← Eesti

3-15-100/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

  1. aprill 2016, Tartu 3-15-100 Kirill Dmitrijenko kaebus Tallinna Vanglalt kahju hüvitamise nõudes seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu
  2. oktoobri 2015 otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kirill Dmitrijenko Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni
  5. maini 2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tallinna Vangla registreeris
  7. novembril 2014 Kirill Dmitrijenko kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. Kaebaja väitel rikkus vangla kogu Tallinna Vanglas viibitud aja, s.o
  8. juuli 2013 kuni
  9. veebruar 2014 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
  10. K. Dmitrijenko hinnangul olid kinnipidamistingimused kogumis inimväärikust alandavad.
  11. Tallinna Vangla jättis
  12. detsembri
  13. a vastusega nr 5-18/14/31123-2 K. Dmitrijenko kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
  14. K. Dmitrijenko esitas
  15. jaanuaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebaja põhjendused: Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². Tallinna Vanglas viibis kaebaja
  16. juulist 2013 kuni
  17. veebruarini 2014 kambrites, kus tema isiklik ruum oli alla 3 m2, kui arvestada kambri üldpindalast maha tualetiala ja mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja paigutamisega kambritesse, kus tal oli isikliku ruumi alla 3 m2, alandati tema inimväärikust. Lisaks eeltoodule alandasid kaebaja väitel ka muud kinnipidamistingimused kogumis tema inimväärikust: puudus privaatsus; puudus võimalus tegeleda spordiga; pidevalt mängiv raadio oli liiga vali; kambri valgustus ei vastanud nõuetele; pesta võimaldati vaid korra nädalas; kambrites oli seal riiete kuivatamise ja puuduliku ventilatsiooni tõttu liigniiskus ning kambrist väljas sai kaebaja viibida ainult 1 tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.
  18. Tartu Halduskohus rahuldas
  19. oktoobri
  20. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt K. Dmitrijenko kasuks välja hüvitise 122 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Antud juhul tuleb isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta tualetialune pind tuginevalt EIK seisukohtadele asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Samas ei tule kambripinna piisavuse kindlakstegemisel arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil ühtegi päeva kambris, kus ühele isikule oleks olnud põrandapinda alla 2,5 m 2 ning seega sel perioodil siseriikliku õigusega määratud nõudeid kaebaja suhtes ei rikutud. 86 päeval viibis kaebaja kambrites pinnaga 2,5-2,99 m2 isiku kohta ja vaba pinnaga üle 3 m2 isiku kohta 138 päeval. 25 päeval viibis kaebaja kambris nr 133, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,93 m2 ja 61 päeval kambris nr 461, kus vaba põrandapinda isiku kohta oli 2,73 m
  21. Kuna kaebaja viibis kinnises osakonnas, tuleb kinnipidamistingimusi, kus pinda oli ühe isiku kohta alla 3 m2, pidada EIK praktikast tulenevalt väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 2) Kaebaja väited teiste tingimuste osas on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed ning vastustaja tegevus ei ole teiste tingimuste osas olnud õigusvastane. 3) Rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult 61-päevane periood, millal kaebaja viibis kinnises osakonnas kambris nr 461, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus 2,73 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Tegemist on kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi. Kaebaja viibimisel tingimustes, kus põrandapinna suuruseks isiku kohta oli 25 päeval 2,93 m 2, ei olnud kaebaja õiguste rikkumine sedavõrd intensiivne, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista 2 eurot päevas, s.o kokku 122 eurot. Arvestada tuleb sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei ole alati olnud pikaajalised. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kohtulahendites, mis puudutavad kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas aastatel 2013-2014, on välja toodud, et ka vahistatutel oli Tallinna Vanglas tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti väljastati nende kambritesse isiklikke raadioid ja televiisoreid, võimalus oli saada pakke, sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust ning vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. Ei ole tuvastatud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. 2 4) Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal ja vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. 5) Ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei takista antud juhul hüvitusnõude rahuldamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  22. Tallinna Vangla esitas
  23. novembril 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu
  24. oktoobri
  25. a otsus osas, millega kohus rahuldas K. Dmitrijenko kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 122 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 2) Tartu Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Halduskohus ei põhjenda kohtuotsuses seda, miks kõik muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, sh lühiajalistel kokkusaamistel regulaarne viibimine ei kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Seega on kohus jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Kohus on rikkunud tugevalt ka põhjendamiskohustust. Isegi kui kohus kaalumiste tulemusel oleks leidnud, et ühel asjaolul on teistega võrreldes olulisem kaal, pidanuks kohus seda hindama ja põhjendama. 3) Hüvitise suurus on põhjendamatult suur. Hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu, arvestades, et isegi WC pindala välja arvutamise korral oli K. Dmitrijenkole tagatud õigusaktides kehtestatust suurem vaba põrandapind ja muid kannatusi isikule ei kaasnenud.
  26. K. Dmitrijenko ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  27. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  28. oktoobri
  29. a otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
  30. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja oli Tallinna Vanglas perioodil
  31. juuli 2013 kuni
  32. veebruar 2014 paigutatud kambritesse, kus talle oli 86 päeval tagatud põrandapinda alla 3 m² ja 138 päeval üle 3 m² ning EIKi praktikale viidates leidnud, et 86 päeva osas, mil kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m², oli vastustaja tegevus õigusvastane. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel kambri üldpindalast välja arvata.
  33. Riigikohus on
  34. detsembri
  35. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 sedastanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põranda pindala arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m², ning sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid refereerinud vahel WC pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu vs. Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos WC-ga (nt 3 asjad nr 44753/12: Gégény vs. Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast WC aluse pindala välja arvamiseks. Käesolevas asjas on halduskohus vaidlustatud otsuse punktis 14 ebaõigesti leidnud, et tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma WC alust pindala arvestamata ja vastustaja tegevus oli õigusvastane 86 päeval, mil kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m
  36. Samas on halduskohus kahjuhüvitise välja mõistnud vaid 61 päeva eest, mil kaebaja viibis kambris nr
  37. WC pindala välja arvamata oli eelpool nimetatud 61 päeval kaebajal isiklikku ruumi 2,98 m2 ning vaidlusalusel perioodi ülejäänud päevadel oli kaebajale tagatud isiklikku ruumi erinevates kambrites üle 3 m
  38. Kuigi halduskohus on ebaõigesti WC pindala kambri üldpindalast välja arvanud, siis on halduskohus kahjuhüvitise väljamõistmisel lähtunud õigest päevade arvust, s.o 61, mil kaebaja oli tagatud alla 3 m2 põrandapinda.
  39. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid justiitsministri
  40. novembri
  41. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSkE § 6 lg 6 sätestas kuni
  42. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates
  43. aprillist 2014 sätestab VSkE, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  44. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpool viidatud
  45. detsembri
  46. a lahendis märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  47. detsembri
  48. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seadus või määrus kohaldamata ning kohaldama ratifitseeritud välislepingu sätteid. Seega ei anna halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 34-1-9-14 p-s 41, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud, ning lisaks VSkEle pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS § 10 ja § 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda. Seepärast ei eeldanud EIK praktikaga arvestamine kambri põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest.
  49. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses asjas 3-3-1-42-15 p-des 13 ja 14 leidnud, et EIÕK art 3 reguleerib kahtlusteta ka riigisiseseid suhteid ning viidates EIK otsusele asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, märkinud, et mitme kinnipeetavaga kambris, kus iga kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m² põrandapinda, tuleb eeldada, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Samas on EIK leidnud, et ka 3 m²st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad 4 nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Samuti tuleb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 p 44 kohaselt inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  50. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et halduskohus on jätnud tuvastatud asjaolud kogumis hindamata. Riigikohus on eelpool viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 21 selgitanud, et EIK praktika kohaselt tuleb alla 3 m2 isikliku ruumi puhul EIÕK art 3 rikkumist eeldada ja seejuures on just vangla ülesanne on tuua kohtumenetluses välja asjaolud, mis lükkavad kõnealuse eelduse ümber. Vastustaja ei ole vastuses kaebusele ega apellatsioonkaebuses välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis võiksid ruumikitsikust piisaval määral neutraliseerida, vaid on piirdunud apellatsioonkaebuses üldsõnalise etteheitega halduskohtu tegevusele. Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud või õppinud. Vastustaja esitatud andmetel kasutas kaebaja regulaarselt võimalust käia lühiajalistel kokkusaamistel (tl 53). Samuti oli kaebajale tagatud võimalus viibida tund aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa nendest meetmetest EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus on arvestanud kohtule teadaolevate asjaoludega ja hinnanud neid kogumis ning õigesti leidnud, et kaebaja kinnipidamine 61 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi valdavalt kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega ka inimväärikust alandav.
  51. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktikaga ja on kaebajale välja mõistnud ebamõistlikult suure hüvitise. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lgt 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi
  52. oktoobri
  53. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu
  54. jaanuari
  55. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  56. märtsi
  57. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et arvestab hüvitise suuruse määramisel sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei olnud alati pikaajalised. Halduskohus on arvestanud ka sellega, et vahistatutel on tagatud teatud võimalused (vt otsuse p 29). Halduskohus märkis, et kohus ei tuvastanud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Samuti on halduskohus märkinud, et arvestab senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades. Arvestades asjaoluga, et kaebaja viibis 61 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda ning kaebajal tuli kambris viibida 23 tundi ööpäevas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt välja 5 mõistetud hüvitis ebamõistlikult suur. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, s.o 6,39 eurot, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Käesoleval juhul on hüvitise suurus selle põhimõttega kooskõlas.
  58. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.