← Eesti

1-14-10916/106

Obsah (4)§ 120§ 114§ 113§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-14-10916 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuis

§ 120lg 1) järgi selles, et viibides 13.

juunil 2014 kella 13.00 paiku Narvas aadressil XXX asuvas bürooruumis, ähvardas ta oma ametikohustusi täitnud kohtutäiturit T.T. t tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega. T.T. el oli alus karta ähvarduse täideviimist, kuna A. Bulbenko viibutas T.T. e näo ees enda rusikaid ja lõi T.T. e ees olevat lauaplaati, mille tulemusena lauaplaadi T.T. e poolne osa tõusis üles ja lõi vastu T.T. e kätt, põhjustades sellega T.T. ele füüsilist valu ja tekitades hematoomi käele. A. Bulbenkot süüdistatakse KarS § 114 p 4 (alates 1.

§ 114lg 1 p 4), Aleksei Lavrenovi Kar

S § 113 (alates 1.

§ 113lg 1) ja Dmitri Jekimovit Kar

S § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad hakkasid

  1. juuli
  2. a õhtul täpselt tuvastamata ajal, Narvas aadressil XXX asuvas korteris tekkinud tüli käigus, tegutsedes isikute grupis ühiselt ja kooskõlastatult koos S.M. ga, esitama V.T. ile pretensioone selle kohta, et viimane oli ligikaudu kolm nädalat varem löönud noaga A. Lavrenovi. Seejärel tekitasid A. Bulbenko, A. Lavrenov, D. Jekimov ja S.M. V.T. ile ühiselt ja kooskõlastatult tervisekahjustusi järgnevalt. A. Lavrenov lõi V.T. ile korduvalt kaasas olnud karguga keha piirkonda ja rusikatega vastu nägu, pead ja keha ning noaga kahel korral vasaku sääre piirkonda. D. Jekimov lõi korduvalt V.T. ile rusikaga näkku ning jalgadega keha ja jalgade piirkonda. A. Bulbenko lõi korduvalt V.T. ile rusikaga näo piirkonda, S.M. lõi V.T. it ühe korra jalaga sääre piirkonda ning A. Bulbenko lõi V.T. it peast kinni hoides korduvalt näoga vastu põrandat ja seina, põhjustades sellega V.T. ile füüsilist valu. Süüdistatavad tekitasid ühiselt ja kooskõlastatult V.T. ile marrastused, verevalumid ja pindmised haavad näol, pea otsmikupiirkonnas, verevalumid pea pehmetes kudedes valdavalt eespinnal, verevalumid huulte limaskestal, kaks torke-lõikehaava ja marrastused vasaku sääre tagapinnal ning lülivaheketta rebendi lülisamba kaelaosas, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Pärast seda otsustasid A. Lavrenov ja A. Bulbenko ühiselt ja kooskõlastatult V.T. i tappa. Selleks võttis A. Lavrenov telefonilaadija juhtme ning hakkas sellega V.T. it kägistama. Kui telefonilaadija juhe purunes, lõi A. Bulbenko noaga ühel korral V.T. ile kaela piirkonda, tekitades sellega V.T. ile vasakul poolel kaelal torke-lõikehaava. Seejärel andis A. Lavrenov A. Bulbenkole raadio juhtme. A. Bulbenko pani selle ümber V.T. i kaela ning kägistas teda, mille tulemusena V.T. il tekkis mehaaniline lämbumine ja ta suri
  3. juuli
  4. a õhtul. A. Bulbenkot süüdistatakse KarS § 114 p 4 (alates 1.

§ 114lg 1 p 4) järgi ka selles, et ajavahemikul 2.

juuli

  1. a õhtust kuni
  2. juulini 2014, viibides Narvas XXX 3 asuvas korteris, pärast seda, kui D. Jekimov oli kahel korral löönud A.I. ile käega kukla piirkonda, lõi korduvalt karguga A.I. ile pea, näo ning keha piirkonda, tekitades sellega A.I. ile rohked marrastused seljal, kehatüvel, pea otsmikupiirkonnas ja ülajäsemetel. Seejärel lõi A. Bulbenko noaga korduvalt A.I. ile kaela ning lõua piirkonda, tekitades sellega A.I. ile rohked haavakanalite kulul lihaseid, suuri ja väikeseid veresooni vigastavad haavad kaelal ning lõuatsil, sügavad marrastused ja pindmised haavad vasakul kaela külgpinnal ning suuri kaela veresooni (unearterit) vigastava torkelõikehaava, mille tulemusena tekkis A.I. il massiivne verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri. Sama sündmuse raames heidetakse D. Jekimovile ette, et ajavahemikul
  3. juuli
  4. a õhtust kuni
  5. juulini 2014, viibides Narvas XXX asuvas korteris, lõi ta tekkinud tüli käigus kahel korral A.I. ile käega kukla piirkonda, põhjustades sellega A.I. ile valu ja pannes toime KarS § 121 (alates 1.

§ 121lg 2 p 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus Viru Maakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsusega tunnistati A. Bulbenko süüdi KarS § 120 (alates 1.

§ 120lg 1) järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. Samuti tunnistati A. Bulbenko süüdi Kar

S § 114 p 4 (alates 1.

§ 114lg 1 p 4) järgi ning mõisteti talle karistuseks eluaegne vangistus. Vastavalt Kar

S § 64 lg-le 1, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, mõistis kohus A. Bulbenkole liitkaristuseks eluaegse vangistuse. Vangistuse kandmise alguseks loeti 5. juuli 2014. Sama otsusega tunnistati D. Jekimov süüdi KarS § 121 (alates 1.

§ 121lg 2 p 3) järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust.

Vangistuse kandmise alguseks loeti

  1. juuli
  2. D. Jekimovi osas apellatsioonimenetlust ei toimu. A. Lavrenov tunnistati süüdi KarS § 113 (alates 1.

§ 113lg 1) järgi ning mõisteti talle karistuseks 11 aastat vangistust.

Vangistuse kandmise alguseks loeti

  1. oktoober
  2. Kohus rahuldas kannatanu B.I. i tsiviilhagi ning mõistis VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel A. Bulbenkolt kannatanu kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju summas 684,82 eurot. A. Bulbenko süüdistus KarS § 120 (alates 1.

§ 120lg 1) järgi A. Bulbenko tegevuses esinevad Kar

S § 120 objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kuigi ei kannatanu ega ka tunnistaja K.T. ei suutnud välimuse järgi tuvastada isikut, kes 13. juunil 2014 täituri büroos käis, siis tulenevalt sellest, et A. Bulbenko ei eitanud büroos käimist ega seal toimunud suusõnalist konflikti, on tõendatud, et A. Bulbenko käis süüdistuses märgitud ajal T.T. e büroos ning neil oli seal sõnavahetus seoses A. Bulbenko konto arestimisega. A. Bulbenkole ei saa ette heita, et tema löögi tagajärjel laua plaat paigast nihkus ja kannatule valu põhjustas. A. Bulbenko ei saanud kuidagi ette näha, et lauaplaat oli korralikult kinnitamata ning tema löök võib põhjustada lauaplaadi liikumise. Küll aga ei ole süüdistatava selline käitumine aktsepteeritav ega üldiste käitumisnormidega kooskõlas. On ilmne, et isikud, kelle vastuvõtule tulnud kodanik taolisel viisil käitub, tajuvad selles ähvardust, et nende suhtes võidakse kasutada füüsilist vägivalda. Kui taolise vägivalda demonstreeriva käitumisega kaasneb ka kõrgendatud toonil öeldud sõnalised väljendid, et „sa ei sõida enam kunagi oma autoga ega näe enam oma autot ning elu on liiga lühike“, on igati usutav kannatanu väide, et ta tajus seda kui tapmisähvardust ning süüdistatava agressiivse käitumise ning alkoholijoobe tõttu 4 tundus see reaalne. Asjaolu, et kannatanu tajus süüdistatava käitumises ohtu oma elule, kinnitab ka see, et ta kutsus kohale politsei. A. Bulbenko süüdistus KarS § 114 p 4 (alates 1.

§ 114lg 1 p 4), A. Lavrenovi süüdistus Kar

S § 113 (alates 1.

§ 113lg 1) ja D. Jekimovi süüdistus Kar

S § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi Ükski süüdistatavatest end neile etteheidetavates tegudes süüdi ei tunnistanud. D. Jekimov ja A. Bulbenko tunnistasid küll kannatanu löömist, kuid mitte tapmist või raske kehavigastuse tekitamist. Kõrvutades süüdistatavate ja KrMS § 291 lg 1 alusel avaldatud S.M. ütluseid, on kõik isikud ütlusi andes üritanud enda rolli V.T. ile kehavigastuste tekitamises ja tapmises pisendada, jättes enda teod üldse kirjeldamata või inkrimineerides neid mõnele teisele süüdistatavale. Seega ei saa sündmuste käigu tuvastamisel tugineda tervikuna ühe konkreetse isiku ütlustele, vaid üksnes hinnata kõiki ütluseid kogumis ja kõrvutada neid teiste tõenditega. Vaidlust ei ole selles, et nii A. Bulbenko, A. Lavrenov, D. Jekimov kui ka S.M. olid tapmise ajal V.T. i korteris, kõik isikud olid alkoholijoobes ning konflikti ajendiks sai V.T. i poolt mõned nädalad varem A. Lavrenovile tekitatud noahaav. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et V.T. ile tekitati torke-lõikehaavad jala sääre tagumisele küljele, mis A. Bulbenko ja S.M. ütlustest tulenevalt oli enamvähem sama piirkond, kuhu kannatanu oli A. Lavrenovi noaga löönud. Lisaks on V.T. i jalal olevate haavade asukoht muude vigastustega võrreldes ebatavalises kohas ning haavade tekitamiseks on ilmselt kannatanu püksisäär spetsiaalselt üles kääritud, kuivõrd ei ole tuvastatud, et püksid olnuks haavade kohalt katki või verised. Sellest järeldub üheselt, et haavad sääre tagaküljele tekitati otseselt ja sihipäraselt kättemaksuks V.T. i varasema tegevuse eest. Võttes arvesse, et A. Lavrenovil oli olemas motiiv V.T. it kättemaksuks noaga lüüa ja haavad tekitati samasse kohta kui A. Lavrenovile, samuti S.M. ütlusi, on tuvastatud, et kõnealused vigastused tekitas kannatanule just A. Lavrenov. Usutavad on S.M. esimesel ülekuulamisel antud ütlused, et noaga jalga löömine toimus üsna konflikti alguses. Vahetult pärast seda, kui A. Lavrenov lõi noa V.T. ile jalga, püüdis V.T. püsti tõusta, mille peale sekkus omakorda A. Bulbenko, lüües V.T. ile paar korda rusikaga vastu nägu. Viimast on kinnitanud ka A. Bulbenko ise, öeldes, et mingil hetkel üsna konflikti alguses, kui V.T. üritas püsti tõusta, tekkis tal mulje, et V.T. üritab nuga haarata ja seetõttu lõi ta V.T. it rusikaga vastu nägu ning viimase kukkumise järel lõi teda peaga vastu põrandat. Kogu konflikti algatajaks oli A. Lavrenov, kes sooritas karguga esimesed löögid või tõukamised, mis aga alumiiniumkargu kergust arvestades ei saanud olla väga tugevad. Sellele järgnesid noalöögid jalga, millele omakorda järgnes A. Bulbenko sekkumine ja kannatanu rusikaga löömine ning peaga vastu põrandat löömine. A. Lavrenovi ja D. Jekimovi ütluste kohaselt sekkus sel hetkel peksmisesse S.M. , kes lõi mitmel korral kannatanut jalaga ning ka hüppas kannatanu seljal. A. Lavrenovi ja S.M. ütluste kohaselt sekkus seejärel D. Jekimov, lüües kannatanut vähemalt kahel korral jalgade piirkonda. A. Bulbenko ütlustega on tõendatud, et D. Jekimov lõi kannatanut paaril korral rusikaga vastu nägu ning jalaga keha ja kaela piirkonda. Süüdistatavate ja S.M. ütlustest nähtuvalt järgnes sellele kannatanu korduv kägistamine ja peaga vastu põrandat löömine, samuti noaga kaela löömine. Fakti, et juhtmesarnase esemega tekitati kannatanule vigastusi kahel korral, kinnitab surnu ekspertiisi akt, millest nähtuvalt on juhtmesarnase esemega tekitatud vigastuste jäljed nii suu piirkonnas kui ka kaelal. Need ei saanud kuidagi tekkida korraga. Esimesena hakkas kannatanut kägistama ja näoga vastu põrandat lööma A. Lavrenov. Kägistamine ei õnnestunud juhtme vale asetuse ja purunemise ning ilmselt ka kannatanu vastupanu tõttu. Kuna A. Lavrenovi kägistamiskatse 5 ebaõnnestus, läks talle appi A. Bulbenko, kes asus teise juhtmega V.T. it kägistama. Seega teise kägistamise, mis põhjustas kannatanu surma, pani toime A. Bulbenko. Kannatanu kaelale noahaava tekitamist ei saa A. Bulbenkole ega A. Lavrenovile süüks arvata, kuna ei ole tuvastatav, kumb neist selle tekitas. A. Bulbenko, A. Lavrenov, D. Jekimov ja S.M. panid ühiselt ja kooskõlastatult toime kannatanule kehavigastuste tekitamise ning A. Bulbenko ja A. Lavrenov panid ühiselt ja kooskõlastatult toime kannatanu tapmise. Süüdistatavad tegutsesid KarS § 21 lg 2 tähenduses kaastäideviijatena. Nõustuda ei saa prokuröri käsitlusega, et kõik neli isikut osalesid ühiselt ja kooskõlastatult kannatanule raskete kehavigastuste tekitamises. On tuvastatud, et nelja isiku ühise tahtlusega hõlmatud kannatanu peksmine vältas kuni kägistamisteni. Samas ei ole üheselt tuvastatav, et lülisamba vigastus, mida ekspertarvamuse kohaselt tuleb lugeda raskeks tervisekahjustuseks KarS § 118 tähenduses, tekitati enne esimest kägistamise katset. Eelnevalt kohtu poolt tuvastatu põhjal on pigem põhjust arvata, et lülisamba vigastus tekitati just esimese kägistamise katse ajal, mil kannatanule oli juhe pandud läbi suu ja seeläbi painutati pead tahapoole. Seega osalesid kõik neli isikut kannatanu tervise kahjustamises KarS § 121, mitte § 118 mõttes. A. Bulbenko süüdistus KarS § 114 p 4 (alates 1.

§ 114lg 1 p 4) ja D. Jekimovi süüdistus Kar

S § 121 (alates 1.

§ 121lg 2 p 3) järgi Kõrvutades tunnistajate (sh ka S.M.

) ja süüdistatavate ütluseid, on tuvastatud, et A. Bulbenko, D. Jekimov ja S.M. läksid A.I. i juurde pärast V.T. i tapmist, s.o

  1. juuli
  2. a õhtul. Samal õhtul tuli sinna ka tunnistaja R.P. . Koos jätkati alkoholi tarbimist. Kuivõrd A.I. ei tahtnud neid ööseks enda juurde jätta, siis läksid süüdistatavad ööbima R.P. i juurde. Järgmise päeva hommikul läksid nad koos S.M. ga A.I. i juurde tagasi. Samal hommikul käis korteris ka tunnistaja I.B. ning sel hetkel oli A.I. veel elus. Süüdistatavate ütlustest nähtuvalt käisid D. Jekimov ja S.M. vahepeal ära. Seda kinnitavad ka I.B. ütlused, millest nähtuvalt hakkasid süüdistatavad tol hetkel justkui kuskile minema. Seega pidi A.I. i tapmine leidma aset
  3. juulil 2014 pärast seda, kui I.B. oli käinud A.I. i korteris ning D. Jekimov ja S.M. naasid A.I. i juurde. Vaidlust ei ole selles, et A. Bulbenko, D. Jekimov ja S.M. olid A.I. i tapmise ajal viimase korteris. Samuti haakuvad nende kolme ütlused selles, et konflikt tekkis sellest, et D. Jekimovi ja S.M. naastes avastati kahe hambaeliksiiri pudeli kadumine ning nad süüdistasid selles A.I. i. Kõik asjaosalised kinnitavad, et esimesena lõi tugitoolis istunud kannatanut D. Jekimov. Nii D. Jekimov kui S.M. ütlevad, et D. Jekimov lõi A.I. i kaks korda kuklasse. Edasiste sündmuste osas lahknevad A. Bulbenko ütlused S.M. ja D. Jekimovi ütlustest. S.M. ütluste kohaselt ründas seejärel A. Bulbenko karguga A.I. i ning A.I. kukkus tugitoolist maha. Kargu purunemise järgselt vedas A. Bulbenko A.I. i koridori, kus hakkas viimast noaga lööma. A. Bulbenko enda sõnul lõi ta aga A.I. i ainult paaril korral pärast seda, kui viimane oli D. Jekimovi löökide tagajärjel kukkunud ja hakkas püsti tõusma. Karguga lõi A.I. i hoopis S.M. . Pärast kargu purunemist peksis ta A.I. i jalaga ning nad nihkusid koridori, kus A.I. i peksmisega ühines ka D. Jekimov. Edasist ta täpselt ei näinud, sest D. Jekimov oli tema poole seljaga. Nii S.M. kui ka A. Bulbenko ütlustest nähtub, et kannatanu kukkus tugitoolist maha ning seejärel nihkus kaklus esikusse. Sellist asjade käiku kinnitavad ka esikus olevad rohked verejäljed nii põrandal kui ka seina ääres olnud vaibal. Kannatanut rünnati korduvalt torke- või lõikerelvaga. Kuivõrd kannatanu kehast leiti noa murdunud tera, siis on alust arvata, et kõik 6 torke-lõikehaavad tekitati justnimelt noaga, mis ühe löögi ajal purunes. Kannatanu pea ja kaela piirkonda oli kokku löödud kaheksateist noahaava ja osad neist sügavad. A. Bulbenko ütlused D. Jekimovi poolt kannatanu peksmise kohta ei ole usutavad. A. Bulbenko on andnud väga detailseid selgitusi sündmuskoha ja tegevuste kohta, mis leidsid aset kuni hetkeni, mil teiste isikute sõnul algas just tema enda aktiivne tegevus kannatanu ründamisel. Sealt edasi on A. Bulbenko ütlused ähmased. Samas on S.M. kirjeldus A. Bulbenko tegevuse kohta kannatanu noaga löömisel üsna detailirohke. Lähtudes noavigastuste arvust ning asjaolust, et need olid kõik tekitatud elutähtsate organite (st kaela ja pea piirkonda) piirkonda, on üheselt selge, et neid lööke sooritades nägi A. Bulbenko ette, et tema tegevuse tagajärjel saabub kannatanu surm. Vigastuste arv viitab sellele, et kannatanu surma põhjustamine oli tema eesmärgiks ja seega pani ta tapmise toime kavatsetult. Tuvastatud on, et D. Jekimov lõi kannatanut kahel korral pea piirkonda. D. Jekimov pidi mõistma ja mõistis, et ta rakendab kannatanu suhtes vägivalda ja põhjustab kannatanule oma tegevusega valu. Puuduvad tõendid, et D. Jekimovi tahtlus kannatanu löömisel oleks lisaks kannatanule valu põhjustamisele hõlmanud ka tapmist ning ta oleks osalenud A. Bulbenko tapmises. Seega tuleb D. Jekimovi tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Karistus A. Bulbenkole karistust mõistes arvestas kohus, et teda on varem mitmel korral kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Varasemate kohtuotsustega on talle mõistetud nii rahalist karistust kui ka vangistust. A. Bulbenko varasem käitumine välistab rahalise karistuse kohaldamise. Võttes arvesse ähvardamise tehiolusid ja raskust, on kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on keskmine. Ühtegi kergendavat ega raskendavat asjaolu ähvardamisteo osas kohus ei tuvastanud. Küll aga tuvastas kohus raskendavad asjaolud mõlemas tapmisteos. KarS § 58 p 10 kohaselt arvestas kohus V.T. i tapmise puhul, et tapmisele eelnenud peksmise pani A. Bulbenko toime isikute grupis. Peksmisele järgnenud tapmise pani A. Bulbenko samuti toime isikute grupis, s.o koos A. Lavrenoviga. Lähtuvalt KarS § 58 p-st 3 tuleb A.I. i tapmises võtta karistust raskendava asjaoluna arvesse teo toimepanemist abitus seisundis oleva isiku suhtes. Arvestades A. Bulbenko isiksust, tema retsidiivset vägivaldset käitumist ning tema tegudes väljenduvat ükskõiksust ja lugupidamatust õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes, leidis kohus, et tähtajalise vangistuse mõistmine ei täida üld- ja eripreventiivseid eesmärke ega taga õiguskorra piisavat kaitset ega kaasinimeste turvalisust ning A. Bulbenkot tuleb karistada eluaegse vangistusega. Isikut iseloomustavate andmetena võttis kohus ka A. Lavrenovi puhul arvesse, et teda on varasemalt mitmel korral kriminaalkorras karistatud ning sealjuures ka raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. KarS § 58 p 10 järgi arvestas kohus karistust raskendava asjaoluna tapmise toimepanemist isikute grupis. Võttes arvesse tapmise tehiolusid, oli kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mille raskus on üle keskmise. Seetõttu pidas kohus karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalikuks kohaldada pikaajalist, sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemat vangistust. KAEBUSTES ESITATUD TAOTLUSTE SISU 7 Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Bulbenko ja tema kaitsja Igor Belugin ning A. Lavrenov ja tema kaitsja Oleg Gorškaljov. A. Bulbenko kaitsja taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Samuti palub kaitsja kvalifitseerida A. Bulbenko teod V.T. i surma põhjustamises ümber KarS § 121 järgi ja mõista talle kergem karistus. KarS § 120 järgi esitatud süüdistuses tunnistas A. Bulbenko, et ta käis kõnealusel ajal kohtutäituri büroos ja rääkis kõrgendatud toonil seal olnud isikuga, kuid süüdistatava sõnul ei ole ta kedagi ähvardanud. Lisaks sellele ütles A. Bulbenko, et kohtus kannatanuna viibinud T.T. ütles talle ühel päeval büroos viibides, et ta ei ole kohtutäitur ning järgmisel päeval nimetas end kohtutäituriks hoopis keegi teine naisterahvas. Kuna süüdistatav ähvardamist eitab, ei ole alust järeldada kuriteo toimepanemist. Tunnistaja K.T. ei valda küllaldaselt vene keelt ja tuvastatud ei ole, kui hästi valdab vene keelt kannatanu. A. Bulbenko väidetavalt välja öeldud ähvarduse teksti süüdistuses ei kajastata. Kuna kannatanu enda sõnul sündmusi väga hästi ei mäleta, saab A. Bulbenko poolt kannatanule öeldut tuvastada vaid süüdistatava enda ütluste põhjal. Kuivõrd süüdistatav eitab kannatanu ähvardamist, puudub alus järeldada süüteo toimepanemist. V.T. i tapmise süüdistuses tunnistas A. Bulbenko kannatanu löömist, kuid mitte tapmist. Kaitsja hinnangul ei ole A. Bulbenko süü V.T. i kägistamises kohtulikul uurimisel tuvastatud ja tema süü ei ole tõendatud. Tõendite hindamise osas leiab kaitsja, et iga süüdistatava ja S.M. ütluste tõepärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, et A. Bulbenko oli esimene, kelle politsei kinni pidas ja vahi alla võttis. S.M. oli kaks korda tunnistajana üle kuulatud ja vaatamata tema ilmsele osavõtule uuritavast sündmusest ning saabunud tagajärgede raskusele, ei pidanud politsei vajalikuks teda kohe kahtlustatavaks tunnistada. Tagajärjeks oli see, et S.M. oli ajavahemikul
  4. juulist kuni
  5. augustini 2014, D. Jekimov kuni
  6. juulini 2014 ja A. Lavrenov kuni
  7. oktoorbini 2014 vabaduses, nad suhtlesid omavahel ja said oma edaspidiseid tegusid V.T. i surma põhjustamise eest vastutuse välistamiseks kooskõlastada. Selle asjaoluga on selgitatav fakt, et nii S.M. kui ka A. Lavrenov on andnud ütlusi, et just A. Bulbenko teod võisid olla surma põhjuseks. Samuti tuvastas kohus D. Jekimovi osas, et pärast esimeste ütluste andmist oli tal joomahullus ja sellest on tingitud mäluaugud. Samuti selgus D. Jekimovi korduval küsitlemisel pärast tema poolt A. Bulbenkole saadetud kirjade avaldamist, et D. Jekimov on paljude asjaolude kohta andnud ütlusi selle põhjal, mida ta teistelt isikutelt kuulis. Kuna A. Bulbenko on kogu menetluse kestel jäänud samade ütluste juurde ja tema ütlused ühtivad asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega, siis tuleb kaitsja hinnangul pidada just tema ütlusi kõige usaldusväärsemateks. Eeltoodud asjaoludest tuleb lähtuda kahtlustatavate ütluste usaldusväärsuse hindamisel ka A.I. i tapmise episoodis. Ka siin tuleb usaldusväärseimaks lugeda A. Bulbenko ütlused, kuivõrd ta on kogu menetluse kestel jäänud samade ütluste juurde ja need ühtivad asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Samas D. Jekimovi ja S.M. ütlused on silmnähtavalt kooskõlastatud nende samal ajal vabaduses viibimise ajal. Nagu nähtub asja materjalidest, oli A. Bulbenko teiste süüdistatavate ja S.M. küllaltki juhuslik tuttav ja S.M. ja D. Jekimovi suhtlemine oli lähedasem kui A. Bulbenkoga. Süüdistatav A. Bulbenko vaidlustab enda süüdimõistmist KarS § 120 ja § 114 järgi ja talle mõistetud karistust, eluaegset vangistust. Süüdistatav leiab, et kohtuotsus on põhjendamatu, sest tugineb vaid kaudsetele oletustele ja valeütlustele. A. Bulbenko taotleb karistuse kergendamist. Süüdistatava seisukohad on lühidalt järgmised. Süüdistatav on seisukohal, et D. Jekimov, A. Lavrenov ja S.M. olid tema vastu vandenõus, mistõttu nende ütlustele ei saa tugineda. S.M. ei olnud tunnistaja, vaid kuriteo kaasosaline ja seega poleks teda tohtinud asjas tunnistajana üle kuulata ega tema ütlustele tugineda. Kohus ei 8 ole arvestanud A. Bulbenko tervislikku seisundit ega halvenenud nägemist. A. Bulbenko oli sündmuste toimumise ajal praktiliselt pime ega saanud seetõttu tapmist toime panna. A. Bulbenko selgitas kohtus, et D. Jekimovil ja S.M. l oli kasulik teda rõõnata, sest V.T. i tapmise episoodis olid D. Jekimov ja S.M. selle kuriteo kaasosalised, kuigi kannatanu tappis A. Lavrenov. A.I. i aga tappis koridoris ära kas D. Jekimov või S.M. või nad koos. Koridoris oli pime ja A. Bulbenko ei saanud näha, mis seal juhtus. Kohtus ta selgitas, et D. Jekimov võis A.I. i peksta ja ka noaga lüüa. D. Jekimov seisis A. Bulbenko poole seljaga ja viimane nägi, et D. Jekimov peksis A.I. i. Millega ta kannatanut lõi, A. Bulbenko täpselt väita ei saa. Samuti selgitas A. Bulbenko kohtule, et ta lõi V.T. it rusikaga näkku ja ühe korra peaga vastu põrandat, haarates kannatanul jope kraest, kuid need tegevused olid enesekaitseks. A. Bulbenko nägi enne löömist, et V.T. sirutas end tooli poole, kust tahtis võtta nuga. Kõik need teod tegi A. Bulbenko enne seda, kui A. Lavrenov hakkas V.T. it noaga kaela peksma ja kägistama. Sellele vaatamata ei võetud A. Lavrenovi kohe vahi alla ja ta jäi veel neljaks kuuks vabadusse. Samuti tunnistas A. Bulbenko kohtus, et ta lõi A.I. i kaks või kolm korda vastu nägu, kuid tema kannatanut ei tapnud. Kannatanu tapsid kas D. Jekimov, S.M. või nad koos ning läksid pärast seda S.M. isa juurde riideid vahetama, sest need said tapmise käigus veriseks. D. Jekimovile ja S.M. le uute riiete ostmist saanuks tõendada poodide turvakaamerate videosalvestistega, kuid uurija keeldus neid välja nõudmast. Oluliseks tõendiks D. Jekimovi, S.M. ja A. Lavrenovi süü kohta on ka D. Jekimovi poolt A. Bulbenkole saadetud kirjad, mis kinnitavad, et just D. Jekimov ja S.M. tapsid A.I. i. Kohus neid ei arvestanud. Esitatud süüdistust kohtutäituri ähvardamises eitab A. Bulbenko täielikult. A. Bulbenko arvates esitas kohtutäitur tema peale kuriteoavalduse, et vältida politseile tehtud valeväljakutse eest trahvi maksmist. A. Bulbenko tunnistab kõrgendatud toonil rääkimist, kuid sama tegi ka T.T. . Tunnistaja, kes väidab end olnud kõike nägevat, ei saanud anda ütlusi selle kohta, mida A. Bulbenko ja T.T. omavahel rääkisid, sest tunnistaja ei valda vene keelt. Lisaks ei tundnud T.T. A. Bulbenkot kui väidetavat ähvardajat kohtuistungil ära, ehkki A. Bulbenkol on eritunnusena üks silm kaetud kaega. Seega pidanuks T.T. seda mäletama ja A. Bulbenko ära tundma. A. Bulbenkol olid V.T. iga head suhted ja motiivi teda tappa ei olnud. Küll aga oli motiiv olemas A. Lavrenovil, kes soovis kätte maksta V.T. i poolt tema jala noaga vigastamise eest. Kuna nii A. Lavrenov kui ka V.T. on varem tapmise eest karistatud, ei julgenud A. Bulbenko konflikti sekkuda ega astunud vahele. Just A. Lavrenov lõi V.T. it kaela ja jalga ning kägistas teda esmalt musta juhtmega, mis purunes, ning seejärel teise juhtmega. S.M. hüppas V.T. i seljas, kuid ta ei löönud teda jalaga kaela pihta. Jalaga kaela pihta lõi kannatanud D. Jekimov. Kokkuvõtvalt märgib A. Bulbenko, et ta ei ole kedagi tapnud ja üksnes lõi A.I. i. Seejuures ei mõelnud ta, et D. Jekimovil ja S.M. l võisid olla vägivaldsed kavatsused. Esitatud süüdistustega ei ole A. Bulbenko nõus. Teda karistati perekonfliktide pärast, mitte tapmise pärast. Teda rõõnati uurimise ajal ja kohtus süüdistuses KarS § 120 järgi. Süüdistus KarS § 114 p 4 järgi on uurimise poolt fabritseeritud ja rajaneb D. Jekimovi, S.M. ja A. Lavrenovi valeütlustele ja kohtu kaudsetele oletustele. A. Bulbenko on invaliid. Ta leiab, et otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik. A. Bulbenko on nõus kaitsjatasuga summas 3965,44 eurot. Ülejäänud menetluskuludega ta ei nõustu. Süüdistatav lisab, et on isa ja tal on tütar. Ta ei ole olnud ohtlik ühiskonnale. Samuti jääb A. Bulbenkole arusaamatuks see, kuidas saab talle ette heita teiste inimeste tegevusega manipuleerimist olukorras, kui need teised on temast palju vanemad. A. Lavrenovi kaitsja taotleb otsuse tühistamist A. Lavrenovi süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja palub kvalifitseerida tema teod ümber KarS § 121 järgi, mõistes talle karistuse selle paragrahvi sanktsiooni määras. A. Lavrenov oma süüd kohtuistungil ei tunnistanud. Ta selgitas, et tal olid V.T. iga head suhted ning enne juhtunut elas ta pool aastat tema juures.
  8. juulil 2014 läks ta V.T. i juurest turule ning kohtas seal S.M. t, A. Bulbenkot ja D. Jekimovit. Turul A. Bulbenko tülitses S.M. ga ning 9 ähvardas teda noaga. A. Lavrenov võttis temalt noa ära, kuid A. Bulbenko palvel andis talle enda väikese noa. Seejärel läksid nad koos S.M. ga V.T. i korterisse, kuhu hiljem tulid ka A. Bulbenko ja D. Jekimov. Kõik hakkasid jooma. Teades, et V.T. , olles purjus, haaras sageli noa järele, pani ta eelnevalt A. Bulbenkolt äravõetud noa voodil oleva teki alla. Mõne aja pärast ütles A. Bulbenko, et on tulnud aeg V.T. ära koristada selle eest, et ta varem lõikas A. Lavrenovi. A. Lavrenov on öelnud, et oli selle V.T. ile andestanud ega omanud tema suhtes mingisuguseid pretensioone. V.T. i ja A. Bulbenko vahel tekkis tüli. Et konflikti ära hoida, pani A. Lavrenov nende vahele kargu. Olukord rahunes mõneks ajaks. Kohtueelses menetluses rääkis A. Lavrenov küll ka sellest, et lõi paar korda karguga V.T. it ja A. Bulbenkot, eesmärgiga konflikt lõpetada. Edasi hakkas V.T. püsti tõusma, talle lähenes A. Bulbenko ja lõi teda. V.T. kukkus, seejärel lähenes talle S.M. ja hakkas samuti lamavat V.T. it lööma. Ta palus D. Jekimovit S.M. eemale tassida. D. Jekimov lähenes ning hakkas teda V.T. ist eemale tassima, seejuures D. Jekimov ise paaril korral lõi kannatanut jalaga jala ja istmiku piirkonda. Seejärel läks A. Bulbenko teise tuppa, võttis juhtme, viskas selle V.T. ile ümber kaela ja hakkas sellega tema kaela pigistama, seejuures lüües teda peaga vastu põrandat, tõstes teda juhtmest. Samal ajal A. Lavrenov tõusis voodist ja läks WC-sse. Tagasi tulles nägi ta, kuidas A. Bulbenko ajas ennast V.T. i juurest istukile ning tema käes oli nuga. V.T. ist vasakul pool oli vereloik. A. Lavrenov selgitas, et tal ei olnud võimalust A. Bulbenkot peatada, kuna ta liikus karguga. D. Jekimovi ütluste osas märgib kaitsja, et D. Jekimov oli kohtueelses menetluses esimest korda üle kuulatud
  9. juulil 2014, kus ta selgitas, et ei näinud, et A. Lavrenov oleks kannatanut noaga löönud. Kannatanut lõi noaga A. Bulbenko, kes seejärel kägistas kannatanut. Kõik see toimus samaaegselt. Vastandamisel A. Bulbenkoga
  10. augustil 2014 selgitas D. Jekimov, et nuga nägi ta A. Bulbenko käes.
  11. augustil 2014 D. Jekimov selgitas, et A. Lavrenov lõi kannatanut ühe korra karguga ning rohkem mingeid tegusid A. Lavrenovi poolt ta ei näinud. Kaitsja jääb seisukohale, et D. Jekimov, andes esmaseid ütlusi, mäletas kõiki sündmusi hästi ning suuremas osas haakuvad need tema kohtus antud ütlustega. Seepärast tuleb neid A. Lavrenovi tegudele objektiivse hinnangu andmisel arvestada. Kaitsja leiab, et A. Lavrenovi ja A. Bulbenko ütluste alusel, kes süüdistavad teineteist kannatanule noahaavade tekitamises, ei ole võimalik teha järeldust, kumb nendest kannatanule jala piirkonda noahaavad tekitas. Samas, isegi kui kohtu arvates oli A. Lavrenovil selleks motiiv, ei anna see alust järeldada, et A. Lavrenov noahaavad ka tekitas. Kohtuistungil andis D. Jekimov ütlusi, et ta ei näinud, et A. Lavrenov oleks kannatanut noaga löönud. Kohtu järeldus, et esialgselt oli nuga A. Lavrenovi käes ning mingil hetkel ta andis noa kas A. Bulbenkole, D. Jekimovile või S.M. le, on oletuslik. Kohtuistungil andis ekspert arvamuse, et kaks haava vasaku sääre tagapinnal ning üks haav kaelal ei olnud eluohtlikud kannatanu elule ja tervisele. V.T. i surm saabus mehaanilise lämbumise tagajärjel. Väär on kohtu järeldus, et A. Lavrenov tegutses V.T. i tapmisel kaastäideviijana koos A. Bulbenkoga. Kohus, viidates S.M. teistkordsele ülekuulamisele, teeb järelduse, et just A. Lavrenov hakkas kannatanut esimesena kägistama ja näoga vastu põrandat peksma. Kaitsja ei ole kohtu järeldusega nõus. Nii oli S.M. kohtueelsel uurimisel tunnistajana üle kuulatud kahel korral. Esimesel korral selgitas S.M. , et A. Bulbenko võttis A. Lavrenovi telefonilaadija juhtme ja hakkas sellega V.T. it kägistama, kuid juhe purunes. Seejärel hakkas A. Bulbenko teist juhet otsima, leidis selle kusagilt korterist ja heitis juhtme V.T. ile ümber kaela, asudes kannatanut kägistama. A. Lavrenov jälgis A. Bulbenko tegevust, kuid ei löönud ega kägistanud. Nendest ütlustest nähtub, et A. Lavrenov ei võtnud osa esimesest kannatanu kägistamise katsest. Teisel ülekuulamisel selgitas S.M. , et A. Lavrenov võttis noa ning lõi sellega kannatanu jalga. Seejärel võttis aknalaualt laadimisseadme juhtme ja hakkas sellega kägistama, kuid tal ei tulnud midagi välja. Siis liitus A. Bulbenko ja lõi kannatanut noaga kõrisse. Siis võttis A. Bulbenko teise nööri, mille talle andis A. Lavrenov, ning kägistas V.T. it teist korda, tappes kannatanu 10 ära. Kuna tunnistaja ütlused on ilmselgelt vasturääkivad, ei saa neile otsuse tegemisel tugineda ning need tulnuks tõendite hulgast välja jätta. Peale S.M. ja A. Bulbenko vasturääkivate ütluste puuduvad asja materjalide hulgas otsesed tõendid A. Lavrenovi osavõtu kohta V.T. i esimesest kägistamisest. Teise kägistamise, mis tõi endaga kaasa kannatanu surma, pani toime A. Bulbenko. Seega puudub alus järeldada A. Lavrenovi ja A. Bulbenko ühist ja kooskõlastatud tegutsemist kannatanu kägistamisel. Süüdistatav A. Lavrenov ei ole kohtuotsusega nõus tema tegevuse kvalifitseerimise osas. Süüdistatav taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada ta süüdi KarS § 121 järgi ja mõista selle alusel karistus. Maakohtus ega kohtueelses menetluses ta oma süüd ei tunnistanud ning süüdistatav eitab tapmise toimepanemist. Kaebuses selgitab A. Lavrenov tema ja V.T. i tutvuse ning kannatanu juurde elama asumise asjaolusid, samuti seda, kuidas V.T. vigastas noaga tema kanda. Samas selgitab A. Lavrenov, et andestas V.T. ile selle vahejuhtumi, mida kinnitab see, et A. Lavrenov ei esitanud juhtunu asjus politseisse avaldust. Samuti kirjeldab süüdistatav pikalt
  12. juulil 2014 aset leidnud sündmusi, mida on eelnevalt juba kaitsja apellatsioonis kirjeldatud. Mõlemad kahtlusalused, nii A. Bulbenko kui D. Jekimov, etapeeriti pärast kinnipidamist vanglasse, kus nad paigutati seadusevastaselt ühte kambrisse. A. Bulbenko ähvardas ja hirmutas D. Jekimovit, sundides teda kogu süüd A. Lavrenovi peale veeretama. D. Jekimov on varem karistamata ja teda oli kerge hirmutada. Nii andiski D. Jekimov A. Lavrenovi vastu valeütlusi, kuid hiljem kohtus tunnistas kõik üles ja rääkis tõtt, st et A. Lavrenov ei ole V.T. i tapmises süüdi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtuistungil jäid A. Bulbenko ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud põhjendustel. A. Lavrenov ja tema kaitsja jäid samuti esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Viru Maakohtu otsuse palusid apellandid tühistada ja teha esitatud apellatsioonidest lähtudes uue otsuse. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A. Bulbenko, A. Lavrenovi, nende kaitsjad, prokuröri ning uurinud kriminaaltoimiku materjale, leiab, et Viru Maakohtu otsus A. Bulbenko süüditunnistamises KarS § 120 ja 114 p 4 järgi ning A. Lavrenovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi tuleb jätta muutmata. Viru Maakohtu otsus A. Bulbenkole KarS § 114 p 4 mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas kuulub aga tühistamisele. A. Bulbenko süüdistus KarS § 120 (alates 01.01.2015 KarS § 120 lg 1) järgi Esitatud apellatsioonis leiab A. Bulbenko kaitsja, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tema kaitsealuse süü T.T. e tervisekahjustuse ja tapmisega ähvardamises tõendamist leidnud. 11 Oma väidet põhistab kaitsja sellega, et T.T. mäletas toimunud konflikti lünklikult ja seega ei saa rajada tema ütlustele ka süüdimõistvat kohtuotsust. Tunnistaja K.T. aga ei valda vene keelt ning seetõttu ei saanud ta ka aru, milliseid väljendeid A. Bulbenko vestluses T.T. ega kasutas. Seega ei saa ka tema ütlustele tuginedes A. Bulbenkot süüdi tunnistada. Apellatsioonides leitakse, et A. Bulbenko süüküsimuse lahendamisel tuleb lähtuda nimelt süüdistatava enda süüd eitavatest ütlustest. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. T.T. on kohtuistungil andnud ütlusi, et A. Bulbenko esmalt helistas tema büroosse ja soovis teada saada, miks tema pangaarve on arestitud ja sellelt on raha maha võetud. Juba telefonikõne ajal oli A. Bulbenko väga vihane ja kuri. Telefonivestluse käigus ähvardas A. Bulbenko teda, kuid millega täpselt, ta ei mäleta. Mõni aeg pärast telefonikõnet, tuli A. Bulbenko büroosse ja soovis, et talle tagastaks raha, mis oli tema kontolt maha võetud. Ta selgitas A. Bulbenkole, et tema kui kohtutäitur ei ole süüdistatava raha arvelduskontolt maha võtnud ja tema ei saa seda ka talle tagastada. Pärast selgitusi muutus A. Bulbenko väga agressiivseks. Ta rääkis kõrgendatud toonil, ähvardas, et elu on väga lühike, ütles, et ta ei sõida enam kunagi autoga ja seda autot ta enam ei näe. A. Bulbenko vehkis rusikatega umbes 30 cm kaugusel tema näost, kuid otseselt teda ei löönud. Küll aga lõi süüdistatav rusikaga tugevasti vastu lauaplaati. Kuna lauaplaat ei olnud korralikult kinnitatud, siis see tõusis teisest otsast ülesse, asjad kukkusid maha ja tema käsi sai haiget. Kannatanu ütluste kohaselt ähvardas A. Bulbenko sõnades teda otseselt tappa (II kd tl 4). A. Bulbenko käitumine tekitas temas hirmu ja ta võttis neid A. Bulbenko ähvardusi tõsiselt. Ta helistas isegi politseisse. Kui politsei kohale tuli, oli A. Bulbenko tema büroost juba lahkunud. Tunnistaja K.T. e ütluste kohaselt oli ta päev enne T.T. ega toimunud intsidenti A. Bulbenkoga juba kohtunud. Tal oli süüdistatava ees hirm, sest A. Bulbenko oli esmakohtumisel agressiivne. Järgmisel päeval ei julgenud ta isegi üksi büroosse minna. Ta mäletab, et järgmisel päeval tuli see meesterahvas uuesti büroosse ning siis oli seal ka T.T. . Mees oli büroos agressiivne. Tema mäletamise järgi lõi ta büroos laua ümber. Ta oli vihane, ärritunud, vehkis kätega, oli hästi jõuline. Tema jaoks oli mehe käitumine hirmutav ja ta tundis hirmu. Kas mees T.T. t millegagi ähvardas ta öelda ei oska, sest ei oska vene keelt piisavalt. T.T. püüdis meest kuidagi rahustada ja ähvardas politseisse helistada. Kuna mees ei rahunenud, siis T.T. helistaski politseisse. Kui politsei kohale jõudis, oli meesterahvas juba lahkunud. Võrrelnud kannatanu ja tunnistaja ütlusi omavahel, leiab ringkonnakohus, et need on sisuliselt kokkulangevad. Mõlemad ütlusi andnud isikud kinnitavad põhjust, miks A. Bulbenko büroosse ilmus. Mõlemad isikud kirjeldavad sarnaselt A. Bulbenko käitumist büroos, tema agressiivsust, kätega vehkimist, lauaplaadi ümberlöömist. Samuti kinnitavad mõlemad, et tundsid A. Bulbenko käitumise tõttu hirmu ja süüdistatava käitumise tõttu helistas T.T. ka politseisse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanu ja tunnistaja ütlused on toimunud konflikti osas sisuliselt kokkulangevad, siis puudub ringkonnakohtul ka alus seada kahtluse alla T.T. e ütlusi tema ähvardamise kohta A. Bulbenko poolt. Seega puudub ringkonnakohtul igasugune alus kahelda, et agressiivne A. Bulbenko vehkis
  13. juunil 2014 T.T. e näost 30 cm kaugusel rusikasse surutud kätega ning ähvardas teda tapmise ja kehavigastuse tekitamisega. 12 Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures kaitsja väitega, nagu seaks asjaolu, et kannatanu ja tunnistaja ei tundnud kohtuistungil A. Bulbenkot ära, nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Ringkonnakohus leiab, et nii T.T. kui ka K.T. on kinnitanud, et isiku nimi, kellega toimus bürooruumides konflikt, oli A. Bulbenko. A. Bulbenko nime said nad teada, kui kontrollisid tema isikut tõendavat dokumenti. Samas ei vaidlusta ka A. Bulbenko ise asjaolu, et ta viibis
  14. juunil 2014 T.T. e büroos ja vestles temaga. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Bulbenko enda süüd eitavad ütlused on ümberlükatud kannatanu ja tunnistaja ühetaoliste ja usaldusväärsete ütlustega ja maakohus on A. Bulbenko õigustatult süüditunnistanud KarS § 120 järgi. Apellatsioonis leiab kaitsja, et A. Bulbenkole esitatud süüdistus ei ole piisavalt konkretiseeritud, sest sellest ei nähtu, milliseid konkreetseid ähvardavaid väljendeid A. Bulbenko T.T. e suhtes kasutas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt leidnud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Ringkonnakohus leiab, et A. Bulbenkole käsitletavas kriminaalasjas KarS § 120 järgi esitatud süüdistuse tekstis on piisava selgusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse aluseks. Nii on süüdistuses ära toodud A. Bulbenko poolt kuriteo toimepanemise aeg ja koht. Samuti on süüdistuse tekstis väljendatud, et A. Bulbenko ähvardas T.T. t terviskahjustuse tekitamise ja tapmisega. Samuti on kirjeldatud A. Bulbenko tegevust T.T. e suhtes, s.o viibutas rusikaid T.T. e näo ees ja lõi rusikaga vastu lauaplaati. Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et süüdistuse tekstis ei ole ära toodud konkreetseid väljendeid, milliseid A. Bulbenko T.T. t ähvradades kasutas, ei anna veel alust väiteks, nagu oleks tegemist ebakonkreetse süüdistusega. Kolleegium leiab, et süüdistuse tekstis kajastatud faktilised asjaolud võimaldasid nii A. Bulbenkol kui ka tema kaitsjal aru saada, milles A. Bulbenkot süüdistatakse (tapmise ja kehavigastuste tekitamisega ähvardamine) ning võimaldasid süüdistataval ennast nimetatud süüdistuse vastu ka kaitsta. Nimetatut on A. Balbenko ja kaitsja ka teinud, väites nii maa- kui ka ringkonnakohtus, et süüdistatav ei ole T.T. t kehavigastuste tekitamise või tapmisega ähvardanud. Seega on süüdistatav ja kaitsja üheselt mõistnud süüdistuse sisu ja selles toodud faktilisi asjaolusid. A. Bulbenko süüdistus KarS § 114 p 4 (alates 01.01.2015 KarS § 114 lg 1 p 4) järgi Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Riigikohus on leidnud sedagi, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, 13 millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega ringkonnakohus soostub. Nendest menetlusõiguslikest arusaamadest lähtuvalt märgib ringkonnakohus vastuseks A. Bulbenko ja tema kaitsja esitatud apellatsioonidele esmalt järgmist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus süüdistatava A. Bulbenko süüditunnistamises KarS § 114 p 4 järgi õiguslikult korrektne. Esimene kohtuaste on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid; kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Apellatsioonides esitatu ei anna ringkonnakohtu arvates alust maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt A. Bulbenko süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Ülaltoodust tulenevalt piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete vastustega apellatsioonis esitatule. Tutvudes A. Bulbenko ja tema kaitsja apellatsioonidega nendib ringkonnakohus, et ainsa sisulise etteheitena maakohtu otsusele on apellatsioonides välja toodud asjaolu nagu ei oleks maakohus küllaldaselt arvestanud võimalust, et S.M. , D. Jekimov ja A. Lavrenov rõõnavad oma ütlustes A. Bulbenkot. Taolist väidet põhistatakse apellatsioonides sellega, et esimesena võeti vahi all A. Bulbenko ning teistel V.T. i ja A.I. i tapmise juures viibinud isikutel oli võimalik oma ütlusi kooskõlastada, süüstades tapmistegude toimepanemises nimelt A. Bulbenkot. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes lahendites leidnud et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Nimetatud seisukohtadest lähtuvalt peetakse seega kohtupraktikas võimalikuks süüdimõistva kohtuotsuse tegemist üksnes kaaskohtualuse ütlustele tuginedes ka nn sõna-sõna vastu situatsioonides. Kuigi käsitletavas kriminaalasjas on maakohus A. Bulbenko suhtes süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud põhiliselt kaaskohtualuste ütlustele, ei ole siiski tegemist nn sõna-sõna vastu situatsiooniga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V.T. i ja A.I. i tapmise asjaolude kohta ütlusi andnud kaaskohtualused D. Jekimov ja A. Lavrenov ning tunnistaja S.M. . Seega on maakohus oma otsustust tehes tuginenud isikuliste tõendite kogumile. Seejuures on maakohus arvestanud ka A. Bulbenko enese ütlusi. Lisaks ülalnimetatud isikute ütluste võrdlusele, on maakohus neid ütlusi igati õigustatult seostanud nii kohtumeditsiini ekspertiiside tulemustega kui ka sündmuskoha vaatlusprotokollidega. 14 Nii näiteks on maakohus kõrvutanud V.T. il esinenud kehavigastusi, s.o strangulatsiooni vagu kaelal ja triipjaid katkendlikke marrastusi parema ja vasaku suunurga piirkonnas S.M. ja A. Bulbenko ütlustega ning teinud järelduse, et V.T. ile tekitati juhtmesarnase esemega vigastusi kahel korral. Ka A.I. i tapmise asjaolude kindlakstegemisel on maakohus võrrelnud isikulisi tõendeid kohtumeditsiini ekspertiisi tulemustega ja sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga. Näiteks on maakohus sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud rohkeid verejälgi A.I. i korteri koridoris seostanud S.M. ja A. Bulbenko ütlustega ning lugenud sellest tulenevalt tõendatuks, et pärast A.I. i tugitoolist kukkumist kandus kaklus edasi koridori. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et tehes A. Bulbenko suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, ei ole maakohus tuginenud üksnes kaaskohtualuste ja tunnistaja ütlustele vaid kriminaalasjas kogutud tõendite kogumile. Juhul kui süüstavateks tõenditeks on kaaskohtualuste ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest ning nimetatule on otseselt viidatud ka apellatsioonides. Ringkonnakohus leiab, toetudes kaaskohtualuste ja tunnistaja S.M. ütlustele ning nende ütluste seostamisele kohtumeditsiini ekspertiiside tulemuste ja sündmuskoha vaatlusprotokollides fikseerituga, et eelnimetatud isikute ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks A. Bulbenko suhtes. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu kaaskohtualuste D. Jekimovi ja A. Lavrenovi ütlustest ega ka tunnistaja S.M. ütlustest motiive, miks nad peaksid A. Bulbenkot alusetult süüstama. Taolisi motiive pole esitatud ka apellatsioonides. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kõik süüdistatavad on püüdnud oma rolli tapmistegude toimepanemisel vähendada, kuid see ei anna veel alust väiteks, et nendes on põhjendamatult süüdistatud A. Bulbenkot. A. Bulbenko kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuivõrd D. Jekimovit, A. Lavrenovit ja S.M. t ei vahistatud koheselt, siis oli neil võimalik oma ütlusi kooskõlastada ja süüdistada tapmistegude toimepanemises A. Bulbenkot. Ringkonnakohus taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates ei ole ülalnimetatud isikute ütluste kõrvutamisele tuginedes kuidagi võimalik väita, et need oleksid kooskõlastatud ning süüstaksid vaid A. Bulbenkot. Nii näiteks on S.M. oma ütlustes kinnitanud, et A. Lavrenov oli isikuks, kes lõi V.T. it noaga jalga. Ka on S.M. kinnitanud, et V. Lavrenov kägistas esimesel korral V.T. it juhtmega, kuid juhe purunes. Seejärel andis nimelt V. Lavrenov A. Bulbenkole juhtme, millega viimane V.T. i surnuks kägistas. Nimetatud S.M. ütlusi on maakohus põhjendatult kasutanud ka V. Lavrenovi süüküsimuse lahendamisel. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, juhul kui kaaskohtualused ja S.M. kooskõlastasid oma ütlusi A. Bulbenko süüstamiseks, miks pidi siis S.M. andma V. Lavrenovit süüstavaid ütlusi. Ütluste kooskõlastamise puhul oleks olnud ju võimalik V. Lavrenovi tegevus maha vaikida. 15 Samuti on mõistetamatu sellisel juhul D. Jekimovi käitumine. Juhul kui D. Jekimov oleks tema poolt antavate ütluste sisus A. Lavrenovi ja S.M. ga kokkuleppinud, siis puudunuks tal üldse vajadus pidada A. Bulbenkoga kirjavahetust selgitamaks välja mis sündmuskohtadel juhtus. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et S.M. ja D. Jekimovi A. Bulbenkot süüstavad ütlused A.I. i tapmisteos on seletatavad vaid sellega, et nad on selliste ütluste andmises kokkuleppinud. Ringkonnakohus leiab, et taoline väide on vaid kaitsja subjektiivne arvamus, mis ei tugine ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile. Ringkonnakohtu arvates ei saa asjaolust, et S.M. ja D. Jekimov kirjeldavad A.I. i suhtes toimepandut sarnaselt veel teha järeldust, et isikud on ütluste andmises kokkuleppinud. Pealegi ei arvestanud maakohus A.I. i tapmise kohta otsustust tehes üldse D. Jekimovi ütlustega. Menetlusnormide rikkumine Ringkonnakohtu istungil kandis A. Bulbenko ette oma kirjalikult vormistatud ütlused, andes need hiljem kohtule üle nende toimikumaterjalidele lisamiseks. Ringkonnakohtus antud ütlustes leidis A. Bulbenko, et käsitletava kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutu kriminaalmenetluse norme. Nii leiab A. Bulbenko, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud KrMS §-de 7,15,30,33,34,35.61,64 sätteid. Samas nähtub süüdistatava kirjalikult kohtule esitatud ütlustest, et A. Bulbenko on vaid ümberkirjutanud nimetatud paragrahvide teksti. Ei kirjalikest ega ka suuliselt kohtus antud selgitustest, ei nähtu, millega menetleja nimetatud paragrahvides sätestatud menetlusnorme on rikkunud. Seetõttu puudub ringkonnakohtul ka võimalus vastata A. Bulbenko väidetele nimetud paragrahvides sätestatud menetlusnormide rikkumiste kohta. KrMS § 77 rikkumise kohta on A. Bulbenko väitnud, et kohtueelsel uurimisel ei toimetatud tema ja S.M. vahel vastastamist. Ringkonnakohus leiab, et A. Bulbenko nimetatud väitele hinnangu andmisel tuleb esmalt märkida, et S.M. on alates
  15. augustist 2014 surnud ja seega tema vastastamise korraldamine A. Bulbenkoga alates nimetatud kuupäevast võimatu. Kas ja millises järjekorras peab kriminaalasja kohtueelne menetleja vajalikuks teostada menetlustoiminguid, on menetleja otsustada. Seega leiab ringkonnakohus, et KrMS § 77 toodud sätteid A. Bulbenko suhtes rikutud ei ole. Väites, et rikutud on KrMS § 78 lg 1 sätteid on A. Bulbenko selgitanud, et uurija ei fikseerinud kogu menetlustoimingu käiku. Samas ei selgu esitatud väitest, millist vastastamisprotokolli A. Bulbenko silmas peab ja millised toimingud uurija fikseerimata jättis. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik nimetatud sätte menetlusõiguslikku rikkumist hinnata. KrMS § 79 lg 1,2 rikkumist põhistab A. Bulbenko asjaoluga, et S.M. andis valeütlusi, sest tema ja A. Lavrenov vabastati. Kuidas seonduvad S.M. valeütlused või tema ja A. Lavrenovi vabastamine ütluste olustikuga seostamist reguleerivatesse sätetesse jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. 16 KrMS §-de 80,84,86,88,93 rikkumistele viidates heidab süüdistatav menetlejale ette, et S.M. lt ega A. Lavrenovilt ei võetud ära esemeid ekspertiisi teostamiseks ja neid ei vaadeldud. Samuti uurimiseksperimendi teostamata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud menetlustoimingute teostamata jätmine kohtueelsel uurimisel, mida süüdistatav menetlejale ette heidab, ei tähenda veel nimetatud paragrahvides sätestatud menetlusnormide rikkumist. Kuidas või millega menetleja rikkus KrMS § 1431 ja 148 sätteid A. Bulbenko ütlustest ei selgu ja seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik nimetatud sätete menetlusõiguslikku rikkumist hinnata. A. Bulbenko leiab, et maakohus rikkus KrMS § 267 sätteid, kui jättis kohtusaalist eemaldamata A. Lavrenovi, kes teda kohtusaalis korduvalt solvas. See, kas eemaldada isik kohtusaalist või mitte on kohtu õigus, mitte kohustus. Ringkonnakohtule jääb siinjuures arusaamatuks, kuidas kohus A. Lavrenovi eemaldamise või mitte eemaldamisega rikkus A. Bulbenko kriminaalmenetluslikke õigusi. KrMS § 268 lg 6 rikkumist põhistades märgib A. Bulbenko, et S.M. on andnud valeütlusi ja ei saanud olla tunnistaja. Mil moel S.M. valeütlused ja tema tunnistajana ülekuulamine rikub KrMS § 268 lg 6 sätteid A. Bulbenko väidetest ei selgu. KrMS § 296 rikkumist näeb A. Bulbenko selles, et kohtuistungil ei avaldatud S. Jekimovi ja A. Lavrenovi ning tema vahel toimunud vastastamise protokolle. Kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatakse vaid poolte taotlusel ja seda tehakse ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kuivõrd menetlusosaliste poolt ei olnud taotlust nimetatud protokollides kajastatud ütluste avaldamiseks, ütlusi andnud S. Jekimovi ja A. Lavrenovi ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, siis nimetatud protokolle mitteavaldades ei rikkunud maakohus menetlusõigust. KrMS §-de 312,313 rikkumist põhistab A. Bulbenko asjaoluga, et ta ei ole nõus kohtuotsusega, sest see ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava mittenõustumine kohtu otsustusega ei tähenda veel seda, et maakohus oleks kohtuotsust tehes rikkunud nimetatud paragrahvide sätteid. Mingeid konkreetseid väiteid, mis viitaksid maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel kriminaalmenetlusnormide rikkumisele A. Bulbenko välja ei too. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja menetlemisel ei ole A. Bulbenko suhtes rikutud kriminaalmenetluse norme. A. Lavrenovi süüdistus KarS § 113 järgi A. Lavrenovi ja tema kaitsja apellatsioonides leitakse, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid A. Lavrenovi süüdi tunnistada KarS § 113 järgi. Apellantide arvates tuleb A. Lavrenovi käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Ringkonnakohus apellatsioonide taoliste väidetega ei nõustu. 17 Ringkonnakohtu arvates ei anna kaitsja apellatsioonis esitatud väited vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi millistele tuginedes on maakohus A. Lavrenovi KarS § 113 järgi süüditunnistanud. Maakohtu seisukohad A. Lavrenovi süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud KarS 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine A. Lavrenovi poolt. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sisuliselt kordab kaitsja apellatsioonis neid argumente, millised ta esitas juba maakohtus taotledes A. Lavrenovi õigeksmõistmist. Vastates apellatsioonis esitatule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab A. Lavrenovi kaitsja, et tema kaitsealuse süüküsimuse lahendamisel tuleb arvesse võtta D. Jekimovi kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, sest siis mäletas D. Jekimov sündmusi kõige paremini ning suures osas need haakuvad ka tema kohtus antud ütlustega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab kohus oma otsustust tehes arvestada vaid ütlustega, milliseid isik on andnud kohtuistungil. Seega puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalus arvestada D. Jekimovi poolt
  16. juulil 2014 kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Seda enam, rajada nimetatud ütlustele kohtuotsust. Arvestades D. Jekimovi poolt antud ütluste vastuolulisust ja asjaolu, et pole võimalik üheselt määratleda, milliseid asjaolusid D. Jekimov ise mäletab ja mida ta räägib teistelt sündmuses osalenud isikutelt kuuldu alusel, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et D. Jekimovi ütlustesse tuleb suhtuda äärmise kriitilisusega. Nimetatust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et ainuüksi D. Jekimovi ütlustele tuginedes ei saa kriminaalasjas lugeda tõendatuks ühtki asjaolu ning tema ütlusi on võimalik arvestada vaid niivõrd kuivõrd need on kokkulangevad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nimetatut on maakohus ka otsustust tehes arvestanud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et D. Jekimovi ütlused, nagu löönuks A. Lavrenov V.T. it vaid ühel korral karguga, ei ole usaldusväärsed ning maakohus ei ole nendega A. Lavrenovi süüküsimuse lahendamisel põhjendatult ka arvestanud. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu otsustusega tunnistada A. Lavrenov süüdi V.T. i tapmises kaastäideviijana koos A. Bulbenkoga. Kaitsja arvates on maakohus taolist otsustust tehes tuginenud alusetult S.M. ebausaldusväärsetele ütlustele nagu oleks A. Lavrenov V.T. it esimesena kägistanud. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Maakohus on kohtuotsuses väljendanud seisukohta, et kõik V.T. i tapmise sündmuskohal viibinud isikud on ütlusi andes üritanud enda rolli kannatanule kehavigastuste tekitamises ja tapmises pisendada. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et toimunu tuvastamisel ei saa tugineda 18 ühe konkreetse isiku ütlustele ning seda on võimalik teha vaid kõiki ütlusi kõrvutades ja neid kogumis hinnates. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise seisukohaga ning leiab, et taoliselt mõttekäiku järgides on maakohus teinud A. Lavrenovit süüdi tunnistades põhjendatud otsuse. Kriminaalasja materjalidest nähtub tõepoolest, et S.M. on oma esimesel ülekuulamisel
  17. juulil 2014 väitnud, et V.T. it asus kägistama A. Bulbenko, kuid juhe purunes. Oma teisel ülekuulamisel
  18. juulil 2014 on S.M. aga väitnud, et esmalt asus V.T. it telefonijuhtmega kägistama A. Lavrenov. Ülaltoodud seisukohtadest lähtudes on maakohus võrrelnud S.M. erinevaid ütlusi teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, et teha kindlaks, milliseid tunnistaja ütlusi võib kohus lugeda usaldusväärseteks. Kohus on S.M. ütlusi võrrelnud D. Jekimovi ütlustega ning leidnud, et nimelt D. Jekimovi sellekohased ütlused on ebausaldusväärsed. Kohus leidis, et S.M. ütlused konflikti alguse kohta, samuti A. Lavrenovil motiivi esinemise kohta V.T. ile kättemaksta, langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Taolistest kokkulangevustest tulenevalt pidas maakohus eluliselt usutavamaks ja usaldusväärsemateks S.M.
  19. juulil 2014 antud ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline arutluskäik on igati korrektne ning nõustub sellega. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakonnakohus, et tunnistades A. Lavrenovi süüdi, ei tuginenud maakohus ainult S.M. ütlustele, nagu väidab kaitsja, vaid hindas kõiki kogutud tõendeid nende kogumis. Karistus Viru Maakohus karistas A. Bulbenkot KarS § 114 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest eluaegse vangistusega. Apellatsioonis taotleb kaitsja A. Bulbenkole mõistetud karistuse kergendamist seoses taotlusega tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos (KarS § 121) kui seda tegi maakohus. Kuigi ringkonnakohus jätab A. Bulbenko süüditunnistamise KarS § 114 p 4 järgi muutmata, tühistab ringkonnakohus siiski maakohtu otsuse A. Bulbenkole nimetatud paragrahvi järgi mõistetud karistuse osas. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Ringkonnakohus leiab, et mõistes A. Bulbenkole karistusena eluaegse vangistuse ei ole maakohus pööranud küllaldast tähelepanu A. Bulbenko süü suurusele ja seda mõjutavatele asjaoludele, vaid keskendunud eelkõige A. Bulbenko isikule. 19 Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, s.o lisaks suurele süüle ka äärmuslikke üld-ja eripreventiivsete tingimuste esinemist. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitsvat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Ringkonnakohus leiab, et A. Bulbenko käitumises ja tema tegevuse tagajärgedes taolisi erakordseid asjaolusid, mis nõuaksid tema karistamist eluaegse vangistusega, ei esine. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise alus tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on seega isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et A. Bulbenko süüaste on suur. A. Bulbenko on toimepannud raskeima isikuvastase kuriteo. A. Bulbenko süü suurust suurendab märkimisväärselt asjaolu, et juba järgmisel päeval, pärast esimese tapmise toimepanemist, pani A. Bulbenko toime teise tapmise. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et süüdistatava taoline käitumine näitab äärmist ükskõiksust inimelu vastu. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates A. Bulbenko süü suuruse hindamisel jätta kõrvale süüdistatava poolt toimepandud tapmiste asjaolusid. V.T. i ja A.I. i tapmiste puhul on tuvastatud, et need toimusid ühiste alkoholi pruukimiste käigus, kusjuures kannatanud viibisid seltskonnas vabatahtlikult ja suhtusid alkoholitarbimisse soosivalt. Seejuures ei ole ringkonnakohtu jaoks vähetähtis, et kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes, saab väita, et A. Bulbenko ei olnud kummalgi juhul kannatanutega tekkinud konflikti algatajaks. V.T. iga tekkinud konflikti algatajaks oli A. Lavrenov, kes süüdistas kannatanut talle varasemalt kehavigastuse tekitamises ning A. Lavrenov oli isikuks, kes ründas kannatanut esimesena. A.I. iga tekkinud konflikti algatajateks olid aga S.M. ja D. Jekimov, kusjuures esimesena kasutas kannatanu suhtes vägivalda D. Jekimov. Seega on tõendamist leidnud, et mõlemad talle süüks arvatud tapmised pani A. Bulbenko toime kannatanutega ühise alkoholitarbimise tulemusena tekkinud tüli käigus, kusjuures süüdistatav ei olnud tüli initsiaatoriks. Ringkonnakohus leiab, et taolistel asjaoludel toimepandud tapmisi ei ole alust vaadelda kui erakorralistel asjaoludel toimepandud tapmisi. Pigem on tegemist olmetüli käigus toimepandud tapmistega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Bulbenko puhul esineb karistuse mõistmisel kaks tema vastutust raskendavat asjaolu, s.o KarS § 58 p 10 V.T. i tapmise puhul ja KarS § 58 p 3 A.I. i puhul. 20 Hindamaks A. Bulbenko suhtes võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid leiab ringkonnakohus järgmist. Tõepoolest on A. Bulbenkot varasemalt kolmel korral karistatud KarS § 121 järgi. Samas on KarS § 121 näol tegemist kergeima isikuvastase kuriteoga ning tulenevalt A. Bulbenkole mõistetud karistuste määrast (nt. 11.07.2011 otsusega vabastatud karistuse kandmisest tingimisi, 8.10.2012 otsusega 8 kuulise vangistusega s.o karistusega alla sanktsiooni keskmise määra), puudub alus väiteks, et nimetatud kuritegude toimepanemisel oleks A. Bulbenko süüd hinnatud kohtu poolt suureks. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et varsemalt ei ole A. Bulbenkot süüdistatud I astme s.h ka I astme isikuvastaste kuritegude, toimepanemises. Erinevalt maakohtust, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid milliste alusel saaks väita, nagu tegutsenuks A. Bulbenko tapmiste toimepanemisel ilma igasuguse motiivita, huligaansel ajendil. Ringkonnakohtu arvates ei olnud kummagi kannatanuga tekkinud konflikti aluseks otsitud põhjus. Taolise hinnangu andmisel arvestab ringkonnakohus konfliktis osalenud isikute tõekspidamisi, mis ei lange kokku ühiskonna enamuse väärtushinnangutega (V.T. i puhul kättemaks A. Lavrenovi vigastamise eest, A.I. i puhul alkoholi kadumine). Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu poolt A. Bulbenko suhtes tehtud tulevikuprognoosiga. Ringkonnakohtu arvates ei saa süüdistatava isikut arvestades (30 aastane, varsemalt raskete kuritegude mittetoimepanemine) käeoleval hetkel väita, et A. Bulbenko pärast tähtajalise karistuse ärakandmist jätkab tapmiste toimepanemist. Karistuse täideviimise eesmärgiks on süüdimõistetu suunamine õiguskuulekale käitumisele Arvestades A. Bulbenko iga, leiab ringkonnakohus, et tema väärtushinnangud ei ole veel lõplikult väljakujunenud ning tema resotsialiseerimine on tähtajalise vangistuse jooksul võimalik. A. Lavrenov ja tema kaitsja taotlevad süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist lähtudes apellatsioonides esitatud taotlusest kvalifitseerida A. Lavrenovi tegevus KarS § 121 järgi. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse A. Lavrenovi süüditunnistamises KarS § 113 järgi muutmata, siis puudub apellatsioonides esitatud taotlusest lähtuvalt ka alus A. Lavrenovile mõistetud karistuse kergendamiseks. Ringkonnakohus vaid märgib, et A. Lavrenovile KarS § 113 järgi karistust mõistes on maakohus arvestanud kõikide KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaoludega ning mõistnud süüdistatavale karistuse KarS § 113 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtukulu A. Bulbenko kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Õigusabi osutamine hõlmas Viru Maakohtu otsusega tutvumist, kaitsealusega kohtumist ja apellatsioonkaebuse koostamist ja esitamist. Samuti sõidukulusid sõiduks Narvast Jõhvi ja tagasi. Osutatud õigusabi eest taotleb A. Bulbenko kaitsja hüvitist kokku 295,20 eurot, s.h käibemaks 49.20 eurot. 21 Õigusabi osutamise eest Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil taotleb kaitsja hüvitist summas 200,16 eurot, s.h käibemaks 33,36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud, see vastab „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada. Kuivõrd kolleegium teeb A. Bulbenko suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg-st 1 tulenevalt tuleb nimetatud kulud jätta riigi kanda. A. Lavrenovi kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Õigusabi osutamine hõlmas Viru Maakohtu otsusega tutvumist kaitsealusega kohtumist ja apellatsioonkaebuse koostamist ja esitamist. Samuti sõidukulusid sõiduks Narvast Jõhvi ja tagasi. Osutatud õigusabi eest taotleb A. Lavrenovi kaitsja hüvitist kokku 312,72 eurot, s.h käibemaks 52,12 eurot. Õigusabi osutamise eest Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil taotleb kaitsja hüvitist summas 168,48 eurot, s.h käibemaks 28,08 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud, see vastab „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada. Kuivõrd kolleegium teeb A. Lavrenovi suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg-st 2 jätta nimetatud kulud A. Lavrenovi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.