Obsah (5)

§ 46§ 41§ 2§ 93§ 651

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 28. oktoober 2015, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51957 Haldusasi G.B.e

) § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust. 5.2. Kaebuse esitaja puhul on tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kannab vanglas talle määratud karistust. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse

-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka

§ 46lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga. 5.

1. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab EIK, kes on 29.04.2003 kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid. 5.
2. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas seda, et seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga ning julgeoleku tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei rakendataks avaliku võimu poolt piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras vajalikud. Kaebuse esitajale vangla poolt väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks. 5.
3. Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013 haldusasja nr 3-13-756 määruses märkinud, et vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka taotluse rahuldamata jätmisega taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa pidada kaebaja väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust. 5.
4. Seega nähtub eeltoodust, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et teda viidaks kohtusse tema isiklikus riietuses. Arvestades, et kaebuse esitaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 12.09.2012, siis on tegemist süüdimõistetud isikuga, kelle vabadus on allutatud seadusest tulenevatele piirangutele. Eeltoodust lähtuvalt leiab Tallinna Vangla, et vangla tegevus on olnud õiguspärane. Lisaks eeltoodule märgime, et viitamine Euroopa Vanglareeglistikule ei ole asjakohane, kuna Euroopa Nõukogu on soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning tegemist ei ole 4 otsekohalduva dokumendiga, mistõttu Vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei pruugi tähendada õigusvastast käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa muuta Eestis kehtiva vangistusseaduse normide sisu ning ei saa kohustada vangistusseaduse norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis 8, mille kohaselt „soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. 5.
5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Eesti Vabariigis on kinnipeetavate riietus nii vormi kui ka värvi poolest alandav ning vastik ja on sellisena spetsiaalselt välja mõeldud. Vangla riietuse moodustavad t-särk, dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja müts. Riided on tumepruuni värvi ning neile on tehtud märge VANGLA. Kui vangla riietust on varem kasutatud, pestakse see enne järgmisele kinnipeetavale andmist puhtaks, s.t laost väljastatakse kinnipeetavatele ainult pestud riideid. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed. Kinnipeetav, kes kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei saa tugineda vanglariietuse kandmisel asjaolule, et see on väärikust alandav. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb isikule seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebuse esitaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine on ilmselgelt liialdatud. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vanglariietuse vorm ja värv on loodud selliseks just seetõttu, et kinnipeetavaid alandada. Tegemist on kaebuse esitaja subjektiivse hinnanguga, mis ei vasta tõele. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju, mis seisnes kaebaja saatmises 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust, on põhjendatud või mitte. 6.
7. Kaebaja väitel on talle põhjustatud mittevaralist kahju sellega, et kuigi kaebaja taotles endale tsiviilkohtuistungile minemiseks isiklike riiete väljastamist laost, siis vangla keeldus sellest ja saatis ta 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses. Sellega alandati kaebaja inimväärikust – kaebaja tundis ennast halvasti. Kaebaja kirjeldab, et neis armetu välimusega, vanades määrdunud riietuses kohtu ja naiste ette ilmuda oli hirmus ja alandav. 5 Kaebaja leiab, et eeltooduga rikkus Tallinna Vangla Euroopa vanglareeglistiku p 20.4, mis sätestab, et kinnipidamiskoha territooriumilt väljumiseks loa saanud kinnipeetavaid ei tohi sundida riietuda riietusse, mis reedab, et nad on vangid. Samuti on rikutud Euroopa vanglareeglistiku p 20.2, mis sätestab, et see riietus ei tohi olla alandav ega häbistav. Kaebaja tugineb täiendavalt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määrusele nr 3-13-70244 p
8. 6.
9. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral

§ 41

lg 2 sätestab, et kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 esimene lause sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega.

§ 2

järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.

§ 46

lg 1 kohaselt kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti kannab kinnipeetav vangla riietust. Erisused riietuse osas tulenevad

§ 46

lõikest 2 avavangla kinnipeetavate riietusele,

§ 93

lõikest 1 vahistatu riietusele ja

§ 651lõikest 2 kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusele.

Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (

§ 46lg 3).

Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 61 lõikele 11 annab kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ p 3.6 teise lause kohaselt antakse kinnipeetavatele (v.a vahistatule) vanglariietus (neli T-särki, kaks paari pikki pükse, kaks jakki, kaks paari lühikesi pükse, jope, talvemüts, sooniksall, kindad). Tallinna Vangla kodukorra p 8.7 kohaselt on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust. Kinnipeetavale on lubatud järgmised isiklikud riideesemed: aluspüksid – seitse paari; sokid – seitse paari; jalanõud – neli paari; pikk aluspesu – üks komplekt. Pikka aluspesu on lubatud kanda ainult pika riietuse all, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikk pesu ei tohi olla nähtaval riietuse alt, mille vangla on kinnipeetavale väljastanud. Pikaks aluspesuks peetakse pikkade varrukatega ja pikkade säärtega keha vastu hoidvat ning lukkudeta, nöörideta või muude lisaelementideta riideesemeid, mida ei kanta pealisriidena. 7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud. 7.1. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). 6 7.2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja esitas 08.05.2014 Tallinna Vanglale taotluse, milles palus väljastada 12.05.2014 kell 10:00 toimuvale tsiviilkohtuistungile minemiseks enda isiklikud riided (tl 60, I kd). Tallinna Vangla jättis oma 05.06.2014 kirjaga nr 5-8/14/13789-2 kaebuse esitaja taotluse rahuldamata. Vastuses on viidatud

§ 46

lg 1 sätestatud regulatsioonile ning täiendavalt selgitatud, et vangistusseaduses kinnipeetava riietuse kohta erisused puuduvad, mis tähendab, et vangistusseaduses ei ole välja toodud fakti, et kinnipeetav on kohustatud vanglariietust kandma ainult vanglas. Ühtlasi on märgitud, et kinnipeetavatele väljastatud vanglariietus on korrektne. Vanglariietuses väljaspool vanglat viibimine võib küll tekitada võimalikku ebameeldivustunnet, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega, kuid kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust. Kirjast nähtub veel, et 09.05.2014 selgitas inspektor-kontaktisik Natalja Bobik kaebuse esitajale suuliselt, miks kohtuistungi ajaks isiklikke riideid laost ei väljastata. (tl 12, I

1. kd)7.3. Kohus loeb vastustaja seisukohtadega tõendatuks, et kaebuse esitaja oli vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal süüdimõistetu. Kaebaja ei ole sellele ka vastu vaielnud. Vastav asjaolu on tuvastatav ka kohtute infosüsteemist (KIS), kust nähtub, et kriminaalasjas nr 3-1111775 jõustus süüdimõistev kohtuotsus 12.09.2012, millega G.B. tunnistati süüdi KarS § 118 p 1 järgi raske tervisekahjustuse tekitamises, millega tekitati oht kannatanu elule. 7.4. Kaebuse esitaja esitas 04.07.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses kaebuse esitaja saatmisega 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses riivates sellega kaebaja inimväärikust (tl 57, I kd taotluse tõlge). Tallinna Vangla kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei lahendanud. 7.5. Kaebuse esitaja esitas kohtule enda ploki kinnipeetavate ütlused, millega soovis näidata, et vangla riietus alandab kinnipeetavate inimväärikust ja häbistab neid. Kohus leiab, et vastavad tõendid ei ole asjasse puutuvad, kuna käesolevas asjas omab tähtsust üksnes asjaolu, kas kaebaja inimväärikust alandati vangla süülise õigusvastase tegevusega ning kas sellega tekitati kaebuse esitajale mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele või mitte. Kohus leiab, et inimväärikus saab olla üksnes isiku enda tunnetuslik küsimus. Kaebuse esitaja ei saa tõendada enda inimväärikuse alandamist teiste kinnipeetavate tunnetega. Seega asjaolu, kuidas tunnevad ennast vangla riietes teised kinnipeetavad, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise kontekstis mingit tähtsust. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud eelpool nimetatud tõendid (tl 194-216, I kd, tõlked tl 2-11 pöördel, II
2. kd)tähelepanuta. 8. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud. 8.1. Kohus märgib vangla tegevuse õigusvastasuse küsimuse lahendamisel kõigepealt asjaolu, et

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui vangistusseadusest ei tulene teisiti. Tallinna Ringkonnakohus on oma 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983 selgitanud, et

küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Samas lahendis märkis Tallinna Ringkonnakohus veel, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik (15.05.1980 otsus), avaldus nr 8317/78; X. vs Ühendkuningriik (06.03.1982 otsus), avaldus nr 8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka olukorras, kus kinnipeetav viidi haiglasse 7 vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas viibides võib tekkida oht, et kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste hulka sulanduda (T.V. vs Soome (02.03.1994 otsus vastuvõetavuse kohta), avaldus nr 21780/93). Nii Ringkonnakohtu kui ka käesolevat otsust tegeva kohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu. 8.

1. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatult keeldutud kaebuse esitajale isiklike riiete väljastamisest ning kaebuse esitaja on etapeeritud kohtusse vangla riietuses ka tulenevalt kaebaja isikuga seotud asjaoludest. Kaebuse esitaja on korduvalt pannud toime kuritegusid. Kaebaja kinnitab seda ka ise märkides, et on viibinud vanglates vahelduva eduga alates 1986 aastast kuni tänase päevani (sh on kaebuse esitajat karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise eest – kriminaalasi nr 1-11-11775). Seega ei ole kaebaja puhul põhjust väita, et tema põgenemisoht või ühiskonnaohtlikkus on väiksem kui keskmise kinnipeetava puhul. Pigem on see kohtu arvates keskmisest kinnipeetavast kõrgem. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht selles, et vangla riietuse kandmise kohustus tulenes kaebuse esitajale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. 8.
2. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vanglariietuses väljaspool vanglat viibimine võis kaebajas tekitada küll teatavat ebamugavust, kuid see on vanglakaristuse kandmisega paratamatult kaasnev asjaolu, mille puhul ei ole ületatud sellist raskusastet, mida tuleks käsitleda inimväärikuse alandamisena. Vastav nõue ei ole ka ebaproportsionaalne, kuivõrd sellel on legitiimne eesmärk ning see tagab sätestatud õiguskorra kaitse. Lisaks on sellise olukorra (kohustuse kanda vanglariideid) põhjustanud kaebaja ise. Kohus on ka seisukohal, et kaebajale ei kaasnenud isikliku riietuse kandmisega tema tsiviilasja lahendanud kohtuistungil mingit eraldi välja toodud rasket tagajärge. Kohus ei saa selleks pidada kaebaja üldsõnalist väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab põhimõtteliselt tema inimväärikust. Kohus märgib siinkohal, et vastavate piirangute olemasolu on kaebaja ise oma varasema käitumisega põhjustanud. Kohus märgib ka asjaolu, et kuigi tsiviilkohtumenetluses on istungid tavaliselt avalikud, ei osale nendel enamikel juhtudel pealtvaatajana kõrvalisi isikuid. Kaebaja ei ole välja toonud, et kohtuistung, millel ta osales, oleks olnud mingil põhjusel avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all, millisel juhul oleks tõenäoline, et sellel osaleks pealtvaatajatena lisaks ametiisikutele ja menetlusosalistele kõrvalisi isikuid, kellele kaebaja kinnipeetava staatus oleks muidu teadmata. Seega ei saanud vangla riietuses kohtuistungil osalemine tekitada erinevalt kaebaja väidetele tema suhtes mingit täiendavat eelarvamust või halvakspanu. 8.
3. Kohus leiab, et kinnipeetava subjektiivset avalikku õigust osaleda isiklikus riietuses tsiviilasja kohtuistungil ei tulene ka Euroopa Vanglareeglistiku p 20.
4. Nagu kaebaja ise õigesti viitab, on Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). EIK praktikas pole tuvastatud, et vangla riietuses kohtuistungile konvoeerimine rikuks inimõigusi. Rahvusvaheliselt peetakse lubamatuks eeskätt vahistatu, mitte süüdimõistetu, vangla riietuses konvoeerimist kohtuistungile ja just tema võimaliku süüdimõistmisega seotud kriminaalasja arutamisele. Sellise olukorraga pole praegu tegemist. 8 Samal põhjusel ei ole käesoleval juhul asjakohased ka kaebuse esitaja viited Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse nr 3-13-70244 p 7, kuivõrd nimetatud asjas oli tegemist vahistatuga, mitte süüdimõistetud kinnipeetavaga ja lisaks oli tegu arestikambris oleku ajaks väljastatud vanglariietusega. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983, et „…halduskohtu viidatud haldusasjas nr 3-13-70244 oli tegemist vahistatuga, mitte kinnipeetavaga. Lisaks lahendati osundatud asjas kaebuse ilmselge perspektiivituse küsimust kinnipeetava menetlusabi taotluse raames, mille puhul erinevalt esialgse õiguskaitse menetlusest ei oma tähtsust kaebaja huvile vastanduv avalik huvi. Käesoleva asjaga sarnasem kohtuasi oli nr 3-13-756, milles 24.04.2013 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses leiti, et … esialgse õiguskaitse taotlus väljastada talle isiklik riietus kohtuistungil osalemiseks ei ole põhjendatud.“. (p.12). Seetõttu ei näinud Tallinna Ringkonnakohus vajadust muuta kohtupraktikat, mis puudutas kinnipeetavate poolt isiklike riiete kandmist väljaspool vanglat kohtuistungitel, ja pidas õigeks järgida kohtuasjas nr. 3-13-756 välja kujundatud kohtupraktikat. Kohus on seisukohal, et ka käesoleval juhul on vaidlusalune situatsioon nii kaebaja staatust kui ka menetlust arvestades ilmselgelt sarnasem haldusasjas nr 3-13-756 kirjeldatud olukorraga, kui haldusasjas 3-13-70244 käsitluse all olnud olukorraga, mistõttu loeb kohus õigustatuks asjakohasema kohtupraktika järgimist, mille kohaselt „… kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi…“. 8.
5. Lähtudes ülal viidatud kaalutlustest ja arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid, leiab kohus, et Tallinna Vangla toiming – kaebuse esitajale tema isiklike riiete väljastamata jätmine ja kaebuse esitaja saatmine 12.05.2014 etapiga tsiviilasjas kohtusse vanglariietuses – ei olnud õigusvastane ning sellega ei rikutud ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
6. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega seoses Euroopa Vanglareeglistiku p 20.2 võimaliku rikkumisega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et Tallinna Vangla ei ole nimetatud punkti rikkunud. Kohtule on teada, millised näevad välja vangla riided ning kohus leiab, et neid iseenesest ei saa pidada kuidagi häbistavateks või alandavateks. Kohus on seisukohal, et kaebajal võib olla enda välimuse ja kantavate riiete suhtes subjektiivselt kõrgemaid standardeid või rafineeritumat esteetilist maitset väljendav arusaam, kuid see ei muuda faktilist asjaolu, et tegemist on tavaliste pruuni värvi dressipükste ja T-särkide, jaki ja jopega, mis ei saa kuidagi olla alandavad ja häbistavad. Kohus nõustub sellega, et tegemist ei ole tavapärase moega kaasas käivate ja avalikkuses tavapärase riietusega. Siinkohal tuleb siiski silmas pidada ka selle riietuse otstarvet ja vajadust, et see võimaldaks vajadusel julgeolekukaalutlusel eristada kinnipeetavaid tavainimesest. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebaja väide, et sellised riided on tehtud spetsiaalselt selleks, et kinnipeetavaid alandada. Kohus märgib, et kaebaja vastav väide on paljasõnaline ja ta ei ole seda mitte mingite objektiivsete asjaoludega põhjendanud. Kohtu hinnangul on tegu on selgelt funktsionaalse ja lihtsa riietusega ja selle disainis puuduvad elemendid, mis oleks spetsiaalselt suunatud kinnipeetavate alandamisele. Kohus märgib ka asjaolu, et oma riiete korrashoiu eest vastutab vanglas viibides kinnipeetav ise ning seetõttu ei saa viiteid selle määrdunud olekule pidada vastustajast olenevaks.
7. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole tuvastatud Tallinna Vangla õigusvastast tegu ega ka kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumist, siis kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju hüvitamisele ei kuulu, sest täitmata on kahju hüvitamise üks esmane eeldus (vastustaja õigusvastane tegevus - RVastS § 7 lg 1). Sellest tulenevalt puudub kohtul vajadus eraldi analüüsida, kas käesoleval juhul on täidetud teised kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused (so kahju tekkimine, põhjuslik seos ning esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus). 9
8. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 10