Obsah (5)

§55§ 69§ 45§ 50§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 18.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52959 Haldusasi M.J.e kaebus Tallinna Vangla

) § 14 lg-st 3 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-st 4 puudub vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit. Igapäevaselt oli seega kaebuse esitajale kinnises kambris viibimise ajal tagatud

§55

lg 2 tulenev võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal värskes õhus. 17. Alates 29.04.2014 kuni vaidlusalusele perioodi lõpuni 25.09.2014 kohaldati kaebuse esitaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning kaebuse esitaja oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse. Tulenevalt

§ 69lg-st 3 ja VSk

E § 8 lg-st 4 puudub eraldatud lukustatud kambris viibival kinnipeetaval vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit. Igapäevaselt oli seega kaebuse esitajale kinnises kambris viibimise ajal tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäigu ajal värskes õhus. Samas ei piirdunud nimetatud perioodil kaebuse esitaja võimalused väljaspool elukambrit liikumiseks vaid eelmärgituga - perioodil 21.05.2014-14.07.2014 osales kaebuse esitaja sotsiaalprogrammis, mis võimaldas tal nimetatud perioodil iganädalaselt ühel korral nädalas ca 120 minuti jooksul viibida väljaspool kambrit. 18. Vastustaja on seisukohal, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ei tule lähtuda üksnes kambri vabast põrandapinnast.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE § 6 lg 6 (kehtiv alates 01.01.2014) sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

1. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Tallinna Vangla kambrites nr 121, 144, 210, kuhu kaebaja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab.
2. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebuse esitajale oli tagatud kinnises osakonnas põrandpind suurusega 4,08-8,35 m
3. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Samuti ei olnud taotluse esitaja Tallinna Vanglas ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid viibis 13.05.2014-20.05.2014 Ida Prefektuuri Narva arestikambris. 3
4. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv alates 01.01.2014) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Seega nähtub eeltoodust, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebuse esitajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.
5. Arvestades ka Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kinnises osakonnas kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnises osakonnas, kus liikumine väljaspool kambrit on piiratud, oli kambrites, milles kaebuse esitaja viibis magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.
6. Kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebuse esitajal oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning kaebuse esitaja käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kaebuse esitajale võimaldati ka sotsiaalprogrammis osalemist . Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
7. Kaebuse esitaja on vanglale esitatud kahjunõudes välja toonud ka muid puudusi Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes:
8. Vastuseks väitele, et kambris ei ole WC-potti märgib vastustaja järgmist. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral WC. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84, 121, 144, 210 ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli taotluse esitajal kambris võimalik rahuldada Aasia tüüpi WC-s.
9. Vastuseks väitele, et kambris ei ole dušši ega sooja vett ning duši all võimaldatakse käia vaid kord nädalas selgitab vangla, et

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muu hulgas seep. Kinnises sektsioonis kambrites nr 84, 121, 144, 210, asub kraanikauss koos voolava veega kambris. Kuna kinnipeetavatele olid lubatud veekeedukannud (isiklikud või siis alates

1. aasta kevadest ka vangla poolt väljastatud veekeedukannud), oli loodud võimalused sooja vee saamiseks. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambris peab olema pesemiskoht ning see peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev 4 pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.
2. Kaebaja heidab ette, et kambris oli ebapiisav ventilatsioon ja aknad ei käi lahti. Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites on tuulutusavaga aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik õhuvoolu kambrisse reguleerida, avatud osakonnas on aknad avatavad. Päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral alati kindlustada ka küllaldast õhutust, kinnises osakonnas akende avamise võimalused on aga turvalisuse huvides piiratud. Sellest hoolimata teeb vangla kõik endast oleneva, et ka palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk ja palavusest tingitud probleemid leiaksid asjaliku lahenduse. Vangla mõõtis hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada. Alates
3. aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubab võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), annab üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Seega on Tallinna Vangla teinud kõik endast oleneva, et palavusest tingitud probleeme lahendada.
4. Kaebaja ei ole rahul sellega, et jalutada võimaldatakse vaid üks kord päevas jalutusboksis suurusega 3x15 m. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Tallinna Vanglas toimuvad jalutuskäigud vastavalt kinnipeetava paiknemisele, kas jalutusboksides (kinnises osakonnas) või jalutushoovides (avatud osakonnas). Kinnises osakonnas on jalutusboksid keskmiselt suurusega 15 m2. Perioodil, mil kaebuse esitaja suhtes rakendati

§ 14lg-t 3 ning § 69 lg 2 p-e 1, 3 ja 4, viibis kaebuse esitaja VSk

E § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud sektsioonis ning tal ei olnud ettenähtud vaba aega oma osakonnas liikumiseks. Samas osales kaebuse esitajal perioodil 21.05.2014-14.07.2014 sotsiaalprogrammis, mis võimaldas tal eelnimetatud perioodil ühel korral nädalas ca 120 minuti jooksul täiendavalt viibida väljaspool kambrit. Eelpooltoodust lähtuvalt leiab vastustaja, et on kaebuse esitaja paigutamisel lähtunud kehtivast õigusest ning seega oli vangla tegevus õiguspärane. Vastustaja peab vajalikuks ka märkida, et lukustatud kambrisse paigutati kaebuse esitaja tema enda soovil (Lisa 2, tl 89). Kaebuse esitaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju 30.04.2014 nr 396 ja 29.07.2014 nr 1179, mille alusel ta eraldatud lukustatud kambrisse paigutati, tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadus piirati ning kehakultuuriga tegelemine keelati, vaidlustanud. Eelnimetatud käskkirju ei ole ka tühistatud ja seega viibis kaebuse esitaja lukustatud kambris kehtivate haldusaktide alusel.

1. Kaebaja on nimetanud, et kambrites ei ole kunagi tehtud remonti. Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga ning ilmselgelt ei saa Tallinna Vangla kambritingimusi võrrelda Tartu ja Viru Vangla kambritingimustega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus) p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on tegemist vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Käimas on ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks. 5 Tallinna Vangla erinevates kambrites on aegade jooksul teostatud mitmesuguseid remontöid. Käesoleval ajal kui seoses uue vangla kavandamisega on suurte investeeringute tegemine praegustesse hoonetesse ebamõistlik, teostab vangla vajadusel ruumides hädavajalikke sanitaarremonttöid. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kuigi Tallinna Vangla kambrite seisukord erineb Tartu ja Viru Vangla kambrite seisukorrast, ei ole Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ka sellised, et oleks alust rääkida nende asjaolude tõttu kaebuse esitaja tõsisest väärkohtlemisest või tema õiguse intensiivsest riivest.
2. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
3. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja pöördus vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla poole kaebusega seoses kinnipidamistingimustega esmakordselt 11.08.2014 s.o ca 4 kuud peale sellistesse tingimustesse paigutamist. Vangla peab vajalikuks märkida, et kinnipidamistingimustega seotud pöördumisi (millele ta enamasti kirjalikku vastust ei soovinud) hakkas kaebuse esitaja vanglale esitama peale vanglalt tema kambrites paiknemiste kohta info saamist. Samuti ei ole kaebuse esitaja vanglale eelnevalt esitatud pöördumistes (enne 25.09.2014 kahjunõude esitamist) toonud välja puudusi põrandapinna osas. Seega võib järeldada, et kaebuse esitajal ei ole põrandapinna osas eelnevalt pretensioone ei olnud.
4. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kannab üheteistkümnendat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasema vangistuse ajal. Seega pidid kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui Tallinna Vangla tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.
5. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes kaebuse esitaja väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.
6. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.
7. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.
8. 19.11.2015 toimunud kohtuistungil vastustaja esindaja ei osalenud. 6 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. M.J. nõuab 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ebarahuldavate tingimustega kambrites (ajavahemikul 29.04.2014 – 25.09.2014).
10. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul (29.04.2014 – 25.09.2014) paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et tegemist oli nn suletud osakonna kambritega (vastavalt kambrid nr 84, 210, 144) ja kaebaja oli lukustatud kambrisse paigutatud tema enda soovil. Nii vastustaja (tl 84 pöördel) kui kaebaja (kohtuistungil, vrd protokoll tl 157) on kinnitanud, et kaebajale oli igapäevaselt tagatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.
11. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on M.J.e paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse ning kambrite ebarahuldavate tingimuste osas.
12. Kohus analüüsib esmalt kaebaja väiteid seoses ebapiisava põrandapinnaga (I) ja võtab seisukoha muude olmetingimuste osas (II). Seejärel lahendab kaebaja hüvitamiskaebuse (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
13. M.J. on seisukohal, et kambrid, kus ta vaidlusalusel perioodil viibis, olid väikesed. Kaebaja hinnangul ei olnud kambris piisavalt põrandapinda, et kolme- või neljakesi üheaegselt selles jalutada ning seda sai teha vaid kordamööda. Pooled on erineval seisukohal ka selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks see aga kambri pinna hulka arvestada.
14. Tallinna Vangla on kohtule esitanud tabeli kaebaja kambrite suuruse ja neis viibinud isikute arvu kohta (tl 93-94) ning pooled ei vaidle esitatud andmete tõepärasuse üle.
15. Nähtuvalt Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist viibis kaebaja ajavahemikul 29.04.2014 – 25.09.2014 kambrites nr 84, 210 ja
16. Kõikide päevade jooksul oli kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind (ka WC põrandapinda arvesse võtmata) rohkem kui 3 m2, varieerudes vahemikus 3,65 m2 – 9,8 m
18. Kuivõrd ka WC-pinda arvestamata oli kaebajale tagatud rohkem kui 3 m2 põrandapinda, ei ole see küsimus käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt määrava tähendusega. Kohus selgitab siiski järgmist. Varasem siseriiklik kohtupraktika on üldjuhul olnud seisukohal, et kambris asuvat WC-d ei saa põrandapinna arvestamisel arvesse võtta. Oma hiljutises lahendis (09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15) on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et kuigi „EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117)“. Samas otsuses märkis halduskolleegium, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
19. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel“. 7
20. Eeltoodud seisukohti ning Tallinna Vangla esitatud andmeid arvestades on halduskohtu hinnangul ilmne, et kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind oli piisav ning kooskõlas kehtiva õigusega, so nii siseriiklike kohtute kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. II
21. Lisaks väidetavale ruumipuudusele on kaebaja viidanud Tallinna Vangla mitterahuldavatele olmetingimustele: WC-poti, duši ja sooja vee puudumine kambris, ebapiisav ventilatsioon ning asjaolu, et aknad ei käi lahti, jalutamist võimaldatakse vaid kord päevas ühe tunni vältel, kambreid ei ole remonditud.
22. Kaebuses ning vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja esitanud üksnes loetelu väidetavatest puudustest võrdluses Tartu ja Viru vanglates valitsevate tingimustega. Kaebaja ei ole tõendanud olmetingimuste kohta esitatud väiteid Tallinna Vangla osas ega selgitanud ka nende võimalikku negatiivset mõju. Kohus oli juba 04.12.2014 (määruse p 5; tl 9-10) ning 05.01.2015 määrustega (tl 42) selgitanud kaebajale vajadust täpsustada oma nõudega seotud asjaolusid, ent kaebaja seda ei teinud. Kaebuse materjalidest nähtub, et kaebaja on asunud huvi tundma põrandapinna suuruse vastu, kui ta tegi 26.04.2014 pöördumise Tallinna Vanglale (tl 97). Edasiselt kordas ta sama soovi veel ka 23.07.2014 (tl 98 pöördel) ja 10.09.14 (tl 105 pöördel). Kaebaja on saanud vastused teabenõuetele 09.07.2014 ja 25.07.2014 ning kohtule nähtus, et kaebaja ei ole tähelepanu pööranud sellele, et vangla vastustest nähtuvalt pidi kaebajale saama selgeks, et põrandapinna suurus vastab normidele, mistõttu jäi ebaselgeks, miks kaebaja heidab endiselt ette vanglale põrandapinna suuruse mittevastavust ning jätab tähelepanuta ka vajaduse selgitada tema poolt esiletoodud muud väidetavaid puudused olmetingimuste osas. Kohtuistungil selgitas kaebaja jätkuvalt üldsõnaliselt väidetavalt mitterahuldavate olmetingimuste olemasolu, kuid möönis samal ajal põrandapinna suuruse vastavust normidele. Kuivõrd erinevates vanglates on tõepoolest erinevad tingimused kambrite ja olmetingimuste osas, siis leiab kohus, et kaebaja toodud võrdlused ei selgita kuidagi, et Tallinna Vanglas jäid ka tegelikult tagamata tingimused, mis oleksid kooskõlas inimväärikuse asutamisega. Kaebaja leidis, et kuigi ta oli suunatud suletud osakonda, olid kinnipidamistingimused talle selliselt vastuvõetavad. Kaebaja on erinevatel aegadel esitanud vanglale mitmeid pöördumisi, milles ta oli juhtinud tähelepanu, mida võiks Tallinna Vanglas teha teistmoodi või siis samamoodi nagu on teistes vanglates, ent samas ei saa sellest järeldada, et tingimused eraldi või kogumis olid inimväärikust alandavad. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kaebaja seejuures enam ei täpsustanud, millised konkreetse asjaolud tehtud etteheiteid sisustavad. Kaebaja nimetas kohtus, et eluruumi tingimused olid halvad seetõttu, et seal ei saanud kõik üheaegselt liikuda. Kohus märgib, et on loogiline, et kui eluruumis viibib vähem isikuid, on nad oma tegevuses vabamad. Siiski ei pea kõik eluruumis viibivad isikud liikuma ühel ja samal ajal. Ka tavapäraselt ei liiguta korteris ringi ühel ja samal ajal. Kui ruumi on vähe, siis tegutsetakse mõistlikul viisil järjekorras. Kaebaja ei ole seejuures nimetanud, et tal jäi märgitud põhjusel eluruumi kasutades midagi elulist tegemata. Kaebaja on ilmselt soovinud küll märkida, et kahjunõue on seotud nn ülerahvastatuse probleemi ja muude halbade tingimuste kogumis, ent kohtule ei nähtu, et kaebaja nimetatud halvad tingimused eraldiseisvalt või kumulatsioonis oleksid olnud vaadeldaval ajaperioodil inimväärikust alandavad. Kaebajast võib aru saada, et teda ajendas kaebust esitama küll Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsused (nagu nt Tunis/Eesti ja 5747/10 jne), ent kaebaja jätab kohtu arvates tähelepanuta, et iga 8 kinnipidamise juhtum on siiski unikaalne ning Tallinna Vanglas on erinevatel aegadel valitsenud erinevad tingimused. Samas tuleb märkida, et võrreldes ajaga, mis käsitleb T. Tunis juhtumit, on Eesti riik ja Tallinna Vangla vahepealsel ajal panustanud lisavahendeid vangla olmetingimuste parandamiseks ja ruumikitsikuse leevendamiseks. Tallinna Vangla on EIK lahenditest tulenevaid nõuded arvestanud niivõrd, kuivõrd see on olnud võimalik põrandapinna normide osas ning ka ruumide korrastamise küsimustes. Vaatamata asjaolule, et ruumid pärinevad praegusel kujul
23. aastate keskpaigast ning neid ei hakata enam ümber kujundama ja kapitaalselt remontima (kuna ehitatakse uus vangla), on kinnipeetavate kambrid sisustatud seaduses ettenähtud varustusega ning üldjuhul on nendes tehtud elutegevuseks ja ruumis elamiseks hädavajalik remont. Teadaolevalt on muuhulgas vanglas teostatud remonte ka kambrite vabatahtliku värvimise jms programmide raames, mil kinnipeetavatele anti võimalused oma kambreid korrastada, so neil, kes seda soovisid. Eluruum on kasutatav ja elamiskõlbulik ka siis, kui seal puudub suurema remondi vajadus ning vajadusel tehakse pisiremonte. Vastustaja märgib põhjendatult, et kinnipidamistingimusi ei saa parandada üleöö ning käesoleva ajani on tehtud juba märkimisväärseid samme vangla olmetingimuste parandamiseks. Praeguseks on ka VSkE § 6 lg-ga 6 tagatud kinnipeetavale minimaalne kambripind 3 m
24. Kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada vähemalt neil juhtudel, mil isiklikku ruumi pole tagatud õigusnormides ettenähtud viisil või kui esineb mõni muu olukord, mis viitab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisele. EIK lahendid on reageering tõsistele rikkumise juhtudele, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). Kambri ülerahvastatust antud juhul kaebaja väita ei saa ja võrdlus teiste vanglatega ei kinnita inimväärikuse alandamist. Kaebajal ei ole nimetada põhjusi, mis viitaksid tema kinnipidamistingimuste puhul tõsisele rikkumisele ja inimväärikuse alandamisele. Põhimõtteliselt ei ole vaidlust selles, et kinnipidamine vanglas on isikule ebameeldivuseks, mida ei tohi süvendada õigusvastaste kinnipidamistingimustega ehk isikut ei tohi kohelda viisil, mil talle põhjustatakse kannatusi ja ebameeldivusi nii, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnist. Kuivõrd põrandapinna suuruse küsimuses nõustus kaebaja vastustaja seisukohaga, et see on normidele vastav, siis kontrollib kohus lisaks kaebaja teisi väiteid, kuna kaebaja nimetas temale vastuvõetamatuid tingimusi.
25. Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega kaebaja kirjeldatud olmetingimuste kohta, kuna need ei ole olnud sellised, mis viitaksid Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasusele.
26. Kohus leiab, et WC-ga seotud etteheide on alusetu. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kehtiv õigus ei sätesta täpseid nõudeid, milline peab vangla tualett (või tualetipott) olema. Asjaolu, et vaidlusalusel ajal oli kambrites, kus kaebaja viibis, nn Aasia tüüpi tualett, ei viita kuidagi inimväärikust alandavale kohtlemisele. Kaebajal oli võimalik oma ihulisi vajadusi rahuldada ning WC tingimusi ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et WC oli veega varustatud ning kaebaja ise on kinnitanud, et kambri WC-s olid olemas ka hari ja puhastusvahend. Seega oli vangla taganud kaebajale (ja teistele kambris viibivatele kinnipeetavatele) võimaluse WC-d kasutada ja seda ka korras hoida. Kaebaja on toonitanud, et kaasaegne WC on istepotiga, teistes vanglates on sellised WC-d olemas. Kohus nõustub, et WC-d võivadki olla erinevad ja istepotiga WC võib olenevalt ajaperioodist olla nn kaasaegsem lahendus, ent antud juhul oli WC hoone projektikohane lahendus, mis võimaldab samuti ihuliste vajaduste rahuldamise. Erinevates kultuurides ja erinevatel ajaperioodidel on kasutusel olnud erinevate lahendustega WC-d, ent nn Aasia tüüpi tualett on endiselt kasutusel paljudes riikides ja sellist WC lahendust loetakse endiselt nn kaasaegseks lahenduseks. Sama lahendust kasutatakse sageli kaasaegsetes ehitistes edasi. Seda põhjendab muuhulgas asjaolu, et inimkehast jääkide väljutamiseks 9 on kohasem kükkasend ning seetõttu on sellised WC tervisise seisukohalt endiselt aktuaalsed. Seega ei saaks kõnelda nn Aasia tüüpi WC olemasolul ja selle kasutamisel inimväärikust alandavast kohtlemisest. Kaebajast võib aru saada ka nii, et kasutamiseks on potiga WC-d mugavamad ja sellest tulenevalt on ta esitanud oma pretensiooni. Siiski nähtub kohtule, et see ei tähenda, et kaebajale oli eluliste vajaduste rahuldamise tagamiseks jäetud midagi korraldamata ning WC-poti puudumine rikub isiku õigusi. Kuna kaebaja kasutada olnud kambrites oli tagatud tualeti kasutamise võimalus, siis on tegemist oluliselt soodsama olukorraga võrreldes sellega, kui kambris WC-d ei ole. Kuigi kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas oma tervise üle kurtnud ja on seda teinud teises haldusasjas, saab siinkohal märkida, et kaebaja ei ole vangla arsti poole pöördunud sellises küsimuses, nagu vajaks ta tualeti kasutamiseks istepotti. Vähemalt ei ole kaebaja esitanud kohtule selliseid andmeid, et ta on arstilt saanud tõendid ning et arst on teinud vanglale ettekirjutuse, mida vangla ei täida, so tagada talle istepotiga WC kasutamise võimalikkus. Kuigi kaebaja märkis, et ta on töövõimetu isik, ei tähenda see veel, et kaebajale on tualetipotita WC vastunäidustatud. Vanglatingimustes WC olemasolu kambris on selge eelis võrreldes kambriga, milles WC puudub. Seega on vangla taganud kaebajale võimaluse oma ihulisi vajadusi rahuldada ning tegemist ei ole inimväärikust alandava kohtlemisega. Seega ei ole Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.
27. Kohus leiab, et alusetu on ka duši kasutamise ning sooja vee puudumisega seotud etteheide.

§ 50

lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Kaebajale oli tagatud võimalus end pesta ning ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš peaks ilmtingimata asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega. Vastustaja on selgitanud, et alates 2013. aasta kevadest väljastas vangla kinnipeetavatele ka veekeedukannusid sooja vee saamiseks ning kaebajast võis aru saada, et kasutusel olid ka veekeedu spiraalid. Kaebaja ei olnud varem märkinud, et soe vesi (kannuga) jäi pikal perioodil tagamata ning ka kohtuistungil, ei suutnud kaebaja täpsustada, mis veekeedukannude puudumist kinnitaks. Kuivõrd vangla on esitanud kohtule kaebaja erinevad pöördumised vangistusaja jooksul, siis on tl 40 küll olemas üks kaebaja kiri, kuid see puudutab ühte konkreetset juhtumit, mil ametnik andis kaebaja meelest kannu kambrisse liiga lühikeseks ajaks või jäi ühel korral keedukann kambrisse toomata. Muid andmeid, et kambrisse keedukannu ei antud, kohtule esitatud ei ole. Pigem nähtub ka sellest pöördumisest, et sooja veega varustati kambreid igal päeval ja kaebaja sooviks jäi, et kann asuks kambris 30 minutit, mitte vähem. Kuid seda asjaolu kaebaja ise esile ei ole toonud ning muid asjaolusid seotult väitega ei täpsustanud, mistõttu ei vasta tõele kaebaja väide, et veekeedukannu kambrisse üldse ei antud. Isegi juhul, kui ühel korral esines sellelaadne tõrge, ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et sooja vett ei tagatud. Kuna kaebaja selles osas midagi vanglale täpsemalt nimetanud ei olnud ega soovinud seda ka kohtus täpsustada, siis võib kokkuvõttes märkida, et pelgalt see, et teistes Eesti vanglates on väidetavalt paremad tingimused, ei tähenda, et Tallinna Vangla tegevus oleks õigusvastane. Samuti ei tulene õigusaktidest vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele kambris sooja vee kasutamise võimalus. Isegi juhul, kui kaebajal ei olnud võimalust soetada veekeedu kannu või ei olnud see erinevatel ajaperioodidel kinnipeetava isiklikus kasutuses, ei nähtu kaebaja kaebusest, et sooja vett üldjuhul ei tagatud. Kaebaja sooviks oleks olnud ilmselt kasutada sauna- või dušikorda sagedamini, kuid võib järeldada, et elulised vajadused olid ka siinkohal tagatud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Riigikohus on muuhulgas kohtuasjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Seega leiab 10 kohus, et etteheited pesemisvõimaluse ning veetemperatuuri osas ei ole põhjendatud. Kaebajale oli tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas joogivesi kambris ning võimalus vett üldkasutatava veekeetjaga soojendada, on etteheited veetemperatuuri osas põhjendamatud ning asjakohatud. 51. Kohtu hinnangul ei saa ka kaebaja ebapiisava ventilatsiooni ning akende avamatusega seotud etteheitest järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Õhutusavad on selgelt näha ka vastustaja esitatud fotodelt (tl 114) ning on eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada. Kaebaja ise on kohtuistungil kinnitanud, et talveperioodil piisas õhust, kuid suvel esines palavust. Kohus möönab, et suveperioodil võis tõepoolest kambrites pisut palavam olla, kuid see ei tähenda, et Tallinna Vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Kaebaja ise ei ole välja toonud, et kuumus oleks olnud mingil konkreetsemal ajal talumatu. Kaebaja ei täpsustanud ka hiljem ventilatsiooniga seotud etteheidet ning on esitanud paljasõnalise väite, et ventilatsioon on ebapiisav. Vastustaja on piisavalt selgitanud, et vanades hoonetes ei saa palavuse korral alati kindlustada küllaldast õhutust ning akende avamise võimalused on turvalisuse huvides piiratud, kuid sundventilatsiooni töötamist see ei mõjuta. Lisaks kirjeldas vangla muid meetmeid (suveperioodil koridoride aknaklaaside eemaldamine, kinnistesse kambritesse ventilaatori andmine, jalutuskäikude ajal kambrite tuulutamine jne), kuidas kinnipeetavate olukorda leevendati. Arvestades perioodi, mis puudutab kaebaja kaebust, on vangla sellel perioodil juba taganud mitmeid muidki leevendusmeetmeid suviseks perioodiks, nt lisajalutuskäike, joogivee eraldamise jalutuskäikude ajaks 1,5 l pudelites. Lisaks teostati vastustaja väitel töö paremaks korraldamiseks hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi jms. Kaebaja ei ole neile asjaoludele vastu vaielnud. Akende avamise osas märgib kohus järgmist.

§ 45

lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib

§ 45

lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Kuivõrd kehtiv õigus ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavatele akna avamise võimalust ning kaebusest ei nähtu, et sellega oleks kaebajale mõni kahjulik tagajärg saabunud, ei ole kaebaja etteheide ka selles osas põhjendatud. Kohus siinkohal nimetab, et trellide ja metallkonstruktsioonide kasutamine võib isikut häirida pigem esteetilises plaanis, ent nii kinnipidamine kui ka järelevalve tagamine vanglas teenib üldise julgeoleku eesmärki. Sellest tingituna tuleb vanglas vältimatult kasutada trelle jm füüsilisi piirdeid. Julgeolek ja turvalisus tähendab, et vangla peab tagama miinimumnõuded, mis välistavad kinnipeetavate põgenemise, omavahelise keelatud suhtlemise ning tagavad isikute ohutuse jne. Antud juhul on nende toimingute kogumis ette nähtud ka erinevate metallist piirete kasutamine. Kuivõrd need ei takista õhu liikumist, siis ei teki sellest ka probleeme. Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest.

1. Kaebaja heitis kaebuses ette, et jalutada võimaldati tal vaid üks kord päevas jalutusboksis suurusega 15 m
2. Vaidlust ei ole selles, et jalutuskäigud toimusid. Vastustaja on selgitanud, et suletud osakondades viibivatele kinnipeetavatele mõeldud jalutusboksid on u 15 m2 suurused. Ühtlasi on vastustaja märkinud, et lukustatud kambrisse paigutati kaebuse esitaja tema enda soovil (tl 89). Kaebuse esitaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude käskkirju (30.04.2014 käskkiri nr 396 ja 29.07.2014 käskkiri 11 nr 1179), mille alusel ta eraldatud lukustatud kambrisse paigutati ja tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadus piirati, vaidlustanud. Eelnimetatud käskkirju ei ole ka tühistatud ja seega viibis kaebuse esitaja lukustatud kambris kehtivate haldusaktide alusel. Seda, et kaebaja omal soovil lukustatud kambris viibis, on kaebaja ise kinnitanud ning väitnud, et turvalisuse tagamine oli olulisem kui olmetingimused. Vastavate avalduste esitamist võib välja lugeda ka vangla käskkirjadest (tl 8991; „kaebaja ei suuda end kontrollida suure hulga kinnipeetavate seas“). Kuna kaebaja nimetas, et ta on töövõimetu ja tal selg valutab, siis võib pigem aru saada, et ta ei olnud huvitatud ka enamast liikumisest ning seetõttu samuti ei olnud probleemiks, kui ta viibis nendes tingimustes, mis talle määrati ja millega ta nõustunud oli. Kuivõrd kaebaja suhtes rakendati täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis oli liikumine piiratud, kuid talle oli tagatud igal päeval ühe tunni jooksul võimalus värskes õhus jalutada, seega ei ole vangla tegevus õigusvastane. Kaebaja kirjavahetusest vanglaga nähtub, et kui olid tagatud lisajalutuskäigud, siis need ka tagati. Kaebaja ei ole selles osas vangla andmetele vastu vaielnud. Ajavahemikul 21.05.2014 – 14.07.2014 osales kaebaja sotsiaalprogrammis, mis andis talle küll võimaluse sel perioodil kord nädalas u 120 minuti jooksu täiendavalt väljaspool kambrit viibida, ent kohus möönab, et kaebaja liikumisvõimalused olid üldiselt piiratud. Kuivõrd kaebaja nimetas jalutamise korra puhul boksi suurust, siis jäi see väide ebaselgeks ja polnud äratuntav, mida kaebaja sellega soovib vanglale ette heita. Kuivõrd kaebaja seda enam ei täpsustanud, siis märgib kohus lühidalt, et isegi juhul, kui värskes õhus viibimise ajal ei olnud jalutusboksid eriti suured, ei ole kaebaja märkinud, et tal jäi jalutusboksi suurusest tingitult värskes õhus viibimata. Jalutusbokside pindala suurust seadus eraldi ei reguleeri. Iseenesest boksi suurus ei takista värskes õhus füüsilise koormuse seisukohalt vajalikku võimlemist. Harjutuste tegemiseks ei ole vajalik eraldi suurt ruumi. Kaebaja ei ole nimetanud, et talle oli ette nähtud eriti aktiivne liikumine ning on kohtuistungil märkinud vaid seda, et ta on töövõimetu, selgitamata, kuidas see käesoleva asjaga võiks seotud olla. Kuna kaebaja ei väida, et talle oleks arst ette näinud teistsuguse kinnipidamise režiimi ja liikumise väljas värskes õhus, siis iseenesest boksi suurusele viitamine ei selgita kuidagi kaebaja õiguste rikkumist. Kui kaebajal oleks tervislikel põhjustel näiteks vajalik hoopis senisest enam liikuda, siis teadaolevalt on Tallinna Vangla arsti ettekirjutusel kinnipeetavatele ka lisajalutuskäike jms võimaldatud (nt haldusasi nr 3-14-50779). Kohus oli määruses selgitanud kaebajale vajadust esitada oma seisukohad selgelt ning kontrollitavalt, kuid kaebaja seda teinud ei ole, mistõttu ei saa kohus midagi enamat kontrollida.
3. Kohtu hinnangul on põhjendamatu ka kambri remonti puudutav etteheide. Iseenesest on tõene, et kambrites, kus kaebaja viibis, ei ole suuremaid remonttöid tehtud (vastustaja on selgitanud (tl 87 pöördel), et perioodil 01.01.2014 – 30.09.2014 ei ole kambrites, kus kaebaja viibis, suuremaid remonttöid tehtud. Siiski on vajadusel tehtud väiksemaid parandustöid, nt vahetatud välja kraan, tegeletud elektriprobleemidega). Samas ei tähenda see, et Tallinna Vangla oleks käitunud õigusvastaselt. Kohus nõustub vastustajaga, et pelgalt sellest, et Tallinna Vangla kambrite seisukord erineb Tartu või Viru Vangla kambrite seisukorrast, ei saa järeldada tegevuse õigusvastasust. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetava inimväärne kohtlemine, kuid see ei tähenda, et kambrite seisukord peaks igal ajahetkel olema võrreldav vähem kui 10 aastat tagasi valminud Viru Vangla kambritega. Seni, kuni kambrite tingimused piirduvad vaid selliste ebamugavustega, mis on käsitatavad paratamatult vangistusega kaasnevatena, puudub vangla tegevuses õigusvastasus. Kohtule esitatud fotod ei viita kuidagi sellele, et kambritingimused oleksid inimväärikust alandavad. Kaebaja kasutada olnud kamber võimaldas igati tema normaalse elutegevuse. Nagu kohus märkis, on Tallinna Vanglas tingimused erinevates kambrites ja ajaperioodidel olnud erinevad ja kui teised kambrid on olnud mingil põhjusel puudulikud, siis kaebaja kasutada olnud eluruumide osas seda ei nähtu. 12
4. Kohtuistungil on kaebaja väitnud, et kambrites esines hallitust ja roostet. Tulenevalt sellest, et tegemist on üldsõnalise väitega ja kaebaja ei ole lähemalt selgitanud, milline kahju tal tekkis ning arvestades, et kohtueelses menetluses kaebaja selliseid väiteid ei esitanud, jätab kohus need kaebaja väited tähelepanuta. Kohus jätab tähelepanuta ka kaebaja väited, mis puudutavad lampide vanust ning vajadust lambipirne ise n-ö „välja keerata“. Siiski selgitab kohus, et üksnes asjaolu, et kinnipeetavad omal algatusel ning väidetavalt liigse valguse tõttu lambipirne pesast välja keeravad, ei viita kuidagi sellele, et vangla tegevus oleks õigusvastane. See, et lambid väidetavalt vanad on, ei tähenda, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane.
5. Kaebaja ei ole vaielnud vastu Tallinna Vangla esitatud seisukohtadele ja andmetele, mille kohaselt sai ta viibida ettenähtud tunni värskes õhus. Kaebajale oli tagatud piisav arvestuslik põrandapind kambris. Samuti olid kaebajale tagatud kõik eluliselt vajalikud olmetingimused ja ka mõningased võimaluse meelelahutuseks (võimalus lugeda, olla kursis päevasündmustega jne). Kaebaja ei vaidle ise vastu sellele, et talle oli võimaldatud lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, teha sisseoste ja järgida usukombeid. Tallinna Vanglas oli kaebajale tagatud tasuta soe toit, olemas oli voodiase koos vajaliku voodiriietusega jne, st kõik need tingimused, mille olemasolu on pidanud oluliseks ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Seega olid kaebajale eluliselt vajalikud hüved tagatud ning ei üksi ega kogumis ei ole kaebaja nimetanud asjaolusid või õiguste rikkumist, mis võiks märkida, et oleks ületatud piir, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused oleks läinud üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja on esitanud kaebuse pigem ekslikust seisukohast kambripinna vähesuse osas. III
6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
7. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.
8. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Kui põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta jääb vahemikku 3-4 m², sõltub kinnipidamistingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest kinnipidamistingimustest, nt võimalus kasutada WC-d privaatselt, ventilatsiooni, päevavalguse, värskele õhule juurdepääsu, kohase küttesüsteemi ning elementaarsete sanitaartingimuste olemasolu (nt EIK 05.04.
9. a otsus asjas Jirsák vs. Tšehhi (avaldus nr 8968/08), p 13). EIKi praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse võtta nende kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (EIK 09.01.
10. a otsus asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10), p 23).
11. Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. 13
12. Eeltooduga on tuvastatud, et kaebajale olid Tallinna Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed tingimused. Kambrites, kus ta viibis, oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta ka ilma WC pinda arvestamata oluliselt suurem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 3,65 m2 – 9,8 m2). Arvestades põrandapinda koos WC-pinnaga, oli kaebajale vaidlusaluse perioodi kõikidel päevadel tagatud rohkem kui 4 m2 põrandapinda. Kõiki asjaolusid silmas pidades ning tõendeid kogumis hinnates ei ilmne selliseid asjaolusid, milles tuleks järeldada, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud inimväärikust alandav.
13. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. IV
14. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1). Karin Kalmiste kohtunik 14