). Reeglina peab hageja hagi esitamise ajaks olema otsustanud, millise õiguskaitsevahendi ta valib ja selle alusel esitama oma nõude. Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt, nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist ja Riigikohtu praktikast, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded. Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või PKS analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida (vt Riigikohtu 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). Seltsinguleping võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1 järgi olla sõlmitud suuliselt ning selle olemasolu peab
Abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Ühisvara ei ole aga seltsingu vältimatu tunnus. Abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega (VÕS §-d 603 ja 604). Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning kui pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte ühisvarasse. Vaidlus puudus, et pooled ei olnud abielus, et XXX asuv korter soetati võrdsetes osades poolte kaasomandisse ja et 03.03.2003 laenuleping nr 03-040444-EL summas 5596 eurot sõlmiti eesmärgil saada vahendeid korteri renoveerimiseks. Poolte kooselu sai alguse 13.04.2000, mil otsustati ühise pereelu edendamise eesmärgil soetada ühine eluase, see renoveerida, kasvatada ühiselt last. Suulise lepingu kohaselt pidid pooled seltsinguvara soetamise, selle korrashoiu ning muude seotud kulude tasumisel tegema võrdselt panuseid. Tuvastatav on, et poolte vahel oli seltsingusuhe konkreetselt XXX asuva korteriomandi soetamiseks. Hageja tõendas selget 5 eesmärki luua kostjaga ühiselt tingimused elamiseks ühises eluruumis, et kasvatada ühiselt last. Samal eesmärgil võeti ka 03.03.2003 Aktsiaseltsist Hansapank laenu korteri renoveerimiseks. Seda kinnitasid poolte väited (
lg-d 2 ja 4); fakt, et korter soetati kaasomandisse; fakt, et korter oli poolte ühine eluase vähemalt 11 aastat; fakt, et pooltel on ühine laps, kelle elukohas see korter on ja järgmised tõendid: kinnistusraamatu väljavõtte registriosa nr 1103637 kohta; laenuleping nr 03-040444-EL (p-d 2.1 ja 2.2); korteriomandi ostu-müügileping ja asjaõigusleping 13.03.2000; tunnistaja MR 16.10.2015 istungil antud ütlused ja fakt, et pooled esitasid tõendeid kulutuste kandmise kohta korteri soetamiseks, renoveerimiseks ja seal ühiselt elamiseks. Kuna 31.08.2015 istungil selgus, et kostja ei saanud kätte hageja nõude täpsustusi ja tõendeid, ei saanud asja ka sisuliselt arutada. Seega olid MR 16.10.2015 ütlused tõendina lubatavad. Esitatud asjaolud ja tõendid ei andnud alust lugeda seltsingu varaks ja seltsingu eesmärgiga hõlmatuks hageja võetud muud laenud, sõiduautot Škoda ja OÜ M osa. Hageja ei tõendanud, et kostja avaldas tahet olla ka muu vara osas seltsinguliselt seotud. Muud vara ei soetanud pooled kaasomandisse ega väljendanud tahet luua ühisvarale sarnast õigussuhet. Muu vara omandati asjaõiguse üldreeglite järgi ja kuulub isikule, kelle nimele see omandati. XXX korteriomandi osas oli nõue selle jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel põhjendatud. Korteriomand tuleb jagada kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt arvestades poolte panuseid (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14). Seltsingu jooksul korteriomandi parendamisse ja säilitamisse panustatu kajastub korteri väärtuses, mis saab hüvitatud korteri kaasomandi lõpetamisel ja vara jagamisel. Muud kulutused olid äratarvitatud (TsÜS § 52 lg 1) ega kuulu tagastamisele või jagamisele. Kuna seltsinguleping oli määratletav läbi ühise eesmärgi - luua ühine eluase koos elamiseks ja seda ühiselt majandada ning kasutada, oli seltsingu lõppemine määratletav kas läbi vastava otsuse või eesmärgi saavutamisega või selle saavutamise nurjumisega (VÕS § 596 lg 1 p-d 1 ja 5). Tuvastatud ei ole, et pooled otsustasid seltsingu lõpetada. Seega oli seltsingu lõppemise aluseks kooselu lõppemine. Pooltel puudus selge arusaam, millal ja mil viisil kooselu lõppes. Teineteisele sellest otsesõnu teada ei antud. Kostja leidis, et hetkest, mil ta sai teada hageja suhtes VO-ga, oli tema jaoks poolte kooselu lõppenud vaatamata sellele, et ta jätkas ööbimist ühises korteris (kuna kostja viibis niikuinii ainult mõned päevad kuus Eestis, siis selline elukorraldus talle sobis). Hageja jaoks lõppes kooselu kostja välja kolimisega augustis 2012. Kuigi subjektiivselt võis kostja pidada poolte suhete pöördepunktiks 2011 kevadet, kuid kooselu lõppemise ja lõpetamise tahe peab olema nähtav ja tajutav ka teistele isikutele. Oma tahte maksmapanemiseks peab seda mingisuguselgi kujul teistele isikutele tajutavaks tegema (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Kuna kostja tahet kooselu lõpetada selgelt ei väljendanud ei sõnas ega tegudega, siis tõlgendas kohus kostja arusaama kooselu lõpust nii, nagu sarnane mõistlik inimene seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1). Kostja märkis, et kuni 2012 suveni tegi kostja pingutusi, et kooselu taastada, kuid see ei õnnestunud. Hageja esitatud fotomaterjal kinnitas kostja sõnu, et ta püüdis kooselu säilitada. Seega hageja ei väljendanud tahet kooselu lõpetada, kuid kostja tegi seda selgelt 2012 augustis, kolides poolte ühisest elukohast ära. Usutav oli, et pärast kõrvalsuhetest tekkinud tüli poolte vahel, püüti olukorda lahendada ja kooselu jätkata, kuni selgus selle võimatus 2012 kevadel. Suve lõpul otsustas kostja kooselu lõpetada. Kuna seltsinguleping lõppes augustis 2012 ja hagi esitati 11.07.2014, ei olnud hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ja kohus jättis aegumise kohaldamata. Pooled on hetkel mitmeid nõudeid esitanud eelkõige seetõttu, et hageja pole kindel, milline nõue on õiguslikult asjakohane ja tõendamist leiab. Pärast vaheotsusega poolte õigussuhte 6 kindlaksmääramist ja nõuete piiritlemist võib selguda, et kõigi hageja esitatud nõuete menetlemine ei ole vajalik. Seega oli 02.05.2015 hagi täiendus hagi muutmine. Kohus edastab hagimaterjalid maakohtu kantseleile uue asjana menetlemiseks pärast vaheotsuse jõustumist. Kuna kohus jättis aegumise kohaldamata ja jätkab
lg 3 kohaselt menetlust, määrab kohus menetluskulude jaotuse kindlaks lõppotsusega vastavalt
§-le
Vastus apellatsioonkaebusele
lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata. Tsiviilasi tuleb saata menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule, kuna esimese astme kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, milliseid rikkumisi ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse.
lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.
lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
lg 1 kohaselt teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Otsuse seaduslikkuse nõue kehtib ka vaheotsuse kohta.
lg 1 pde 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Põhjendamatu oli hageja 02.05.2015 täienduse (III kd, lk 70-76), mille suhtes kostja oli 11.05.2015 seisukoha avaldanud (III kd, lk 117-120) menetlemata jätmine tingimustes, kus hagi täiendus sisaldas enamus vastust kostja vastuhagile kasutuseelise hüvitamiseks. Maakohus tegi vaidlustatud asjas vaheotsuse olukorras, kus kohtu menetluses oli 11.07.2014 esitatud hagi seltsinguvara jagamiseks koos hilisemate täiendustega ja 27.03.2015 esitatud kostja vastuhagi kaasomandi jagamiseks, kasutuseelise hüvitamiseks ning kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus leiab, et vaheotsuse tegemise tingimused ei ole praeguses asjas täidetud. Vaheotsust ei ole võimalik teha nõude kvalifitseerimiseks, st vaheotsus peab olema menetluslikult ökonoomiline. Kohus kohaldab seadust ja võtab otsuse põhjendustes seisukoha kohaldatava seaduse kohta, mis ei tohi samas olla pooltele üllatav. Maakohus on täitnud küll selgitamiskohustust ja kahel korral (20.01. ja 16.11.2015) palunud hagejal tuua esile elulised asjaolud, millest kohus peaks järeldama, et pooled olid sõlminud seltsingu ja milline oli ühine seltsinglaste eesmärk. Maakohus on selgituses ja kostja vastuväidetes märkinud, et üksnes vabaabielu poolte kooselu fakt ei ole piisav seltsingulepingu sätete kohaldamiseks hagis esile toodud kooselu suhtele. Et hageja ei toonud hagi alusena hagis ega nn täiendustes- täpsustustes 8 nõutud asjaolusid piisavalt esile, st ei täitnud kohtu ettekirjutust (
Maakohtu lahend ei ole kooskõlas
nõuetega, kuivõrd kohus on vaidlustatud otsuses (resolutsiooni p 3) teinud sisuliselt lõppotsuse, st tuvastanud, et osaliselt ei ole hagi põhjendatud seltsinguvara (sõiduauto ja osaühingu osa) jagamise nõudes, jättes arvestamata, et menetluses oli ka vastuhagi, kus kostja on välistanud seltsingusuhete olemasolu ja tuginenud kaasomandi sätetele.
lg 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Selleks, et kohus saaks aegumise kui materiaalõigusliku kostja vastuväitega tegelda ja aegumise tähtaega kontrollida, peab ta kõigepealt pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu vaheotsuse tervikuna, sh aegumist käsitlevas osas. Kohus ei ole seotud poole taotlusega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei täitnud maakohus asja lahendamisel piisavalt eelmenetluse ülesandeid. Hagejale tuleb anda veelkord aega esitada
§-ga 363 kooskõlas olev hagiavaldus, sest seni esitatud arvutused ei saa asendada hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seejärel on maakohtul võimalik välja selgitada kostja vastunõuded ja anda vajadusel võimalus täiendada vastuhagi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul võimalik lahendada praegune vaidlus
lg 4 kohaselt kohtuliku kompromissiga või mul viisil poolte kokkuleppel, sest see on kohtu hinnangul mõistlik ja täidaks kohtumenetluse ülesannet lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (
). Menetluskulude jaotus jääb
lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.