1-13-6098 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2015, Jõhvi kohtumaja Kriminaalasja number 1-13-6098 (12240000084) Kohtunik Astrid Asi Kohtuist

§ 3112järgi esitatud süüdistuses õigeks. 2 1-13-6098 Mõista Mihkel Põder Kar

S §

§ 3112järgi esitatud süüdistuses õigeks. Mõista Kaur Ilves Kar

S §

§ 3112järgi esitatud süüdistuses õigeks. Mõista Andres Hints Kar

S §

§ 3112järgi esitatud süüdistuses õigeks. Mõista Andri Karp Kar

S §

§ 3112järgi esitatud süüdistuses õigeks. Kr

MS § 181 lg 1 alusel jätta riigi kanda järgnevad menetluskulud: Määratud kaitsjate poolt osutatud õigusabi kulud - kaitsja Lembit Nirgi osutatud õigusabi kulud 2826 ( kaks tuhat kaheksasada kakskümmend kuus) eurot; kaitsja Arri Toomingu osutatud õigusabi kulud 3439 (kolm tuhat nelisada kolmkümmend üheksa) eurot ja 92 senti; kaitsjate Eduard Bulatšiku ja Irina Gromtsevi poolt osutatud õigusabi kulud summas 809 (kaheksasada üheksa) eurot ja 76 senti; kaitsja Kaido Kooga osutatud õigusabi kulu summas 2045 (kaks tuhat nelikümmend viis) eurot ja 52 senti; kaitsja Arvo Suubani osutatud õigusabi kulu summas 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60 senti; kaitsja Sergei Politševi osutatud õigusabi kulu summas 219 (kakssada üheksateist) eurot ja 60 senti. Kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 5 (viis) eurot ja 40 senti. Tunnistajate Xxx Xxxi ja Xxx Xxx sõidukulud summas 54 (viiskümmend neli) eurot ja 12 senti. Käekirja ekspertiisi kulu summas 282 (kakssada kaheksakümmend kaks) eurot. Mõista Eesti Vabariigilt Alvar Ottokari kasuks välja 7888 (seitse tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheks) eurot ja 80 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt Kaur Ilvese kasuks välja 8954 (kaheksa tuhat üheksasada viiskümmend neli) eurot ja 79 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt Andri Karpi kasuks välja 4644 (neli tuhat kuussada nelikümmend neli) eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Rahuldada osaliselt Kaur Ilvese taotlus kriminaalmenetluse tõttu tekkinud sõidukulude hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Kaur Ilvese kasuks välja 297 (kakssada üheksakümmend seitse) eurot sõidukulude katteks. Jätta rahuldamata Kaur Ilvese taotlus kohtumenetluse tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamiseks. Asitõendid: dokumentaalsed asitõendid, mis on lisatud kriminaaltoimikule, tagastada kohtuotsuse jõustumisel omanikule. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 12.detsembrist

1. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav alates 11.detsembrist
2. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 (viieteistkümne) päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu. 3 1-13-6098 KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Maakohtu seisukoht süüdistuse osas Alvar Ottokarile, Heiki Lindusele, Mihkel Põderile, Kaur Ilvesele, Andres Hintsile ja Andri Karpile heidetakse ette KarS § 299 lg 1 ja § 3112 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist, st ametiisiku poolt dokumendi võltsimist ja võltsitud dokumendi väljaandmist ning kohtuxxxse menetleja ametniku poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemist väärteomenetluses.
3. Vaidlust ei ole selles, et kõik süüdistatavad olid süüdistuses nimetatud perioodil, so 13.0822.12.2011 politseiametnikud ning KarS § 288 lg 1 tähenduses ametiisikud. Ottokar oli Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka PPA) Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juht. Teised süüdistatavad töötasid samas talituses Ottokari alluvuses. Ametiisikuks olemist kinnitavad üheselt nende ametijuhendid (4 kd, tl 74-85), millest nähtub, et nad omasid pädevust olla väärtegude menetlejaks. Tulenevalt ATS § 7 lg 2 ja lg 3 p-st 5 on süütegude menetlemine avaliku võimu teostamine ja selle teostaja ametiisik. Avaliku võimu teostajana väärteomenetluse raames otsustuste tegemise ja otsuste tegemises osalemise pädevust tuleb käsitleda KVS § 2 lg 2 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses ametiseisundina. Vaidlust ei ole ka selles, et kõik süüdistatavad olid läbinud pädeva mõõtja koolituse (4 kd, tl 92-99) ning olid väärtegude menetlemisel MõõteS § 5 tähenduses pädevad mõõtjad.
4. Süüdistuse kohaselt heidetakse Ottokarile KarS § 299 lg 1 järgi ette ametialast võltsimist, mis seisnes muu hulgas selles, et ta väljastas 28.09.2011 ja 26.10.2011 patrulltoimkonnale patrullilehed, milles oli politseisõidukiks sõiduauto Škoda Superb, reg märgiga xxx mõõtmiseks ettenähtud mõõteseadmeks märgitud Stalker DSR 2X DP009643, kuigi oli teadlik, et patrullitoimkonnad mõõdavad tegelikkuses lubatud sõidukiirust kasutuses olevale politseisõidukile Škoda Superb reg märgiga xxx (edaspidi ka: sõiduk xxx) statsionaarselt paigaldatud mõõteseadmega Stalker DSR 2X DP009663 koos antennidega nr KC031279 ja KR009147, mille taatlemistähtaeg lõppes juba 13.08.
5. Sealjuures on öeldud, et sel viisil dokumenti väljastades andis Ottokar ebaseadusliku korralduse kasutada taatlemata mõõteseadet ning see tõi kaasa ebaseadusliku otsuse väärteoasjas. Vaidlus puudub selles, et mõõteseade Stalker DSR 2X DP009663 (koos antennidega nr KC031279 ja KR009147) taatlemistähtaeg lõppes 12.08.2011 ning uuesti taadeldi seade alles 22.12.
6. Nimetatud asjaolu on tõendatud AS Metrosert vastusega, millest nähtuvalt taadeldi kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, vahemuunduri seerianumbriga DP009663, 12.08.2010 ja 22.12.2011 (1 kd, tl 410). Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ §-le 5 ja lisale 2 on kiirusmõõturi taatluse kehtivuse ajaks üks aasta. Seega möödus seadme DP009663 taatluse kehtivus 12.08.2011 ning järgmine taatlemine toimus alles 22.12.
7. Hoolimata sellest ei saa kohtu hinnangul süüdistuses kirjeldatud Ottokari tegevust käsitleda võltsimisena KarS § 299 lg 1 tähenduses. Võltsimise koosseis eeldab, et ametiisik on andnud välja ebaõige sisuga dokumendi või tagantjärele muutnud algselt väljaantud dokumendi sisu. Antud juhul heidetakse Ottokarile ette viimast, st ebaõige sisuga patrullilehe väljaandmist. Kohtu hinnangul ei sisaldanud aga kõnealused 4 1-13-6098 patrullilehed (1kd, tl 94, 101) süüdistuses kirjeldatud asjaoludel ebaõigeid andmeid. St patrullilehtede allkirjastamisega ei kinnitanud Ottokar asjaolu, et sõidukil xxx paikneb üks või teine konkreetne kiirusemõõtja. Nendes oli vaid antud korraldus kasutada kõnealuses sõidukis kiirusemõõtjat Stalker DSR 2X DP
8. Arvestades asjaolu, et viidatud kiirusemõõtja oli ka korrektselt taadeldud (1kd, tl 4-10), puudub alus väita, et vastavasisulise korralduse andmine oli ebaseaduslik. Antud korraldusi ei muudaks ebaseaduslikuks ka see, kui oleks tuvastatud, et Ottokarile oli teada, et kõnealune mõõtur paikneb teisel sõidukil. Miski ei xxxsta korralduse täitmiseks kiirusemõõteseadme ümbertõstmist sõidukile xxx, seda enam, et tegemist on sama tüüpi seadmega (Stalker DSR 2X), mis oli kasutusel ka kõnealuses sõidukis. Samuti ei muudaks korraldust ebaseaduslikuks see, kui Ottokarile olnuks teada, et hoolimata korraldusest minnakse kiirust mõõtma teise seadmega, mis ei ole taadeldud. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegevus eelnimetatud kahe patrullilehe väljaandmisel ei vasta KarS § 299 lg 1 tunnustele. Samuti ei ole alust väita, et patrullilehtedes antud korraldus oli ebaseaduslik ning põhjustas otseselt väärteoasjas ebaseadusliku otsuse tegemise. 2.1 Lisaks eelnevale heidetase Ottokarile ette ametialast võltsimist, mis seisnes selles, et kasutades korrektorlinti, kustutas tema poolt väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtede lahtritest „Töövahendid, seadmed“ mõõteseadme Stalker järgi trükitud mõõtevahendite numbrid ning kirjutas nende asemele omakäeliselt sinise pastapliiatsiga „MDR II AS006506“ (kaasaskantav mõõteseade) alljärgnevalt: • 20.08.2011(toimkonna liikmed A.Hints ja M.Põder), • 21.08.2011 (toimkonna liikmed A.Hints ja M.Põder), • 24.08.2011 (toimkonna liikmed A.Karp ja M.Põder), • 25.08.2011(toimkonna liikmed H.Lindus ja M.Põder) • 20.08.2011 väljastatud patrullilehele kirjutas juurde omakäeliselt „MDR II“. Patrullilehtede väljastamise ajal oli A.Ottokar teadlik, et patrulltoimkonna liikmed korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinikud komissar A.Hints, konstaabel M.Põder, komissar A.Karp ja vanem liikluspolitseinik komissar H.Lindus kasutasid tema poolt antud korralduse kohaselt teenistusülesannete täitmise käigus lubatud sõidukiiruse mõõtmisel politseisõidukit Škoda Superb (r/m xxx, kutsung 4071), millele paigaldatud kiirusmõõteseadme Stalker DSR 2X DP009663 koos antennidega nr KC031279 ja KR009147 taatlemistähtaeg lõppes 13.08.
9. A.Ottokari poolt teostatud parandused on paranduse tegija poolt õiendamata ehk patrullilehtedel puudub märge paranduse tegija, paranduse tegemise aja ja paranduse õigsuse kohta. Võltsimiste eesmärk oli jätta mulje, et patrullid kasutavad igapäevaste tööülesannete täitmisel tegelikkuses ettenähtud korras taadeldud mõõteseadet, mis omakorda võimaldaks neil teostada liiklusjärelevalvet luues sellega liiklejatele kiiruse ületamisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Kohtu hinnangul ei ole viidatud süüdistuse tekstist üheselt aru saada, milles täpselt seisneb Ottokarile etteheidetav võltsimise tegu. Ühest küljest heidetakse justkui ette juba väljastatud ja allkirjastatud patrullilehtede sisu muutmist, teisalt aga taaskord seda, et patrullilehtede väljastamise ajal oli ta teadlik, et tema antud korralduse kohaselt kasutati teenistusülesannete täitmise käigus lubatud sõidukiiruse mõõtmisel sõidukit xxx, millele paigaldatud kiirusmõõteseadme Stalker DSR 2X DP009663 taatlemise kehtivus lõppes 13.08.2011 (taatlustunnistuse kohaselt lõppes tegelikkuses taatluse kehtivus 12.08.2011, mitte 13.08.2011). Seega ei ole aru saada, kas heidetakse ette andmete tagantjärele kustutamist ja üle kirjutamist või patrullilehtede väljaandmisel nendes ebaõige info kajastamist. 5 1-13-6098 Selle üle puudub vaidlus, et viiel patrullilehel oli kasutatud kiirusmõõte seadme kohal korrektorlinti ning lindi peale on kirjutatud tekst ( 4 kd, tl 107-111). Ekspertiisimäärusega (4 kd, tl 100-101) saadeti ekspertarvamuse andmiseks eksperdile viis patrullilehte, mis olid koostatud 22.09.2011, 20.08.2011, 21.08.2011, 24.08.2011 ja 25.08.
10. Ekspertarvamusega nr 13E-DK0056 on tõendatud, et korrektorlindile kirjutatud tekst on kirjutatud Ottokari poolt (4 kd, tl 102- 129). Süüdistuses ei kajastu etteheidet 22.09.2011 koostatud patrullilehe võltsituse osas. Samas süüdistatakse aga Ottokari kahe 20.08.2011koostatud patrullilehe võltsimises, kuigi ekspertiis on teostatud vaid ühe osas. Samuti on kohtule esitatud vaid üks 20.08.2011 koostatud patrullileht(4 kd, tl 108), millel on näha korrektorlindi kasutamist ning sellele on kirjutatud tekst MDR II. Süüdistuse loetelus olevat esimest patrullilehte „20.08.2011(toimkonna liikmed A.Hints ja M.Põder)“ kohtule esitatud pole ja nagu öeldud, ei ole selle osas teostatud ka käekirja ekspertiisi. Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnealuse patrullilehe osas on esitatud süüdistus igal juhul alusetu, kuivõrd esiteks puuduvad tõendid, et taoline patrullileht üldse eksisteerib ja kui eksisteerib, siis puudub informatsioon, kelle poolt on kirjutatud korrektorlindil olev tekst. Ülejäänud nelja patrullilehe osas märgib kohus, et kuigi on tuvastatud, et korrektorlindil olev tekst on kirjutatud Ottokari poolt, ei ole aga tõendeid selle kohta, millal vastavad parandused tehti ja mida parandati. Karpi ja Ilvese ütlustest tuleneb, et nad ei ole taoliste parandustega patrullilehti näinud (24.04.2015 protokoll). See viitab asjaolule, et patrulli minevatele ametnikele patrullilehtede üle andmise ajal neid parandusi tekstis ei olnud ning muudatused tehti hiljem. Samas ei ole aga kohtumenetluses esitatud tõendeid selle kohta, milline oli patrullilehtedes kajastanud algne tekst ja kas lindile kirjutatud uus tekst on oma sisult üldse algsest erinev. Seega ei saa rääkida ka KarS § 299 tähenduses dokumendi võltsimisest, kuivõrd pole teada, kas dokumendi algset sisu on üldse muudetud või oli hoopis tegemist nt halvasti arusaadava käekirja parandamisega. Lisaks ei ole süüdistuses märgitud, milles seisnes võltsitud dokumendi väljaandmine. Juhul, kui dokumentide sisu muudeti ja muutmine toimus pärast patrullpolitseinikele üle andmist, siis ei saa väljaandmisena käsitleda patrullilehtede patrullpolitseinikele üleandmist, vaid vastav koosseisuline tunnus peaks olema sisustatud muu tegevusega. Kui muudatused olid siiski tehtud juba selleks ajaks, kui dokumendid anti patrulli minevatele politseiametnikele (st enne nende väljaandmist – seda versiooni kinnitab Ottokar), siis eelnevas punktis toodud põhjendustel puudub ka antud juhul alus väita, et tegemist oli sisult ebaõigete dokumentide koostamisega või ebaseadusliku korraldusega. Juhul, kui dokumendi koostaja tegi enne väljaandmist tekstis korrektorlindi abil sisulise muudatuse, ei saa seda automaatselt käsitleda karistusseadustiku tähenduses võltsimisena. Kõnealune dokument oli oma iseloomult kirjalik töökorralduse andmine, sealjuures oli korralduse andja pädevuses otsustada, milles seisneb korralduse sisu, st millise mõõteseadmega peaksid politseiametnikud asuma tööd tegema. Kui korralduse andja asendab enne korralduse saajale üleandmist dokumendis algselt märgitud seadme teisega, ei muuda see dokumenti oma sisult ebaõigeks ega võltsituks. Taolise korralduse puhul saaks võltsimisest rääkida vaid juhul, kui muudatus tehti tagantjärele peale korralduse saajale üleandmist (punktis 3 toodud põhjendustel on alust arvata, et see antud juhul nii ka oli) ning seda nt eesmärgiga varjata tegelikult antud korralduse sisu. Süüdistuses aga taolisi faktilisi asjaolusid ei kajastu. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et ka 20.08.2011, 21.08.2011, 24.08.2011 ja 25.08.2011 patrullilehtede osas esitatud süüdistus ei ole põhjendatud. 2.2 Ottokarile heidetakse süüdistuses ette ka ametialasele võltsimisele kallutamist, mis seisnes selles, et ta oli teadlik, et sõidukil xxx olev kiirusemõõteseade Stalker DSR 2X DP009663 oli alates 13.08.2011 taatlemata. Sellest, et kiirusemõõteseade Stalker DSR 2X DP009663 on tehnilise vea 6 1-13-6098 tõttu taatlemata, teavitas ta oma alluvaid ning andis ühtlasi talituse juhina korralduse ehk kallutas ametisikuid jätkama taatlemata ja tehniliselt mittekorras oleva seadme kasutamist ning märkida mõõteseadme kasutamise protokolli taatlemata kiirusemõõteseadme Stalker DSR 2X DP009663 asemel politseimootorrattale reg. nr-ga 49RG statsionaarselt paigaldatud taadeldud kiirusmõõteseade Stalker DSR 2X DP009643, so kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis järjekorras esimene mõõteseade. Lähtuvalt Ottokari suulisest ja kirjalikust korraldusest täitsid alluvad (korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinikud komissar A.Hints, komissar A.Karp, komissar H.Lindus, konstaabel K.Ilves, konstaabel M.Põder) ajavahemikul 13.08.201121.12.2011 teenistusülesandeid taatlemata kiirusemõõteseadmega Stalker DSR 2X DP009663 (antennid KC031279; KR009147) märkides samal ajal vastavalt saadud korraldusele tahtlikult kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kasutatud mõõteseadmeks taadeldud kiirusmõõteseadme Stalker DSR 2X DP009643 (antennid KC031253; KR009168). Kuigi süüdistuses ei ole otseselt mainitud millises dokumendis Ottokar vastava kirjaliku korralduse väidetavalt andis, võib siiski eeldada, et silmas on peetud eelmistes punktides käsitletud patrullilehti. Eelmistes punktides nimetatud põhjendustel puudub kohtu hinnangul alus väita, et Ottokar on andnud kirjalikke korraldusi kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ebaõige kiirusemõõtja märkimiseks. Nii nagu eelnevalt öeldud, patrullilehtes ei kajastu korraldust mõõta kiirust mõõteseadmega, mis ei ole taadeldud. Samuti ei nähtu neist korraldust märkida mõõteseadmekasutamise protokolli seade, mida tegelikkuses ei kasutatud. Seonduvalt väidetava suulise korraldusega, märgib kohus järgnevat. Nii Ottokar ise kui ka kõik ülejäänud süüdistatavad on eitanud, et Ottokar andis neile otsesõnu korralduse mõõta kiirust taatlemata kiirusemõõtjaga ning märkida mõõteseadme kasutamise protokolli teise (taadeldud) seadme andmed. Ottokar ütles kohtus (23.04.2015 ja 24.04.2015 protokollid), et ta tõstis 2011 septembri lõpus puhkuselt tulles mootorrattal olnud kiirusmõõturi Stalker DSR 2X DP009643 (st vahemuunduri koos esimese antenniga) üle sõidukile xxx. Alates 13.08.2011 kuni 25.08.2011 puhkusele minekuni tema teada sõidukile xxx paigaldatud kiirusmõõturiga Stalker DSR 2X DP009663 kiirust ei mõõdetud. Mõõtmine toimus kas mootorrattal oleva mõõturiga või mittestatsionaarse kiirusmõõturiga (MDR). Kui mootorrattal oleva mõõturiga, siis olid mootorratas ja sõiduk xxx saadetud koos ühte piirkonda tööle – st mõõtmist teostas mootorrattal olev ametnik ja dokumendid vormistas sõidukis xxx viibinud ametnik. Enda sõnul teavitas ta 2011 augustis ka oma talituse ametnikke, et kiirusemõõturi DP009663 taatlemistähtaeg on möödas. Sealjuures lisas ta, et ma ei ole alluvatele andnud ei suulisi ega kirjalike korraldusi mõõta kiirust taatlemata kiirusmõõturiga. Augustis 2011 mina selgitasin, et kiirust tuleb mõõta mootorrattaga ja Škoda superbis olevad ametnikud vormistavad väärteomaterjalid. Märgivad kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli mootorratta kiirusemõõturi numbri. See kehtis ainult siis kui mootorrattaga mõõdeti kiirust. Ametnikele teada informatsioon, et kiirusemõõtur on taatlemata. Taatlemata kiirusemõõturiga ei saa ühelegi isikule väärteokorras karistust määrata. See on elementaarne. Prokuröri küsimustele vastates märkis Ottokar veelkord, et ta võttis taatlemata seadme sõidukilt xxx maha 2011 septembrikuu lõpus ja tegi seda just seetõttu, et seade oli taatlemata. Sealjuures andis ta liikluspolitseinikele vajaliku informatsiooni ja teavitas millist kiirusemõõturit nad mõõtmisel kasutavad ja millisesse kasti tuleb rist teha. Vahemuundurit ametnikud ise ei näinud. Selleks olnuks vaja see välja võtta. Antenni nad nägid. Antenni seerianumbri järgi oli ametnikul võimalik kontrollida, kas info vastab tõele või mitte. Kui kellegi tekkis kahtlus, siis kiirusmõõturi antenn oli esiarmatuuri peal ja selle numbrit oli võimalik kontrollida. 7 1-13-6098 Linduse ütlused (24.04.2015 protokoll) Ottokari selgitusi ei kummuta, kuid samas ka üheselt ei kinnita. Linduse ütlustest nähtub, et ta ei suuda 2011 teisel poolaastal toimunud sündmusi suures osas täpselt meenutada. Arvestades sündmustest möödunud aega ning asjaolu, et süüdistatavate jaoks oli tegemist igapäevaselt korduvalt sarnaste toimingute teostamisega, siis ei ole kohtu hinnangul selles ka midagi erakordset. Linduse sõnul said nad talituse juhilt juhiseid ja korraldusi milline seade konkreetsel sõidukil oli ning mida kasutati. Ta mäletab, et augustikuus oli kiirusemõõteseadmega mingi probleem. Meenub, et ma tulin augusti keskel puhkuselt ja peale seda siis laekus informatsioon, et üks seade, kiirusmõõteseade, on taatlemata ehk tema taatlustähtaeg on läbi. Täpset kuupäeva ei mäleta, mingil ajahetkel talituse juht andis juhised, korraldusi, nii öelda märkida kiirusemõõteseadme kastumise protokolli seadme number, mis ei ole sõidukile sellele Superbile, millest jutt käib. Oli teine kiirusemõõteseade, mis varasemalt oli mootorrattal. Lindus sai oma sõnul augustis Ottokari antud juhistest aru, et mootorrattal olnud kiirusemõõtur oli tõstetud ümber sõidukile xxx. Ise ta vahemuundurit ei kontrollinud, kuna ta isegi ei teadnud, kus see asub ja seda oli võimatu kontrollida. Kas ta antennidel olevat informatsiooni kontrollis või mitte, ei suutnud Lindus meenutada. Tal puudus põhjus Ottokari öeldus kahelda. Ja ka ise patrullilehti väljastades lähtus ta Ottokarilt saadud infost. Ottokari puhkuse ajal korraldusi andes ei ole ta kindlasti palunud kellelgi märkida protokollidesse seadmeid, mida tegelikult mõõtmisel ei kasutatud. Tal ei olnud vajadust talituse juhilt saadu üle täpsustamiseks või muutmiseks. Ka väärteoasjades otsuste tegemisel ei kontrollinud ta täiendavalt üle, kas kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides märgitud seadmed olid ikka need, mida ametnikud ka tegelikkuses kasutasid. Tal ei olnud mingit alust kahelda nende andmete tõepärasuses. Vahetult mõõtmistegevusega seonduvaid asjaolusid Lindus ei mäletanud. Nii ei suutnud ta meenutada, kas ise sõidukiga xxx patrullis olles kasutas ta kõnealusel perioodil ka mittestatsionaarset mõõteseadet ja kas toimus koostöö mootorrattal töötava ametnikuga. Linduse sõnul ei ole see xxxstatud, aga ta ei mäleta. Mootorrattas kindlasti väljas käis, aga sellel võidi kasutada kaasaskantavat seadet MDR. Mihkel Põder andis kõnealuste sündmuste kohta ütluseid (24.04.2015 protokoll), et ta asus talitusse tööle 2011 augustis. Tööle asudes ei olnud ta teadlik milline mõõteseade millise sõiduki peal töötab, see sai selgeks mõne kuu jooksul. Sõidukil xxx paiknenud kiirusemõõturi probleemidest sai ta teada siis, kui augusti keskpaiku Ottokar hommikul instruktsioone andes ütles, et nüüd tuleb panna kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis rist sellesse kasti, mis kuulub mootorrattale. Mingit täiendavat selgitust ta selle kohta ei kuulnud. Põder mäletab, et pärast 13.08 kontrollis ta vähemalt ühel korral sõiduki xxx kiirusemõõteseadme seerianumbrit. Sel korral olid antennid samad, mis olid märgitud protokollis. Aga ta ei suuda täpselt meenutada, millal ta seda kontrollis. Vahemuundurit ta ei kontrollinud, ta ei teadnud, kus see asub. Koostööst mootorrattaga rääkis Põder, et juhul, kui nad olid väljas koos mootorrattaga, siis mõõtis kiirust mootorrattur. Kui mootorratturit samal päeval väljas ei olnud, siis mõõtsid sõidukiga xxx kiirust. On olnud ka juhtumeid, kus sõidukiga xxx väljas olles kasutas kaasaskantavat kiirusemõõturit. Tahtlikult ebaseaduslikke otsuseid ei ole ta teinud. Ta ei ole kunagi möönnud, et kiirusemõõtmise ajal saadud andmed võivad olla ebatäpsed. Tal ei olnud mingit põhjust arvata, et andmed võivad olla ebaõiged. Kaur Ilvese ütluste (24.04.2015 protokoll) kohaselt ei ole ta kunagi liikluspolitseinikuna töötades dokumente võltsinud ega märkinud dokumentidesse andmeid, mis talle teadaolevalt ei olnud õiged. Samuti ei ole ta enda teada teinud ebaseaduslikke karistusotsuseid. 22.08.2011 puhkuselt naastes 8 1-13-6098 ütles Ottokar hommikul instruktsioone andes, et märkida tuleb kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis nimekirjas esimene seade, kuna praegu kasutusel see seade. Ta ei pidanud vajalikuks seda kontrollida, kuna Ottokar ülemusena oli väga pädev ja pedantne isik. Tal ei olnud kahtlustki, et midagi võis valesti olla. Patrullilehtedel tal mingeid korrektoriga tehtud parandusi silma ei jäänud. Võimalik, et need on tehtud pärast patrulli poolt tagastamist. Kiirusemõõturi vahemuunduri taatluskleebist ei saanud ta kontrollida, kuna ei teadnud, kus see vahemuundur on ja tal ei olnud sellele ligipääsu. Vahemuunduri asukoha sai teada alles kohtuistungil SMITI töötaja Xxx Xxx ütlustest. Ta ise eeldas, et see on kuskil istme taga, kuna arvuti peablokk oli sinna pandud. Andres Hints andis kohtus ütluseid (24.04.2015 protokoll), et enda teada ei ole ta ebaseaduslikke korraldusi täitnud. Ülemus näitas talle kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja ütles, et kuna see seade ei ole taadeldud, siis panete ristikese teise seadme juurde. Kuna tal ei olnud põhjust ülemuse pädevuses kahelda, siis ta arvas, et see seade on sõidukile ka paigaldatud. Samuti ei olnud tal otsuste tegemisel põhjust arvata, et midagi oleks valesti. Kõnealusel perioodil esines juhtumeid, kus mootorrattal olev ametnik tegi koostööd sõidukiga xxx, ta ise sõitis mõlema sõidukiga. Kui mootorrattas mõõtis kiirust, siis Škoda patrull tuli kohale ja vormistas protokolli ja mootorratturi juht jäi tunnistajaks. Mootorrattal oli paigaldatud statsionaarne seade. Škodale võtsid tihti kaasa ka kaasaskantava seadme, sel juhul mõõdeti kiirust kaasaskantava seadmega. Sel ajal kui tema mootorrattaga tööd tegi oli sel alati peal statsionaarne seade. Karpi ütluste (24.04.2015 protokoll) kohaselt ei teadnud ka tema, kus asub kiirusemõõturi vahemuundur. Sai alles istungil teada, et see oli armatuuri all. Hommikuti tööle tulles, said patrullilehe ja konkreetsed juhised. Kui ta oli rattaga väljas, siis öeldi, et see seade on rattal peal, mõõta tuleb sellega kiirust. Kui tuli autoga tööle, siis vastavalt öeldi ära, milline seade on auto peal ja mõõdad selle seadmega kiirust. Konkreetselt neid seadmeid nendes sõidukites ta kontrollinud ei ole. Ei näinud põhjust ja vajadust hakata neid eraldi kontrollima. Augusti keskel andis Ottokar korralduse, et sõidukile xxx on paigaldatud seade, mis on nõuete kohane ja mis on taadeldud ja sellega tuleb kiirust mõõta. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on vastav lahter olemas, kuhu ta osutas ja kuhu tuleb panna rist vastavalt, millise seadmega kiirust mõõta. Antennide järgi on ta seda ka ise kontrollinud. Selle pinnalt väitis Karp, et kui ta sõidukiga xxx kiirust mõõtis, oli selles paigaldatud just see mõõteseade, mille kohta tehti kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märge. Sama ka mootorrattaga töötades. Ta eeldas, et Ottokar võis neid seadmeid ise vahetada. Mootorrattal ja sõidukis xxx töötavad ametnikud tegid ka Karpi sõnul korduvalt koostööd. Rattur pidas rikkuja kinni, fikseeris kiiruse ja kutsus auto juurde. Oldi enamvähem ühes piirkonnas ja vajadusel kutsuti auto enda juurde ja vormistati materjalid. Kiirust mõõdeti sel juhul mootorrattal oleva seadmega ning see märgiti ka protokolli. Mootorrattal kasutati ka kaasaskantavat kiirusemõõturit. Enda teada ei ole ta protokollidesse ebaõigeid andmeid märkinud ega teinud ka teadvalt valesid otsuseid. Karpi sõnul ei ole ta kunagi saanud patrullilehti, millel oleks korrektorlindiga tehtud parandusi. Kõikide Ottokari alluvuses töötanud süüdistatavate ütlused haakuvad selles, et 2011.a augusti keskel teavitas Ottokar neid asjaolust, et varasemalt sõidukis xxx olnud kiirusemõõtur Stalker DSR 2X DP009663 taatlemistähtaeg on möödunud ning edaspidi kasutatakse kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP009643, mis tuleb märkida ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli. Kõik ametnikud said oma sõnul sellest korraldusest aru nii, et sõidukil xxx paiknenud kiirusemõõtur on asendatud 9 1-13-6098 seadmega, mis paiknes enne mootorrattal. St ühegi süüdistatava ütlusest ei nähtu, et Ottokar andis (või võis anda) korralduse jätkata kiirusemõõtmist taatlemata seadmega ning märkida protokolli seade, mida tegelikult ei kasutatud ja mis asus teisel sõidukil. Kohtule ei ole esitatud ühtki otsest ega ka kaudset tõendit, mis süüdistatavate vastavad ütlused kummutaks või seaks muul viisil kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsuse. Seega ei ole tuvastatud, et Ottokar on andnud korralduse jätkata taatlemata seadmega kiiruse mõõtmist ning märkida protokolli seade, mida tegelikult ei kasutatud. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutamisena karistatav üksnes tahtlikult teise isiku kallutamine tahtlikule õigusvastasele teole. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on seega asjaolu, et kihutaja veenaks teist isikut panema toime tahtlikku õigusrikkumist. Antud juhul tähendab see, et Ottokari saaks käsitleda kihutajana üksnes siis, kui on tuvastatud, et andes korralduse märkida protokolli seade DP009643, oli ta ise teadlik, et tegelikult mõõdetakse kiirust seadmega DP
11. Lisaks peab olema tõendatud, et taolist korraldust andes pidi tal olema alust arvata, et ka kihutatavad saavad aru, et korraldust täites paneks nad toime võltsimise. Ehk teisisõnu pidanuks ta ise informeerima kihutatavaid ka asjaolust, et korralduses märgitud seade ei ole see millega tegelikult kiirust mõõdetakse või siis oli Ottokaril mingil muul põhjusel alust arvata, et kihutatavad on sellest teadlikud. Kohtule esitaud tõendid ei võimalda aga teha järeldust, et Lindus, Põder, Ilves, Hints ja Karp teadsid, et sõidukis ei ole seadet, mida neil kästi protokolli märkida (vt ka otsuse p 3). Samuti ei ole tuvastatud, et hoolimata sellest oli Ottokaril alust arvata, et ta alluvad on nimetatud asjaolust teadlikud. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Ottokari tegevuses ei ole tuvastatud ametialasele võltsimisele kihutamise tunnuseid KarS § 22 lg 2 - § 299 lg 1 tähenduses.
12. Heiki Lindust, Mihkel Põderit, Kaur Ilvest, Andres Hintsi ja Andri Karpi süüdistatakse KarS § 299 lg 1 järgi ametialases võltsimises, mis seisnes selles, et ametiisikutena süüdistuses loetletud kuupäevadel täitsid väärteoasjade raames kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, kuhu talituse juhi Alvar Ottokari kihutamisel kirjutasid kasutatavaks liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadmeks taadeldud ning politseimootorrattale (r/n 49RG) paigaldatud mõõteseadme Stalker DSR 2X nr DP009643 (antennid KC031253; KR009168), kuigi tegelikkuses teostasid liiklusjärelvalvet politseiautoga Škoda (r/n xxx) ning sellele paigaldatud kuid alates 13.08.2011 taatlemata mõõteseadmega Stalker DSR 2X nr DP009663 (antennid KC031279; KR009147). 3.1 Kuivõrd kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on menetlusdokument, mida kasutatakse väärteomenetluses tõendina, siis on tegemist dokumendiga KarS § 299 tähenduses. Lindusele heidetakse ette kaheksa protokolli võltsimist, Põderile 55 protokolli võltsimist, Ilvesele 30 protokolli võltsimist, Hintsile 55 protokolli võltsimist ning Karpile 28 protokolli võltsimist. 3.2 Tuvastamaks kas süüdistatavate tegevuses esinevad KarS § 299 lg 1 tähenduses võltsimise tunnused, tuleb esmalt selgitada välja, kas süüdistatavad kandsid kasutatud seadme kohta kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse ebaõigeid andmeid. Siinkohal tuleb märkida, et süüdistuses on väidetavalt võltsitud protokollide loetelud toodud puudulikult. Nimetatud on üksnes koostamise kuupäeva ning väärteomenetluse number. Samas ei kajastu aga protokollides endis väärteomenetluse numbrit, mistõttu on tõenditena esitatud protokolle võimalik süüdistusega seostada üksnes võrreldes nendel kajastuvaid menetlusaluse isiku 10 1-13-6098 andmeid kohtule esitatud väärteomenetluse numbrit sisaldavates väärteoprotokollides ja otsustes kajastuvate isikuandetega. Süüdistuses kajastatud kaheksas Linduse koostatud protokollis (3 kd, tl 41-48), viiekümne viies Põderi koostatud protokollis (2kd, tl 132-3kd, tl 40), kahekümne üheksas Ilvese koostatud protokollis (1kd, tl 119-177), viiekümne viies Hintsi koostatud protokollis (1kd, tl 179- 2kd, tl 74) ning kahekümne kaheksas Karpi koostatud protokollis (2kd, tl 76-130) on kiiruse mõõtmisel kasutatud seadmeks märgitud Stalker DSR 2X nr DP
13. Ilvesele on muu hulgas esitatud süüdistus 28.08.2011 väärteoasjas nr 240211001251 (loetelus nr 17) kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli võltsimises. Kohtule esitatud tõendite seas ei ole vastaval kuupäeval väärteoasjas nr 240211001251 koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli (1kd, tl 151 asub samas asjas 28.09.2011 koostatud protokoll). Seega pole kohtul võimalik hinnata ka süüdistuses märgitud protokolli võltsitust ning Ilves tuleb selles osas esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ottokari sõnul andis ta probleemi ilmnemisel korralduse mõõta kiirust MDR-ga või mootorrattal oleva mõõtjaga ning mootorrattal ning sõidukis xxx töötavad ametnikud pidid sealjuures tegema koostööd. Septembri teises pooles puhkuselt naastes (st pärast 22.09.2011) tõstis ta mootorrattal olnud kiirusemõõtja ise sõidukisse xxx. Siinkohal peab märkima, et asjakohatu on prokuröri etteheide, mille kohaselt ei olnud Ottokari väiteid võimalik kontrollida, kuna Ottokar ei esitanud uurimisele ühtki tõendit selle kohta, et tema poolt on mingil ajahetkel vahetatud ära taatlemata kiirusmõõtur taadeldud kiirusmõõturi vastu. KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei pea keegi tõendama oma süütust. Süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. Juhul, kui süüdistatav on esitanud enda kaitseks kaitseversiooni, siis peaks ta kas esitama oma versiooni kinnituseks mingeid tõendeid või looma süüdistajale võimaluse väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-112-99). Ottokari esitatud väite näol ei ole tegemist versiooniga, mille kinnituseks saaks tõendeid esitada üksnes tema ise. Vastupidi, arvestades, et väidetav kuriteo toimepanemine toimus PPA funktsioonide täitmisel, on ilmne, et ka võimalik tõendite kogum on eelkõige PPA valduses, mistõttu oli Ottokaril endal kaitseversiooni kinnitavate tõendite kogumine raskendatud, kuid süüdistajal olid samal ajal olemas kõik võimalused Ottokari väiteid kontrollida ja kummutada. PPA sõidukite ja neil olevate seadmete remondiga tegeleva Siseministeeriumi infotehnoloogia ja arenduskeskuse (edaspidi ka: SMIT) 07.12.2012 vastuskirjast (1kd, tl 20-25) tuleneb, et kiirusemõõteseadmed kuuluvad PPA-le ja seega ei saa SMIT keelata PPA ametnikel iseseisvaid tegevusi seadmetega ning sealjuures märgitakse, et politseisõidukist kiirusemõõteseadme vahemuunduri eemaldamine ei eelda erialaseid teadmisi ja ettevalmistust. Seega ei ole xxxstatud, et Ottokar oli võimeline ise seadet ühelt sõidukilt teisele paigaldama. Asjaolu, et tegemist ei ole tehniliselt keeruka protsessiga ning sõidukil xxx ja mootorrattal olnud seadmed olid ühetüübilised ning sobisid mõlemale sõidukile, kinnitasid ka süüdistatav Karp ning tunnistajad Kiviselg ja Xxx. SMITi vastuskirja ja tunnistaja Kiviselja ütluste kohaselt edastati 2011.a seoses sõidukiga xxx SMITi neli pöördumist - 12.01.2011, 08.03.2011, 11.11.2011, 12.12.
14. 11.11 pöördumine oli seotud kiirusemõõtja LED lambi rikkega ning viimane seadmete maha võtmiseks seoses sõiduki liisinguandjale tagastamisega. Kiirusemõõtekomplekt võeti maha Jõhvis ning anti tagasi Ottokarile, ülejäänud seadmed võeti maha Tallinnas. Kusjuures ühelgi korral ei fikseeritud SMITis seadme 11 1-13-6098 seerianumbrit. Seega ei ole SMITi andmete pinnalt võimalik teha otseseid järeldusi, millise seerianumbriga seade sõidukis 2011.a pöördumiste ajal oli. Programmis, kus fikseeritakse SMITi pöördumised (OTRS) kajastuvad viimase pöördumise kohta alljärgnevad andmed: 01.12.2011 Ottokari pöördumine Palun operatiivsõidukil Škoda Superbil r/m xxx eemaldada kõik politseiga seotud seadmed, seoses sõiduki liisingule tagastamisega. 12.12.2011 on Voldemar Xxx märkinud lahenduseks STALKERI seadmed võetud maha tareerimisele. Kõik teised seadmed ja juhtmed demonteeritakse TROs (Tallinn, Rahumäe 6). (1kd, tl 24) Termin tareerima tähendab mõõtevahendi (eelkõige kaalude) näidu seadistamist, mis ei ole samane taatlemisega ehk mõõteriista kasutuskõlblikkuse hindamisega (vt ka www.eki.ee). Kuid konteksti arvestades võib eeldada, et antud juhul pidas Xxx silmas siiski taatlemist ning on ekslikult kasutanud sünonüümina terminit tareerima. Seda enam, et ka prokurör on kohtuvaidlustes kasutanud neid sõnu sünonüümidena. Taolist järeldust kinnitavad ka Xxx kohtus antud selgitused (18.09.2014 protokoll) 12.12.2011 teostatud töö sisu kohta: Jah, oli nii, ütles[Ottokar], et eraldi oli vaja Stalkeri seadmed maha võtta, sest lähevad taatlemisele. Aga kõik teised seadmed võtame maha sellepärast, sest ta läheb esindusse. Mul ei olnud aega võtta kõik seadmed maha. Ma võtsin operatiivselt kõik Stalkeri seadmed taatlemiseks maha. Andis talle üle. Suunasin selle sõiduk ,et järgmisel päeval peab olema juba esinduses. Hommikust läks TRO-sse ja sealt teiselt seadmed ja juhtmed võtsin maha. Seega tunnistaja Xxxja OTRS andmetest nähtub, et 2011 detsembris, kui sõidukit valmistati ette liisinguandjale tagastamiseks, on Ottokar öelnud tunnistajale, et sõidukil xxx on peal kiirusemõõtmise seade Stalker, mis tuli saata taatlemisele. Tegemist ei saanud olla statsionaarse kiirusemõõturiga Stalker DSR 2X nr DP009643, kuivõrd selle taatlemise tähtaeg saabus alles 11.07.2012 (1kd, tl 10). Arvestades, et puudub igasugune mõistlik põhjus eeldada, et Ottokar võis mingil põhjusel enne auto tagastamist paigaldada sellele uuesti taatlemata Stalker DSR 2X nr DP009663, on kohtul alust arvata, et Ottokari väide kiirusemõõturi antennide ja vahemuunduri ümbertõstmise osas ei pea (vähemalt vahemuunduri osas) paika. Tegemist on tagantjärele välja mõeldud kaitseversiooniga ja kuni 12.12.2011 oli sõidukil xxx kiirusemõõtja vahemuundur, mis oli taatlemata. Samas nähtub aga Karpi ütlustest, et kõnealusel perioodil kontrollis ta korduvalt sõidukil xxx oleva kiirusemõõturi vastavust protokolli märgitavale seadmele ning tegi seda antennide järgi, kuna see oli ainuke, mis on nähtav. Seega pidi Karpi versiooni kohaselt vähemalt kiirusemõõturi esimene antenn olema seerianumbriga DP
15. OTRS kohaselt oli mootorrattal olnud mõõturi tagumine antenn ajavahemikul 22.09.2011 kuni 20.10.2011 remondis ega saanud seega sel ajal olla kuidagi sõidukil xxx. Samas esimese antenni ümberpaigutamise osas ei olnud mingeid takistusi, kuna kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et mootorrattaga oleks pärast 22.09.2011 patrullis käidud. Viimane kohtule esitatud patrullileht kutsungiga 4072 on 22.09.
16. See iseenesest ei xxxsta, et patrullilehti võidi ka hiljem välja anda, kuid arvestades ka Eesti ilmastikuolusid, siis on reaalne, et pärast 22.09 mootorratas 2011.a enam patrullis ei käinud. Taoline asjade käik viitab sellele, et Ottokar võis vahetada ära ainult kiirusemõõturi antenni või on Karp andnud üksnes ennast õigustavaid ütlusi väites, et ta kontrollis antenni järgi protokolli märgitava seadme seerianumbrit, kuid tegelikkuses ei kontrollinud seda ning sõidukil olid nii taatlemata kiirusemõõturi antennid kui ka vahemuundur. Mõlema versiooni puhul oli aga sõidukisse xxx paigutatud statsionaarse kiirusemõõtja vahemuundur DP009663, mille taatlemistähtaeg oli möödunud ning seega pidanuks ka seadme kasutamise korral olema kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märgitud kiirusemõõtur seerianumbriga DP
17. Kohtu hinnangul ei ole veenev ka see Ottokari väide, et ta andis augusti keskel probleemi ilmnemisel korralduse, et mootorratas ja sõiduk xxx peavad tegema koostööd ning mõõta tohib 12 1-13-6098 üksnes mootorrattal oleva seadmega või MDR-ga. Patrullilehtedest (1kd, tl 65-68) nähtuvalt on küll kutsungitele 4071 ja 4072 antud 20.08 (Karp), 21.08 (Karp), 24.08 (Hints) ja 25.08 (Hints) korraldus teha koostööd, kuid kiirusemõõtmiseseadme kasutamise protokollide kohaselt on mõõtmisi teostanud ka sõidukis xxx töötanud ametnikud. Juhul, kui mõõtmist teostanuks üksnes mootorrattal patrullis olnud politseiametnik (nendeks said olla vaid Karp ja Hints, kes ainsana omasid vastavat juhtimisõigust), pidanuks protokollis olema mõõtjana märgitud ka mootorrattal töötanud isik. Vaadates aga nt 24.08.2011 väärteomenetlustes nr 240211001048 ja 240211001038 koostatud protokolle (2kd, tl 76,78), siis nähtub, et mõõtjaks oli Põder, kes patrullilehe kohaselt töötas sõidukis xxx (4kd, tl 110). Mõlemas protokollis on kasutatud seadmeks märgitud Stalker DSR 2X nr DP
18. Kohtule ei ole esitatud ühtki 20.08.2011, 21.08.2011, 24.08.2011 või 25.08.2011 kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, kus oleks mõõtjaks märgitud isik, kes vastaval päeval töötas mootorrattal ning protokollijaks isik, kes oli sõidukis xxx. Samas ei saa muidugi xxxstada, et sellised protokollid eksisteerivad. Kõik need asjaolud kogumis näitavad, et tegelikkuses jätkati 20.augustist paralleelselt mõlema sõidukiga kiiruse mõõtmist. Kõnealusel nelja kuupäeva kutsungi 4071 patrullilehtedel on tehtud korrektorlindiga parandus ja sellele on kirjutatud seade MDR, hoolimata sellest on aga neil kuupäevadel patrullilehtedes patrullitoimkonda määratud isikud märkinud seadme kasutamise protokollidesse seadme Stalker DSR 2X nr DP
19. Ei ole usutav, et kõik isikud, kes neil päevil sõidukiga xxx tööd tehes mõõtsid kiirust patrullilehes märgitud mittestatsionaarse seadmega märkisid ekslikult protokolli statsionaarse kiirusmõõturi või siis eirasid korraldust mõõta mittestatsionaarse seadmega. Taoline asjade käik viitab, et Ottokar ei andnud juhist mõõta kiirust üksnes mootorrattal oleva seadmega või MDR-ga. Korraldus märkida sõidukis xxx kasutatavaks seadmeks DP009643 oli antud augusti keskpaigas ning patrullilehtedel olev parandus võib olla tehtud hiljem, st pärast patrulli minevatele patrullitoimkondadele üleandmist. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse on märgitud seade, mida tegelikkuses mõõtmisel ei kasutatud. Omaette küsimus on, kas isikud, kes vastava märke tegid, olid sellest teadlikud. 3.3 Eelpool refereeritud süüdistatavate Põderi, Ilvese, Hintsi, Karpi ja Linduse selgitustest nähtuvalt andsid kõik viis süüdistatavat sarnaseid ütluseid, et enne patrulli minekut said nad hommikuse instrueerimise käigus Ottokarilt juhised, mille kohaselt varem sõidukil xxx olnud kiirusemõõtmise seade on taatlemata, mistõttu tuleb protokolli märkida teine seade (nimekirjas esimene). Sealjuures said kõik süüdistavad enda sõnul sellest juhisest aru, et sõidukil on statsionaarne kiirusemõõtmise seade välja vahetatud ning mõõtmine toimub uue seadmega. Kuna Ottokari varasem käitumine juhina oli pigem väga pedantne, siis nad antud juhises ei kahelnud ega kontrollinud seda ka üle. Süüdistatavad ei nimetanud konkreetset kuupäeva, millal Ottokar neile vastava juhise andis, kuid märkisid, et see oli tõenäoliselt augusti keskel. Kohtu hinnangul ei ole kohtumenetluse raames esitatud tõendeid, mis kõnealused süüdistatavate ütlused ümber lükkaks või kahtluse alla seaks. Nende esitatud versioon on küll vastuolus Ottokari väidetega, kuid viimased on (vähemalt seadme ümberpaigutamise osas) omakorda lükatud ümber Xxx ütlustega ning OTRSi andmetega. Osa süüdistatavatest on lisaks eelnevale väitnud, et sõidukiga xxx väljas olles mõõdeti aegajalt kiirust ka mittestatsionaarse kiirusemõõturiga MDR. Ka seda väidet ei ole kohtule esitatud tõendite pinnalt võimalik ümber lükata, kuivõrd kohtule on esitatud üksnes need kiirusemõõteseadme kasutamise protokollid, kus on kasutatud seadmeks märgitud Stalker DSR 2X nr DP
20. Samas on aga nende protokollide kogust ja kuupäevi arvestades ilmne, et lisaks nendele on sama sõidukiga tööd tehes vormistatud tõenäoliselt oluliselt rohkem protokolle, mis ei ole aga käesoleva menetluse esemeks. Nii näiteks on 2011.a novembrikuu kohta esitatud protokolle vaid 12 ja 30.11.2011 osas. 13 1-13-6098 Ei ole mõeldav, et kogu ülejäänud kuu politseiametnikud liiklusjärelevalvet ei teostanud või ei tuvastanud ühtki kiiruse ületamist. OTRI kohaselt ei olnud ka ühtki riket, mis xxxstanuks sõiduki kasutamise. Ka 2011.a oktoobrikuu kohta on esitatud vaid üheksa päeva protokollid, mis on oluliselt vähem võrreldes nt septembriga. Seega on alust arvata, et sõidukiga xxx patrullis olles teostati mõõtmisi ka MDR-ga. Süüdistavate ütluseid Ottokarilt saadud juhistest tehtud järelduste osas ei kummuta ka prokuröri esitatud sõiduki Škoda Superb reg.nr xxx vaatlusprotokoll (4kd, tl 149-164) ega ka Metrosert AS 25.03.2013 vastuskiri (4kd, tl 169), millega sooviti näidata, kus paiknesid sõidukis kiirusemõõturi seadmed ning kuidas nad välja nägid sh taatluskleebise asukohta. Sealjuures märkis prokurör 17.09.2014 istungil, et vaadeldud sõiduk on identne sõidukiga xxx (mida ei olnud võimalik vaadelda, kuna see oli liisinguandjale tagastatud) ning Fototabelitelt nähtub, et taatluskleebised on olemas kõigil mõõteseadme komponentidel ja taatluskleebiselt nähtub taatlemise kuupäevad. Kuna süüdistus on esitatud politseiametnikele selles, et nemad on mõõtnud kiirust taatlemata kiirusmõõturiga, siis nimetatud kiirusmõõturil nähtuvad kleebised, millest on võimalik tuletada või kontrollida, kas mõõtur on taadeldud kiirusemõõtmise hetkel või ei ole taadeldud. Fototabelitel nähtuvad kiiruse mõõteseadme komponendid ja nende paiknevust Superbis. Kohtuvaidlustes on prokurör öelnud, et Politseiametnikud Lindus, Põder, Ilves, Karp ja Hints täitsid vastuvaidlematult Ottokari korraldust. Kuigi neil oli otsene kohustus kontrollida iga kord liiklusjärelevalvet teostama minnes kiirusemõõteseadme korrasolekut, komplektsust ja tareerimist. Seda oli võimalik teha kas taatlustunnistuselt, mille koopia on koos kiirusemõõteseadmega või ka taatlemiskleebistelt. Kohus taoliste järeldustega ei nõustu. Esiteks on alusetu väide, et sõiduk xxx ning vaadeldud sõiduk on identsed. Tunnistaja Xxx ütlustest nähtuvalt oli esimese puhul tegemist 2007.a soetatud sõidukiga. Vaadeldud sõiduk võeti aga kasutusele eelmise asemel, st 2011 lõpus või 2012 alguses. Seega ilmselgelt oli tegemist oluliselt uuema mudeliga ning on üldteada, et tootjad uuendavad sõidukeid pidevalt ning sõidukite sisustus sõltub olulises osas ka tellitud lisavarustusest. Antud juhul ei ole aga esitatud mingeid andmeid, mille pinnalt võiks järeldada, et kõnealuste sõidukite puhul telliti täpselt sama lisavarustus ning ka tootja ise polnud viieaastase perioodi kestel mudelit uuendanud. Teiseks on vastuolulised tunnistajate ütlused selles osas, kus paiknesid sõidukil xxx kiirusemõõturi erinevad seadmed. Xxx on ühel hetkel ülekuulamisel öelnud, et tabloo oli armatuurlaua peal ning vahemuundur tagumise istme taga. Samas vastates küsimusele, kas Tallinna tehnikud võisid xxx paigaldada kiirumõõturi sellist, et näidiku tabloo ja vahemuundur olid ühes tükis ja pandi selle kaabli otse vahemuunduri külge, vastas Xxx, et las nad ise räägivad selle kohta, tema ei mäleta. Kiirusemõõturi algselt autole paigaldanud Xxx ütles, et tabloo oli koos vahemuunduriga keskkonsoolis autoraadio all ning vahemuundurit ei olnud võimalik ilma seadet lahti kruvimata ja välja võtmata võimalik vaadata. Sama versiooni kasuks kaldusid ka tunnistajad Xxx ja Xxx. Ka süüdistatavad Ottokar ja Ilves väitsid, et tabloo oli keskkonsoolis. Nende vastuolude kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid (nt tabloo asukoha osas nende menetlusaluste isikute ütlused, kellele seadme näitu 2011.a tutvustati) kohtule esitatud ei ole. Tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest ei saa kohus siinkohal asuda ise täitma süüdistus- või kaitsefunktsiooni ning koguda täiendavaid süüstavaid või õigustavaid tõendeid (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-67-06). Kuivõrd antud küsimuses on vastuolud jäänud kõrvaldamata lähtub kohus süüdistatavate esitatud versioonist, mille kohaselt oli tabloo (koos vahemuunduriga) keskkonsoolis autoraadio all. 14 1-13-6098 Seoses taatlemiskleebise paigutusega tuleb märkida, et ka selles osas ei saa esitatud vaatlusprotokolli pinnalt teha tõsikindlaid järeldusi. Protokollis on näha 2012.a paigaldatud kleebise asukoht. Metrosert AS vastusest nähtuvalt paigaldati 2011 ja 2012 Stalker DSR 2X nr DP009663 taatluskleebised ligikaudselt samadele kohtadele. 2011.a taatlemine toimus teatavasti 22.12.2011 (1kd, tl 6), mis tähendab, et kõnealuste sündmuste ajal pidi seadmel olema 2010.a kleebis ning AS Metrosert vastuses viidatud taatluskleebiseid ei olnud veel paigaldatud. Seega ei anna ei vaatlusprotokoll ega ka AS Metrosert 25.03.2013 kiri teavet selle kohta, kus paiknes 2010 taatluskleebis. Taatlustunnistustest nähtub, et 12.08.2010 paigaldati taatluskleebis näidiku korpusele ning 22.12.2011 näidikule (1kd, tl 6-7). Arvestades, et 2011.a oli näidik koos vahemuunduriga paigaldatud keskkonsooli, siis ei pruukinud ka korpusel olev taatluskleebis jääda nähtavale kohale ning taatlemist sai kontrollida üksnes võrreldes nähtaval olevatel antennidel märgitud seerianumbreid taatlemistunnistusega. Seda järeldust kinnitab ka tunnistaja Xxx. Eksitav on prokuröri väide, et vaatlusprotokollist nähtuvalt olid taatluskleebised kõigil mõõteseadme komponentidel. Nii vaatlusprotokollist kui ka 2010.a ja 2011.a taatlustunnistustest (nii Stalker DSR 2X nr DP009663 kui ka DP009643) nähtub, et taatluskleebis pandi vaid ühele komponendile. Lisaks pandi vahemuundurile ja antennidele sulgemiskleebised, mis ei ole aga samastatavad taatluskleebisega. Eelnevast järeldub, et sõidukiga xxx süüdistuses nimetatud perioodil tööd tehes ei olnud ametnikel kiirusemõõturile paigaldatud taatluskleebis pidevalt silme all ning selle vaatamiseks pidanuks seadme keskkonsoolist välja võtma. Seega ei saa väita, et sõidukiga patrullis olles ei saanud neile seadme seerianumber ja taatluskleebis (ning taatlustähtaja möödumine) jääda märkamata. Kui lähtuda eelpool käsitletud versioonist, et Ottokar võis asendada sõidukis xxx asunud kiirusemõõturi antenni Stalker DSR 2X nr DP009643 antenniga ning süüdistatavatel oli võimalik veenduda seadme taatluse kehtivuses üksnes antenne taatlustunnistusega võrreldes, siis sisuliselt puudus süüdistatavatel võimalus kontrollimisel tuvastada, et kiirust mõõdeti taatlemata seadmega. Sel juhul ei saaks süüdistatavatele heita ette ei taatlemata seadmega tahtlikult kiiruse mõõtmist ega ka taatluse kontrollimata jätmist. Kui aga ka antenn oli vahetamata, siis saaks eelnevast lähtudes tulla kõne alla etteheite vaid selles, et nad jätsid enne mõõtmist taatluse kehtivuse kontrollimata. PPA Ida Prefektuuri 14.12.2010 käskkirja nr 101 kohaselt oli Alvar Ottokar määratud mõõtetegevusega seotud kvaliteedijuhiks. Lisaks oli igas politseijaoskonnas määratud mõõtmiste eest vastutav isik. Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalve talituses nimetatud käskkirjast nähtuvalt sellist isikut määratud ei olnud (I kd, tl 26). Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 17.06.2011 käskkirjaga nr 245 kinnitatud „Mõõtmiste käsiraamatu“ (mis struktuuri jaotuse kohaselt kehtis ka prefektuuride korrakaitsebüroodes) p 2.3.1 kohaselt olid mõõtetegevusega seotud vastutavad isiku muu hulgas nii kvaliteedijuht, mõõtmiste eest vastutavad isikud kui ka mõõtjad. Punkti 2.3.2 kohaselt määratakse kvaliteedijuht ja mõõtmiste eest vastutav isik PPA peadirektori käskkirjaga. Kusjuures p 2.4 toodud vastutusalade kohaselt olid mõõtevahendid vastava mõõtmise vastutava ametniku vastutusalas. Tema vastutusalas olid ka mõõtemeetodid, mõõtmiste jälgitavus, mõõteobjektide käsitlemine, mõõtetulemuste kvaliteedi tagamine ja mõõtetulemuste dokumenteerimine. Viimased kolm olid ühtlasi ka mõõtjate vastutusalas. Kvaliteedijuht vastutas mõõtesüsteemi, dokumentatsiooni, koostöö, mittevastavuste käsitlemise, andmestiku, siseauditi ja personali eest. 15 1-13-6098 Käsiraamatu punktist 3.6.4 tulenevalt oli mõõtevahendite taatlemine mitte kvaliteedijuhi, vaid vastava mõõtmise eest vastutava ametniku (keda kohtule esitatud tõendite kohaselt Korrakaitsebüroos määratud ei olnud) vastutusalas, kes pidanuks varustama taatlemata või taatlustähtaja ületanud seadme sildiga: TAATLEMATA. Käsiraamatu p 3.6.5 sätestas, et enne igakordset mõõtmist peab mõõtetöö tegija veenduma seadme korrasolekus. Punktist 3.6.9 tulenes, et kasutada tohib ainult kehtivat taatlust omavat mõõtevahendit ning kõik mittekorras või kahtlasi tulemusi andvad mõõtevahendid märgistatakase sildiga – KASUTUSKÕLBMATU – ja säilitatkse eraldatud hoidmiskohas. (1kd, tl 29-60) Eelnimetatud käsiraamatu sätetest ning Ida Prefektuuri käskkirjast nr 101 tuleneb, et kõnealusel perioodil st 2011.a ei olnud liiklusjärelevalve talituses või korrakaitsebüroos määratud kiirusemõõteseadme taatlemise tähtaja kontrollimise eest vastutavat isikut, kes pidanuks taatlustähtaja möödumisel lisama seadmele sildi – TAATLEMATA. Mõõtjatel ei lasunud käsiraamatust tulenevalt otsest kohustust kontrollida enne igat mõõtmist, kas seade on taadeldud, neil oli kohustus kontrollida üksnes seadme korrasolekut. Tulenevalt käsiraamatu punktis 3.6.4 sätestatust oli neil alust eeldada, et kui nende kasutuses oleval sõidukil oleval seadmel, ei ole silti – TAATLEMATA, siis on tegemist taadeldud seadmega ning taatluse tähtaja igakordset kontrolli polnud neil vaja teostada. Seda enam, et punktist 3.6.9 tulenevalt lasus seadmete eest vastutaval isikul kohustus paigutada taatlemata seade eraldatud hoidmiskohta. Seega juhul, kui Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroos olnuks korrektselt määratletud käsiraamatu p 2.3.1 tähenduses mõõtmiste eest vastutav isik, kes ühtlasi täitnuks ka korrekstelt oma ülesandeid, poleks saanud tekkida olukorda, kus patrulli saadetavas sõidukis on taatlemata mõõteriistad. Samuti on eelviidatud sätetest tulenevalt ebaõige süüdistuse väide, et Ottokar vastutas käsiraamatu punktides 3.6.9 ja 3.6.12 sätestatud nõuete täitmise eest. Vastavad nõuded olid mõõtjate ja mõõtmise eest vastutava ametniku mitte kvaliteedijuhi vastutusvaldkonnas. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 22.12.2011 käskkirjaga nr 457 määrati Alvar Ottokar Ida Prefektuuris kiiruse ja koormuse mõõtmise eest vastutavaks isikuks alles alates 01.01.
21. Sama käskkirjaga määrati isiku väljahingatavas õhus etanooli massikontsentratsiooni ja lineaarmõõtmise eest vastutavaks Rainer Xxx. (I kd, tl 27) Kas analoogse sisuga PPA peadirektori käskkiri oli olemas ka varasemal perioodil, selle kohta puudub kohtul teave. Vastavasisulit käskkirja tõendina esitatud ei ole. Lisaks käsiraamatule reguleeris süüdistuses märgitud perioodil mõõtetegevust ka 2011.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi ka määrus nr 78). Mõõtmise ettevalmistamist reguleeris määruse nr 78 § 6, mille lg 1 nägi ette, et mõõtmise ettevalmistamisel kontrollitakse, et kiirusmõõturi taatlus on kehtiv ja taatluskleebised ei ole vigastatud. Sama paragrahvi lg-s 4 olid täiendavalt sätestatud tegevused, mida tuli viia läbi iga päev enne mõõtetegevuse alustamist. Taatluse kontrolli nende seas ei olnud. Kuivõrd taatluse kontrollimise kohustus ei olnud nö igapäevaste tegevuste seas, siis tuleb lähtudes käsiraamatus kajastuvast vastutusvaldkondade jaotusest asuda seisukohale, et mõõtmise üldine ettevalmistamine (sh taatluse kontroll) oli vastava mõõtmise eest vastutava isiku kohustus ning määruse nr 78 § 6 lg-s 4 sätestatud tegevused olid vahetult mõõtmist teostava mõõtja vastutusalas. Kuid isegi juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistatavatel oli siiski kohustus kontrollida ka taatluse kehtivust, siis asjaolu, et süüdistatavad jätsid selle kohustuse täitmata ega kontrollinud taatluse kehtivust ning kergemeelselt usaldasid selles osas Ottokarilt saadud informatsiooni, ei tõenda nende tegevuses KarS § 299 lg 1 tähenduses subjektiivsete tunnuste olemasolu. Kõnealune koosseis eeldab subjektiivse tunnusena vähemalt kaudset tahtlust. Ottokarilt saadud informatsiooni usaldamine ning sõidukile xxx paigaldatud seadme seerianumbri ja taatluse kontrollimise kohustuse täitmata jätmine ei tõenda, et süüdistatavad pidid vähemalt möönma, et tegelikkuses võib olla 16 1-13-6098 sõidukile paigaldatud teine seade ning märkides kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli Ottokari nimetatud seadme võivad nad panna toime dokumendi võltsimise KarS § 299 lg 1 tähenduses. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et nad olid teadlikud, et tegelikkuses oli või võis olla sõidukil jätkuvalt seade Stalker DSR 2X nr DP009663, kuid sellest hoolimata märkisid protokolli kasutatud seadmena Stalker DSR 2X nr DP
22. Süüdistatavatele on neil asjaoludel võimalik heita ette vaid hooletusest protokollidesse ebaõigete andmete kandmist, kuid see ei täida KarS § 299 lg 1 koosseisulisi tunnuseid. Ülaltoodut kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Linduse, Põderi, Ilvese, Hintsi ja Karpi tegevuses ei ole tuvastatud KarS § 299 lg 1 tunnuste esinemist ning nad tuleb vastavas süüdistuses õigeks mõista.
23. Lisaks eelnevale heidetakse süüdistuses Lindusele, Põderile, Ilvesele, Hintsile ja Karpile ette KarS §-s 3112 sätestatud kuriteo toimepanemist, st kohtuxxxse menetleja ametniku poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemist väärteomenetluses, mis seisnes selles, et olles talituse juhilt saadud informatsiooni põhjal teadlikud, et liiklusjärelevalve talituse autopatrull (kutsung 4071, Škoda Superb reg.nr xxx) kasutab teenistusülesannete täitmisel politseiautole paigaldatud kiirusmõõtesadet Stalker DSR 2X DP009663 koos antennidega nr KC031279 ja KR009147, mis on ettenähtud korras taatlemata ning seda ei saa seega teenistusülesannete täitmisel (lubatud sõidukiiruse ületamise fikseerimisel) kasutada. Samuti olid nad teadlikud, et talituse juht oli liiklusjärelevalve talituse ametnikele andnud korralduse märkida kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kasutatud mõõteseadmeks seadme, mida tegelikult lubatud sõidukiiruse mõõtmisel ei kasutatud (Stalker DSR 2X nr DP009643). Samuti oli talituse juht A. Ottokar andnud lisaks suulisele korraldusele ka kirjaliku korralduse (patrullilehe näol), minna mõõtma kiirust/teostama liiklusjärelevalvet DSR tüüpi statsionaarse mõõteseadmega ajal, kui seade oli ettenähtud korras taatlemata. Seega oli talituse juht A.Ottokar andnud korralduse täita teenistusülesandeid, mille hulka kuulub ka lubatud sõidukiiruse ületamise vormistamine väärteomenetluse raames ning rikkumise vormistamine kiirvõi üldmenetluses, läbi ebaseaduslike menetlustoimingute tegemise. Taatlemata kiirusmõõturiga liikluskiiruse mõõtmine ei vastanud Mõõteseaduse1 § 5 lg 1 nõuetele, kuna mõõtevahend ei olnud kehtestatud korras taadeldud ning seega ei omanud tõenduslikku jõudu. Süüdistatavad tegid talituse juhi A.Ottokari kihutamisel väärteoasjades ebaseaduslikud otsused: Lindus 58-l juhul, Põder 55-l juhul, Ilves 26-l juhul, Hints 33-l juhul ning Karp 18-l juhul. Ottokari ennast süüdistatakse KarS §-s 3112 järgi üheteistkümnes väärteoasjas ebaseadusliku otsuse tegemises. KarS § 3112 kohaselt on karistatav kohtuxxxse menetleja ametniku poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemine väärteomenetluses. Seega eeldab vastav säte esiteks erisubjekti – kohtuxxxse menetleja ametnikku. Teiseks peab olema tuvastatud, et ta on teinud väärteomenetluses otsuse, mis on ebaseaduslik. Ning kolmandaks peab subjektiivsest küljest olema tõendatud vähemalt otsese tahtluse olemasolu. 4.1 Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kõik süüdistatavad omasid kohtuxxxse menetleja ametniku pädevust vastavalt VTMS § 8 lg 1 ja § 10 lg-le 1 ja
24. See on üheselt tõendatud nende ametijuhenditega (4 kd, tl 74-85), mille kohaselt oli neile PPA ametnikena antud õigus teha kohtuxxxse menetleja ametnikena kiirmenetluse otsuseid vastavalt VTMS §-le 57 ning üldmenetluse lahendeid vastavalt VTMS § 73-
25. 17 1-13-6098 4.2 Seoses süüdistuses loetletud väärteomenetlustes otsuste tegemisega märgib kohus esmalt, et Lindusele esitatud süüdistuses on prokurör teinud etteheite, et …Vanemliiklusametnik H.Lindus tegi seega A.Ottokari kihutamisel järgmistel kuupäevadel ja järgmistes väärteoasjades teadvalt ebaseaduslikud otsused: … Sellele järgneb tabelina loetelu kuupäevadest ja väärteoasja numbritest. Loetelus kajastatud 58-st väärteoasjast üksnes neljal juhul (loetelu nr 4,26,36,52) on Lindus teinud otsuse süüdistuses nimetatud kuupäeval. (4 kd, tl 3-60). Ülejäänud 54 episoodi osas tuleb tõdeda, et Lindus ei ole süüdistuses märgitud kuupäevadel kõnealustes väärteoasjades otsuseid teinud. Ottokarile esitatud süüdistuses on märgitud, et tegi järgmistel kuupäevadel ja väärteoasjades (kus kasutati taatlemata mõõteseadet): … (sellele järgneb loetelu kuupäevadest ja väärteoasja numbritest) … koostatud materjalide pinnalt väärteootsused, märkides seejuures, et väärteo toimepanemised on muuhulgas tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollidega. Mitte üheski loetelus kajastatud üheteistkümnes väärteoasjas ei ole Ottokar teinud otsust süüdistuses märgitud kuupäeval (4 kd tl 61-72). Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud tuvastamist leidnud ning eelnimetatud otsuste osas on süüdistus juba ainuüksi seetõttu põhjendamatu. Lindus ja Ottokar tuleb vastavas osas esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ülejäänud osas ei ole vaidlust selles, et süüdistatavad Lindus, Põder, Ilves, Hints ja Karp tegid süüdistuses loetletud kuupäevadel ja väärteomenetlustes kohtuxxxse menetleja ametnikena karistusotsuseid (4 kd tl 6, 28, 38, 54; 3 kd tl 134-188; 106- 131; 71- 103; 51-68). 4.2.1 KarS § 3112 kohase etteheite tegemiseks peab olema tuvastatud, et need otsused olid ebaseaduslikud. Koosseisuline tunnus – ebaseaduslik – on blanketne tunnus, mis tuleb alati sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, näidates süüdistuses ära, milles teo ebaseaduslikkus konkreetsel juhul seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. (vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-31-10, 3-1-1-25-12, 3-1-1-106-13). Antud juhul on KarS § 3112 järgi esitatud süüdistuse tekstis märgitud, et väärteomenetlustes teadvalt ebaseaduslike otsuste tegemine seisnes selles, et: - Süüdistatavad olid teadlikud, et sõiduk xxx kasutab taatlemata kiirusemõõteseadet, mida ei saa seega teenistusülesannete täitmisel kasutada; - Süüdistatavad olid teadlikud, et talituse juht on ametnikele andnud korralduse märkida kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kasutatud mõõteseadmeks seadme, mida tegelikult lubatud sõidukiiruse mõõtmisel ei kasutatud; - Talituse juht oli andnud kirjaliku korralduse (patrullilehe näol), minna mõõtma kiirust/teostama liiklusjärelevalvet DSR tüüpi statsionaarse mõõteseadmega ajal, kui seade oli ettenähtud korras taatlemata. Seega oli talituse juht A.Ottokar andnud korralduse täita teenistusülesandeid, mille hulka kuulub ka lubatud sõidukiiruse ületamise vormistamine väärteomenetluse raames ning rikkumise vormistamine kiir-või üldmenetluses, läbi ebaseaduslike menetlustoimingute tegemise; - Taatlemata kiirusmõõturiga liikluskiiruse mõõtmine ei vastanud Mõõteseaduse1 § 5 lg 1 nõuetele, kuna mõõtevahend ei olnud kehtestatud korras taadeldud ning seega ei omanud tõenduslikku jõudu. 18 1-13-6098 Taolised faktilised asjaolud viitavad küll sellele, et väärteomenetlustes rikuti tõendite kogumisel menetlusnorme, kuid samas ei ole süüdistuses kirjeldatud, mil viisil põhjustasid need rikkumised otsuste ebaseaduslikkuse (nt asjaolu, et otsuste tegemisel tugineti tõenditele, mille kogumisel oli rikutud menetlusnorme; või otsuse tegemisel ei arvestatud MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 tulenevat mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise kohustuslikkust vms). Väärteomenetluses seadusele mittevastava otsuse tegemine saab seisneda kas materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises või menetlusõiguse rikkumises. Kuivõrd otsuse ebaseaduslikkuse saab kaasa tuua üksnes materiaalõiguse ebaõige kohaldamine või menetlusõiguse rikkumine, siis peaks süüdistuses kajastuma ka konkreetne materiaalõiguse norm, mida ebaõigesti kohaldati või menetlusõiguslik säte, mida rikuti. Antud juhul ei ole aga süüdistuses viidatud ühelegi konkreetsele menetlus- või materiaalõiguslikule normile, mida süüdistatavad otsuseid tehes rikkusid või ebaõigesti kohaldasid. Samuti ei kajastu süüdistuse tekstis ühegi taolise normi kirjeldust (nt otsuse tegemisel lubamatule tõendile tuginemine, otsuse mittevastavus tuvastatud asjaoludele vms), mida saaks tõlgendada koosseisulise tunnuse - ebaseaduslik – sisustamisena hoolimata sellest, et puudub viide konkreetsele õigusaktile ja sättele. Tulenevalt KrMS § 268 lg-s 1 sätestatud piirangutest ei saa kohus süüdistuse piiridest väljuda ning heita süüdistatavatele ette tegevust või tegevusetust, mida süüdistuses nimetatud ega kirjeldatud ei ole. Samuti ei saa kohus asuda ise sisustama süüdistavate käitumise ebaseaduslikkust õigusnormidega, millele süüdistuses viidatud ei ole. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Lindusele, Põderile, Ilvesele, Hintsile ja Karpile KarS § 3112 järgi esitatud süüdistuses ei ole ära näidatud faktilisi asjaolusid ja õigusnorme, millest lähtuvalt oleks võimalik väita, et nende poolt väärteomenetlustes tehtud otsused olid ebaseaduslikud. Tegemist on minetustega, mida kohus ei saa ise kõrvaldada ning süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole piisavad tuvastamaks nende pinnalt süüdistavate tegevuses KarS § 3112 või mõne muu kuriteo objektiivsete tunnuste esinemist. Seega tuleb süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. 4.3 Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et süüdistuse faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, oleks KarS § 3112 järgi esitatud süüdistus siiski alusetu, kuivõrd eelmistest punktides toodud põhjendustel leiab kohus subjektiivse koosseisu tunnuste esinemine ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud. Esiteks ei ole tõendatud Ottokari poolne kihutustegevus ega asjaolu, et Lindus, Põder, Ilves, Hints ja Karp olid teadlikud, et sõidukisse xxx ei ole tegelikkuses paigaldatud kiirusemõõtur, mida Ottokari juhiste kohaselt kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse märgiti. Kohus ei pea vajalikuks siinkohal eelnevalt toodud põhjendusi korrata. Kuivõrd nimetatud asjaolud ei ole tõendatud puudub antud juhul alus väita ka seda, et süüdistatavad tegid teadvalt ebaseaduslikke otsuseid. Kui neile ei olnud teada kiirusemõõteseadme kasutamise protokollidesse märgitud andmete ebaõigsus, ei saanud nad olla teadlikud ka sellest, et nende protokollide alusel tehtud otsused võivad olla ebaseaduslikud. Seega ei ole KarS § 3112 järgi esitatud süüdistuse osas tõendatud Linduse, Põderi, Ilvese, Hintsi ja Karpi käitumises ka subjektiivse koosseisu tunnuse – teadvalt- esinemine ning süüdistatavad tuleb neile esitatud süüdistuses õigeks mõista.
26. Ottokarile on lisaks eelnevale esitatud süüdistus ka KarS § 3112 – 22 lg 2 järgi teise isiku kallutamises teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemisele väärteomenetluses, mis kokkuvõtvalt seisnes 19 1-13-6098 selles, et olles teadlik mõõteseadme DSR 2X DP009663 taatlemistähtaja möödumisest ja seadme kasutuskõlbmatusest, andis patrullitoimkondade liikmetele korralduse mõõta lubatud sõidukiirust taatlemata mõõteseadmega, tuvastatud kiiruse ületamise faktid kiiruse ületaja osas menetleda ning teha ajavahemikul 13.08.2011-21.12.2011 alustatud väärteoasjades ebaseaduslik otsus. Sarnaselt eelmises punktis käsitletule, on ka antud juhul süüdistuses sisustamata, milles seisnes väidetav väärteomenetluse otsuste ebaseaduslikkus. Puudub nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui ka viited normidele, mida teised süüdistatavad pidanuks tema soovi kohaselt otsuste tegemisel rikkuma. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt võimalik tuvastada kuriteo tunnuseid. Teiseks tuleb eelmistes punktides toodud põhjendustel tõdeda, et kohtumenetluses ei ole tõendamist leidnud süüdistuse eeldus, et Ottokari alluvad olid tema arusaama kohaselt teadlikud (või said teadlikuks) väärteomenetlustes koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollides sisalduvatest ebaõigetest andmetest ning Ottokari juhiste täitmisega kaasnevatest ebaseaduslikest otsustest. Seega ei ole tuvastatud KarS § 22 lg 2 kohaldamise eeldus – kallutamine tahtlikule õigusvastasele teole. Isegi kui lugeda tuvastatuks, et Ottokar ise mõistis, et andes juhise märkida protokolli seade DP009643 võib sellega kaasneda väärteomenetluses ebaseadusliku otsuse tegemine, siis ei saa selle pinnalt teha järeldust, et ta kihutas oma alluvaid teadlikult ebaseaduslike otsuste tegemisele. Neil asjaoludel leiab kohus, et Ottokari tegevuses ei ole tuvastatud väärteomenetluses teadlikult ebaseadusliku otsuse tegemisele kihutamise tunnuseid KarS § 22 lg 2 - § 3112 tähenduses.
27. Kõike ülaltoodut kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et süüdistatavad Ottokar, Lindus, Põder, Ilves, Hints ja Karp tuleb neile esitatud süüdistustes õigeks mõista. Menetluskulud
28. Käesolevas kriminaalmenetluses on tekkinud alljärgnevad KrMS § 175 lg 1 p-des 1-5 sätestatud kulud: Käekirja ekspertiisi kulu summas 282 eurot. Tunnistaja Xxx Xxxi sõidukulud summas 14,10 eurot ja tunnistaja Xxx Xxx sõidukulud summas 40,02 eurot. Tunnistajate sõidukulud kokku on 54,12 eurot. Kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 6x0,90 eurot, st kokku 5,40 eurot. Määratud kaitsja Lembit Nirgi poolt Andres Hintsile osutatud õigusabi kulud 2826 eurot. Määratud kaitsja Arri Toomingu poolt Mihkel Põderile osutatud õigusabi kulud 3439,92 eurot. Määratud kaitsjate Eduard Bulatšiku ja Irina Gromtsevi poolt Alvar Ottokarile osutatud õigusabi kulud summas 809,76 eurot. Ottokari poolt lepingulisele kaitsjale Argo Küünemäele makstav tasu summas 7888,80 eurot. Määratud kaitsja Kaido Kooga poolt Heiki Lindusele osutatud õigusabi kulu summas 2045,52 eurot. Määratud kaitsja Arvo Suubani poolt Andri Karpile osutatud õigusabi kulu summas 57,60 eurot ning Karpi poolt lepingulisele kaitsjale Allan Valkule makstav tasu summas 4644 eurot. Määratud kaitsja Sergei Politševi poolt Kaur Ilvesele osutatud õigusabi kulu summas 219,60 eurot ning Ilvese poolt lepingulisele kaitsjale Kaarel Kaisile makstav tasu summas 8954,79 eurot. 20 1-13-6098 Arvestades kriminaalasja sisu ja mahtu ning kaitsjate töö kvaliteeti, loeb kohus määratud kaitsjatele tasutud ning lepingulistele kaitsjale makstavad tasud põhjendatuks. Kuivõrd kohus mõistab süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks, jätab kohus KrMS § 181 lg-st 1 tulenevalt eelnimetatud menetluskulud riigi kanda. Sealjuures tuleb süüdistatavale riigieelarvest hüvitada lepingulistele kaitsjatele makstavad tasud. Lisaks eelnevale on Kaur Ilves esitanud taotluse hüvitada temale kohtuistungitele ilmumisega tekkinud sõidukulud 871,17 eurot ning saamata jäänud töötasu 204,49 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks muu hulgas ka valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtu hinnangul tuleb muu vajaliku kuluna käsitleda ka süüdistataval kohtuistungile ilmumisega kaasnenud sõidukulusid. Nende mõistliku suuruse hindamisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda KrMS §-st 178 tulenevast tunnistaja ja kannatanu sõidukulude hüvitamise korrast ja põhimõtetest. Süüdistatava saamata jäänud töötasu ei ole aga KrMS § 175 tähenduses menetluskulu ega kuulu seega KrMS § 181 korras hüvitamisele. Sarnaselt kannatanu ja tunnistaja sõidukulude hüvitamise põhimõtetega lähtub kohus ka süüdistatava sõidukulude hüvitamise osas Vabariigi Valitsuse 22.12.2005.a määrusest nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi ka: Määrus), mida vastavalt §-le 1 kohaldatakse kriminaalvõi väärteomenetlusest osavõtuga seotud kulude hüvitamisel kannatanule, tunnistajale, koosseisuxxxsele tõlgile, eksperdile ja spetsialistile ning tsiviil- ja halduskohtumenetlusest osavõtuga seotud kulude hüvitamisel eksperdile, koosseisxxxsele tõlgile ja tunnistajale. Määruse § 3 lg 2 kohaselt hüvitatakse sõidu- ja majutuskulud juhul, kui menetlus toimub väljaspool menetlusest osavõtja elukohta. Tulenevalt Määruse §-st 9 maksab kriminaal- või väärteomenetluse korral käesoleva määrusega ettenähtud summad pärast ülesande täitmist menetlusest osavõtja väljakutsunud asutus oma eelarves selleks ettenähtud vahenditest vastavalt kas uurija, prokuröri, kohtuxxxse menetleja või kohtu määruse alusel. Menetlusest osavõtja kulud seoses kohtuistungil osalemisega maksab kohus, sõltumata sellest, kes oli menetlusest osavõtja väljakutsujaks. Viru Maakohtu 27.05.2011.a käskkirjaga nr 5-1-1/14 on kehtestatud, et menetlusest osavõtjatele hüvitatakse sõidukulud kas sõidupileti või bensiinikviitungi alusel Viru Maakohtu kohtudirektori 21.01.2011 käskkirjaga 5-1-1/7 kinnitatud „Viru Maakohtu teenistus-, töö- ja xxxslähetuste ning lähetuskulude vormistamise korra" punktis 3.7.1 märgitud ulatuses, so 0,1 eurot/km, menetlusest osavõtja avalduse alusel, millele on lisatud kulu tõendav dokument. Kaur Ilves osales 25-26.08.2014, 17-18.09.2014, 9.12.2014, 19.02.2015, 23-24.04.2015 ja 10.08.2015 toimunud kohtuistungitel. So kokku üheksal istungil. Kohtule esitatud ankeetandmete kohaselt on Ilvese elukoht Tallinnas ning kohtuistungid toimusid Jõhvi kohtumajas, mis asub Tallinnast 165 km kaugusel. Ilvese kaitsja esitas kohtule kütuse arveid kokku 871,17 euro ulatuses. Kusjuures neist paljude puhul jääb arusaamatuks kuidas oli arvetel toodud kütuse kulud seotud kohtumenetlusega. Nt 2013.a kütuse arved. 21 1-13-6098 Kohus on seisukohal, et Kaur Ilvesele kuulub riigieelarveliste vahendite arvelt hüvitamisele kütusekulu, mis on seotud otseselt üheksale kohtuistungile ilmumisega. Ülalviidatud Viru Maakohtu käskkirja kohaselt saab maksimaalseks hüvitatavaks summaks olla seega 297 eurot (18x165x 0,1). Asitõendid
29. Kriminaaltoimikusse on asitõenditena lisatud ajavahemikul 13.08 – 21.12.2011 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollid ning kiirmenetluse otsused. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb need omanikule (st PPA-le) tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi Kohtunik 22