KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 16. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-671 Haldusasi A.L. kaebus Tallinna Vangla 04.02.2016 käskkirja

§ 22lg 6) ning edasine kinnipidamine kinnises osakonnas ei olnud lubatud.

Vangla 04.02.2016 käskkiri vormistati siis, kui ajutise ümberpaigutamise aeg oli juba möödunud. Seadus ei sätesta, et ümberpaigutamise menetlust võib alustada 30 päeva pärast toimunud õigusrikkumisest teadasaamist ning pärast ajutise ümberpaigutamise maksimaalse tähtaja lõppu. Kaebaja poolt vangla 04.02.2016 käskkirja peale esitatud vaidele ei ole 14.04.2016 seisuga vastatud, mistõttu pöördub kaebaja oma õiguste kaitseks kohtusse. Ümberpaigutamise menetlust alustati teadlikult menetlustähtaega rikkudes ning olenemata sellest, et rikkumine toimus distsiplinaarkaristuse kandmise ajal, on tegemist rikkumisega. Määrav ei ole, et Maardus puudub kartser. Vaidlus käib ümberpaigutamise õiguspärasuse üle, st selle üle, kas haldusakt on antud kehtiva seaduse alusel. Distsiplinaarkaristus ei ole ümberpaigutamise otsus.

§ 22lg 4 järgi alustab vangla ümberpaigutamise menetlust koheselt.

Kaebaja ei esitanud

§ 211

lg 2 järgi ümberpaigutamise kohta oma arvamust ega vastuväiteid, sest alates 27.01.2016 oli tema ajutise ümberpaigutamise maksimaalne tähtaeg ületatud. Määratud distsiplinaarkaristus ei saa olla õigustuseks menetlustähtaegadest ja menetluskorrast mittekinnipidamiseks.

§ 22

lg-te 1 ja 6 rikkumine on piisav alus vaidlustatava käskkirja tühistamiseks, mistõttu puudub vajadus analüüsida muid vastustaja väiteid (mis esitati 08.04.2016 esialgse õiguskaitse taotlusele vastates). KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebaja eesmärk on saavutada Tallinna Vangla 04.02.2016 käskkirja nr 5-1/254 tühistamine (HKMS § 37 lg 2 p 1). Kohtu hinnangul ei ole menetlustähtaegade rikkumise õigusvastaseks tunnistamise nõuet põhjendatud pidada eraldiseisvaks nõudeks, vaid see on tühistamisnõudega hõlmatud. Kaebuse põhjendustest nähtuvalt tingibki vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse kaebaja arvates menetlustähtaegade rikkumine, seega tuleb kohtul tühistamiskaebuse lahendamisel käskkirja õigusvastasust analüüsides hinnata ka kaebaja väiteid menetlustähtaegade rikkumise kohta.
2. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohus on viidatud sätte alusel kaebuse tagastamist pidanud õigeks olukordades, kus teatud nõude esitamine ja menetlemine on iseenesest võimalik, kuid selline kaebus jääks rahuldamata (vt Riigikohtu 04.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15 ja 23.10.2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 24).
3. Kohus leiab, et tühistamiskaebus tuleb tagastada, sest sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
4. VangS § 21 lg 1 kohaselt, kui kinnipeetav ei täida VangS või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.

§ 22

lg 1 ls 1 sätestab, et kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla toime pannud õiguserikkumise, võib ajutiselt paigutada distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks kinnisesse 2

§ 22

lg 6).

§ 22

lg 4 sätestab, et kui vangla leiab, et esinevad alused kinnipeetava ümberpaigutamiseks kinnisesse vanglasse, alustab vangla ümberpaigutamise menetlust, lähtudes ümberpaigutamise menetluse kohta sätestatust. Ümberpaigutamise menetluse ajal võib kinnipeetav olla paigutatud kinnisesse osakonda, kui see on vajalik. Ümberpaigutamise menetlus on reguleeritud

§-s

1. Kinnipeetavat teavitatakse ümberpaigutamise menetluse algatamisest kirjaliku teatega (lg 1), tal on õigus kolme tööpäeva jooksul teate saamisest esitada arvamus ja vastuväited (lg 2) ning kinnipeetava ümberpaigutamine otsustatakse kaheksa tööpäeva jooksul menetluse algatamisest (lg 4).
2. Kaebaja arvates algatati ümberpaigutamise menetlus tähtaega rikkudes ning ümberpaigutamise otsus tehti samuti hilinenult. Ümberpaigutamise menetlus pidanuks olema läbi viidud ja ümberpaigutamise otsus tehtud selle sama 30 päeva jooksul, mil vanglal oli õigus teda ajutiselt kinnises osakonnas hoida (28.12.2015-27.01.2016). Vangla kohustuse teha ümberpaigutamise otsus hiljemalt ajutise ümberpaigutamise 30-päevase perioodi lõpuks, on kaebaja tuletanud

§ 22lg-te 1 ning 6 koosmõjust.

Kohus kaebajaga ei nõustu ning märgib, et

§-dest 211 ega 22 ning iseäranis § 22 lg-st 4 ei tulene nõuet, et ümberpaigutamise menetlus peab olema läbi viidud ning ümberpaigutamise otsus tehtud selle 30 päeva jooksul, mil kinnipeetavat ajutiselt kinnises osakonnas hoitakse. Vangla võis kaebaja ümberpaigutamise menetluse § 22 lg-st 4 lähtuvalt algatada ka siis, kui distsiplinaarmenetluse tulemusena oli lõplikult selge, et esineb alus kaebaja ümberpaigutamiseks Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Sellest, et

§ 22

lg 1 järgi võib kinnipeetava ajutiselt kinnisesse osakonda paigutada mh ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks ning et § 22 lg 6 järgi ei või ajutise ümberpaigutamise aeg ületada 30 päeva, ei saa tuletada, et vanglal on kohustus teha ümberpaigutamise otsus 30 päeva jooksul. Kui justiitsminister oleks silmas pidanud, et pärast 30 päeva möödumist kinnipeetava ajutiselt kinnisesse vanglasse paigutamise algusest on ümberpaigutamise menetluse algatamise ja ümberpaigutamise otsuse tegemise võimalus aegunud, oleks see selgelt

kirja pandud. Seega ei saa asjaolu, et Tallinna Vangla algatas ümberpaigutamise menetluse ning andis 04.02.2016 käskkirja pärast seda, kui oli möödunud 30 päeva kaebaja ajutiselt kinnisesse osakonda paigutamise algusest, muuta käskkirja õigusvastaseks ega tuua kaasa selle tühistamist. Selles osas, et vaidlustatav käskkiri on ka sisuliselt õiguspärane, jääb kohus oma 11.04.2016 määruse p-s 14 toodud põhjenduste juurde.

1. Kuigi kohus käsitles menetlustähtaegade rikkumise õigusvastaseks tunnistamise nõuet tühistamisnõude osana, ei saa välistada, et kaebaja on silmas pidanud ka selle õigusvastaseks tunnistamist, et teda hoiti kinnises vanglas tähtaega rikkudes. Nimelt märkis kaebaja 06.04.2016 menetlusdokumendis, et kavatseb vanglale esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude tema õigusvastase kinnipidamise eest kinnises vanglas.
2. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Juhul, kui kaebaja esitas menetlustähtaegade rikkumise õigusvastasuse tuvastamise nõude iseseisvalt selleks, et valmistada ette hilisemat kahju hüvitamise kaebust (HKMS § 45 lg 2), 3