotsuse tegemisel rikkunud uurimisprintsiipi. Halduskohus märgib otsuses veel ka seda, et kaebajal on olnud tähtajalised hoiused summas 400 000 - 600 000 krooni perioodil 20.10.2008 kuni 20.01.
  73. Halduskohtu otsuse pinnalt jääb aga selgusetuks, kuidas tõendavad tähtajalised hoiused halduskohtu arvates suurte summade vaba sularaha olemasolu kaebajal. Maksuhaldur ei ole oma otsuses seadnud kahtluse alla, et K-M.P. l oli aastail 2008-2009 olemas tähtajaline hoius summas 400 000600 000 krooni, kuid K-M.P. pangakonto väljavõtetest nähtuvalt ei ole seda summat sularahas välja võetud. Seega ei tõenda asjaolu, et K-M.P. l oli olemas tähtajaline hoius, seda, et tal oli olemas ka vähemalt sama summa ulatuses sularaha. Kaebaja väited suurte säästude olemasolu kohta lükkavad ümber ka teised maksukontrolli käigus tuvastatud asjaolud. Näiteks on kaebaja koos abikaasa M.P. ga võtnud aastal 2007 eluasemelaenu 2,7 miljonit krooni laenutähtajaga 30 aastat, kusjuures sellesama laenuga on makstud kogu ostusumma. Selliste sularahasäästude olemasolul, nagu väitis endal olevat kaebaja, oleks selgelt põhjendamatu nii suure pikaajalise laenukohustuse võtmine. Kaebaja väitega suurte sularahasäästude olemasolust on vastuolus ka maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolu, et kaebaja võttis 07.09.2010 auto ostmiseks T.A. ilt 105 000 krooni laenu. T.A. väitis aga maksuhaldurile antud seletuses, et K-M.P. palus tal auto välja osta, kuna temal endal raha ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kaebaja poolt selliste laenude võtmine maksuhalduri seisukohta, et kaebajal tegelikult ei olnud selliseid sularahasääste olema, nagu ta väitis. Maksuhaldur asus seega põhjendatult seisukohale, et kaebajal sularahasäästud puudusid, mistõttu oli õige ja põhjendatud ka maksuotsuses toodud järeldus, et sularaha sissemaksed pangakontole ning laenude andmine toimusid kontrollitaval perioodil kaebaja poolt saadud tulu arvel.
  74. K-M.P. väited maksumenetluses selle kohta, et ta tegi oma pangakontodele sissemakseid just selliste sularahasäästude arvelt, muudab ebausutavaks ka see, et kaebaja ei ole maksuhaldurile ega kohtule selgitanud näiteks seda, mis põhjusel hakkas ta väidetavalt nii kaua (alates
  75. a) olemas olnud ja alles hoitud sularaha pangakontole kandma alles kontrollitaval perioodil, miks ei ole kasutatud väidetavalt olemas olnud sularahasääste
  76. a kinnisvara soetamisel või miks laenati raha ka auto ostmiseks, kui kaebajal oli enda väitel selline raha sularahas tegelikult olemas. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja teinud kontrollitaval perioodil oma arvelduskontole sularaha sissemakseid eesmärgiga kasutada seda tekkinud kulude, sh pangalaenu ja sellelt arvestatud intresside, välisreiside ning muude tarbimiskulude katteks. Samuti on K-M.P. andnud laenu A.L. , OÜ-dele Deger ja Casal ning R.T. . Selline tegevus eeldas ringkonnakohtu hinnangul suures ulatuses tulude olemasolu kaebajal. Maksuhaldur on kaebaja viidatud käitumisest põhjendatult järeldanud, et tal olid olemas täiendavad tuluallikad, millest saadud vahenditega andis ta sularahas laene ning maksis raha sisse pangakontole isiklikuks tarbimiseks. Maksuhalduril puudus küll võimalus tuvastada reaalselt sellise tulu allikat, kuid nimetatu ei välista veel kaebajale täiendava tulumaksu määramist, kuna TuMS § 12 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt Eestis ja väljaspool Eestit maksustamisperioodil saadud kogu tulu.
  77. Vastustaja viitab põhjendatult ka sellele, et halduskohus võttis vaidlusaluses otsuses seisukoha küll abikaasadevaheliselt laenult arvestatud intressi osas, kuid jättis tähelepanuta, et maksuotsuses määrati tulumaks ka intressidelt, mida K-M.P. sai A.L. antud laenult ja OÜ-le Deger antud laenult. Nagu juba märgitud, maksustatakse TuMS § 12 lg 1 kohaselt tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas p 5 kohaselt ka intressitulu (§ 17). TuMS § 17 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse nii laenult, väärtpaberilt, liisingult, hoiuselt kui ka muult võlakohustuselt saadud intress, sealhulgas selline võlakohustuselt arvutatud summa, mille võrra esialgset võlakohustust suurendatakse. Maksuhaldur tegi käesoleval juhul õigesti kindlaks võlakohustuse suurenduse (antud laenusumma ja tagastatud laenusumma vahe), mistõttu puudus maksuhalduril ka vajadus protsendina väljendatud laenuintressi väljaselgitamiseks. Maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et K-M.P. andis A.L. laenu 65 000 krooni, kuid A.L. tagastas kaebajale 74 739 krooni. Maksuhaldur on seega põhjendatult lugenud A.L. võlakohustuse suurenduse intressiks, mis kuulus tulumaksuga maksustamisele. Kaebaja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on K-M.P. andnud 18.05.2010 laenu ka OÜ-le Deger. OÜ Deger on perioodil 11.06.2010-01.11.2010 kandnud K-M.P. pangakontole kokku 43 500 krooni, s. o 8500 krooni rohkem, kui kaebaja OÜ-le laenu andis. Maksuhaldur luges ka selle laenusumma ja tagastatud laenusumma vahe intressiks ja maksustas selle tulumaksuga. Halduskohtu otsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks tühistati maksuotsus ka nende tulude maksustamise osas, kuigi kaebaja ei ole kaebuses esitanud vastuväiteid A.L. ja OÜ-le Deger antud laenuintressi tulumaksuga maksustamise osas. Samuti ei ole halduskohus vaidlusaluses otsuses põhjendanud, miks ta tühistab OÜ Deger tehtud väljamaksetelt arvestatud tulumaksu. Maksuhaldur tuvastas nimelt, et OÜ Deger on teinud väidetavalt majanduskulude katteks K-M.P. pangakontole kontrollitud maksustamisperioodidel makseid summas 236 355 krooni, sellest
  78. aastal 119 005 krooni. K-M.P. pangakontolt OÜ Deger majandustegevusega seotud kulude kandmist ei nähtu. Maksuhalduri poolt kogutud materjalidega ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et ta maksis OÜ Deger eest Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-le korterite broneerimistasu. Kuigi OÜ Deger 19.01.
  79. a otsuse kohaselt oleks broneeringu arve Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-le pidanud tasuma K-M.P. , ei nähtu viimase pangakontolt sellise broneerimistasu maksmist. Broneerimistasu maksmist kaebaja poolt ei kinnita ka Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ dokumentide hoidja Archivali Group OÜ 31.05.
  80. a vastus maksuhaldurile, sest selle kohaselt puuduvad Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ
  81. a dokumentide hulgast dokumendid, mis kajastaksid K-M.P. poolt Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-ga tehingute tegemist. OÜ Deger pearaamatu sularaha liikumist kajastava konto 111 väljavõttest
  82. a jaanuari kohta kajastub 20.01.
  83. a kuupäevaga üksnes kassa sissetulek selgitusega „korteri broneeringu arve“ summas 236 000 krooni, kuid kes sularaha sissemakse tegi, seda tehtud kandest ei selgu. Kaebaja esitas maksuhaldurile samuti üksnes väljavõtted OÜ Deger raamatupidamise arvestusest, kuid ei esitanud ühtegi algdokumenti (näiteks otsuses nimetatud broneeringu arve, Tartu Kinnisvaraarenduse OÜ-le või OÜ-le Deger sularaha üleandmist kinnitav dokument vms), mille alusel on kanded tehtud. Eeltoodust tulenevalt asus maksuhaldur ringkonnakohtu hinnangul maksuotsuses põhjendatult seisukohale, et K-M.P. poolt 236 000 krooni andmine OÜ-le Deger kas laenuna või mingil muul moel, ei ole millegagi tõendatud. Ajavahemikul 06.01.2009 kuni 22.10.2010 on OÜ Deger pangakontolt tehtud kaebajale ülekandeid summas 236 000 krooni selgitusega „majanduskulude katteks“. Maksuhaldur käsitles OÜ-lt Deger K-M.P. pangakontole laekunud summat 236 000 krooni seetõttu õigesti tema maksustatava tuluna, mida K-M.P. oma füüsilise isiku tuludeklaratsioonides kajastanud ei ole. Tegemist oli äriühingu poolt kaebaja pangakontole tehtud maksetega, mille laekumises ei olnud kahtlust. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt põhjendamatu vaidlusaluse maksuotsuse tühistamine ka selles osas.
  84. Halduskohtu vaidlustatud otsus on põhjendamatu ka osas, milles leitakse, et maksuhaldur kohaldas seadusesätteid valesti isikliku sõiduauto kompensatsiooniga seonduvas osas. Asja materjalidest nähtub, et K-M.P.
  85. a tuludeklaratsioonis kajastub OÜ-lt Klotsivabrik (varem OÜ Vesmark) laekunud summana 27 564 krooni. Kontrollitaval perioodil laekus kaebaja pangakontole OÜ-lt Klotsivabrik kokku 31 000 krooni, mille osas oli ülekannete selgituseks märgitud „töötasu“. Seega tegi OÜ Klotsivabrik K-M.P. le töötasuväljamakseid suuremas summas, kui kaebaja on kajastanud oma maksudeklaratsioonides. Maksuotsusest nähtuvalt on deklareerimata jäänud 13.05.2010 kaebaja pangakontole laekunud 3000 krooni ja 01.10.2010 laekunud 4000 krooni. Mõlema ülekande selgituseks on märgitud „töötasu“. Kuina kaebaja pangakonto väljavõttest nähtub selgelt, millise sisuga väljamaksetega on tegemist, luges halduskohus nimetatud väljamaksed isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooniks põhjendamatult. Kaebaja pole millegagi põhjendanud oma paljasõnalist väidet, et tegemist oli sõiduauto kasutamise kompensatsiooniga, kuid halduskohus on sellest ilmselt siiski lähtunud, jättes siiski alusetult arvesse võtmata asjaolu, et OÜ Klotsivabrik on K-M.P. pangakontole eelnimetatud maksete tegemisel märkinud kõikide maksete selgituseks „töötasu“. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel ebaõigesti kohaldanud ka palgatulu maksustamist sätestava TuMS § 13 lg 1 asemel TuMS § 13 lg 3 p
  86. Asja materjalidest nähtub ka see, et maksuhaldur ei ole tegelikult maksustanud täiendavalt neid summasid, mille OÜ Klotsivabrik K-M.P.
  87. a kontoväljavõttest nähtuva selgituse kohaselt kandis kaebaja kontole tõepoolest isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioonina (16.08.2010 ja 14.09.2010 tehtud ülekanded).
  88. Halduskohus on kaebuse tervikuna rahuldamisel, s. o maksuotsuse tühistamisel nii
  89. a kui ka
  90. a osas mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja kõik viimase poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv ja õigusabikulu) kokku summas 1874,96 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, millega jätab vaidlusaluse maksuotsuse jõusse
  91. a maksustamisperioodiga seonduva tulumaksu määramise osas, välja arvatud kaebaja abikaasale antud laenult saadud intressitulult tulumaksu määramise osas, siis vähendab ringkonnakohus vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 ka vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude suurust, pidades kaebuse rahuldatud ja rahuldamata jäetud osi arvestades õiglaseks ja mõistlikuks menetluskulu hüvitise suuruseks poolt kaebaja kantud kuludest, s. o 938 eurot. Agu Timmi Tiina Pappel Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.