Obsah (16)

§ 209§ 201§ 199§ 344§ 345§ 64§ 65§ 121§ 4231§ 68§ 58§ 57§ 74§ 423§ 24§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 3. mai 2016 Kriminaalasja number 1-15-8691 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Krim

§ 209

lg 2 p-de 1,5, § 199 lg 2 pde 4, 8, § 201 lg 2 p-de 1, 4, § 344 lg 1, § 345 lg 1, § 121 lg 2 pde 2, 3 ja § 4231 järgi; Marina Kotova süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 1, 4 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)

1. jaanuari 2016 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Jaanis Arro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas Prokurör ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav Jaanis Arro, isikukood: 39105245716, elukoht: XXX; töökoht: piirdeaia paigaldaja OÜ-s XXX; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas RESOLUTSIOON:
2. Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2016 otsus jätta muutmata.
4. Süüdistatav Jaanis Arro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuninga apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Objartel & Partnerid kaudu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningale süüdistatav Jaanis Arrole apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
6. KrMS § 185 lg 2 alusel punktis 3 nimetatud menetluskulu jääb Jaanis Arro kanda. Jaanis Arrol tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700007767 ja selgitus „Jaanis Arro, 1-15-8691 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
8. Tartu Maakohtu 29.01.2016 otsusega tunnistati Jaanis Arro üldmenetluses süüdi: -

§ 199

lg 2 p-de 4, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust; -

§ 201

lg 2 p-de 1, 4 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust; -

§ 344

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust; -

§ 345lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.

Sama otsusega mõisteti J. Arro õigeks süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 1, 4 järgi mikrolaineahju, muusikakeskuse, kasepuude omastamises.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti J.

Arrole liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

§ 65lg 1 alusel loeti J.

Arrole mõistetav karistus 1 aasta vangistust kaetuks Tartu Maakohtu 06.11.2014 kohtuotsusega mõistetud karistusega, s.o 2 aastat 6 kuud vangistust, ning mõisteti J. Arrole liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Lisaks tunnistati sama kohtuotsusega J. Arro süüdi: -

§ 209

lg 2 p-de 1, 5 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust; -

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust; -

§ 4231

järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti J.

Arrole liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati J.

Arro kinnipidamise aeg 08.01.2015-10.01.2015 ja 21.09.201523.09.2015, s.o 6 päeva, karistusaja hulka ning mõisteti J. Arrole kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud 24 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust 2 aastat 5 kuud 24 päeva vangistust Tartu Maakohtu 06.11.2014 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat 6 kuud vangistust, võrra ning mõisteti J. Arrole lõplikuks kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. 1.

1. Lisaks käsitles maakohus ka tsiviilhagisid ja nende väljamõistmist: - rahuldati M.V. u tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 250 eurot; - rahuldati A.T. e tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 27,95 eurot; - rahuldati J.M. i tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja kahju 60 eurot; - rahuldati V.F. tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja kahju 28,29 eurot; - rahuldati J.R. i tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 23 eurot; - rahuldati V.V. tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 47,95 eurot; - rahuldati K.A. tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 150 eurot; - rahuldati M.P. tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 37,90 eurot; - rahuldati H.R. tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 50 eurot; 2 - rahuldada J.K. i tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 80 eurot; - rahuldati M.V. i tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 30 eurot; - rahuldati Ž.M. tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 90 eurot; - rahuldati A.Z tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 100 eurot; - rahuldati G.V. tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 255 eurot; - rahuldati K.A. tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 60 eurot; - rahuldati V.K. tsiviilhagi J. Arro vastu ja mõisteti välja J. Arrolt kahju 30 eurot; - rahuldati S.A. i tsiviilhagi J. Arro vastu lihatöötlemisseadmete ja puitmaja detailide vargusega tekitatud kahju 3000 eurot nõudes ja mõisteti välja J. Arrolt lihatöötlemisseadmete ja puitmaja detailide vargusega tekitatud kahju 3000 eurot; - mõisteti välja solidaarselt J. Arrolt ja M. Kotovalt Põlvas, XXX asuvalt kinnistult vara omastamisega tekitatud kahju 435 eurot; S.A. i tsiviilhagi J. Arrolt ja M. Kotovalt XXX asuvalt kinnistult vara omastamisega tekitatud kahju nõudes 365 euro ulatuses jäeti läbi vaatamata. 1.
2. Kuna apellatsiooni on esitanud üksnes süüdistatav J. Arro kaitsja, siis ringkonnakohus ei too välja kaassüüdistatav Marina Kotova kohta käivat. Samuti käsitletakse asjaolude all üksnes süüdistusi

§ 209, § 199, § 121 ja § 4231 lähtuvalt apellatsioonist.

2. J. Arrole esitati süüdistused: 2.1.

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 5 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse (06.11.2014 Tartu Maakohtu otsus 1-14-9290) XXX internetikeskkonna vahendusel avalikkuse poole pöördudes ajavahemikul 22.08.2014 kuni 21.01.2015 pani toime ühtsest tahtlusest kantuna sarnasel viisil jätkuva kelmuse, pakkudes internetiportaalides erinevate kasutajanimede all müüa erinevat kaupa, teades ise seejuures, et tal reaalselt puudub nii kavatsus kui ka võimalus peale raha kättesaamist kaup ostjale üle anda, mistõttu keegi ostjatest ühtegi ostetud eset endale ei saanud. J. Arro omastas ostjate poolt ülekantud rahasummad kogusummas 1353.09 eurot (täpsemalt episoodid süüdistusaktis). 2.2.

§ 199

lg 2 p-de 4 ja 8 järgi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse ja kelmuse (06.11.2014 Tartu Maakohtu otsus 1-14-9290) septembris 2014 XXX luku eemaldamise teel tungis sisse S.A. ile kuuluvasse vagunisse ja võttis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära S.A. ile kuulunud puitmaja detailid kogumaksumusega 1500 eurot ning seadmed lihalõikumiseks ja töötlemiseks kogumaksumusega 1500 eurot. Kahju kokku 3000 eurot. 2.3.

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema, olles 16.06.2008 Viljandi kohtumaja otsusega karistatud

§ 121

järgi, karistatus kustumata, 08.01.2015 kella 09.00 paiku XXX , oma elukohas, tahtlikult lõi ühel korral käega oma lapseealisele pojale C.A. le vastu nägu, millega põhjustas kannatanule tahtlikult füüsilist valu. 2.4.

§ 4231

järgi selles, et tema isikuna, kes on 31.07.2014 kella 10.22 paiku Valga maakonnas, Puka vallas, Puka-Kuigatsi 1-l kilomeetril juhtinud sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXX omamata vastava kategooria juhtimise õigust, 31.07.2014 kella 17.00 paiku Põlvamaal, Saverna mnt 21- kilomeetril sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXX omamata vastava kategooria juhtimisõigust, 21.09.2015 kella 13.37 paiku Põlva linnas, Jaama tn 61A läheduses juhtis sõiduautot Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimisõigust ja 21.09.2015 kella 15.32 paiku Põlvamaal, Põlva vallas, Himmaste-Rasina tee 3-l kilomeetril juhtis sõiduautot Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimisõigust. 3 2.5.

§ 201

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles, et tema, olles varem toime pannud varguse ja kelmuse (06.11.2014 Tartu Maakohtu otsus 1-14-9290) koos oma elukaaslase M. Kotovaga, septembris 2014 Põlva linnas, XXX pööras ebaseaduslikult S.A. ile kuuluvad vallasasjad enda kasuks, mis oli tema ja M. Kotova valdusse antud üürilepingu alusel, mis oli sõlmitud M. Kotova ja K.A. i vahel 30.07.

1. Selle üürilepingu alusel anti M. Kotova valdusse Põlva linnas, XXX elumajas olev mööbel koos köögitehnikaga. M. Kotova ja J. Arro omastasid nende valdusse antud järgmised esemed: valamu koos valamukapiga maksumusega 180 eurot, riidenagi maksumusega 25 eurot, pesumasin maksumusega 200 eurot, külmkapp maksumusega 100 eurot, neli tooli kogumaksumusega 160 eurot, mikrolaineahi maksumusega 50 eurot, sööginõud kogumaksumusega 50 eurot, täispuidust riidekapp maksumusega 200 eurot, voodi koos madratsiga kogumaksumusega 150 eurot, tugitool maksumusega 100 eurot, kardinapuu koos kardinatega kogumaksumusega 50 eurot, televiisor koos alusega kogumaksumusega 200 eurot, muusikakeskus maksumusega 150 eurot, madrats maksumusega 60 eurot, põrandavaip maksumusega 150 eurot, seinalamp maksumusega 20 eurot, ruloo maksumusega 40 eurot. Kokku väärtusega 1885 eurot. Lisaks lõikasid J. Arro ja M. Kotova müümise eesmärgil maha XXX krundil kasvanud 32 kasepuud, maksumusega 300 eurot, mille müügist saadud raha omastasid. Seega omastasid grupis võõrast vara summas 2185 eurot.
2. Maakohtu otsus oli järgmine. Kuna sisuliselt vaidlustatakse süüditunnistamist üksnes omastamise episoodis, selle alusel välja mõistetud tsiviilhagi osas, süüdistuses

§ 4231

järgi ning

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 5 ja

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistust, siis ringkonnakohus märgib maakohtu otsusest üksnes neid asjaolusid puudutavad kokkuvõtlikud osad. 3.1. Omastamise episoodi osas leidis maakohus, et J. Arro ja M. Kotova süü on tõendatud selles, et 2014 suve lõpus nad omastasid Põlva linnas, XXX kinnistul asuvast elumajast S.A. ile kuuluvat vara kokku 1405 euro väärtuses, sh valamu koos valamukapiga 100 eurot, riidenagi 25 eurot, pesumasin 200 eurot, külmkapp 100 eurot, neli tooli koguväärtusega 160 eurot, sööginõud 50 eurot, täispuidust riidekapp 100 eurot, voodi koos madratsiga 150 eurot, tugitool 50 eurot, kardinapuu koos kardinatega 50 eurot, televiisor koos alusega 200 eurot, madrats 60 eurot, põrandavaip maksumusega 100 eurot, seinalamp maksumusega 20 eurot ja ruloo maksumusega 40 eurot. Üürilepingust nähtuvalt on K.A. ja M. Kotova 30.07.2014 Põlvas sõlminud üürilepingu, mille kohaselt K.A. annab M. Kotovale üheks aastaks alates 30.07.2014 kasutada maja asukohaga XXX . Lepingu p 2.1 kohaselt võis üürnik eluruumides elada üksi või koos oma perega. Tõendid, s.o üürileping, kannatanu ja süüdistatavate ütlused, on kokkulangevad asjaolu osas, et J. Arro ja M. Kotova kasutasid Põlvas, XXX kinnistul asuvat elamut K.A. i (keda esindas volikirja alusel S.A. ) ja M. Kotova vahel 30.07.2014 sõlmitud üürilepingu alusel alates 2014 juuli lõpust kuni 2014 septembri lõpuni. Olenemata asjaolust, kes ja mis alusel üürilepingu lõpetamisest teisele poolele teatas, on tõendid kokkulangevad siiski asjaolu osas, et hiljemalt 2014 septembri lõpuks olid süüdistatavad XXX kinnistul asuvast elamust lahkunud ning osa majas olnud esemetest kaasa viinud. Maakohus luges tuginedes kannatanu, tunnistaja A.K. a ütlustele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile tõendatuks, et süüdistatavad viisid XXX majast lisaks voodile koos madratsiga ära ka teise madratsi. Asjaolu, et süüdistatavad viisid majast ära muid kannatanule kuuluvaid esemeid, teeb eluliselt usutavaks, et nad viisid XXX majast ära ka madratsi. Hinnates kogumis süüdistatavate ütlusi, kannatanu ja tunnistajate A.K. a ja L.K. i ütlusi, luges maakohus tõendatuks, et süüdistatavad viisid XXX majast ära sööginõud. Tunnistaja L.K. i ütlused, et ta sai süüdistatavatelt nõusid, lükkab ümber süüdistatavate ütlused, et nõusid nad ei võtnud. Asjaolu, et nõusid ei võtnud nad endale, vaid andsid üle teisele isikule, ei muuda olematuks fakti, et nad käsutasid nõusid kui enda omandit. 4 Hinnates kogumis süüdistatavate ütlusi, kannatanu ja tunnistajate A.K. a ja L.K. i ütlusi, luges maakohus tõendatuks, et süüdistatavad viisid XXX majast ära kardinapuu koos kardinatega. Tunnistaja L.K. i ütlused, et ta sai süüdistatavatelt kardinad, lükkab ümber süüdistatavate ütlused, et kardinaid nad ei võtnud. Asjaolu, et kardinaid ei võtnud nad endale, vaid andsid üle teisele isikule, ei muuda olematuks fakti, et nad käsutasid kardinaid kui enda omandit. Kannatanu kinnitusel oli kadunud ka valamu koos kapiga. Asjaolu, et majas oli varem valamu koos valamukapiga, nähtub kannatanu esitatud fotodelt. Asjaolu, et majas oli valamu koos kapiga, ei ole eitanud ka süüdistatavad. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vannitoas valamut kapiga 15.10.2014 enam ei ole. Asjaolu, et süüdistatavad viisid majast ära muid kannatanule kuuluvaid esemeid, teeb eluliselt usutavaks, et nad viisid ära ka valamu koos kapiga. Kannatanu ütlustele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile tuginedes luges maakohus tõendatuks, et süüdistatavad viisid XXX majast ära valamu koos valamukapiga. Kannatanu kinnitusel olid kadunud muusikakeskus ja mikrolaineahi. Süüdistatavate kinnitusel muusikakeskust majas üldse ei olnud, ka ei olnud majas kannatanule kuuluvat mikrolaineahju. Muusikakeskuse ja mikrolaineahju olemasolu majas ei nähtu kannatanu esitatud fotodelt. Erinevalt muudest eespoolkäsitletud esemetest on kannatanule kuuluva muusikakeskuse ja mikrolaineahju olemasolu majas süüdistatavad kategooriliselt eitanud. Asjaolule, et majast oleks kadunud olnud muusikakeskus ja mikrolaineahi, ei ole viidanud isegi tunnistaja A.K. . Seega puuduvad peale kannatanu ütluste igasugused muud tõendid kannatanule kuulunud muusikakeskuse ja mikrolaineahju olemasolu kohta XXX majas enne selle süüdistatavatele üürimist. Sellises olukorras leidis maakohus, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et süüdistatavad oleksid need esemed majast lahkudes kaasa viinud. Kuigi tunnistaja A.K. a ütluste kohaselt oli S.A. talle mingil ajal usaldanud maja võtmed, on tunnistaja eitanud majja juurdepääsu ajal, mil seal elasid süüdistatavad. Süüdistatavate ütluste kohaselt oli A.K. al juurdepääs majja ka nende majas elamise ajal. Samas on tunnistaja A.K. andnud ütlusi, et peale süüdistatavate lahkumist ei pääsenud esialgu majja sisse isegi S.A. , kuna oli võtme oma koju jätnud ja alles hiljem sisse pääsedes selgus, mis oli ära varastatud. Ka kannatanu on eitanud kõrvaliste isikute sissepääsu majja süüdistuses käsitletud ajaperioodil. Kannatanu ütluste kohaselt olid ka peale süüdistatavate majast lahkumist maja välisuks ja aknad terved. Kuna kannatanu sündmuskohale saabudes oli maja lukustatud, mingeid sissetungimisele viitavaid jälgi ei ole kindlaks tehtud, on alust arvata, et majast esemeid said ära viia ainult majja võtme abil sissepääsu omavad isikud. Hinnates kogumis kannatanu ja süüdistatavate ütlusi ning tunnistaja A.K. a ütlusi, asus maakohus seisukohale, et peale süüdistatavate teistel isikutel XXX majja sissepääs kannatanule kuuluvate esemete kaotsimineku ajal puudus. Ka nimetatud asjaolu kinnitab järeldust, et kõik majast kaduma läinud esemed olid ära viinud süüdistatavad mitte mõni muu kõrvaline isik. Tunnistaja A.K. kohtuistungil küll kinnitas, et on kunagi XXX majast ära viinud ühe endale kuulunud eseme - pisikese öökapi. Asjaolu kohta, et tunnistaja oleks sealt ära viinud muid esemeid, igasugused viited puuduvad. Öökapi omastamises ei ole süüdistatavatele aga üldse süüdistust esitatud ja selles osas ei ole etteheiteid teinud ka kannatanu. Süüdistatavad omastasid kannatanu vara kokku 1405 euro väärtuses, sh valamu koos valamukapiga 100 eurot, riidenagi 25 eurot, pesumasin 200 eurot, külmkapp 100 eurot, neli tooli koguväärtusega 160 eurot, sööginõud 50 eurot, täispuidust riidekapp 100 eurot, voodi koos madratsiga 150 eurot, tugitool 50 eurot, kardinapuu koos kardinatega 50 eurot, televiisor koos alusega 200 eurot, madrats 60 eurot, põrandavaip maksumusega 100 eurot, seinalamp maksumusega 20 eurot, ruloo maksumusega 40 eurot. Isegi kui asuda seisukohale, et vara väärtus on väiksem kui kannatanu hinnatu, s.o kokku 1405 eurot, on nende väärtus kindlasti rohkem kui 200 eurot ja nende omastamise näol on tegemist kuriteoga, mitte väärteoga. Maakohus luges tõendatuks, et J. Arro ja M. Kotova omastasid 2014 suve lõpus Põlva linnas, XXX kinnistul asuvast elumajast S.A. ile kuuluvat vara kokku 1405 euro väärtuses, sh valamu koos valamukapiga 100 eurot, riidenagi 25 eurot, pesumasin 200 eurot, külmkapp 100 eurot, 5 neli tooli koguväärtusega 160 eurot, sööginõud 50 eurot, täispuidust riidekapp 100 eurot, voodi koos madratsiga 150 eurot, tugitool 50 eurot, kardinapuu koos kardinatega 50 eurot, televiisor koos alusega 200 eurot, madrats 60 eurot, põrandavaip maksumusega 100 eurot, seinalamp maksumusega 20 eurot ja ruloo maksumusega 40 eurot. Maakohtu hinnangul süüdistatavate süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri teatis ja kohtuotsuse väljatrükk tõendavad, et Tartu Maakohtu 20.11.2014 otsusega on M. Kotovat karistatud

§ 209lg 2 p-de 1, 4 järgi 2014 aprillis-mais toimepandud kuriteo eest.

Seega on M. Kotova varem kelmuse toime pannud isik. Nagu maakohus juba eespool tuvastas, on Tartu Maakohtu 06.11.2014 otsusega J. Arrot karistatud

§ 199lg 2 p-de 4, 7, 8 ja § 209 lg 2 p-de 1, 4 järgi.

Seega on ka J. Arro varem kelmuse ja varguse toime pannud isik. Maakohus kvalifitseeris J. Arro ja M. Kotova poolt toimepandu

§ 201lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

Ka rahuldas maakohus S.A. i tsiviilhagi. 3.2. J. Arro süüdistuse osas

§ 199lg 2 p-de 4 ja 8 järgi märkis maakohus järgnevat.

Nagu maakohus eespool tuvastas, kasutasid J. Arro ja M. Kotova Põlvas, XXX kinnistul asuvat elamut K.A. i ja M. Kotova vahel 30.07.2014 sõlmitud üürilepingu alusel. Asjas ei ole vaidlust, et lisaks elamule paiknes XXX kinnistul ka metallist vagun, mis leidis kinnitust nii süüdistatav J. Arro kui ka kannatanu S.A. i ütluste ning sündmuskoha 15.10.2014 vaatlusprotokolliga koos asukoha skeemiga. Maakohus luges kannatanute ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli, süüdistatavate J. Arro ja M. Kotova ütluste, tunnistajate E.L. i, T.T. u, A.K. a, R.L. i ütlustega tõendatuks, et S.A. il olid XXX kinnistul seisnud vagunis lihatöötlemisseadmed ja puitmaja detailid. Kannatanu kinnitusel kuulusid need temale ja see väide ei ole millegagi ümber lükatud. Tunnistaja A.K. a ütlustest, et tema teada tõi saunadetailid vagunisse kunagi teine isik, ei saa teha järeldust, et need ei kuuluks kannatanule (nagu leidis kohtuvaidluse käigus J. Arro kaitsja). Nagu sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, 2014 oktoobri keskel vagunis lihatöötlemisseadmeid ja puitmaja detaile enam ei olnud. Kannatanu kinnitusel olid need kaotsi läinud süüdistatavate XXX majas elamise ajal. Nagu maakohus eespool leidis, on J. Arro müünud vanametalli. Seega on eluliselt usutav, et vagunis olnud metallist seadmeid müüs J. Arro ära. Puitmaja detailide saatus on teadmata. Asjaolu valguses, et J. Arro müüs vagunis olnud lihatöötlemisseadmed ja omastas koos kaassüüdistatavaga ka muud XXX majas kannatanule kuulunud vara, on eluliselt usutav, et vagunist võttis puitmaja detailid nende omastamise eesmärgil samuti ära süüdistatav J. Arro. Lihatöötlemisseadmete ja puitmaja detailide vagunist äravõtmiseks ja nende omastamiseks süüdistataval J. Arrol kannatanu luba puudus. Tegemist ei olnud ka süüdistatava valdusse antud varaga, kuna erinevalt XXX majast ei olnud vagunit üürilepingu alusel süüdistatavate kasutusse antud. Kannatanu S.A. ile kuuluvate lihatöötlemisseadmete ja puitmaja detailide äravõtmisega nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil pani J. Arro toime varguse. Maakohus luges tõendatuks, et J. Arro septembris 2014 Põlva linnas, XXX luku eemaldamise teel tungis sisse S.A. ile kuuluvasse vagunisse ja võttis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära S.A. ile kuulunud puitmaja detailid väärtusega 1500 eurot ning seadmed lihalõikumiseks ja töötlemiseks väärtusega 1500 eurot. Maakohtu hinnangul on J. Arro varguse toime pannud otsese tahtlusega. J. Arro süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud maakohtu hinnangul puuduvad. 3.3. Süüdistuse osas

§ 4231järgi märkis maakohus, et süüdistatav J.

Arro kohtuistungil ei eitanud, et on süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta. J. Arro kohtuistungil antud ütluste kohaselt jäi ta 30.07.2014 (võis olla ka 31.07.2014) lubadeta sõites kahel korral politseile vahele ja sama juhtus ka 2015 septembris. 2014 juulis oli vaja sõita seoses kolimisega ja 2015 septembris seoses kohtuskäimisega. Liiklusregistri väljatrükk tõendab, et J. Arrol kehtivaid juhilubasid ei ole. Et tal pole kunagi mootorsõiduki juhtimise 6 õigust olnud, kinnitas kohtuistungil ka J. Arro ise. Asjas ei ole vaidluse all sõiduauto VW Passat registrimärgiga XXX omandiõigus. Asjaolu, kellele kuulub sõiduk, ei oma mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise seisukohalt tähtsust. Seega nimetatud tõendid ei oma J. Arrole süüks arvatud süüteo koosseisuliste asjaolude tuvastamise seisukohalt erilist tõenduslikku väärtust. Väärteoprotokollidest AB 1403146 ja 20150921142901 nähtuvalt on J. Arrole 21.09.2015 koostatud 2 väärteoprotokolli selles, et tema juhtis mootorsõidukit VW Passat registrimärgiga XXX juhtimisõiguseta - esimesel korral 21.09.2015 kell 13.37 ajal Põlva linnas, Jaama tn 61a läheduses (olles eelnevalt, s.o 31.07.2014 juhtimiselt kõrvaldatud) ja teisel korral 21.09.2015 kella 15.32 ajal Põlva vallas, Himmaste-Rasina tee 3-l kilomeetril (olles 21.09.2015 patrullpolitseiniku poolt juhtimiselt kõrvaldatud). Mõlema süüteoga seoses on koostatud ka juhtimiselt kõrvaldamise otsused. Koopia sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest tõendab, et J. Arro on 31.07.2014 kella 17.00 ajal sõiduki juhtimisest kõrvaldatud, kuna on alust arvata, et ta ei oma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Ka karistusregistri teatis tõendab, et J. Arrot on varem korduvalt karistatud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõiguseta liiklusseaduse § 201 lg 2 alusel. Kuna J. Arro on 31.07.2014 juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta kahel korral, on 21.09.2015 aset leidnud mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimiste puhul tegemist vastavalt kolmanda ja neljanda korraga. Maakohtu hinnangul on J. Arro poolt 21.09.2015 toimepandu näol tegemist mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisega juhtimisõiguseta isiku poolt. J. Arro on süüteod toime pannud otsese tahtlusega. J. Arro on ka ise kinnitanud, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei ole tal kunagi olnud. Seega süüdistatav teadis, et mootorsõiduki juhtimise õigus tal puudub, kuid vaatamata sellele asus ta korduvalt mootorsõidukit juhtima. Ka on J. Arrole teada olnud, et on toime pannud ka varem analoogilisi liiklusseaduse rikkumisi. J. Arro süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus kvalifitseeris J. Arro toimepandu

§ 4231järgi.

1. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. J. Arro poolt toime pandud kuriteoepisoodide rohkust ja tema isikut arvestades luges maakohus J. Arro süü tervikuna suureks. Peamise osa J. Arro süüdistusest moodustavad varavastased kuriteod, ent ta on toime pannud ka muid eriliigilisi kuritegusid. J. Arro näol on tegemist varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, kusjuures ta on osa tegusid toime pannud ka katseajal. Selline süüdistatava käitumine osutab asjaolule, et J. Arro ei ole varasematest karistustest teinud vajalikke järeldusi. 4.
2. Karistust raskendavaks asjaoluks on kehalise väärkohtlemise toimepanemine teadvalt noorema kui kaheksateistaastase suhtes

§ 58p 3 mõttes.

Karistust kergendava asjaolu on kelmuse episoodides ja omastamise episoodis kahju osaline hüvitamine (

§ 57p 2).

Puudub alus arvestada J. Arro karistust kergendava asjaoluna kuriteo toimepanemist süüdistatava raske isikliku olukorra (vaesuse) mõjul (

§ 57p 4).

J. Arro näol on tegemist noore ja töövõimelise isikuga, kellel ei ole oma tervisest või vanusest tulenevalt märkimisväärseid takistusi töökoha ja legaalsete sissetulekute leidmiseks. J. Arro varasem elukäik (on ka varem kelmusi ja vargusi toime pannud) ja tegude iseloom käesolevas asjas viitab pigem asjaolule, et erinevate varavastaste kuritegude toimepanemine on juba mitu aastat olnud J. Arro elustiiliks, mitte tingitud äärmisest raskest isiklikust olukorrast mingil eluetapil. 4.2. Arvestades süü suurust, karistust raskendavate asjaolude puudumist varguse ja omastamise episoodides, kergendava asjaolu olemasolu omastamise episoodis, võib J. Arrole nende kuritegude eest mõista mõnekuulise vangistuse. J. Arro isikut ei ole maakohtu arvates põhjendatud dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega, vaid J. Arrot tuleb ka nende kuritegude eest karistada vangistusega. Arvestades kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist, võib vangistus olla lühemaajalisem. Arvestades süü suurust ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist kelmuse episoodides võib J. Arrole mõistetav karistus olla maakohtu arvates sanktsiooni keskmisest väiksemas 7 määras. Arvestades varasemat karistatust kelmuse eest ja episoodide rohkust ei saa karistus selle kuriteo eest olla sanktsiooni alamäärale lähedases määras. J. Arro süü suurust kehaline väärkohtlemises, karistust raskendava asjaolu ja kergendava asjaolu esinemist arvestades võib J. Arrole mõista mõnekuulise vangistuse. Arvestades J. Arro süü suurust liiklussüüteos, karistust kergendavate asjaolude puudumist, pidas maakohus põhjendatuks mõista sõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest J. Arrole vangistuse sanktsiooni maksimaalses määras. Kuna osa kuritegusid on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse tegemist ja osa pärast, tuleb J. Arrole liitkaristuse mõistmisel kohaldada nii

§ 65lg 1 kui § 65 lg 2 sätteid.

4.3. Maakohus leidis, et J. Arrole mõistetav vangistus tuleb reaalselt pöörata täitmisele. Erinevalt kaitsjast ja nõustudes prokuröriga leidis maakohus, et J. Arro isikut ja toimepandud tegude iseloomu arvestades ei ole põhjendatud tema suhtes

§ 74

lg 5 alusel uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamine koos käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisega. 4.

1. Rahvastikuregistri 08.01.2015 väljatrükk tõendab, et J. Arrol on kaks alaealist last. Süüdistatavate kinnitusel on neil tegelikult ka veel 2015 suvel sündinud tütar E.A. . Maakohus ei seadnud seda süüdistatavate väidet kahtluse alla. Seega on J. Arrol käesoleval ajal kolm alaealist last. Maakohtu arvates ka perekondlik olukord ei anna alust jätta J. Arro vangistust reaalselt täitmisele pööramata. Kaks last on J. Arrol olemas olnud juba enne käesolevas asjas J. Arrole süüks arvatud kuritegude toimepanemist. Seega ei ole laste olemasolu ära hoidnud J. Arro poolt uute kuritegude toimepanemist. Süüdistatava kaitsja apellatsioon
2. Tartu Maakohtu 29.01.2016 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb - tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega J. Arro mõisteti süüdi S.A. kuuluvate esemete - valamu koos kapiga, nagi, riidekapi, tugitooli, madratsi - varguses ning mõista J. Arro selles osas õigeks ning jätta rahuldamata selles osas tsiviilhagi; - tühistada Tartu Maakohtu otsus osas, millega J. Arro tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p-de 4, 8 järgi ja mõista J.

Arro selles episoodis õigeks ja jätta rahuldamata tsiviilhagi; - mõista J. Arro õigeks süüdistuses

§ 423

¹ järgi, - tühistada Tartu Maakohtu otsus karistuse mõistmise osas ning mõista karistuseks

§ 209

lg 2 p-de 1, 5 eest 2 aastat ja

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 eest 3 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõista kogumis karistuseks 2 aastat ning liitkaristuseks kokku 2 aastat vangistust. -

§ 74lg 5 alusel kohaldada J.

Arro suhtes elektroonilist valvet kuni kuus kuud ning vabastada J. Arro tingimuslikult karistusest, kohaldades kateaega 2 aastat koos allutamisega käitumiskontrollile. 5.

1. J. Arro tunnistas ennast osaliselt süüdi kannatanu esemete omastamises, aga ei tunnistanud krundil asunud vagunist esemete võtmist. Tagasi on kannatanul saamata valamu koos kapiga, mikrolainerahi, nagi, riidekapp, tugitool, muusikakeskus, madrats, vaip. Kohtuotsuse kohaselt ei nähtu muusikakeskuse ja mikrolainerahju olemasolu kannatanu esitatud fotodelt. Ka riidekappi ei ole fotodelt näha. Tunnistaja A.K. a ütlused ei ole asjakohased, maakohtul on antud tunnistajate ütlustele ebaõige hinnang ning on rikutud KrMS § 61 lõikeid 1 ja
2. Sama leitakse ka apellatsioonis väidetavalt omastatud madratsi, nagi ja valamu koos kapiga osas. Maakohus on jätnud arvestamata, et kannatanu väited ei anna alust süüdistuse toetamiseks. Kohtuotsuses on sarnaseid faktilisi asjaolusid samade tõendite alusel hinnatud erinevalt ja see põhjendus ei nähtu kohtuotsusest. Maakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav ning kohtuotsus ei ole põhjendatud. Ei ole tõendatud muude esemete omastamine, kui süüdistatav 8 on omaks võtnud. 5.
3. Varguse episoodi kohta leitakse apellatsioonis, et tunnistaja T.T. u ütlusi on ebaõigesti sisustatud. Maakohtu järeldused on põhjendamata ning ei ole jälgitavad, sest tunnistaja ütlustega ei ole kirjeldatud, et metalli hulgas olid ka lihatööstuse seadmed. Ka on kaitsja hinnangul maakohtu rõhuasetus tunnistajate A.K. a ja R.L. i ütlustele ebaõige. Tunnistaja ütlused ei kummuta süüdistatava ütlusi. J. Arrole

§ 199

lg 2 p-de 4, 8 järgi inkrimineeritud tegu on tõendamata ning tsiviilhagi on valesti välja mõistetud. 5.3. J. Arro süüdistuse kohaselt juhtis mootorsõidukit 31.07.2014 kell 10.22 ja 17.00 ning 21.09.2015 kella 13.37 ja 15.32 paiku. Lähtudes jätkuva kuriteo mõistest on 31.07.2014 toimunud kuritegu jätkuv ja see koosneb kahest osateost. Sama peaks kehtima ka 21.09.2015 toimunu kohta, kus kaks osategu moodustavad jätkuva kuriteo. Sellisel juhul puudub J. Arro käitumises süstemaatilisus ning puudub alus rääkida süüdimõistmisest

§ 4231järgi.

5.4. Veel vaidlustatakse maakohtu otsust karistuse mõistmise osas. Kaitsja hinnangul oleks tulnud maakohtul arvestada karistuse mõistmisel nii

§ 201

kui ka

§ 344

ning

§ 345puhul teo motiive.

Ka ei ole tingimisi vangistuse kohaldamata jätmisel arvestatud teo motiive. Kaitsja toob süüdistatava kaitseks välja viimase majandusliku olukorra. Apellatsioonis leitakse, et tuleks kohaldada

§ 74lg 5 sätteid.

Vastus apellatsioonile

1. Tartu Ringkonnakohtu 16.03.2016 määrusega võeti kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma kirjalikke seisukohtu, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 31.03.
2. 6.
3. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes leidis, et kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud, maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse sätteid ning kohtuotsus on põhistatud, siseveendumuse kujunemine on jälgitav, tõendite hindamisel ei ole rikutud kriminaalmenetluse norme. Prokurör nõustub maakohtuga. Kaitsja taotleb apellatsioonis sisuliselt tõendite ümberhindamist. Kaitseversiooni kinnitavate tõendite mitteusaldusväärseks lugemine ei ole kriminaalmenetlusõiguse normide oluline rikkumine. Maakohus on lähtunud usaldusväärsuse hindamisel Riigikohtu praktikast. Prokurör pidas vajalikuks rõhutada, et kuna kannatanu S.A. i ütluste kohaselt oli kannatanu sündmuskohale saabudes maja lukustatud, mingeid sissetungimisele viitavaid jälgi ei ole kindlaks tehtud, on alust arvata, et majast esemeid said ära viia ainult majja võtme abil sissepääsu omavad isikud. Tunnistaja E.L. i ütlusi on maakohus hinnanud õigesti, kuna tunnistaja E.L. täpselt kohtuistungil ei mäletanud, mida süüdistatavad kolimisel kaasa majast võtsid. Lisaks arvestades J. Arro isikut ja toimepandud tegude iseloomu, ei ole põhjendatud tema suhtes

§ 74

lg 5 alusel uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamine käitumiskontrollile koos elektroonilisele valvele allutamisega. Tuleb rõhutada, et ka kriminaalhooldusametniku iseloomustuses märgitu teeb kaheldavaks J. Arro sobivuse kriminaalhooldusele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale, sh tutvunud maakohtu otsuse, maakohtu istungi protokolli ja kaitsja apellatsiooniga, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
2. Ringkonnakohus, kontrollinud maakohtu poolt esitatud tõendite analüüsi ja sellekohaseid motiive ning järeldusi, ei tuvastanud apellatsiooni lahendamisel kirjalikus menetluses selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis peaks kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise. Maakohtu otsuse motiveeritud põhiosa on süsteemselt ülesehitatud. Kohtulahend vastab 9 menetlusseadustikus sätestatud kohtuotsusele esitatavatele nõuetele ja apellatsiooni taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks menetlusnormide rikkumise motiivil jääb edutuks. Siinkohal osundab ringkonnakohus kohtupraktikas juurdunud arusaamale, mille kohaselt süüdistatava ja kaitsja poolne kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei pea tähendama nende vähest motiveeritust. Tulenevalt apellatsioonist kontrollib ringkonnakohus kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
3. Apellatsiooni lahendamisega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et vajalik on osundada menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo 3-1-1-14-14, p 718).
4. Apellatsioonikohtu kohustuste osas maakohtu otsusele esitatud apellatsiooni menetlemisel märgib ringkonnakohus, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo nr 3-1-1-92-11, p 15.1). Süüdistatava J. Arro kaitsja apellatsioonis korratakse põhiliselt neid kaitseargumente, mis esitati juba maakohtus. Maakohus analüüsis põhjalikult neid kaitseväiteid otsuse motiveerivas põhiosas ja lükkas ümber (kd 3, lk 168-188). Nõustudes maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi ning esitatud järeldustega apelleeritud süütegude osas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõigi süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite veelkordset detailset käsitlemist.
5. Apellatsioonis vaidlustatu põhjal analüüsib ringkonnakohus esmalt J. Arro süüküsimust kannatanu S.A. i majas olnud esemete omastamises (I), seejärel süüküsimust

§ 199

lg 2 p-de 4,8 järgi (II), siis süüdistust

§ 4231järgi (III), käsitleb J.

Arrole mõistetud karistust ja selle kergendamise taotlust (IV), lahendab õigusabi tasu väljamõistmisega seonduva (V) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (VI). I

1. Ringkonnakohus osundas juba eespool, et ei nõustu apellatsiooni seisukohaga, mille kohaselt maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Seega nõustudes maakohtu seisukohtade ja järeldustega, vastab ringkonnakohus apellatsioonist lähtuvalt kaitseväidetele järgmist. 12.
2. Lugedes maakohtu otsuses esitatud põhistusi, avaneb sellest süüdistatava J. Arro süsteemne kuritegelik käitumismuster. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi alust kahelda kannatanu S.A. i ütlustes ja süüdistatava poolt omastatud esemete olemasolus tuvastatud mahus. Põhimõtteliselt pole ühtegi elulist usutavat mõistlikku põhjendust, miks peaks kannatanu andma valeütlusi. Asjaolu, et süüdistatav J. Arro võtab omaks teatud esemete omastamise kannatanu majast, ei pea tähendama, et ülejäänud esemete omastamist, mida ta ise ei kinnita, pole ta toime pannud. Osa esemeid on kannatanu tõepoolest tagasi saanud. Kannatanu S.A. selgitas maakohtus, et osa esemeid sai ta kätte politseitöötajate käest (kd 3, lk 124-125). 12.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kriitiliselt hinnanud tõendeid, mis kinnitavad kannatanult esemete omastamist. Seejuures on maakohus põhjalikult analüüsinud ka kannatanu ja süüdistatavate ütluste omavahelist kooskõla, s.o milliste esemete äravõtmist kinnitavad süüdistatavad ja millises osas kattuvad need kannatanu ütlustega (otsuse p-d 44-58; kd 3, lk 175-177). Maakohus on analüüsivalt hinnanud mitmete mööbliesemete (madrats, tugitool, nagi, kardinad valamu ja kapp jt.) omastamise tõendatust ning nende järeldustega nõustub ringkonnakohus. 12.
4. Apellatsiooni väide, et maakohtu siseveendumuse kujunemine pole jälgitav on ekslik. Nii analüüsib maakohus valamu ja kapi omastamist koos kannatanu ütluste ja esitatud fotodega 10 kooskõlas süüdistatavate ütlustega, kes pole samuti eitanud valamu ja kapi olemasolu. Seejärel analüüsides muusikakeskuse ja mikrolaine ahju omastamist on maakohus välja toonud, et nende osas puudub fotomaterjal ja süüdistatavad eitavad nende olemasolu. Nii on maakohus põhjendatult mõistnud J. Arro õigeks kannatanult muusikakeskuse ja mikrolaineahju omastamise osas, kuna pidas sel puhul nende esemete osas tõendeid napiks. Nimetatud esemete olemasolule polnud viidanud ka tunnistaja A.K. , kelle ütlustega maakohus muude esemete omastamise osas arvestas.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tõendatuks tuleb lugeda süüdistatavate poolt kolme uksega täispuidust riidekapi omastamine. Ilmselgelt oli seda süüdistatavatel kerge realiseerida kasutatud mööbli järelturul. Ei saa jätta muuhulgas tähelepanuta, et süüdistatavale oli oluline võtta kannatanu majapidamisest esemeid, millel on väärtus ja mida on suhteliselt kerge realiseerida. Maakohus leidis tõesti, et riidekapp ei kajastu kannatanu poolt esitatud fotodelt, kuid see asjaolu ei pea automaatselt välistama fakti, et süüdistatavad seda ei omastanud. Nagu maakohus, leiab ka ringkonnakohus, et puudub mõistlik põhjendus, miks peaks kannatanu täispuidust riidekapi olemasolu välja mõtlema. Tõendeid uurides on maakohus põhjendatult vaaginud ka tunnistaja A.K. a ütlusi (kd 3, lk 131133). Tunnistaja oli isikuks, kes pidas kannatanu maja üle valvet ja teadis, mis esemed majas asuvad. Kui ta kannatanuga läks maja üle vaatama, siis nägi, et muude kadunud esemete hulgas pole enam ka puidust riidekappi. 13.
6. Apellatsioonis seatakse tunnistaja A.K. a ütlusi kahtluse alla põhjusel, et tunnistaja pole teadnud kuupäevalise täpsusega meenutada kui palju aega ta enne süüdistatavate sissekolimist kannatanu majas käis ja seal olevaid esemeid nägi. Ringkonnakohus leiab, et taoline kaitseväide osutub asjakohatuks ja ei kõiguta tõendeid kogumis hinnates ka tunnistaja A.K. a kui tõendi usaldusväärsust. Oluline on siiski kontekstis kannatanu ütlustega, et tunnistaja teab selliste esemete olemasolust kannatanu elamises. Ainetu oleks tõenduslikult soovida, et tunnistaja vahetult päev enne süüdistatavate sissekolimist oleks saanud esemed üle kontrollida. 13.
7. Apellatsiooni kohaselt teab tunnistaja E.L. kinnitada, millised esemed majas olid olemas, millised mitte ja maakohus on tema ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on tunnistaja E.L. i ütlustes sisalduvat teavet analüüsinud (kd 3, lk 137 - 138). E.L. pole ütlustes täpselt suutnud meenutada, milliseid esemeid kannatanu majapidamisest ära viidi. Prokurör on esemete osas esitanud täpsustavaid küsimusi, kuid tunnistaja on ebalevalt vastanud, et ta ei suuda täpsemalt meenutada, milliseid esemeid ta aitas oma õel M. Kotoval ja viimase elukaaslasel, süüdistataval J. Arrol ära kolida uude korterisse, märkides „see oli tükk aega tagasi“ ja esemete loetelu mis viidi „ei tule ette“. Miks M. Kotova ja J. Arro üürimajast esemeid kaasa viisid ei saanudki E.L. aru, kuid leiab distantseerivalt, et see polnud ka tema teema, kuna „ma ei esita üleliigseid küsimusi.“ Seega leiab ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et tunnistaja E.L. ei tea süüdistuse seisukohalt kinnitada kaalukalt olulist kannatanu majast äraviidud esemete osas. 13.3 Maakohus on põhjendatult viidanud kannatanu ütlustele, mille kohaselt pärast süüdistatavate lahkumist majast, oli maja lukustatud, mingeid sissemurdmisele viitavaid välistunnuseid majal ei olnud ning on eluliselt usutavalt mõistlik järeldada, et esemed said majast ära viia vaid süüdistatavad, kellel olid maja võtmed. II
8. Apellatsiooni üldsõnalised kaitseväited ei lükka ümber maakohtu põhjalikku tõendikäsitlust selles, et J. Arro 2014 septembris Põlva linnas, XXX tungis luku eemaldamise teel sisse kannatanu S.A. ile kuuluvasse vagunisse ja võttis sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära kannatanule kuulunud puitmaja detailid väärtusega 1500 eurot ning seadmed lihalõikumiseks ja töötlemiseks väärtusega 1500 eurot. 11 14.
9. Kannatanu on ütlustes selgitanud, et temale kuuluva metallist vaguni uks oli lukus ja 2014 aasta oktoobri alguses vaatama tulles oli lukk katki tehtud ja temale kuulunud esemed kadunud. Vagunit polnud ta üldse süüdistatavate kasutusse andnud, kuid see oli lahti murtud ja sealt olid ära viidud puitmaja detailid ja seadmed liha lõikamiseks ning neid esemeid pole ta käesoleva ajani kätte saanud. Maakohus on motiveerinud, miks jäeti süüdistatava J. Arro ütlused mitteusaldusväärsetena osaliselt kõrvale. Seda põhjusel, et prokuröri taotlusel avaldati maakohtus süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused järgmises: „Ma tellisin auto järele ja viisin need lihatöötlemisseadmed Võru metalli kokkuostu Refonda.“ „Vagunis olid roostevabad metallist lihatöötlemismasinad ja puitmaja karkass.“ „Enne seda ma üritasin puitdetailid kokku panna ja sauna hoovile ehitada.“ Maakohtus valis J. Arro aga kaitsetaktika, kus kategooriliselt eitas lihatöötlemisseadmete ja puitmajadetailide olemasolu vagunis. Kohtueelsel uurimisel fikseeritud ütluste sisu kohta avaldas, et need olid temalt politseitöötajate poolt ähvarduste teel saadud. Õigustatult on maakohus nimetatud episoodis tõendite käsitlusel välja toonud süüdistatava ütluste muutumise kriminaalmenetluse kestel. 14.
10. Apellatsioonis viidatakse tunnistaja T.T. u ütlustele, mida maakohus olevat vääralt hinnanud ja püütakse kõigutada nende usaldusväärsust, kuid see jääb edutuks. Tunnistaja T.T. u ütluste kohaselt, tõi J. Arro koos ühe naisterahvaga tema firmasse vanametalli ja talle jäi kohe silma paar asjaolu, mida poleks tohtinud eraisikul olla. Nendeks oli roostevabast metallist vormid, mis olid pärit kombinaadist. Kannatanu ütlused seatakse veel apellatsioonis kahtluse alla põhjusel, et tunnistaja E.L. on väitnud, et vagunis oli ainult praht. Siinkohal jäetakse aga tähelepanuta, et E.L. oli kaassüüdistatava M. Kotova vend. Maakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollinud koosõlas tunnistajate R.L. i ja A.K. a ütlustega ning põhjendanud, et nende ütlused lükkavad ümber E.L. i ütlused paljalt nn prahi olemasolust. Muuhulgas on tunnistaja R.L. selgitanud, et kannatanu S.A. oli varasemalt lihatööstuse omanik ja tema suvila oli lihatööstuse kõrval. R.L. on ütlustes kinnitanud, et nägi kui kinnistu hoovil oli „3-4 rida palke aiamajana kokku pandud. Kui puhkuselt tagasi tulin, siis seda enam seal ei olnud.“ (kd 3, lk 133). 14.
11. Veel uuris maakohus õigustatult 03.09.2014 koostatud OÜ BLRT Refonda Baltic üleandmise-vastuvõtmise akti, mis tõendab, et J. Arro on üle andnud metalli, samuti kaassüüdistatava M. Kotova pangakonto väljatrükk, mis kinnitab ülekannete laekumist. Väita üldsõnaliselt, et maakohus on valinud J. Arro osas põhjendamatult süüstava kallaku, on alusetu ja seda kinnitab ilmekalt asjaolu, et tõendeid kohtu siseveendumuse kohaselt kriitiliselt hinnates on näiteks süüdistatavatele esitatud süüdistuses kannatanule kuulunud XXX kinnistult kasepuude omastamises kohus süüdistatavad õigeks mõistnud, kuna kogutud tõendid ei võimaldanud tuvastada, millises mahus oli süüdistatavate tegevus kannatanu tahte vastane, s.o ebaseaduslik. 14.
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule ei saa olla etteheidetav olukord, kus mingis kuriteoepisoodis kohus leiab, et vaatamata kannatanu ütlustele kogutud tõendid ja muud faktilised asjaolud ei kinnita konkreetses episoodis süüdistavate süüd. KrMS § 60 lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusel kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Kannatanu on selgitanud tsiviilhagi nõude sisu ja avaldanud, et vagunis olnud ja sealt kaduma läinud esemete hinnaks on 3000 eurot ja teiste esemete hinnaks, mida ta pole kätte saanud on 800 eurot, kokku seega on tsiviilhagi nõue 3800 eurot. III 12
13. Apellatsioonis ei nõustuta veel süüdistatava J. Arro süüdimõistmisega süüdistuses

§ 4231

järgi motiivil, et tegemist pole mitte süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimisega, vaid jätkuva kuriteoga. Süüdistuse kohaselt J. Arro isikuna, kes on 31.07.2014 kella 10.22 paiku Valga maakonnas, Puka vallas, Puka-Kuigatsi 1-l kilomeetril juhtinud sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimise õigust, 31.07.2014 kella 17.00 paiku Põlvamaal, Saverna mnt 21- kilomeetril sõiduautot Audi 80 registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimisõigust, 21.09.2015 kella 13.37 paiku Põlva linnas, Jaama tn 61A läheduses juhtis sõiduautot Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimisõigust ja 21.09.2015 kella 15.32 paiku Põlvamaal, Põlva vallas, Himmaste-Rasina tee 3-l kilomeetril juhtis sõiduautot Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Süüdistatav ei vaidlusta asjaolu, et süüdistuses nimetatud aegadel juhtis ta sõidukit ilma juhtimisõiguseta. 15.1. Kriminaalasja materjalide põhjal maakohus tuvastas, et 31.07.2014 toime pandud süütegude puhul oli J. Arrot väärteomenetluse korras karistatud ja seega 21.09.2015 toime pandud sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise puhul oli tegemist arvult kolmanda ja neljanda korraga. Maakohus viitas õigustatult Riigikohtu praktikale

§ 4231

süüteokoosseisu avamisel, mille kohaselt süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega

§ 24

lg 1 tähenduses, mis

§ 4231

koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid

§-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv) (RKKKo nr 3-1-1-75-15 p 8). 15.

1. Õige on järeldus, et süüdistatava J. Arro isiku puhul on tegemist süstemaatiliselt mootorsõiduki juhtimisega isiku poolt, kellel pole juhtimisõigust, sest nagu süüdistatav ka ise on kinnitanud pole tal juhtimisõigust kunagi olnud. Süüdistatav väitis maakohtus, et kuna juhtumite vahele 2014 ja 2015 aastal jääb terve aasta, siis pole tegemist süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimisega. Maakohus on seda süüdistatava kaitseväidet juba käsitlenud ja viidanud Riigikohtu praktikale (RKKKo nr 3-1-1-87-08 p 10) milles leiti, et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. 15.
2. Samuti on maakohus analüüsinud ja ümber lükanud kaitsja väite, et 21.09.2015 asteleidnud sõiduki juhtimisõiguseta juhtimise puhul oli tegemist jätkuva teoga. Maakohus on tõenditest tulenevalt põhjendanud, et nimetatud päeval süüdistatava vahepeal katkestas sõiduki juhtimise, käis kodus ja alustas hiljem pärastlõunal uuesti juhtimist, vaatamata sellele, et teda oli vahepeal kella 13.37 paiku päeval sõidukiroolist juhtimisõiguseta tabatud. Maakohus tuvastas, et 21.09.2015 süüdistatava poolt toime pandud sõiduki juhtimise puhul oli tegemist sarnasel viisil sama objekti vastu toimepandud süütegudega, millised ei olnud ajaliselt oluliselt lahutatud. Samas on ka objektiivse kõrvalvaataja jaoks tegemist siiski mitte jätkuva süüteoga, vaid eraldi rikkumistega, sest ühel juhul tabati süüdistatav juhiroolist Põlva linnas, teisel juhul Põlva linnast väljaspool Põlva maakonnas, kui pärast esimest korda sõidukiroolist tabamist, asus J. Arro mõni aeg hiljem kõikeeiravalt uuesti sõidukirooli. 15.
3. Kaitseväidet käsitledes on maakohus lisanud, et kui asuda seisukohale, et 21.09.2015 toimepandu on vaadeldav jätkuva süüteona, siis oleks kahte eelmist 31.07.2014 asteleidnud 13 süütegu arvestades tegemist ikkagi süüdistatava kolmanda rikkumisega (31.07.2014 süütegude eest on J. Arrot eraldi karistatud ja need lahendid on jõustunud). IV
4. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega J. Arrole maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on esitanud

§ 56

põhimõtetest tulenevalt süüdistatava osas põhjaliku karistuse mõistmise motiveeringu (kd 3, 188 pöördel-189). 16.1. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et J. Arro näol on tegemist laial kriminaalsel skaalal asetseva isikuga, kelle kuriteod ulatuvad isikuvastastest varavastasteni. Tema süüd tuleb põhjendatult lugeda tervikuna suureks. Maakohus on juba arvestanud karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel. Mingeid uusi asjaolusid, millised võiks evida kaalu karistuse mõistmisel erinevalt maakohtust, ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohus on juba motiveerinud, miks kohus ei arvesta karistust kergendava asjaoluna süüdistatava rasket isiklikku olukorda, (s.o vaesust)

§ 57p 4 mõttes.

Nimelt on õige osundada, et süüdistatava puhul on tegemist noore elujõulise terve mehega, kellel pole takistusi ühiskonna täieõigusliku liikmena seaduslikult tööle asuda. Ometigi on J. Arro viimastel aastatel valinud kriminaalse elustiili mitmesuguste kuritegude toimepanemise näol. 16.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et J. Arrole mõistetav vangistus tuleb reaalselt täitmisele pöörata ja leebemad karistusalternatiivid kaalumisele ei kuulu. Maakohus on juba analüüsinud ka elektroonilise valve kohaldamise formaalset eeldust võimalikus tulevases elukohas XXX , kuid õigustatult leidnud, et ei pea seda põhjendatuks. Tulenevalt esitatud iseloomustavast materjalist tuleb soostuda maakohtu seisukohaga, et J. Arro isiku puhul on sügavalt kaheldav tema sobivus kriminaalhooldusele. 16.
2. Maakohus on juba arvestanud J. Arrol alaealiste laste olemasolu. Apellatsioonis on leitud veel, et „Ei saa järeldada nagu oleks J. Arro käitunud teiste isikute suhtes pahatahtlikult. Tal oli tegutsemiseks õiguslik alus. Ta teostas oma õigusi lubamatul viisil. Kelmuse toimepanemine oli tingitud raskest majanduslikust olukorrast.“ Eeltoodud kaitseväide jääb J. Arro laialdast kriminaalset tegevust arvestades lihtsustatult õigustavaks ja nagu eespool märgitud, siis karistuse kergendmise taotlust ei saada edu. V
3. Süüdistatava J. Arro kaitsja vandeadvokaadi vanemabi H. Kuningas esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt apellant analüüsis maakohtu otsust ja koostas motiveeritud apellatsiooni, millele kulus aega 6 tunni ulatuses. Nende toimingute eest taotleb kaitsja 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot, s.o kokku 288 eurot. Juhindudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning kaitsetoimingu tegemise ajal kehtinud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra" (kulude hüvitamise kord) p-dest 2, 16, 18, 51 ja 54, leiab kolleegium, et taotlus tuleb rahuldada. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskulud kokku 288 eurot, milles sisaldub käibemaks 48 eurot, s.o kokku 288 eurot. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad need kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda. 14 VI
4. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldama. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 15 Aarne Sarjas