KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 35

lg 2 sätestab, et põhihariduse omandanud kinnipeetavale võimaldatakse üldkeskhariduse omandamine vastavalt riiklikule õppekavale, juhul kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Halduskohus leidis, et vaidlust pole selles, et

1. oktoobril 2014 kinnitatud individuaalses täitmiskavas ei nähtud kaebajale ette keskhariduse omandamist. Halduskohus selgitas täiendavalt, et kuivõrd vaidluse esemeks ei ole
2. oktoobri
3. a individuaalne täitmiskava, jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et kaebajaga ei ole individuaalset täitmiskava arutatud ega arvestatud vajadusega üldkeskhariduse omandamiseks. Halduskohus märkis, et kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12) ning leidis, et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ning ta pole lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest. 2 Halduskohtu hinnangul oli vastustaja õigesti märkinud,

§ 35

lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada keskharidus vaid juhul, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud ning kuna

1. oktoobri
2. a individuaalses täitmiskavas ei olnud kaebajale keskhariduse omandamist ette nähtud, ei saa kaebaja taotlust rahuldada. Ka Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetava individuaalses täitmiskavas puudub üldkeskhariduse omandamise jätkamise kohta vastav märge, ei ole kinnipeetaval võimalik jätkata õpinguid üldkeskhariduse omandamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12). Halduskohus selgitas, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda hariduse omandamist osas, mis individuaalses täitmiskavas pole vajalikuna ette nähtud, seetõttu ei saanud keskhariduse mittevõimaldamine ka kinnipeetava õigusi rikkuda. Kuna kinnipeetav viibib kinnipidamisasutuses süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning temalt on vabadus võetud kohtuotsuse täitmise eesmärgil, on kinnipeetav ise end viinud olukorda, kus tema õigused on piiratud. Kuigi kinnipeetavatele laienevad kõik põhiseaduslikud õigused, on olemas teatud piirangud, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selliselt on piiratud ka kinnipeetavate õigus haridusele, kuid tegemist ei ole põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumisega. Halduskohus nõustus Viru Vanglaga, et viitamine Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-31-12 ei ole käesolevas menetluses aktuaalne, kuna praegusel juhul ei ole vangla muutnud kaebajale hariduse võimaldamise osas individuaalset täitmiskava, vaid praegusel juhul ei ole kaebajale varasemalt seda koostatudki. Seega ei nõustunud halduskohus kaebajaga, et hariduse omandamise keelamisega rikutakse kaebaja õiguspärast ootust või õigust heale haldusele. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga ka selles, et hariduse omandamise keelamine on vastuolus vangistuse eesmärkidega ja VangS § 34 lg-ga 6, mis sätestab, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Kaebajale on individuaalse täitmiskava kohaselt riskide maandamise tegevustena ette nähtud tööharjumuse kujundamiseks ja kindla toimetuleku tagamiseks esimesel võimalusel tööle asumine. Töötamist ja hariduse omandamist on seadusandja käsitlenud võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena. Mõlema eesmärk on suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ja aidata seeläbi kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. V.R. esitas
6. oktoobril 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
7. septembri
8. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et haldusakt on kaalutlusvigane ning halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hariduse omandamise keeld on õiguspärane ning keelduv haldusakt on kaalutletud. Haldusaktis ei nähtu, et oleks arvestatud kaebaja põhjendatud huviga omandada haridust. Kaebaja märgib, et lähtutud on ebaõigetest ja vangla enda poolt kehtestatud jäikadest kaalutlustest ning tähelepanuta on jäetud olulised asjaolud. Halduskohus ei ole arvestanud tõendiga, s.o Haridus- ja Teadusministeeriumi
9. novembri
10. a vastusega kaebajale, milles leiti, et puudulik või vähene haridus on vaieldamatult üks olulisi kriminogeenseid riske. V.R. leiab, et halduskohus on vääralt kohaldanud PS § 37 lg-t 1 ja VangS § 34 lg-t 6 koostoimes. Riigikohus on
11. oktoobri
12. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-31-12 p-des 12 ja 15 leidnud, et õigus haridusele on sätestatud PS § 37 esimeses lauses ning VangS § 34 lg 1 ja § 35 lg 2 annavad kinnipeetavale võimaluse omandada üldkeskharidus. V.R. leiab, et asjaolu, et vangla on keeldunud individuaalsesse täitmiskavasse hariduse omandamist märkimast, ei tähenda, et kaebajal ei oleks õigust nõuda vanglalt hariduse omandamise võimaldamist taotlusega ning vangla ei pea kaalutlusi uuesti hindama, vaid piisab viitest individuaalsele täitmiskavale, milles ei ole märgitud hariduse omandamist. Kaebaja leiab veel, et PS § 14 3 kohustab Viru Vanglat kaebajale PS § 37 lg-s 1 sätestatud põhiõigust tagama. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et Viru Vanglal on õigus piirata kaebajale hariduse omandamist.
13. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab Viru Vangla, et Tartu Halduskohtu
14. septembri
15. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohus on asja lahendamisel olnud väga põhjalik, käsitledes kõiki V.R. väiteid. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja on seisukohal, et see tuleks rahuldamata jätta. Viru Vangla selgitab, et vangla on loonud kinnipeetavatele vastavad põhi- ja üldkeskhariduse ning kutsehariduse võimaldamise tingimused, millega vangla soodustabki hariduse omandamist. Viru Vangla tagab kinnipeetavatele vajalikud ruumid, seadmed ja õppevahendid ning sellega võimaldabki kinnipeetavatel õppida vangla territooriumil. Viru Vangla rõhutab,

§ 35

lg-st 2 nähtub, et seadusandja on sidunud üldkeskhariduse omandamise võimaldamise täitmiskavaga ning seadusest tuleneb otseselt, et üldkeskhariduse omandamine võimaldatakse ainult juhul, kui see on täitmiskavas ette nähtud. Vastustaja selgitab, et individuaalne täitmiskava ei ole lihtsalt programmiline dokument, vaid selle aluseks on eelnevalt läbi viidud riskid hindamine, milles analüüsitakse ja tehakse kindlaks konkreetsed isikust tulenevad uue kuriteo toimepanemise riskid. Seega, kui kinnipeetava riskide hindamisel oleks hinnatud kaebaja puhul üldkeskhariduse puudumist uue kuriteo toimepanemise riskina, siis oleks vangla lisanud individuaalsesse täitmiskavasse vajaliku tegevusena üldkeskhariduse omandamise ning sellisel juhul lasuks vanglal kohustus tagada kinnipeetavale üldkeskhariduse omandamise võimalus. Käesoleval juhul ei ole V.R. riskide hindamisel tuvastatud riskina üldkeskhariduse puudumist, mistõttu ei ole individuaalses täitmiskavas seda vajaliku tegevusena märgitud ja vangla ei ole kohustatud kaebajale võimaldama üldkeskhariduse omandamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult asunud seisukohale, et V.R. kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastustaja ja halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et viitamine Riigikohtu halduskolleegiumi
4. oktoobri
5. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-31-12 ei ole asjakohane. Viidatud asjas vaidlustas isik individuaalset täitmiskava, milles vangla leidis kaalutlusotsuse tulemusena, et kaebajale ei ole keskhariduse omandamine riske maandava tegevusena ette nähtud. Praegusel juhul ei vaidlusta V.R. mitte individuaalset täitmiskava, vaid Viru Vangla otsust jätta rahuldamata tema taotlus keskhariduse omandamise võimaldamiseks. Kuna VangS § 35 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetaval omandada keskharidus vaid juhul, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud, ning vaidlus puudub selle üle, et kaebaja individuaalses täitmiskavas ei ole üldkeskhariduse omandamist ette nähtud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul vanglal võimalik teha muud otsustust kui jätta kaebaja taotlus rahuldamata. Viidatud lahendis selgitas Riigikohus, et kaalutlusotsus on see eelkõige olukorras, kus otsustatakse kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamisel üldkeskhariduse võimaldamine riske maandava tegevusena. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et kuivõrd kaebaja ei ole individuaalset täitmiskava vaidlustanud, siis tuleb kaebaja väited täitmiskava kohta jätta tähelepanuta. Sealjuures on halduskohus jätnud õigesti tähelepanuta ka V.R. esitatud Haridus- ja Teadusministeeriumi
6. novembri
7. a vastuse kaebajale, kuna nimetatud tõend oleks asjakohane eelkõige individuaalse täitmiskava koostamisel üldkeskhariduse võimaldamise otsustamise hindamisel. 4
8. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus V.R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
9. septembri
10. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt 5 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt