← Eesti

3-15-1536/35

Obsah (7)§ 181§ 184§ 182§ 116§ 5§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1536 Haldusasi AS Kihnu Veeteed kaebus

§ 181lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele 3-15-1536 kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Lääne maavanem (vastustaja) kinnitas 04.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/72 „Parvlaevaliikluses parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamise avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korra“, määras avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise menetluse läbiviimise eest vastutava isiku ning kohustas teda viima otselepingu sõlmimise menetluse läbi viidatud korras sätestatut järgides.
  2. Lääne Maavalitsus küsis hinnapakkumisi AS-lt Kihnu Veeteed (kaebaja), Väinamere Liinid OÜ-lt (kolmas isik) ja OÜ-lt TS Shipping. Tähtaegselt esitasid oma hinnaettepaneku kaebaja (reisitasu 237 eurot) ja kolmas isik (reisitasu 138 eurot).
  3. Vastustaja otsustas 15.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/81 sõlmida reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveo teenuse osutamise avaliku teenindamise otselepingu kolmanda isikuga perioodiks alates 01.06.2015 kuni Lääne Maavalitsuse korraldatud riigihanke tulemusel sõlmitava avaliku teenindamise lepingu alusel uue vedaja liinile tulekuni, seejuures minimaalselt kuni 01.11.2015 ja mitte kauemaks kui 31.05.
  5. Vastustaja ja kolmas isik sõlmisid 17.05.2015 reisiparvlaevaga Ormsö parvlaevaliinil Sviby-Rohuküla-Sviby reisijate-, sõidukite- ja kaubaveoteenuse osutamise avaliku teenindamise otselepingu.
  6. Kaebaja esitas 15.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 04.05.2015 korralduse nr 1-1/15/72 õigusvastasuse tuvastamiseks, 15.05.2015 korralduse nr 1-1/15/81 tühistamiseks ning vastustaja ja kolmanda isiku vahel 17.05.2015 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt Lääne Maavalitsuse kohustamiseks lõpetama nimetatud leping ja korraldama vedaja leidmiseks avalik konkurss.
  7. Kohus tagastas 17.06.2015 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei olnud kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. 7. Kaebaja esitas 29.06.2015 määruskaebuse 17.06.2015 määruse osaliseks tühistamiseks. Kaebaja nõustus kohtuga, et otselepingu sõlmimise õigust puudutavas osas kuulub vaidlus lahendamisele riigihangete vaidlustuskomisjonis (VAKO), seega selles osas ta määrust ei vaidlustanud, vaid esitas VAKO-le vaidlustuse. Kaebaja vaidlustas määrust osas, milles kohus tagastas kaebuse ka vastustaja 15.05.2015 korralduse tühistamise nõudes ning vastustaja ja kolmanda isiku vahel 17.05.2015 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamise nõudes. 2

(12)3-15-1536
  1. Kaebaja esitas 14.07.2015 täiendatud kaebuse nõuetega tühistada vastustaja 15.05.2015 korraldus ning tuvastada vastustaja ja kolmanda isiku vahel 17.05.2015 sõlmitud otselepingu tühisus.
  2. Kohus rahuldas 16.07.2015 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas 17.06.2015 määruse osas, millega tagastati kaebus vastustaja 15.05.2015 korralduse nr 1-1/15/81 tühistamise nõudes ning vastustaja ja kolmanda isiku vahel 17.05.2015 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamise nõudes. Kohus võttis kaebuse neis nõuetes menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna Väinamere Liinid OÜ.
  3. Vastustaja palus 17.08.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata.
  4. Kolmas isik kaebuse kohta kirjalikku seisukohta ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. Kaebaja seisukohad olid järgmised: 12.
  6. Kolmanda isiku pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega ja vastustaja ei kontrollinud seda piisavalt. Sellist kontrollimist hindamiskomisjoni protokollist ei nähtu. Pakkumuse maksumuse põhjendatust tuleb kontrollida nii hankemenetluses kui ka otselepingu sõlmimisel. Tegemist on üldise riigihankepõhimõttega, mida tuleb järgida ka siis, kui riigihangete seaduse § 48 kohaldamisele ei kuulu (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas nr 3-15-127). Maksumuse analüüsimata jätmine viib nende pakkujate õiguste rikkumiseni, kes on esitanud oma pakkumuse ausalt, ning kahjustab konkurentsiolukorda turul. Samuti rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. Tegemist ei ole üksnes teoreetilise võimaluse, vaid tegelikult aset leidnud sündmusega, kus turgu valitseva ettevõtja alapakkumus tõrjub turult väiksema turujõuga ettevõtjaid ja takistab põhjendamatult nende ligipääsu riigi tellimusele. Kaebaja on turuliidrist kolmanda isiku peamine ja ainus tõsiseltvõetav konkurent. Sviby-Rohuküla-Sviby parvlaevaliini teenindamise kaotamine tähendab kaebajale ligikaudu kolmandiku aastakäibe kaotust. Kolmas isik on Eesti praamiliini operaatorite kaubaturul turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, kuna saab 92% Eesti-siseste parvlaevaliinide riiklikest dotatsioonidest. Kaubaturu käive on jaotatud kaebaja ja kolmanda isiku vahel proportsioonides vastavalt 2,6% ja 97,4%. Kolmanda isiku poolne turgu valitseva seisundi rikkumine (konkurentsiseaduse § 16 p 1) seisneb otselepingu sõlmimiseks alapakkumuse esitamises. 12.
  7. Kaebaja on teenindanud Sviby-Rohuküla-Sviby parvlaevaliini juba 10 aastat ja on seega hästi kursis parvlaevaliini teenindamise reaalse maksumuse ja kulubaasiga. Kolmanda isiku pakkumus otselepingu sõlmimise menetluses summas 138 eurot reisi kohta ei saa sisaldada kõiki teenuse osutamise ja lepingu täitmisega seotud kulusid. 12.2.
  8. Kolmanda isiku pakkumus ei sisalda liini ettevalmistuskulu ja vastustaja leidis õigusvastaselt, et pakkumus ei peagi seda kulu sisaldama. 12.2.
  9. Arvestades Politsei- ja Piirivalveametis kehtivaid meremeeste töötasusid, saab laevapersonali minimaalseks tööjõukuluks ühe reisi kohta olla 108,55 eurot (2 meeskonda, kummaski 6 laevapere liiget). Nimetatud tööjõukuluga ei oleks tegelikkuses võimalik laeva Ormsö edukalt mehitada põhjusel, et töö intensiivsus on oluliselt suurem kui avaliku sektori tavalisel merepersonalil. Nt AS Eesti Loots
  10. a majandusaasta aruande kohaselt on ühe töötaja tööjõukuluks umbes 3000 eurot. See kinnitab, et kolmanda isiku pakkumuses toodud laevapersonali tööjõukulu on põhjendamatult madal. 3
(12)3-15-1536 12.2.
  1. Kaebaja pakkumus sisaldab kaldapersonali tasusid, mida makstakse olemasolevatele töötajatele, kes teenindavad ka teisi liine. Lisaks piletimüügiga tegelevale personalile arvestas kaebaja kaldapersonali kulude hulka laeva tehnilise juhi, klienditeeninduse, finantsaruandluse ja turundusega seotud kulud. Tegemist on lepingu täitmiseks vajalike kuludega, mille täitmine laevapersonali poolt on ebatõenäoline. Kuna ei nähtu, et ka kolmas isik oleks nende kuludega arvestanud, on tema pakkumus põhjendamatult madala maksumusega. 12.2.
  2. Kolmas isik põhjendab laeva madalaid hoolduskulusid sellega, et plaanib teha osa hooldustöödest ise. Laeva garantiitingimused aga välistavad selle. 12.2.
  3. Mereregistri Laevade Eesti AS kinnitas kaebajale, et Ormsö ülevaatuse hinnapakkumine tehti nii kaebajale kui kolmandale isikule samas suurusjärgus, mistõttu pole millegagi selgitatav kolmanda isiku pakkumuses sisalduv oluliselt madalam ülevaatuskulu. 12.2.
  4. Kaebaja ja kolmanda isiku pakkumuses toodud kindlustuskulude erinevus ei ole põhjendatav kaebajal rahvusvahelise kindlustuse kogemuse puudumisega. Kaebajal on varasem kogemus olemas. Kuna kolmas isik keeldus vastustajale kindlustuspakkumust esitamast ja vastustaja ei käinud sellega ka kohapeal tutvumas, siis ei saanud vastustajal tekkida veendumust, et kolmanda isiku pakkumus pole selles osas põhjendamatult madala pakkumusega. 12.2.
  5. Vastustaja jättis põhjendamatult kontrollimata administratiivkulude põhjendatuse. Kuna kolmanda isiku pakkumuse kaldapersonali kulud ei hõlmanud kõiki kulusid, võinuks osa kulusid olla paigutatud administratiivkulude alla. Samas ei ole usutav, et kolmas isik on need kulud paigutanud administratiivkulude alla, kuna nt ainuüksi kohustuslike koolituste kulu on 5300 eurot, laevapere toitlustus 13 680 eurot ja eririietus 1600 eurot. Seega on mingid kulud jäänud kolmanda isiku pakkumuses kindlasti arvestamata ja vastustaja ei ole seda kontrollinud. 12.
  6. Vastustaja 15.05.2015 korralduse õigusvastasus toob kaasa selle tühistamise ja 17.05.2015 otselepingu tühisuse tuvastamise vajaduse. Lepingu tühisuse tuvastamise aluseks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse §
  7. Lepingu tühisuse tuvastamine ei kahjusta avalikku huvi tõrgeteta reisijate- ja kaubaveo vastu, sest kaebaja on avaldanud valmisolekut jätkata vedusid 02.12.2011 sõlmitud lepingu alusel kuni uue vedaja leidmiseni. Nimetatud lepingu alusel vedude jätkumine oleks kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, kuna leping on sõlmitud õiguspärase hankemenetluse tulemusena ja peaks kehtima kuni
  8. a lõpuni. Käesoleva asja lahendamisel peaks valima igal juhul lahenduse, mis on enim kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, isegi kui 02.12.2011 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisavalduse tagasivõtmisega seonduv võib olla siseriikliku õiguse raames osaliselt ebaselge.
  9. Vastustaja seisukohad olid järgmised: 13.
  10. Vastustajal oli nii ühistranspordiseadusest kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2007 määrusest nr 1370/2007 tulenev õigus sõlmida otseleping. Vastustajal oli praktiline vajadus otselepingu sõlmimise järele. Kaebajaga sõlmitud senise lepingu jätkamisel oleks äsja valminud reisiparvlaev Ormsö jäänud sadamasse seisma ja toonud kaasa täiendava kulu 27 000–33 000 eurot kuus. Sellise kuluga ei ole riigieelarve koostamisel arvestatud. Ajakriitilisust arvestades otsustati leping sõlmida kohe pärast kolmanda isiku hinnaettepaneku sobivuse kinnitamist. Ühestki õigusaktist ei tulnud nõuet lepingu sõlmimisega viivitada. Kuna leping kaebajaga on lõppenud, ei ole võimalik selle alusel sõitjateveoteenuse osutamist jätkata. 4
(12)3-15-1536 13.
  1. Vastustaja nõustus kaebajaga, et ka otselepingu sõlmimisel on kohustus kontrollida võimalikku põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse esitamist, et hoida ära pakkujate diskrimineerimist ja konkurentsi moonutamist. Vastustaja on seda kohustust ka täitnud. Komisjon kontrollis esitatud hinnaettepanekuid sisuliselt ja jõudis veendumusele, et kolmanda isiku esitatud hinnaettepanek oli põhjendatud ning vastas otselepingu projektis ja selle lisades toodud tingimustele. Asjaolu, et kolmas isik kajastas hinnaettepanekus madalamat hinda või on võimeline osutama teenust madalama hinnaga, ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Vastustaja hinnangul on kolmandal isikul võimalik pakkuda teenust odavama hinnaga suuresti tulenevalt tema pikaajalisest reisijateveoteenuse osutamise kogemusest. Komisjoni kaalutlused kolmanda isiku hinnaettepanekus toodud kulukomponentide osas on jälgitavad komisjoni protokollist. Seega tagati otselepingu sõlmimisel olemasoleva konkurentsi efektiivne ärakasutamine ning konkurentsi ei ole kahjustatud. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest ega hakata kaebuses toodud kuluartikleid sisuliselt hindama. Seejuures ei saa arvestada pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaoludega, vaid peab arvestama üksnes andmetega, mis olid vastustajale teada. Vastustaja võrdles hinnaettepanekuid omavahel ja võrdluses eelnevate aastate näitajatega. Samuti küsis vastustaja pakkujatelt kirjalikke selgitusi, hindas neid sisuliselt ja veendus esitatud kulude põhjendatuses. Väide, et kolmanda isiku hinnaettepanekus toodud maksumus võib olla põhjendamatult madal, on oletuslik. Vastustajal sellist kahtlust ei tekkinud. 13.
  2. Vastustaja ei pidanud tutvuma kolmanda isiku kindlustuspakkumisega. Kindlustuspakkumised tehakse ettevõtte põhiselt ja maksumus võib erineda mitmel põhjusel – eelnev kogemus rahvusvahelise kindlustuse vormistamisel, koostöö kindlustusandjatega, võimalikud varasemad kindlustusjuhtumid jms. Kindlustuspakkumised ei olnud erakordselt erinevad ja arvestades asjaoluga, et komisjoni oli kaasatud Veeteede Ameti esindaja, kelle ekspertteadmised võimaldasid anda hinnangu esitatud pakkumuste osas, ei pidanud komisjon vajalikuks kolmanda isiku kindlustuspakkumisega kohapeal tutvuda. 13.
  3. Vastustaja on kontrollinud kolmanda isiku esitatud hinnaettepanekus toodu põhjendatust igakuiselt ka pärast otselepingu sõlmimist esitatud aruannete alusel ja tuvastanud, et kolmanda isiku hinnaettepanekus toodud maksumus vastab teenuse osutamise reaalsetele kuludele.
  4. Kolmas isik toetas kohtuistungil vastustaja seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas vastustaja võis kiireloomuliste asjaolude tõttu sõlmida parvlaevaliini teenindamiseks vedajaga otselepingu või pidi korraldama riigihanke. Selline küsimus on vaidluse all haldusasjas nr 3-15-
  6. Samuti ei olene praeguse asja lahendus sellest, kas lugeda lepinguga üle antud parvlaevaliini teenindamise õigus kontsessiooniks või mitte. Kaebaja algatas praeguse vaidluse põhjusel, et vastustaja ei ole väidetavalt kontrollinud kolmanda isiku esitatud pakkumuse maksumuse põhjendatust. Kaebaja arvates on turgu valitsevat seisundit omav kolmas isik esitanud teadlikult alapakkumuse, seades sellega kaebaja ebavõrdsesse konkurentsiolukorda ja moonutades otselepingu sõlmimise menetluse tulemust.
  7. Menetlusosalised on üksmeelel selles, et vastustajal oli pakkujate võrdse kohtlemise tagamiseks ja konkurentsi moonutuste vältimiseks kohustus kontrollida pakkumuse maksumuse põhjendatust ja lükata tagasi põhjendamatult madala maksumusega pakkumused. Pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrollimise kohustus tuli hindamiskomisjonile ka 5
(12)3-15-1536 vastustaja 04.05.2015 korraldusega nr 1-1/15/72 kinnitatud otselepingu sõlmimise korra p-st 5.
  2. Vastustaja kinnitas, et ongi antud juhul viidatud kontrollikohustust täitnud ning hinnanud enne lepingu sõlmimist mõlema pakkumuse maksumuse põhjendatust. Vastustaja esitatud 12.05.2015 protokollist nr 1-2/15/42 nähtub, et vastustaja on pakkumustega sisuliselt tutvunud ja pidanud vajalikuks esitada mõlemale pakkujale täpsustavaid küsimusi pakkumuse maksumuse kujunemise kohta. Hindamiskomisjoni täpsemad kaalutlused ja põhjendused on toodud 14.05.2015 protokollis.
  3. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kohus ei saa hakata vastustaja asemel hinnapakkumisi kontrollima ja kulude põhjendatust hindama. Küll aga saab kohus kontrollida, kas vastustaja on hinnapakkumiste hindamisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega.
  4. Kaebaja arvestas hindamiskomisjonile antud selgituse kohaselt pakkumuse maksumuses ka liini käivitamise ettevalmistuskuludega, st 14 päeva tööjõukuluga, mil meeskond õpib laeva tundma. Kolmas isik selgitas vastuses hindamiskomisjoni järelepärimisele, et ei arvestanud
  5. a maikuusse jäävate ettevalmistuskuludega, sest liiniveo kulude ja tulude eelarve tuli esitada perioodide 01.06.2015–31.12.2015 ja 01.01.2016–31.05.2016 kohta. Hindamiskomisjon leidis 14.05.2015 protokollis, et ettevalmistuskulude arvestamine põhireisi maksumuse komponendina ei ole asjakohane, sest vastavat kulu ei tulnud eelarve koostamisel välja tuua. Lääne Maavalitsuse 04.05.2015 hinnaettepaneku küsimise kirjast nähtuvalt küsiti pakkujatelt hinnaettepanekut ühe põhireisi reisitasu maksumuse kohta, millele tuli lisada sõitjateveoteenuse tulude ja kulude prognoos otselepingu projektis toodud perioodiks vastavalt lisatud vormile. Hinnaettepaneku küsimise lisas 8 “Liiniveo kulude ja tulude eelarve” on toodud liiniveo kulude ja tulude tabel
  6. a ja
  7. a kohta, täpsemaid kuupäevi nimetamata. Hinnaettepaneku küsimise lisast 1 “Sõitjateveoteenuse osutamise avaliku teenindamise leping” nähtub, et liinivedu osutatakse alates 01.06.2015 kuni minimaalselt 01.11.2015 ja maksimaalselt 31.05.
  8. Kuna hinnaettepaneku küsimise kirja järgi tuli sõitjateveoteenuse tulude ja kulude prognoos esitada otselepingu projektis toodud perioodiks ning otselepingus toodi liiniveo osutamise perioodi algusena välja 01.06.2015, siis on õige kolmanda isiku järeldus, et maikuusse jäävaid ettevalmistuskulusid ei pidanud tulude ja kulude prognoosis esitama. Vastustaja ei ole teinud siinkohal kaalutlusviga.
  9. Kaebaja leiab, et kolmanda isiku laevapersonali kulu on isegi Politsei- ja Piirivalveameti merepersonali palkadega võrreldes põhjendamatult madal. Arvestades Politsei- ja Piirivalveametile kuuluva laeva “Kindral Kurvits” kapteni palgaga 1910 eurot, vanemmehaaniku palgaga 1710 eurot, tüürimehe palgaga 1313 eurot, motoristi palgaga 945 eurot ja kahe madruse palgaga kokku 1600 eurot, samuti lisatasuga riigipühadel töötamise eest, puhkusega 35 kalendripäeva, töötuskindlustus- ja sotsiaalmaksudega ning asjaoluga, et laev tuleb mehitada 2 meeskonnaga, kummaski 6 laevapere liiget, kujuneb aastaseks absoluutseks tööjõukulude miinimumiks 271 812 eurot. Samas leidis kaebaja, et kuna liinilaeva personali töö intensiivsus on oluliselt suurem kui avaliku sektori merepersonalil, siis tegelikult peaks “Ormsö” laevapersonal saama suuremat töötasu kui nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti töötajad. Kaebaja ise märkis hinnaettepanekus laevapersonali kuluks 320 524 eurot, kolmas isik 199 392 eurot. Hindamiskomisjon küsis mõlemalt pakkujalt tööjõukulu arvutamise metoodika kohta. Kaebaja selgitas vastuses, et arvestas kokku 12 meeskonnaliikmega (laev on mehitatud aastaringselt 6
(12)3-15-1536 ühe 6-liikmelise meeskonnaga ööpäevas), kellele arvestati töötasu 365 kalendripäeva eest, 12 riigipüha eest, 35 puhkusepäeva eest ja lisaks 14 päeva eest, mil laeva õpitakse tundma. Brutotöötasule arvestati juurde tööjõumaksud ja hüvitis laevapere toitlustamiseks. Kolmas isik selgitas vastuses, et arvestas tööjõukulude osas 2 vahetuse ja 6 laevapereliikmega ning tööjõukulude hulka arvati ametikoha palk, ületunni- ja pühadetasud, puhkusetasud, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks jm riiklikud tööandja kulud. Meeskonna toitlustuskulud kajastati muude kulude all. Hindamiskomisjon käsitles 14.05.2015 protokollis laevapersonali tööjõukulude erinevust vaid liini ettevalmistuskulusid puudutavalt. Muus osas tööjõukulude erinevust ei analüüsitud. Kohtule esitatud seisukohtades leidis vastustaja, et ta ei saa vedajale ette kirjutada, kui palju peab vedaja oma personalile töötasu maksma. Seega lähtus vastustaja vaid sellest, et mõlemad pakkujad kinnitasid, et on arvestanud tööjõukulude hulgas 2 meeskonnaga, kummaski 6 laevapere liiget. Samuti kinnitasid mõlemad pakkujad, et on arvestanud tööjõukulude hulka ametikoha palga, pühadetasud, puhkusetasud ja tööjõumaksud. Muid täpsemaid andmeid laevapere personalikulude osas ei küsitud ega analüüsitud. Iseenesest on õige, et vastustaja ei saa vedajale ette kirjutada, kui palju peab vedaja oma töötajatele töötasu maksma. Tööjõu palgapoliitika on iga ettevõtja enda otsustada. Vastustaja kohustuseks oli aga hinnata, kas hinnaettepanekus toodud tööjõukuludega on reaalselt võimalik liini teenindada või ristsubsideerib kolmas isik tööjõukulusid muude riigilt saadavate toetuste arvelt. Kaebaja ja kolmanda isiku tööjõukulud erinevad osaliselt seetõttu, et erinevalt kaebajast ei arvestanud kolmas isik kulude hulgas liini ettevalmistuskuludega. Samuti lisas kolmas isik laevapere toitlustuskulud muude kulude, mitte tööjõukulude alla. Kaebaja märkis kaebuses laevapere toitlustuskuluna 13 680 eurot. Liini ettevalmistuskulude hulka on arvatud kogu laevapersonali 14 päeva tööjõukulu (st umbes poole kuu tööjõukulu). Seega oleks kaebaja tööjõukulu ilma eelnimetatuid arvestamata 294 570 eurot (320 524 – 13 680 = 306 844; 306 844 ÷ 25 (pool kuud) = 12 274; 306 844 – 12 274 = 294 570), so 95 178 eurot enam kui kolmanda isiku tööjõukulu. Arvestades 12 meeskonnaliikme ja lepingu täitmise 12 kuuga, on erinevus 7931,5 eurot kuu ja 661 eurot töötaja kohta. Olenevalt ametikohast ja sellele määratud palgast, võivad palgaerinevused mõne töötaja osas olla suuremad ja mõne puhul väiksemad. Kohus ei saa teostada kaalumist vastustaja eest ega hinnata, kas selline palgaerinevus on oluline ja kas kolmanda isiku poolt välja toodud palgakulu saab olla realistlik selles valdkonnas. Kohtu hinnangul ei ole aga välja toodud palgaerinevus sedavõrd väheoluline, et seda ei pidanud hindamisprotokollis kaaluma ja selle võis jätta tähelepanuta. Seejuures erineb kolmanda isiku näidatud laevapersonali tööjõukulu märkimisväärselt ka kaebaja näidatud Politsei- ja Piirivalveameti sarnaste ametikohtade tööjõukulust. Avaliku sektori palgad ei pruugi alati olla miinimumtase, millest madalamat erasektoris kindlasti ei maksta, kuid ühe võrdlusargumendina saab seda kindlasti kasutada. Vastustaja ei ole hindamisprotokollist nähtuvalt kolmanda isiku näidatud laevapersonali kulu põhjendatust hinnanud ega ole ka kohtumenetluses väitnud, et oleks seda teinud. Väide, et kolmas isik on lepingut siiani hinnapakkumises toodud kuludega täitnud, ei ole asjakohane seetõttu, et ei kõrvalda ristsubsideerimise kahtlust. Iseenesest oleks alust küsida ka kaebajalt selgitusi tööjõukulude arvestamise aluste kohta. Nii näiteks on kaebaja arvestanud töötasu 365 kalendripäeva eest ja pühadetasu 12 püha eest aastas kõigile 12 laevapereliikmele vaatamata asjaolule, et 6-liikmelised meeskonnad töötavad vahetustega. Seega ei ole kõik 12 meeskonnaliiget kõigil päevadel aastas tööl, samuti mitte kõigi pühade ajal. 7
(12)3-15-1536
  1. Kaebaja selgitab, et arvestas kaldapersonali kulude hulka lisaks suvekuudel piletimüügiga tegeleva töötaja tööjõukulule ka laeva tehnilise juhi, klienditeeninduse, finantsaruandluse ja turundusega seonduvad kulud. Kolmanda isiku vastustest hindamiskomisjoni järelepärimisele nähtub, et kolmas isik arvestas kaldapersonali kulude hulka juba olemasolevatele teisi liine teenindavatele töötajatele makstava lisatasu. Talvisel perioodil (9 kuud) toimub piletimüük laeval laevapere poolt ja täiendavat tasustamist selles osas ei toimu. Kolmas isik arvestas liinidirektori lisatasu, kantseleikulud, reklaamikulu jm teenused administratsioonikulude hulka. Lisaks hõlmavad kolmanda isiku administratsioonikulud täiendava transpordikulu ja sidekulu. Ka kaebaja arvestas hindamiskomisjonile esitatud vastusest nähtuvalt bürookulud ning asjaajamis- ja juhtimiskulud administratsioonikulude hulka. Lisaks arvati administratsioonikulude hulka side- ja IT-kulud. Kolmas isik arvestas muude kulude alla meeskonna toitlustamise, laeva puhastusteenuse, IT- ja sidekulud, meeskonna koolituse, meditsiini ja paljud muud väiksemad kulud. Kaebaja arvestas muude kulude alla meeskonna kohustuslikud koolituskulud, meeskonna tervisekontrollikulud ja eririietuse. Kaebaja kaldapersonali kulu oli kokku 42 853 eurot ja kolmandal isikul 1200 eurot. Administratsioonikulu oli kaebajal kokku 19 218 ja kolmandal isikul 6000 eurot. Muud kulud olid kaebajal kokku 17 465 eurot ja kolmandal isikul 25 000 eurot. Hindamiskomisjon käsitles 14.05.2015 protokollis pakkujate kaldapersonali kulude erinevust, leides, et see, kuidas ja millise meeskonnaga liini teenindama hakatakse, on töökorralduslik küsimus. Komisjon seadis kahtluse alla, kas liini teenindamise töömaht eeldab ikka 4 töötaja tegevust aastaringselt ja täiendavalt 1 töötaja tegevust suvekuudel. Administratsiooni- ja muid kulusid käsitles hindamiskomisjon koos, kuna vedajad on muude kulude ja administratsioonikuludena näidanud sarnaseid kulusid erinevate ridade all. Hindamiskomisjoni arvates oli erinevus nende kulude osas minimaalne (3,6 eurot reisi kohta), mistõttu leiti, et puudub vajadus hinnata süvitsi erinevate vedajate kulude põhjendatust. Tõepoolest, kui arvutada administratsioonikulud ja muud kulud kokku (kaebajal 36 683 eurot, kolmandal isikul 31 000 eurot), ei ole erinevus terve lepinguperioodi peale märkimisväärne (474 eurot kuus). Koos kaldapersonali kuluga (kaebajal 79 536 eurot, kolmandal isikul 32 200 eurot) on erinevus 2,5 korda. Samas tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et liini teenindamiseks vajaliku personali koosseisu ja töötasude kindlaksmääramine on töökorralduslik küsimus, mis võib olla ettevõtjati erinev. Erinevalt laevapersonalist ei olnud kaldapersonali osas nähtud ette kindlat arvu töötajaid. Tööülesannete jagamise erinevate töötajate vahel otsustab iga tööandja ise. Töötajatele konkreetse liini teenindamise eest makstava täiendava lisatasu suurus võib seejuures sõltuda erinevate vedajate poolt teenindavate teiste liinide arvust. Mida vähem liine vedaja teenindab, seda suurema proportsiooni moodustab konkreetse liini eest makstav lisatasu. Kaebaja on ise väitnud, et kolmas isik on turgu valitsev ettevõtja, seega on kolmanda isiku poolt kaldapersonalile makstava lisatasu väiksem suurus kaebaja poolt ettenähtuga võrreldes seletatav tööjõukulude parema optimeerimisega. Kohus ei leia, et vastustaja oleks nende kulude hindamisel teinud olulisi kaalutlusvigu.
  2. Kaebaja näitas plaanilise hoolduse ja jooksva remondi kuluna kokku 35 185 eurot. Määrdeainete kulu ta eraldi välja ei toonud. Kaebaja selgitas vastuses hindamiskomisjoni järelepärimisele, et määrdeainete kulu sisaldub hoolduse ja remondi kulude all. Hoolduse ja remondi kalkulatsioonides on lähtutud masinate tarnija Baltic Marine Group esitatud kohustuslike hooldustööde kavast, arvestades asjaoluga, et garantiiperioodil tohib töid teostada üksnes seadmete tarnija. Peamasinate korraliste ja kohustuslike hooldustööde kulu kokku on 14 865 eurot ning abimasinate kulu 9336 eurot (mõlemad sisaldavad määrdeainete kulu). Lisaks sisaldub remondikulude all kohustuslik Veeteede Ameti ohutu juhtimise süsteemi ülevaatus (2560 eurot), Veeteede Ameti täisülevaatus (1170 eurot), laevaregistri 8
(12)3-15-1536 kohustuslik aastane ülevaatus (6150 eurot), korraline raadioülevaatus (505 eurot) jm väiksemad kulud. Kolmas isik tõi määrdeainete kuluna välja 8131 eurot ning plaanilise hoolduse ja jooksva remondi kuluna kokku 12 000 eurot, so kokku 20 131 eurot. Kolmas isik selgitas vastuses hindamiskomisjoni järelepärimisele, et lähtus hoolduse ja remondi kulu arvestamisel oma pikaajalisest parvlaevade opereerimise kogemusest, arvestades seejuures klassiühingu (Mereregistri Laevade Eesti AS iga-aastase ülevaatuskuluga (5000 eurot)) ja õigusaktidest tulenevate nõuetega, samuti garantiitingimustega. Remondikulude arvestuse koostamisel lähtuti mh mootori tootja antud tööde tabelist, millele vastavalt töid teostatakse. Mootorite hooldus toimub vastavalt mootori töökoormuse indekseerimisel saadud maatriksile ja sellekohastele tabelitele (millest nähtub ka hooldustöö teostaja nõutav kvalifikatsioon). Mitmeid töid on võimalik teostada vastava kvalifikatsiooniga laevameeskonnal (kolmanda isiku mehaanikutel on see olemas). Tulenevalt asjaolust, et tegemist on täiesti uue laeva esimese ekspluatatsiooni aastaga, on jooksvate remondikulude hulgas arvestatud seadmete varuosadega, pootsmani tekivarustuse, remondimaterjalide, elektrikaupade, side- ja navigatsioonivahendite hoolduse, keemiakaupade jm väiksemate hoolduskuludega kokku 7000 eurot aastas. Võimalike avariiremontide kulud on kaetud uue laeva tehasegarantiiga. Hindamiskomisjon leidis 14.05.2015 protokollis, et uue laeva plaanilise hoolduse ja jooksva remondi kulud ei saa olla suuremad kui seni kasutuses olnud parvlaeval Reet, mille remondija hoolduskuluks oli 2014. a 11,95 eurot reisi kohta. Samuti on kaebaja prognoosinud hindamiskomisjoni arvates laeva ja seadmete ülevaatuse kulud liiga suurtena. Veeteede Ameti poolne riigilõivuarvestus on töötunnitasupõhine ja sõltub seega ülevaatusele kuluvast ajast, mille jooksul ülevaatust teostatakse. Uue laeva ülevaatuseks ei kulu nii suures ulatuses töötunde, mille tulemusena küsitaks riigilõivu seaduses sätestatud maksimummääras. Laevaregistri kohustusliku ülevaatuse tasu sõltub konkreetsest ettevõttest. Kolmanda isiku esitatud kulude puhul tuleb arvestada klassiühingu teostatud ülevaatuste kogemust ning pole põhjust eeldada suuremaid kulutusi iga-aastasele ülevaatusele, kui on välja toodud kolmanda isiku selgituses. Laeval on hoolduskava, mida vedaja peab järgima. Kolmas isik on kulude hindamisel arvestanud uue laeva garantiitingimustega. Kaebaja garantiid kuluarvestuses ei näidanud. Hinnapakkumised selles valdkonnas on kliendipõhised ja erinevus võib tulla sellest, et kaebajal puudub pädevus ja ta peab teenuse sisse ostma. Kolmanda isiku mehaanikutel on aga osade hooldustööde tegemise pädevus olemas, mistõttu on kulu väiksem. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on hooldus- ja remondikulude osas teinud olulise kaalumisvea. Võrdlus uue ja kasutatud laeva hooldus- ja remondikulude osas ei pruugi olla asjakohane, sest uue laeva osas kehtib tootja määratud kohustuslik hooldustööde plaan, kusjuures hooldustöid tuleb teha tootja näidatud ettevõtjate juures, mitte enda valitud soodsaima teenusepakkuja juures ega ise. Baltic Workboats selgituse kohaselt tohib ehitaja garantii ajal (2 aastat) laeva korralist hooldust ja remonti teostada vaid tootja määratud firma. Vastavad firmad on ära toodud laevadokumentatsioonis. Baltic Workboatsi esindaja kinnitusel on selles osas ka erandeid, nt lift, mille igapäevast ja –nädalast hooldust on meeskonnal õigus teostada pärast vastava koolituse läbimist. Samuti tegi vastustaja kaalumisvea, kui leidis, et kaebaja hooldus- ja remonditööde kulud võivad olla suurema seetõttu, et ta peab vastavat teenust sisse ostma, samas kui kolmandal isikul on endal vastava pädevusega isikud olemas. Kuna tootja selgitustest nähtuvalt tohivad hooldus- ja remonditöid kogu vaidlusaluse lepinguperioodi jooksul teha vaid tootja näidatud ettevõtjad, mitte kolmanda isiku enda mehaanikud, siis jättis kolmas isik õigusvastaselt need kulud oma hinnapakkumises esitamata. Kaebaja näitas hoolduskulusid koos määrdeainetega kokku 24 201 eurot, kolmas isik tõi määrdekuludena välja 8131 eurot ning mingis osas sisalduvad hoolduskulud ka kolmanda isiku viidatud 7000 euros. Seega on kulude erinevus märkimisväärne ja vastustaja pidanuks siinkohal kulude põhjendatust hindama. 9
(12)3-15-1536 Hindamiskomisjoni selgituse kohaselt jättis kaebaja ebaõigesti arvestamata garantiiga. Võlaõigusseaduse § 230 lg 3 järgi kuulub garantii alla garantiitähtaja jooksul ilmnenud puuduste kõrvaldamine. Plaanilised hooldustööd ei tähenda puuduste kõrvaldamist, seega võib arvata, et need kulud jäävad vedaja kanda, mitte ei tehta garantii korras tasuta ära. Kaebaja näitas oma pakkumises just hooldustööde hindu, seega on vastustaja kaebaja hinnapakkumist valesti hinnanud. Hindamiskomisjon leidis, et laevaregistri kohustusliku ülevaatuse tasu sõltub konkreetsest ettevõttest. Kaebaja esitas kohtumenetluses Mereregistri Laevade Eesti AS kinnituse, et Ormsö ülevaatuse kohta tehti pakkumine samas suurusjärgus. Kaebaja näitas ülevaatuse kuluna 6150 eurot, kolmas isik 5000 eurot. Arvestades, et ülevaatuse tasu pakkumine tehti mõlemale vedajale sama ettevõtja poolt sama laeva kohta, ei ole selline hinnaerinevus usutav ja vajaks kontrollimist. Hindamiskomisjon heitis kaebajale ette, et kaebaja arvestas hinnapakkumises Veeteede Ameti poolt läbiviidavate ülevaatuste osas liiga suurte riigilõivukuludega. Samas ei nähtu kolmanda isiku selgitustest, et kolmas isik oleks üldse nende kuludega (st ka väiksemas määras) arvestanud. Seega on kolmas isik jätnud oma hinnapakkumises arvestamata kõigi vajalike kuludega. Hindamiskomisjon ei ole sellele tähelepanu pööranud.
  1. Kaebaja näitas kindlustuskuluna kokku 37 760 eurot ja kolmas isik 30 200 eurot. Kolmanda isiku vastusest hindamiskomisjoni järelepärimisele nähtub, et kolmas isik on teinud kindlustusandjaga koostööd juba üle 20 aasta ning kindlustuspakkumiste tegemisel võeti arvesse tema laitmatut kahjustatistikat ja kogu kindlustatava laevastiku suurust. Kolmas isik ei esitanud hindamiskomisjoni nõudmisele vaatamata kindlustuspakkumust, kuid tõi oma vastuses välja, et H&M (varakindlustus) kindlustuspakkumine aasta kohta oli 22 900 eurot ning P&I (vastutuskindlustus) kindlustuspakkumine oli 8000 USA dollarit. Kaebaja esitatud kindlustuspakkumisest nähtub, et temale tehtud pakkumine oli vastavalt 32 860 eurot ja 4900 eurot. Seega oli kaebajale tehtud pakkumine kõrgem varakindlustuse osas, kuid madalam vastutuskindlustuse osas. Hindamiskomisjon arvas 14.05.2015 protokollis, et kaebajale pakutud kõrgem hind võib olla tingitud esmakordsest rahvusvahelise kindlustuse võtmisest. Komisjon ei pidanud vajalikuks kolmanda isiku kindlustuspakkumusega kohapeal tutvuda ja eeldas tema esitatud andmete õigsust. Kaebaja heidab kaebuses vastustajale ette seda, et vastustaja ei tutvunud kolmanda isiku kindlustuspakkumisega. Samuti selgitas kaebaja, et tal on olemas varasem kogemus rahvusvahelise kindlustuse võtmisel, seega on vastustaja lähtunud hindamisel valest kaalutlusest. Kuigi kolmas isik ei esitanud hindamiskomisjoni nõudmisele vaatamata kindlustuspakkumust, on ta oma vastuses selgitanud, millistest summadest kindlustuskulu koosneb, samuti on ta selgitanud kindlustuspakkumust mõjutanud asjaolusid. On usutav, et kindlustuspakkumine sõltub kindlustusvõtjast, tema senisest koostööst kindlustusandjaga ja usaldusväärsusest kindlusandja silmis, senistest kindlustusjuhtumitest, kindlustatavast varast, aga ka kindlustusandja ärimudelist. Kohtu arvates ei ole kaebaja ja kolmanda isiku kindlustuskulude erinevus kindlustusobjekti arvestades sedavõrd märkimisväärne (630 eurot kuus), et pidanuks kindlasti tekitama vastustajas kahtluse kolmanda isiku kindlustuskulude põhjendatuses. Seetõttu ei pea kohus vastustaja poolt kolmandalt isikult kindlustuspakkumisega tutvuma jätmist rikkumiseks, mis võinuks kindlasti mõjutada asja tulemust.
  2. Muude kulude osas ei ole kaebaja etteheiteid teinud, mistõttu kohus hindamiskomisjoni tööd muus osas ei kontrolli. 10
(12)3-15-1536 25. Kohus leiab eeltoodud põhjendustel, et vastustaja on jätnud õigusvastaselt hindamata kolmanda isiku hinnapakkumises toodud laevapersonali kulude ning hooldus- ja remonditööde (sh ülevaatuse) kulude põhjendatuse või on teinud nende kulude kontrollimisel olulisi kaalumisvigu. Seetõttu on kolmanda isiku hinnapakkumise parimaks tunnistamine õigusvastane ning vastustaja 15.05.2015 korraldus nr 1-1/15/81 tuleb tühistada. 26.

§ 5

lg 2 sätestab, et kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus koos haldusakti tühistamisega teha otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. Viidatud norm annab kohtule kaalumisõiguse ega kohusta igakord lepingu tühisust tuvastama. Kuigi kohus tühistab vastustaja 15.05.2015 korralduse, ei pea kohus vastustaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamist antud juhul põhjendatuks. Lepingu täitmine on kestnud juba üle poole lepingutähtajast (alates 01.06.2015) ja eeldusel, et lepingu tühisuse tuvastamisel sõlmitakse otseleping kaebajaga, ei jõua kaebaja lepingut täita kuigi pikka aega (maksimaalselt kuni 31.05.2016), seetõttu ei kaitse lepingu tühisuse tuvastamise nõude rahuldamine oluliselt kaebaja õigusi. Hinnapakkumuste uus hindamine, pakkujatele täiendavate küsimuste esitamine ja vastuste ootamine, uue lepingu sõlmimine ja kaebaja töötajate väidetavalt 14-päevane laevaga tutvumise aeg võivad tuua kaasa olukorra, kus laevaühendus mandri ja Vormsi saare vahel oleks vahepeal katkenud. See rikuks saareelanike, aga ka teiste saare ja mandri vahel sõitjate õigusi ja vabadusi. Liinivedu ei saaks jätkuda kaebaja ja vastustaja vahel 02.12.2011 sõlmitud ja 30.10.2013 pikendatud lepingu alusel, sest uue reisiparvlaeva liinile tulekuga on nimetatud leping juba lõppenud. Kaebajaga uue lepingu sõlmimine ilma eelnevalt erinevatelt vedajatelt hinnapakkumisi küsimata rikub samamoodi võrdse kohtlemise ja konkurentsi moonutamise vältimise põhimõtteid. Kohtu hinnangul on kaebajal võimalik oma õigusi piisavalt kaitsta vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisega. Kahju väljaarvutamine ei tohiks olla kaebaja jaoks ülemäära keeruline, sest hinnapakkumise esitamisel on kaebaja liini teenindamisega kaasnevad eeldatavad kulud ja tulud juba välja arvutanud. 27. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt, tühistab vastustaja 15.05.2015 korralduse nr 1-1/15/81, kuid jätab vastustaja ja kolmanda isiku vahel 17.05.2015 sõlmitud otselepingu tühisuse tuvastamata. 28.

§ 108lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kohus rahuldab kaebuse umbes pooles ulatuses ja seda proportsiooni tuleb arvestada ka menetluskulude jagamisel. Kaebaja on tasunud riigilõivu kokku 30 eurot (15 eurot kaebuselt ja 15 eurot määruskaebuselt), millest pool, s.o 15 eurot tuleb mõista kaebaja kasuks välja vastustajalt. Kaebaja taotleb tema kantud õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt kogusummas 4182 eurot. Kaebaja esitas menetluskulusid tõendavate dokumentidena Advokaadibüroo Rask OÜ 06.07.2015 arve nr 1507046 kogusummas 2808,60 eurot ja selle arve tasumist tõendava 20.07.2015 maksekorralduse, 22.10.2015 arve nr 1510052 kogusummas 8895,80 eurot ja selle arve tasumist tõendava 05.11.2015 maksekorralduse ning 09.12.2015 arve nr 1512002 kogusummas 504 eurot ja selle arve tasumist tõendava 09.12.2015 maksekorralduse. 11

(12)3-15-1536 Menetluskulude kandmine on tõendatud. Kaebaja palub menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul saab asja mahtu ja keerukust ning kaebaja seisukohtade põhjalikkust arvestades pidada eeltoodud menetluskulu põhjendatuks. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulud summas 2091 eurot. Vastustaja ei ole tema menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalik menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1).

Kolmas isik taotleb tema kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt kogusummas 1837,50 eurot (sisaldab käibemaksu). Kolmas isik esitas menetluskulusid tõendavate dokumentidena Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ 31.07.2015 arve nr 21507056 summas 637,50 eurot, 31.08.2015 arve nr 21508046 summas 262,50 eurot, 30.09.2015 arve nr 21509067 summas 300 eurot, 31.10.2015 arve nr 21510105 summas 37,50 eurot, 04.12.2015 arve nr 21512003 summas 412,50 eurot ja nende arvete tasumist tõendava 04.12.2015 maksekorralduse ning 07.12.2015 arve nr 21512004 summas 187,50 eurot ja selle arve tasumist tõendava kontoväljavõtte. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Kohtu hinnangul ei ole kolmanda isiku menetluskulu kogusummas 1837,50 eurot põhjendatud. Kolmas isik ei esitanud kohtumenetluses ühtegi seisukohta ega menetlusdokumenti ning kinnitas kohtuistungil vaid vastustaja seisukohtadega nõustumist. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtub, et kolmanda isiku esindaja õigusabikulu moodustavad vaid menetlusdokumentidega tutvumisele ja nende esindatavale tutvustamisele kuluv aeg. Arvestades kaebaja esindaja panustatud ajakulu ja õigusabikulude suurust, peab kohus kolmanda isiku põhjendatud menetluskuluks 1000 eurot ning mõistab kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 500 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik Osaliselt tühistatud Riigikohtu 13.09.2016 kohtuotsusega. 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.