← Eesti

3-15-358/25

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-358 Haldus

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-15-358 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. JK esitas 11.02.2015 kaebuse Tallinna Vangla vastu 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise (8,15% aastas põhinõudelt) saamiseks. Kaebuse kohaselt tekkis kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses jalutusboksis, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, niiskus). Kaebaja hinnangul tekitasid inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused talle stressi ja hingelist ahastust, teda vaevas liikumispuudus ja abitustunne. Kaebus hõlmas ajavahemikku 30.04.2012-20.02.
  2. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kannatusi tekitasid ruumi- ja liikumisvõimaluste puudus. Kuuekohalistes kambrites on üldpinda umbes 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud 1tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. 2) Elukambris oli pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. 3) Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa vanglareeglistik (EVR) näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas. 4) Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK seisukoha järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m
  3. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) raportis. Kaebaja arvas kuni EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mida VangS § 4¹ lg 1 käsitab vangistuse või arestiga paratamatult kaasnevatena.
  4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja oli nimetatud perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu staatuses ning viibis vastuvõtuosakonnas. Ta oli kogu kaebuses viidatud ajavahemikul paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt tunniajane jalutuskäik. Kaebaja paiknes perioodil 30.04.2012-20.02.2013 vanglas järgmiselt: - 30.04.2012-27.05.2012 kambris nr 324, põrandapinda 15,8 m2 ja kinnipeetavaid 3-6; - 28.05.2012-14.05.2012 kambris nr 312, põrandapinda 16,6 m2 ja kinnipeetavaid 4-6; 2

(9)3-15-358 - 15.05.2012-20.08.2012 ja 22.08.2012-09.10.2012 kambris nr 456, põrandapinda 17,2 m2 ja kinnipeetavaid 5-6; - 21.08.2012 kambris nr 82, põrandapinda 9,2 m2 ja kinnipeetavaid 1; - 10.10.2012-29.10.2012 kambris nr 415, põrandapinda 17,2 m2 ja kinnipeetavaid 6; - 30.10.2012-02.01.2013 kambris nr 422, põrandapinda 17,3 m2 ja kinnipeetavaid 4-6; - 03.01.2013-13.02.2013 kambris nr 126, põrandapinda 16,1 m2 ja kinnipeetavaid 3-6; - 14.02.2013-15.02.2013 kambris nr 131, põrandapinda 15,8 m2 ja kinnipeetavaid 2; - 16.02.2013-20.02.2013 kambris nr 130, põrandapinda 16,3 m2 ja kinnipeetavaid 4-
  1. 2) Kogu kaebaja vanglas viibimise perioodil oli talle tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda. Perioodid, kus kambris oli 6 inimest, ei olnud pikad ning vaheldusid perioodidega, kus kambris oli vähem inimesi. Ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlustatud päevadel olnud tagatud 3 m2 suuruse pindalaga ruum, ei oleks tal olnud võimalik teha kambris midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha kitsamates oludes, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei oleks 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmisel olnud oluliselt rohkem privaatsust, kui seda kaebajal oli. Kaebaja heaolu kambri suuruse miinimumnõude täitmise korral ei oleks saanud olla oluliselt suurem, mistõttu ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. 3) Kooskõlas VangS § 50 lg-ga 2 võimaldatakse kinnipeetavatele pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas ning kinnipeetavale on kambris lubatud seep. Kambris, kus kaebaja viibis, oli kraanikauss voolava veega. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud soetada endale vangla kauplusest veekeedukann, alates
  2. a veebruarist annavad valvurid kinnipeetavatele soovi avaldamisel vee soojendamiseks üldkasutatava veekeedukannu. 4) Väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Vangla kambrites on osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kuigi vanglal ei ole esitada õhuniiskuse infot nendest kambritest, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil paiknes, on olemas mõõtmistulemused lähedal asuvate kambrite õhuniiskuse kohta, millest nähtub, et õhuniiskus ei olnud neis lubatust kõrgem. Õhuniiskus vastas Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-le 8, mille kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60%. Akendele paigaldatud metallplaadid on vajalikud julgeoleku tagamiseks. 5) Õigusaktid ei sätesta, milline peab olema valgustustihedus, mitu elektripirni ning millise võimsusega pirnid peavad kambris olema. Tagantjärele ei ole võimalik tõendada, milline elektripirn mingis kambris oli, sest vanglal ei ole kohustust seda informatsiooni fikseerida. Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. JK ei ole esitanud vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks probleeme kambrite valgustatusega. 6) Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Kaebajal oli vanglas viibides võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. 7) Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju 3
(9)3-15-358 tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegevus ei viita sellisele õiguste riivele, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas. 8) Viivise nõue ei ole põhjendatud. Kohustatud isik ei ole oma kohustuse täitmisega viivitanud ning kaebajale ei ole sellise viivituse tagajärjel tekkinud varalist kahju.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.08.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 556 eurot. 1) Vastustaja esitatud tabelist (tl 42-45) nähtuvalt on kaebuses nimetatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev, hõlmates nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m
  2. Kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit. 2) Kaebusega on hõlmatud 297-päevane ehk ligemale 10 kuu pikkune periood. Sellest 48 päeval on kaebaja olnud paigutatud selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta jäi alla 2,5 m2, st vähem kui justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 (v.r) ette nägi. Selline paigutamine toimus 30.04.2012-16.05.2012 ja 03.01.2013-12.02.
  3. Valdava osa ajast on kaebaja elanud kambrites, kus põrandapinda ühe inimese kohta oli vähem kui 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (kokku 206 päeva). 3) Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too EIK ja Riigikohtu praktika kohaselt alati kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK seisukoht, mille kohaselt on juhul, kui põrandapind isiku kohta jääb alla 3 m2, ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, 2012, p 145), ei ole absoluutne. EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid (Muršić vs Horvaatia, 2015). Ka Riigikohtu praktika kohaselt sõltub piir, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, mitmetest asjaoludest, mh kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav, kuid samas ei saa selle puhul inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41). 4) VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti tingib nende staatuse eripära piiratumad suhtlemis- ja sportimisvõimalused. Vahistatule on soovi korral ette nähtud võimalus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning see staatus 4
(9)3-15-358 tingib paratamatult kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada. Vaidlust ei ole jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ega selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega. Vastustaja on vastuseks kohtu nõudele märkinud, et kaebajal olid kahel päeval (26.06.2012, 28.09.2012) kokkusaamised ametnikega ja kahel päeval (14.11.2012, 02.02.2013) lühiajaline kokkusaamine lähedastega (vangiregistri väljavõte, tl 46). Vangiregistri päeviku kande kohaselt on JK 16.08.2012 ja 18.10.2012 vestelnud psühholoogiga. Hõivetegevust vastustaja väitel JK-l Tallinna Vanglas ei olnud, st ta ei töötanud, ei õppinud, ei osalenud programmides ega usulises tegevuses. Kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalus oli seega väga piiratud. 5) Kõnealusest perioodist umbes 2/3 osas oli sel ajal kehtinud õiguses sätestatud nõue (2,5 m2 inimese kohta) täidetud. 43 päeval oli tagatud üle 3 m2, 48 päeval jäi põrandapind inimese kohta alla 2,5 m2, kuid mitte kunagi pikemalt kui 14 päeva järjest. Samas tuleb kaebajaga nõustuda selles, et üksikud päevad, mil kambris oli vähem inimesi ja rohkem ruumi, ei saa ruumikitsikusse tervikuna tuua olulist leevendust. 6) Kaebaja on lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega Kaebaja ei ole väitnud, et VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõue – vähemalt kord nädalas sauna, vanni või duši võimaldamine – poleks olnud tagatud. Ventilatsiooni osas on Tallinna Vangla järjekindlalt viidanud, et lisaks sundventilatsioonile on kambris viibijatel õhuhulka võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Ka kaebaja ise ei ole väitnud ventilatsioonisüsteemide puudumist, kuid peab neid ruumides valitseva niiskuse tõttu ebapiisavaks. Sarnaselt on Tallinna Vangla järjekindlalt selgitanud, et piisav valgustatus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Akna olemasolu üle vaidlust ei ole. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Ajas oluliselt hiljem kahjunõude koostisosana esitatud selliseid väiteid on keeruline ka kontrollida ning tõendada. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne. 7) Kaebaja kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas kaevataval ajavahemikul tuleb pidada õigusvastaseks osas, mil kaebaja oli vahistatuna 206 päeva vältel kinni peetud oludes, kus põrandapinda inimese kohta oli rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, ning 48 päeva jooksul kambrites, kus pinda oli alla 2,5 m2. Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral hüvitise mõistmisel on oluline tähele panna suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25). Praegusel juhul on põhjendatud hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas. Kogu vaidlusaluse ajavahemiku osas kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne asjaolusid, mis võiksid halvendada ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset mõju ja suurendada hüvitamisele kuuluvat kahju. Samas ei leevenda liikumisvõimalused ja kambriväline tegevus ning suhtlus praeguses asjas ebapiisava kambripinnaga põhjustatud ebamugavust. Ühelt poolt tuleb arvestada vahistatu režiimi eripära ning asjaolu, et kaebaja kambriväline suhtlus ja liikumisvõimalused ei puudunud täielikult (tagatud olid igapäevased tunniajalised jalutuskäigud, kaebajale oli võimaldatud kahel korral lühiajaline kokkusaamine lähedastega ning kohtumised advokaadi ja prokuröriga, samuti vestlus psühholoogiga). Teisalt tuleb arvestada vahistatuna viibimise kogupikkust ja asjaolu, et kambriväline liikumine ja tegevus oli siiski väga vähene. 5
(9)3-15-358 8) Hüvitise suuruse määramisel ei ole praegune asi võrreldav kohtulahendiga asjas Tunis vs Eesti, kus analüüsiti kinnipidamistingimuste õiguspärasust kaebajaga sarnastes oludes. Kaebaja on küll sarnaselt viibinud 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, jalutamisvõimalusega vaid 1 tund päevas, kuid kõrvutatav ei ole sellise kohtlemise kestus (T. Tunise puhul üle kahe aasta ja kümne kuu, välja arvatud lühikesed viibimised mujal, kaebaja puhul alla 10 kuu). Kuigi ümberpaigutamiste tõttu on kaebaja isiklik ruum varieerunud ja tingimused tihti muutunud, saab hüvitise määramisel aluseks võtta päevade arvu, mil kaebaja erinevates tingimustes viibis. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (kokku 206 päeva), tuleb välja mõista 2 eurot päeva kohta, seega kokku 412 eurot. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (kokku 48 päeva), tuleb välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 144 eurot. Rahaline hüvitis on kokku 556 eurot. Viivise saamise nõue jääb rahuldamata, sest alust viivise nõudmiseks pole tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud). Kaebuse osalise rahuldamise tõttu (18,53% ulatuses) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja tasutud 90 euro suurune riigilõiv proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, s.o 16,68 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 556 euro suuruse hüvitise ja menetluskulu 16,68 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. 1) Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 tulenevalt tuleb WC-d pidada kambri osaks. WC-d kambris tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. See suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi. EIK lahendites on WC pind enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,63 m
  2. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. 2) Kuna vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, sest see lähtus kehtivast õigusest, on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu ja õigusvastane. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus leidis, et vähene kambriväline suhtlemis- ja liikumisvõimalus ei leevendanud ebapiisava kambripinnaga põhjustatud ebamugavusi, kuid ei põhjendanud, millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale tagatud olid. Olukorras, kus vastustaja õigusnorme rikkunud ei ole, pidanuks kohus põhjendama, kuidas tuvastatud olukord kaebajale valu ja kannatusi põhjustas.
  3. JK palub esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, on tegu EIÕK art 3 rikkumisega. On ebausutav, et mistahes kaebaja tegevus võinuks kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas muuta. CPT on juba
  4. a raportis esitanud soovituse muuta Tallinna Vangla 6-kohalised kambrid 4-kohalisteks. 6
(9)3-15-358 2) Kambris asuva WC pindala ei saa kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvesse võtta, sest see on eraldi ruum nagu ka nt koridor. 3) Hüvitise määr ei ole liiga suur, vaid ilmselgelt liiga väike. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt.
  2. Halduskohus on põrandapinna arvestamisel kambripinna hulgast välja arvanud kambris olnud WC aluse pindala. Riigikohus on 09.12.2015 lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 17) ning 27.05.2016 lahendis nr 3-3-1-21-16 (p 8) asunud seisukohale, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC alune ja mööblialune pind. Seega on halduskohtu otsus ekslik osas, milles halduskohus ei arvanud kaebajale tagatud põrandapinna arvutamisel WC alust pinda kambripinna hulka. Võttes arvesse ka WC alust pindala, oli kaebajale kaebusega vaidlustatud 297 päevast (perioodil 30.04.2012-20.02.2013) 69 päeval tagatud põrandapind üle 3 m2 (vahemikus 3,16-9,2 m2) ning 228 päeval alla 3 m2 (vahemikus 2,63-2,88 m2).
  3. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga
  4. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-914, p 41).
  5. EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148). EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33-36, 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79, 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs Kreeka, p 63, otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, p 51). Ka Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 15) ja 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15 (p 18) kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Seejuures on oluline, et kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. 7
(9)3-15-358 Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2016 otsus asjas nr 3-15-75, p 11).
  1. Vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 42-45) nähtub, et kaebajat peeti tema kinnipidamise kestel alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites (kambripinna hulka on arvestatud kambris olnud WC pind) kokku 228 päeval. Seejuures oli kaebajale 55 päeval tagatud 2,88 m2, 116 päeval 2,87 m2, 9 päeval 2,77 m2, 32 päeval 2,68 m2 ja 16 päeval 2,63 m2 suurune isiklik põrandapind.
  2. Kaebaja viibis kogu tema kinnipidamise aja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ning vastuvõtuosakonnas, seega oli ta paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus viibida 1 tund päevas vabas õhus. Halduskohus on õigesti leidnud, et arvestades, et kaebajal on olnud vaidlustatud perioodil kahel päeval lühiajaline kokkusaamine lähedastega (14.11.2012 ja 02.02.2013), kahel päeval kokkusaamine ametnikega (26.06.2012 ja 28.09.2012) ning kahel päeval kohtumine psühholoogiga, kuid mitte muud hõivetegevust, oli kaebaja kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalus väga piiratud. Seega ei saanud kambrivälised tegevused oluliselt leevendada kaebaja kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses.
  3. Aeg, mil kaebajale oli tagatud vähem kui 3 m2, moodustas tema kinnipidamisajast 77%, s.o 228 päeva 297 päevast. Muul ajal oli kaebajale tagatud põrandapind vahemikus 3,16-9,2 m
  4. Kaebaja on pidanud taluma ruumipuudust küll episoodiliselt, kuid vaid viiel korral on ruumipuudust leevendatud kauemaks kui vaid ühe või kahe päeva pikkuseks perioodiks. Kaebaja on pidanud praktiliselt järjest, üksnes ühe või paaripäevaste üksikute vahedega, taluma ruumipuudust perioodidel 30.04.2012-16.05.2012, 05.06.2012-12.07.2012, 31.07.201220.12.2012, 27.12.2012-16.01.2013 ja 21.01.2013-12.02.
  5. Perioode, mil kaebajale oli enam kui paariks järjestikkuseks päevaks tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda, oli kokku 5 ning need vältasid 19, 18, 6, 4 ja 8 päeva järjest.
  6. Seega oli kaebaja ruumikitsikuses viibimine kinnipidamise kogukestust arvestades valdav (3/4 kogu kinnipidamise kestusest) ega katkenud ka märkimisväärselt pikkadeks perioodideks. Arvestades seejuures asjaolu, et kaebaja liikumis- ja sportimisvõimalused olid piiratud, leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on kaebaja kinnipidamisega alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Halduskohus ei ole põhjendamiskohustust rikkunud, sest asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks praegusel juhul kaebajale alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna tagamist. Halduskohus on õigesti märkinud, et tõendatud ei ole ka see, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud ebakohased olmetingimused kambris.
  7. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohus lähtus alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites viibimise kestuse osas 254 päevast ning mõistis selle eest välja 556 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. Kuna ringkonnakohus korrigeeris päevade arvestust 228-le, samuti põrandapinna arvestamise metoodikat, tuleb mittevaralise kahju hüvitist vähendada. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista kaebajale välja 450 eurot. 15.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108

lg 2).

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Arvestades kaebaja nõude suurust ja kokkuvõttes väljamõistetavat hüvitist, on kaebus 8

(9)3-15-358 rahuldatud 15% ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja tasutud 90 euro suurune riigilõiv samas ulatuses, s.o 13,50 eurot. Tallinna Vangla ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vangla menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.