Obsah (8)

§ 658§ 663§ 657§ 659§ 172§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-08-66455 Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuli 2016, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Tsiviilasi TR ja

§ 658

lg-st 2 tulenevalt kohustuslik, asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole avaldajatele juurdepääsu määramine üle puudutatud isikute I, II ja X kinnisasjade põhjendatud.

1. Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2014 määruses märkinud, et käesoleval juhul tuleb tuvastada, kas puudutatud isikute III, IV, V ja VI kinnistud moodustasid enne jagamist ühe kinnistu ja juurdepääs toimus üle puudutatud isiku VII kinnistu, mistõttu tuleb kohtul analüüsida, kas AÕS § 156 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud. AÕS § 156 lg 2 sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS paragrahvi 156
2. lõikes nimetatud tingimustel.
3. Harju Maakohus on 02.07.2014 määrusega tuvastanud, et ajalooline juurdepääs avaldajate kinnistule oli üle puudutatud isiku X ja puudutatud isiku I kinnistute. Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2014 määruses asunud seisukohale, et maakohtul puudus alus tuvastada ajalooline juurdepääs valla poolt osundatud asukohas ainult
4. aasta projekti alusel ning kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel täiendavalt tuvastada, milline on olnud ajalooline juurdepääs avaldajate kinnistule. Maakohus leidis, et 1978-1989 ja 1996-2007 Maa-ameti kaardiregistritest ei nähtu, et puudutatud isiku I kinnistult oleks Rebase kinnistule läinud juurdepääs. Ka puudutatud isik I on märkinud, et nimetatud teed ei ole kunagi eksisteerinud. Avaldajad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale. Kohus leidis, et esineb alus asuda seisukohale, et väidetavat teed Rebase kinnistu ja puudutatud isiku I kinnistu vahel ei ole kunagi välja ehitatud, seega ei ole nimetatud teed ka eksisteerinud. Asjas esitatud tõendid, sh
5. aasta projekt, ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale. Puudutatud isiku I poolt 26.06.2014 esitatud menetlusdokumendile lisatud jooniselt (kd VI, lk 226) ja Pälli kinnistu ajalooliselt 6 plaanilt (kt VII, lk 169) nähtub, et avaldajate ja puudutatud isikute III-VI kinnistud moodustasid enne nende jagamist ühe kinnistu. Samuti nähtub, et juurdepääs Pälli kinnistule oli määratud üle puudutatud isiku VII kinnistu. Kohus luges eeltooduga tuvastatuks, et Pälli kinnistule, mis on tänaseks jaotatud erinevateks katastriteks, kuid mille hulka kuulus varasemalt avaldajate kinnistu, on juurdepääs ajalooliselt kulgenud üle puudutatud isiku VII kinnistu. Ka puudutatud isikud ei ole eitanud, et varasemalt oli tegemist ühe suure kinnistuga ning juurdepääs sellele toimus üle puudutatud isiku VII kinnistu. Samas on juurdepääs kulgenud ka üle puudutatud isiku II kinnistu.
6. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul esineb alus AÕS § 156 lg 2 kohaldamiseks, kuna ajalooliselt on eksisteerinud juurdepääs Pälli kinnistule, mis on katastriteks jagatud ning üks jagatud kinnistutest kuulub avaldajatele, mööda puudutatud isikute VII ja II kinnistuid. Kohtul tuleb analüüsida, milline juurdepääs tuleb avaldajate kinnistule määrata edasi lähtudes ajaloolistest teedest (juurdepääsuvariandid 2, 4, 6, 7, 8). Kohus märkis, et on vaatluse käigus tuvastanud, et puudutatud isiku VIII kinnistul on autoga läbitav metsatee, mis on kohtumääruse lisaks oleval kaardil tähistatud roosaga. Kaardil roosaga märgitud juurdepääs on võimalik rajada puudutatud isiku IV aia kõrvale. Vaatluse käigus ilmnes, et ajalooliselt esinenud juurdepääsu üle puudutatud isiku II kinnistu enam ei eksisteeri, kuna aedu on liigutatud ja teed selles kohas pole.
7. Kohus asus lähtudes vaatlusel kogetust ning poolte huvidest seisukohale, et avaldajatele tuleb juurdepääs lähtuvalt ajaloolistest juurdepääsu võimaluste variantidest võimaldada üle puudutatud isikute V, VI, VII ja VIII kinnistute. Puudutatud isik VIII on andnud enda nõusoleku juurdepääsu tee võimaldamiseks üle enda kinnistu, samuti on puudutatud isiku VIII kinnistul tee, mida on võimalik läbida, seega ei ole avaldajatel tarvilik teha ülemääraseid kulutusi juurdepääsutee rajamiseks. Seega tuleb juurdepääs avaldajate kinnistule määrata variant 8 alusel (kaardil tähistatud roosaga). Kohus asus seisukohale, et antud juhul kaaluvad avaldajate huvid üles puudutatud isikute V ja VI huvid ning tegemist on menetlusosalisi kõige vähem koormava juurdepääsuvariandiga. Kohus leidis, et lähtudes poolte huvidest, on antud juhul õiglane määrata juurdepääs üle puudutatud isikute V-VIII kinnistute. Tulenevalt asjaolust, et juurdepääs tuleb määrata AÕS § 156 lg 2 alusel üle puudutatud isikute V-VIII kinnistute, ei pidanud kohus põhjendatuks juurdepääsuvariantide 3, 4, 5 ja 7 analüüsimist.
8. Seoses puudutatud isikute IV ning V ja VI vastuväidetega, et juhul, kui juurdepääsutee kulgeks üle nende kinnistute, muutuks märgatavalt nende kinnistute olukord negatiivses suunas, märkis kohus, et kohaldada tuleb AÕS § 156 lg
9. Mõistetavalt toob juurdepääsutee määramine kaasa liikluskoormuse kasvu ning puudutatud isikute privaatsuse riive, kuid avaldajatel on õigus oma kinnistule juurdepääsuks ning antud juhul on kõiki asjaolusid kaaludes põhjendatud juurdepääsutee määramine eelnimetatud viisil. Seoses puudutatud isiku IV vastuväidetega, et määratud juurdepääsutee variandi kohaldamine ei ole võimalik, kuna suvilate vaheline tee on liialt kitsas ning autod ei mahu mööduma elektrikappidest, märkis kohus, et teostas vastaval juurdepääsuvariandil vaatluse ning veendus, et suvilate vaheline tee on küll kitsas, kuid sõidukiga läbitav. Ka vaatlusel viibinud menetlusosalised saabusid puudutatud isikute IV ning V ja VI kinnistute piirini sõidukites. Asjaolu, et teele ei mahu kaks autot korraga kõrvuti sõitma, ei tähenda, et seda kaudu ei oleks võimalik autoga juurdepääsu määrata.
10. Avaldajad on kohtule kinnitanud, et tee ehituskulud kannavad avaldajad. Puudutatud isikud III-VIII ei ole esitanud kohtule andmeid teehoolduskulude osas ning kohus lähtus 7 puudutatud isiku IX poolt nimetatud tee keskmise hooldamise tasust summas 830 eurot aastas, milledega avaldajad on nõustunud. Üle puudutatud isikute V-VIII kinnisasjade kulgeva juurdepääsutee pikkus kokku on ca 311 m, mis jaguneb kinnistute lõikes järgmiselt: puudutatud isikute V ja VI kinnistul ca 38 m, puudutatud isiku VII kinnistul ca 161 m ja puudutatud isiku VIII kinnistul ca 112 m. Seega tuleb avaldajatel tasuda aastas puudutatud isikutele V ja VI 31,54 eurot (830 /1000 x 38), puudutatud isikule VII 133,63 eurot (830 /1000 X 161) ja puudutatud isikule VIII 92,96 eurot (830 /1000 x 112). Kuna puudutatud isikule VII kuuluvat teed läbib Maa-ameti geoportaali kohaselt eelduslikult vähemalt 15 majapidamist, tuleb kohtu hinnangul avaldajatel tasuda puudutatud isikule VII 8,9 eurot (133,63 /15) aastas.
11. Antud juhul ei kasuta avaldajad oma kinnisasja elamiseks, vaid tegemist on maatulundusmaaga, mille sihtotstarvet avaldajad soovivad muuta elamumaaks. Harju Maakohus märkis 02.07.2014 määruses, et juurdepääs on tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele maatulundusmaana kuni maa sihtotstarbe muutumiseni ning alates kinnistu sihtotstarbe muutumisest elamumaaks on juurdepääs tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elamumaana. Kohus jäi selles osas 02.07.2014 määruses nimetatu juurde. Kohus asus seisukohale, et juurdepääs peab olema avaldajatele tagatud igal ajal, kuna avaldajad plaanivad kõnealuse maa võtta kasutusele elamumaana. Kohus selgitas, et juurdepääsu õigus hõlmab eelduslikult nii kinnisasja omanikku kui ka teisi kinnisasjal elavaid või seda omaniku nõusolekul muul viisil kasutatavaid isikuid (RKTKo 3-2-1-85-05 p 21). Kohus leidis, et põhjendatud on määrata juurdepääs kinnistu igakordse omaniku ning omaniku nõusolekut omavate isikute kasuks nii jalgsi kui ka sõidukiga.
12. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-04 p-s 22 märkinud, et kohtulahendiga määratud juurdepääsuõiguse kehtivuseks kolmandate isikute suhtes tuleb see kanda kinnistusraamatusse märkusena. Avaldajad on esitanud taotluse asendada puudutatud isikute V-VIII nõusolek kinnistusraamatu kande tegemisel. Kohus leidis, et puudutatud isikute nõusolek tuleb kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt kohtumäärusega.
13. Kohus asus seisukohale, et antud tsiviilasi on küll lahendatud eelkõige avaldajate huvides, kuid avaldajate tarviduse kohtusse pöördumiseks on põhjustanud puudutatud isikud, kes on alusetult keeldunud avaldajatele juurdepääsu lubamast. Kohus leidis, et käesolevas asjas on õiglane ja põhjendatud avaldajate menetluskulud jätta nende endi kanda, samuti tuleb puudutatud isikute III-IX menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus asus seisukohale, et puudutatud isikute I, II ja X menetluskulud tuleb jätta võrdsetes osades puudutatud isikute IV, V, VI ja VII kanda. Nimelt on puudutatud isikud I, II ja X olnud sunnitud käesolevas menetluses osalema, kuna puudutatud isikud IV, V, VI ja VII on keeldunud avaldajatele juurdepääsuteed võimaldamast sealt, kust see ajalooliselt on kulgenud. Puudutatud isiku IV määruskaebus
14. 21.06.2015 esitas puudutatud isik IV Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub määruse kogu ulatuses tühistada.
15. Määruskaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult määranud juurdepääsutee variandi nr 2, mitte variandi nr 1 järgi. Avaldajate kinnistule on kohustatud tagama ligipääsu puudutatud isik I. Kohtu poolt määratud juurdepääsutee riivab rohkemate inimeste privaatsust. Kohus ei ole arvestanud hoonete paiknevusega. Avaldajad on taotlenud 4 meetri 8 laiust teed, kuid kohtu poolt määratud juurdepääsutee ei vasta avaldajate poolt soovitule ning sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega. Kõige kitsam koht on 3,40 meetrit. Koormuse suurenemine kitsal teel võib ohustada inimeste elusid. Tee laiendamisel tuleks ümber tõsta tee ääres paiknevad Eesti Energia jaotuskilbid, mis teeb selle väga kulukaks. Maakohus ei ole arvestanud juurdepääsutee variantide maksumustega. Samuti ei ole maakohus käsitlenud alternatiivseid juurdepääsuvariante. Puudutatud isik on välja pakkunud omapoolse variandi, mille kohaselt peaks proovima leida kompromissi kinnistute nr 11495402, 2143402, 3241202, 10151902 ja 3241202 omanikega tee lõigu 327 pikendamiseks.
16. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegu on ajaloolise teega. 15.09.1983 Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“ järgi oli juurdepääs PõhjaEpu üldmaale (katastritunnus 29504:006:0220) üle Põhja-Epu vkt-2 (29504:006:0020) ja sealt kaudu ka Rebase kinnistule. Plaani kohaselt asus juurdepääs avaldajate poolt taotletava juurdepääsu variant nr 1 asukohas.
17. Menetluskulud oleks tulnud jätta avaldajate kanda. Puudutatud isik IV lähtus Keila valla poolt esitatud vastusest, mille kohaselt asus juurdepääsutee ajalooliselt variandi nr 1 asukohas. Puudutatud isik IV kaasati menetlusse puudutatud isiku I initsiatiivil ning seega peab ta ise kandma ka kulud. Lisaks ei ole kohus arvestanud AÕS § 156 lg 1, mille kohaselt tuleb juurdepääsutee määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Puudutatud isikute V-VI määruskaebus
18. 19.06.2015 esitasid puudutatud isikud V-VI Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega paluvad maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse osas.
19. Määruskaebuse kohaselt on maakohus määranud menetluskulude jaotuse ebaõiglaselt. Kuna lahend on tehtud avaldajate huvides, tuleb menetluskulud jätta nende kanda. Puudutatud isikud V-VI lähtusid Keila valla poolt esitatud vastusest, mille kohaselt asus juurdepääsutee ajalooliselt variant nr 1 asukohas. Lisaks on nad vaidlusaluse kinnistu omanikud alates
20. aastast, ostes kinnistu heauskselt koos kohtuasjaga, teadmata midagi ajaloolistest erimeelsustest. Kohus ei ole menetluskulude jaotamisel arvestanud AÕS § 156 lg-ga
21. Puudutatud isiku VII määruskaebus
22. 23.06.2015 esitas puudutatud isik VII Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub määruse kogu ulatuses tühistada.
23. Määruskaebuse kohaselt ei vasta kohtu poolt määratud 3,5 m laiune juurdepääsutee avaldajate poolt soovitule ning sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega. Tee laiendamisel tuleks ümber tõsta tee ääres paiknevad Eesti Energia jaotuskilbid, mis teeb selle väga kulukaks. Määratud tee on kitsas, kohati ainult 2 m ja läbitav ainult sõiduautoga. Kohati ei ole laiendus võimalik, kuna kinnistute aiad piirnevad teega. Lisaks on maakohus ebaõigesti leidnud, et tegu on ajaloolise teega. Maakohus on tähelepanuta jätnud Keila valla kui erapooletu osapoole poolt esitatud vastuse, mille kohaselt Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“ 15.09.1983 järgi oli juurdepääs Põhja-Epu üldmaale (katastritunnus 29504:006:0220) üle Põhja-Epu vkt-2 (29504:006:0020) ja sealt kaudu ka Rebase kinnistule. Plaani kohaselt asus juurdepääs avaldajate poolt taotletava juurdepääsu variant nr 1 asukohas. 9
24. Menetluskulud tuleb jätta avaldajate kanda. Kohus on ebaõigesti põhjendanud menetluskulude sellist jaotust, väites, et puudutatud isikud on alusetult keeldunud avaldajatele juurdepääsu lubamast. Puudutatud isikud lähtusid Keila valla kui erapooletu osapoole poolt esitatud vastusest kohtule. Kohus ei ole menetluskulude määramisel arvestanud AÕS § 156 lg-ga
25. Vastused määruskaebustele
26. Puudutatud isik I palus jätta määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isik IX märkis, et jääb enda varasema seisukoha juurde, mille kohaselt on kõige mõistlikum juurdepääsutee variant nr
27. Teised menetlusosalised määruskaebustele ei vastanud. Edasine menetluse käik
28. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning edastas need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 39. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 alusel ei pea neid vajalikuks korrata.

Vastusena määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud puudutatud isikute IV ja VII määruskaebuste väited, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud ajaloolise ligipääsu avaldajate kinnistule ja jätnud tähelepanuta Keila valla poolt esitatud 15.09.1983 Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“. Maakohus on esitatud tõendeid arvesse võttes leidnud õigesti, et enne kinnistute jagamist kuulus Rebase kinnistu Pälli kinnistu koosseisu, millele toimus juurdepääs puudutatud isiku VII kinnistu kaudu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud, kui leidis, et 1983.a projekt ei tõenda, et puudutatud isiku I kinnistult oleks Rebase kinnistule läinud juurdepääs. Maakohus tuvastas, et 1978-1989 ja 1996-2007 Maa-ameti kaardiregistrist ei nähtu sellise juurdepääsu olemasolu. On tõendamata, et viidatud juurdepääs oleks tegelikkuses eksisteerinud. Puudutatud isikud ei ole määruskaebuses toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt võiks selles osas asuda maakohtust erinevale seisukohale.
2. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku IV määruskaebuse väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud alternatiivsete lahendustega. Juurdepääsu määramisel on maakohus lähtunud AÕS § 156 lõikest 2, arvestanud vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ning kaalunud isikute huve. Toimikust nähtuvalt on maakohus 20.04.2015 korraldanud Rebase kinnistul ja sellega külgnevatel kinnistutel vaatluse, mille protokolli kohaselt on maakohus koos menetlusosalistega uurinud võimalikke juurdepääsu variante. Maakohus on ka põhjendatult võtnud arvesse puudutatud isiku VIII nõusoleku juurdepääsu võimaldamiseks üle tema kinnistu, kus on juba olemas autoga läbitav metsatee. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud ega avaldaja ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.
3. Samuti ei anna ringkonnakohtu hinnangul maakohtu määruse muutmiseks alust puudutatud isikute IV ja VII määruskaebuste väited, mille kohaselt ei vasta 3,5 m laiune juurdepääsutee 10 avaldajate poolt soovitule, sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega ning tee laiendamine ei ole võimalik. Maakohus on teostanud juurdepääsuteel vaatluse ning veendunud, et suvilate vaheline tee on sõidukiga läbitav. Samuti ei ole avaldajad maakohtu poolt määratud juurdepääsu vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt asjaolu, et teele ei mahu kaks autot korraga kõrvuti sõitma, ei tähenda, et seda kaudu ei oleks võimalik sõidukiga juurdepääsu määrata.
4. Puudutatud isikud IV, V, VI ja VII on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ning leiavad, et menetluskulud oleks tulnud jätta avaldajate kanda. Kolleegium märgib, et

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg-st 1 tuleneb kohtule menetluskulude jaotamisel ulatuslik kaalutlusõigus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on rikutud. Maakohus on käesoleval juhul

§ 172

lg 1 teise lause alusel leidnud, et õiglane ja põhjendatud on jätta avaldajate ja puudutatud isikute III-IX menetluskulud nende endi kanda ning puudutatud isikute I, II ja X menetluskulud võrdsetes osades puudutatud isikute IV-VII kanda. Maakohus on põhjendanud menetluskulude sellist jaotust asjaoluga, et puudutatud isikud I, II ja X olid sunnitud menetluses osalema seetõttu, et puudutatud isikud IV-VII on vaidlustanud juurdepääsu tee määramise sealt, kus see on ajalooliselt kulgenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline menetluskulude jaotus vastuolus

§ 172lg 1 teise lausega ning maakohus ei ole diskretsioonipiire rikkunud.

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust jagada menetluskulusid maakohtust erinevalt. Asjakohased ei ole ka viited AÕS § 156 lg-le 1, kuna see ei reguleeri menetluskulude jaotamist. 44.

§ 171

lg-st 1 tuleneb, et kui kaebus jääb rahuldamata, kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja. Kuna puudutatud isikute IV, V, VI ja VII määruskaebused jäävad rahuldamata, tuleb nende menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Avaldajate ning puudutatud isikute I-III, VIII, IX ja X ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta võrdsetes osades puudutatud isikute IV, V, VI ja VII kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lg 4).

Tulenevalt

§ 177

lg 2 määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 11