← Eesti

3-14-52770/67

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52770 S

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-14-52770 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla I üksuse valvur võttis 25.08.2014 kinnipeetav SL-lt ära talle tagastatud tähtkirjas sisaldunud märkmiku ning koostas akti eseme äravõtmise kohta (tl 3).
  2. SL esitas 28.08.2014 Tallinna Vanglale taotluse (tl 85) paigutada märkmik lattu tema isiklike asjade hulka.
  3. Tallinna Vangla jättis 08.09.2014 otsusega nr 5-8/14/23488-2 (tl 4) SL taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on SL-lt äravõetud märkmik vangistusseaduse (VangS) § 15 lg-s 2 kirjeldatud tunnustele vastav isevalmistatud ese, mis on Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra (kodukord) p 7.1.4 järgi vanglas keelatud ning kuulub seetõttu hävitamisele.
  4. SL esitas 18.09.2014 otsuse peale vaide (tl 86-86p), milles taotles äravõetud märkmiku paigutamist lattu tema isiklike asjade hulka või märkmiku saatmist vanglavälisele isikule.
  5. Tallinna Vangla jättis 23.10.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/25356-2 (tl 5-5p) SL vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on äravõetud märkmik isevalmistatud ese. Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.4 kohaselt on isevalmistatud esemed keelatud ja kuuluvad pärast äravõtmist hävitamisele.
  6. SL esitas 27.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-2, tõlge tl 8-8p; tl 34-36, tõlge tl 37-37p), mille lõplikuks nõudeks pärast kaebuse täpsustamist ja kohtu poolt kaebuse tõlgendamist jäi kohustada Tallinna Vanglat uuesti otsustama kaebajalt 25.08.2014 äravõetud märkmiku tagastamine (lattu paigutamine või vanglavälisele isikule saatmine). Tallinna Vangla 08.09.2014 otsus ja 23.10.2014 vaideotsus on põhjendamatud. Tallinna Vangla pole tõendanud, et tegemist on isetehtud esemega. Kirjatarbed on vanglas lubatud ning märkmeraamat ei ohusta vangla julgeolekut. Kaebaja ostis märkmiku laadalt enne vanglasse sattumist. Seega oli see tal olemas juba vanglasse tulles.
  7. Tallinna Vangla palub vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebajalt äravõetud märkmik on isevalmistatud ese, mis on kodukorra p 7.1.
  8. kohaselt vanglas keelatud. Märkmikul puudub märge tootja kohta, märkmiku puiduspooniga kaantel on ebaühtlased kaunistused, mis viitab sellele, et kaaned on valmistatud käepäraste vahenditega. Taolist märkmikku ei müüda vangla kaupluses. Kaebaja isiklike asjade nimekirjas, mis koostati tema vanglasse saabumisel 21.01.2013, ei ole märkmikku. Märkmik võeti ära kaebaja enda saadetud kirjast, mis talle tagastati. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 70, mis reguleerib kirjast äravõetud esemetega toimimist, ei näe ette võimalust paigutada kirjas saadetud keelatud ese kinnipeetava isiklike asjade hulka lattu. VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad keelatud esemed ja ained vanglateenistuse ametniku poolt äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Seega ei näe ka VangS § 68 lg 2 ette võimalust läbiotsimisel äravõetud keelatud esemete paigutamiseks kinnipeetava isiklike asjade hulka lattu ning kaebaja taotluse rahuldamata jätmine oli õiguspärane.
  9. Tallinna Halduskohus jättis 10.09.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. 2

(5)3-14-52770 Vastustaja on õiguspäraselt pidanud kõnealust märkmikku keelatud esemeks. Kodukorra p-ga 7.1.4 on isevalmistatud esemed vanglas keelatud, sest nende esemete valmistamisel on võimalik nendesse peita keelatud esemeid ja aineid, mida ei ole võimalik eset lõhkumata avastada. Vanglal on esemete lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel oluline hindamisruum. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud Tallinna Vangla valvur kinnitas, et tugines hinnangut andes oma kogemusele. Vangla selgitused märkmikust lähtuva ohu kohta on veenvad. Märkmiku omaduste tõttu on mõeldav sellesse ainete (näiteks narkootilise aine) ning väiksemate esemete (nõelad vms) peitmine. Erinevalt vangla vahendusel ostetud märkmikest ei tea vanglateenistus isevalmistatud esemete olemasolust, mis muudab nendesse keelatud esemete ja ainete peitmise kergemaks. Tähtsust ei oma asjaolu, et vangla ei võtnud märkmikku ära juba siis, kui kaebaja selle vanglast kirjaga välja saatis. Hoolimata sellest, et vangla pole suutnud keelatud eset tuvastada ja avastada, ei teki kaebajal õigust seda omada. Vastustaja on täitnud toimingu põhjendamise kohustust. Kuigi vastustaja selgitas alles kohtumenetluses põhjalikumalt, miks ta peab eset isevalmistatuks, esitas ta kaebajale eseme äravõtmise põhimotiivid. Märkmiku näol ei ole tegemist n-ö laiatarbekaubaga, mida müüakse tavapärases bürookaupade kaupluses või supermarketis. Tegemist on käsitööga – puitspoonist kaane sees on väljalõigatud kujundid, mille ääred on mõnevõrra ebatäpsed ja sakilised. Märkmiku lehed viitavad oma korrektsuse tõttu küll sellele, et see on kaubandusest soetatud, kuid see on köidetud käsitööna, kasutades puitu ja nahka või sellega sarnanevat materjali. Määrav ei ole see, kes märkmiku valmistas, vaid asjaolu, et tegemist on isevalmistatud esemega. Oht ei lähtu mitte valmistaja isikust, vaid võimalusest eset valmistades peita sellesse aineid või esemeid. Õige ei ole kaebaja väide, et ta ostis märkmiku laadalt enne vanglasse sattumist. Kaebaja isiklike esemete nimekirjast ei ilmne, et kaebajal olnuks kõnealune märkmik kaasas juba vanglasse saabudes. Menetlusosalised ning tunnistaja kinnitasid kohtuistungil, et Tallinna Vanglas on sarnaseid märkmikke veel. Arvestades eelnevat, ei ole usutav, et kaebaja soetas sarnase märkmiku enne vanglasse saabumist ja just see märkmik jäi vanglasse saabumisel talle kuulunud esemete hulgas ekslikult märkimata. Kaebajal puudub õigus nõuda keelatud esemega toimimist tema soovitud viisil. VangS § 68 lg 2 kohaselt kuuluvad vanglateenistuse ametniku poolt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kuivõrd kaebaja saatis kõnealuse eseme ise vanglast välja ning see saabus talle tagasi seetõttu, et kirja ei olnud võimalik edastada adressaadile, ei kohaldu VSKE § 70 lg-s 1 sätestatud võimalus tagastada keelatud ese seda saatnud isikule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. SL palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 10.09.2015 otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja ostis kõnealuse märkmiku laadalt Tallinna kesklinnas. Märkmik on kirjatarve ega ole ohtlik. Märkmikust pole avastatud peidikuid ega keelatud asju. Seega ei ole selle hävitamine õigustatud. Kaebajal on ka teisi asju, kuhu saab midagi peita. Halduskohus on lähtunud otsuse tegemisel vangla eelarvamustest ega ole hinnanud poolte põhjendusi võrdselt. 10. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Asjaolu, et ka teistesse kaebajale kuuluvatesse esemetesse on võimalik peita keelatud esemeid, ei õigusta isetehtud märkmiku tagastamist. Märkmiku äravõtmise ja hävitamise alus ei saa puududa ainuüksi seetõttu, et kaebaja ise peab seda ohutuks. Vanglas lubatud ja keelatud esemetest tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vanglateenistuse vastavate 3
(5)3-14-52770 ametnike pädevuses. Kuna kaebaja ei ole pädev hindama keelatud esemeid ja nendest tulenevaid ohte, ei saa ta väita, et vangla hinnang isevalmistatud märkmiku kohta ei ole õige. Kodukorra p 7.1.4 kohaselt on kinnipeetavatele keelatud isevalmistatud esemed. Kaebaja on tunnistanud, et vaidlusalune märkmik on isevalmistatud. Vastavalt VangS § 68 lg-le 2 hävitatakse keelatud esemed, kui need ei kuulu tagastamisele ega realiseerimisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kinnipeetavale vanglas keelatud asjad on sätestatud VangS §-s
  3. Vastavalt VangS § 15 lg-le 2 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. VangS § 15 lg 3 alusel on kehtestatud VSKE § 641, milles on loetletud kinnipeetavale vanglas keelatud esemed ja ained. Vastavalt VangS § 15 lg-le 4 võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Tallinna Vangla on sätestanud täiendava nimekirja Tallinna Vanglas keelatud asjadest kodukorra p-s 7.
  4. Kodukorra p 7.1.4 kohaselt on kinnipeetavatele lisaks VSKE §-s 641 sätestatule keelatud VangS § 15 lg 4 alusel VangS § 15 lg-s 2 kirjeldatud tunnustele vastavad isevalmistatud esemed.
  5. Halduskohus on õigesti osutanud, et vanglal on esemete lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel oluline hindamisruum (Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-24-10, p 13; 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 13). Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel (Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-3-1-28-12, p 14). Halduskohtu istungil üle kuulatud Tallinna Vangla valvur kinnitas kohtule, et lähtus kaebajalt äravõetud märkmikule hinnangu andmisel oma eelnevast kogemusest (tl 124). Samuti kinnitas tunnistaja, et pärast äravõtmist teostati märkmikule täiendav julgeolekukontroll, mille käigus veenduti, et märkmik on isetehtud (tl 124p). Vangla on kohtule selgitanud, et märkmikku on peetud isevalmistatuks, kuna sellel puudub märge tootja kohta ning märkmiku puitimitatsiooniga kaantel on kaunistused, mille ääred on ebaühtlased. Seega viitab märkmiku välimus sellele, et tegemist on käepärastest vahenditest valmistatud märkmikuga. Samuti on vangla selgitanud, et isevalmistatud esemete puhul seisneb julgeolekuoht selles, et nendesse võib peita teisi keelatud esemeid ning ilma neid esemeid lõhkumata ei ole võimalik keelatud esemeid avastada. Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vangla on hinnanud kaebajalt äravõetud märkmikust tulenevaid ohte ning jõudnud kontrolli tulemusel järeldusele, et tegemist on vanglas keelatud esemega kodukorra p-i 7.1.4 mõttes, mis kuulub vastavalt VangS § 68 lg-le 2 kinnipeetavalt äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kohtu hinnangul puuduvad alused vangla poolt märkmiku osas tehtud järeldustes kahtlemiseks. Usutavad ei ole kaebaja väited, et ta ostis märkmiku laadalt enne vanglasse saabumist. Märkmikku ei ole kantud kaebaja vanglasse saabumisel 21.01.2013 koostatud isiklike asjade nimekirja (tl 89) ning nii kaebaja ise kui vangla on kinnitanud, et selliseid märkmikke on vanglas veel.
  6. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus jätnud kaebuse õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Tallinna Vangla poolt kohtule edastatud märkmik tuleb tagastada Tallinna Vanglale. 4
(5)3-14-52770 15. Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Seega jäävad apellandi menetluskulud

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Tallinna Vangla ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.