Obsah (4)

§ 44§ 121§ 43§ 204

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-16-856 Määruse kuupäev 3. juuni 2016 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Martin Villemsi kaebus Justiitsministeeriumi vastu Resolutsioon Tagast

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kohus kaebuse menetlusse võtmisel ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebuses on esitatud mitu alternatiivset nõuet Justiitsministeeriumi (edaspidi JM) vastu. Kaebaja väitel on ta esitanud JM-le jaanuaris 2016 taotluse tühistada otsus tema loovutamise kohta. JM ei ole tema taotlust rahuldanud ning kaebaja märgib, et esitas selle peale vaide 09.03.2016, mille JM jättis 12.04.2016 rahuldamata.

1. JM vastas 19.05.2016 kohtunõudele, et Harju Maakohus otsustas 22.05.2013 määrusega nr 1-13-2041 (tl 12-14) loovutada Martin Villemsi Hispaania Kuningriigi Riikliku Ülemkohtu Keskkriminaalkohtu nr 5 poolt 09.07.2012 koostatud Euroopa vahistamismääruse (edaspidi EAW) alusel Hispaania Kuningriigile. 16.09.2013 kirjaga 12-1/13-2591-5 (tl 15) teatati EAW koostajale, et M. Villems on otsustatud loovutada Hispaaniale, kuid arvestades, et ta kannab temale Eestis mõistetud karistust (6 aastat ja 6 kuud, karistuse kandmise algus 04.05.2011), siis lükkas JM KrMS § 506 lg 1 kohaselt tema loovutamise kuni karistuse ärakandmiseni edasi. Samas anti teada, et kahepoolse kokkuleppe alusel Hispaania pädeva asutuse ja Eesti Justiitsministeeriumi vahel on siiski võimalik isiku ajutine loovutamine. Sellele Hispaania poolt vastust ei järgnenud. 19.11.2013 esitas JM Hispaania Kuningriigi Riikliku Ülemkohtu Keskkriminaalkohtule nr 5 järgmise päringu (tl 16) märkega „kiireloomuline“. Hispaaniast saabus 30.12.2013 vastus (tl 17), milles anti teada ajutise loovutamise soovist. 08.01.2014 esitas JM loovutamise taotlejale Eesti poolt alla kirjutatud M. Villemsi ajutise loovutamise kokkuleppe teksti eesti ja hispaania keeles (tl 18-19), paludes saata mõlemas keeles alla kirjutatud kokkulepe tagasi, kas faksiga või skaneeritult e-posti teel. Sellele Hispaania poolt vastust ei järgnenud. 04.09.2014 tunnistas Tartu Maakohus otsusega 1-14-2410 (tl 20-28) Martin Villemsi süüdi ning arvestades ka Harju Maakohtu 03.08.2012 otsusega mõistetud karistust, määras lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 9 kuud. Karistuse kandmise alguseks loeti 04.09.
2. Kinnipeeturegistri kohaselt saab karistus täielikult kantud 04.06.
3. 12.04.2016 esitas JM Hispaaniale järjekordse päringu märkega „väga kiire“, küsides kas nende 09.07.2012 M. Villemsi suhtes koostatud ja Harju Maakohtu poolt rahuldatud EAW on jätkuvalt kehtiv või on vahepealsel ajal Hispaania võtnud M. Villemsi loovutamise taotluse osas muu seisukoha. 25.04.2016 saabus läbi politsei SIRENE kanalite kinnitus, et Hispaania EAW on jätkuvalt jõus ning isiku loovutamisest ollakse huvitatud. Vastava informatsioon saadeti ka M. Villemsile 28.04.2016 kirjaga nr 12-1/41-
5. JM on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei ole sellist akti, mille tühistamist Martin Villems saaks nõuda ja seda on Justiitsministeerium oma 05.01.2016, 09.02.2016, 12.04.2016 kirjades M. Villemsile selgitanud. Kuna Hispaania ei ole teavitanud oma 09.07.2012 koostatud EAW tühistamisest, vaid on kinnitanud, et EAW on jätkuvalt kehtiv, siis on ka Harju Maakohtu 22.05.2013 määrus M. Villemsi Hispaaniale loovutamise kohta jätkuvalt jõus. JM jätkab M. Villemsi ajutise loovutamise menetlust püüdes saavutada erinevaid justiitskanaleid kasutades Hispaania pädevate asutustega vajalikku kontakti M. Villemsi ajutise loovutamise ajavahemiku kindlaksmääramiseks ning tema reaalseks ajutiseks loovutamiseks. 4.

§ 44

lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 44

lg-s 1 sätestatu tähendab eelkõige seda, et kaebajal peab olema isiklik puutumus kaevatava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema subjektiivsete õiguste riives. Kohus leiab, et kaebajal puudub käesolevas haldusasjas ilmselgelt kaebeõigus, kuna isikule ei tulene kehtivatest õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda enda ajutist loovutamist või muul moel õiguslikku alust nõuda loovutamismenetluse kiirendamist.

1. Kohus mõistab, et kaebajal on etteheiteid JM tegevusele loovutamisotsuse täitmisel. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 498 lg 2 kohaselt on loovutamismenetlusalase koostöö keskasutus Justiitsministeerium. Kui isiku suhtes on tehtud kohtumäärus, millega on otsustatud isik loovutada taotlevale riigile, siis peab KrMS § 505 lg 2 alusel loovutatud isiku üle andma 10 päeva jooksul alates loovutamismääruse jõustumisest. Kaebaja suhtes on tehtud loovutamisotsus 22.05.2013 Harju Maakohtu määrusega, mida ei ole kaebaja vaidlustanud. Kaebaja on määruses nõustunud enda loovutamisega. Siiani ei ole kaebajat Hispaania Kuningriigile loovutatud.
2. Kuna kaebaja kandis määruse tegemise hetkel Eestis kohtuotsusega mõistetud karistust ja on ka praegu karistust kandmas Tartu Vanglas, siis on JM-l KrMS § 506 lg 1 alusel õigus 2 loovutamismääruse täitmine edasi lükata. Sellisest otsustusest on JM kaebajale teada andnud 16.09.2013 kirjaga 12-1/13-2591-
3. Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks nimetatud JM otsustust vaidlustanud.
4. JM on kohtule selgitanud, et M. Villemsi loovutamiseks püütakse taotleva riigiga kokku leppida KrMS § 506 lg 2 tulenevat võimalust isiku ajutiseks loovutamiseks. Siiani ei ole sellekohast kokkulepet suudetud sõlmida ega kaebaja üleandmist korraldada. Iseenesest võib haldusakti tühistamise vahel kaasa tuua asjaolu, et haldusmenetlus on kestnud ülemäära kaua. Aja jooksul võivad muutuda asjaolud, sh kas loovutamine on jätkuvalt õiguslikult üldse lubatav.
5. Käesoleval hetkel tehakse JM poolt jätkuvalt menetlustoiminguid ning kohus nõustub JM seisukohaga, et õiguslikke otsustusi kaebaja suhtes on võimalik teha, kui Hispaania Kuningriigi pädevalt asutuselt saabub asjakohast teavet. Praegusel ajahetkel puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus nõuda JM ajutise loovutamise otsustuse tühistamist või JM kohustamist loovutamismenetlust kiirendada. Seaduses puudub vastav regulatsioon. Samas peab kohus vajalikuks rõhutada, et loovutamismääruse täitmine kujutab kohtu hinnangul endast haldustoimingut, mis haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1 kohaselt peab olema kooskõlas õigusaktidega ning see võib piirata õigusi ja vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Isiku loovutamine kui haldustoiming on õigusvastane, kui isiku välisriigile loovutamine ei ole õiguslikult enam lubatud muutunud asjaolusid arvesse võttes (selguvad KrMS § 492 loovutamist välistavad või piiravad asjaolud).
6. Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 1 võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktiväited on tõendatud. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebus lubatav, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Kohtu hinnangul puudub vajadus esitatud kaebuse edasiseks menetlemiseks, sest puuduvad igasugused indikatsioonid, et JM või Eesti organite tegevus või tegevusetus riivaks kaebaja õigusi sõltumata sellest, et objektiivses õiguses ei ole kaebaja juhtumile regulatsiooni. Ebamõistlikult pika menetlusaja küsimus saab tõusetuda siis, kui JM on alus kaebaja subjektiivsete õiguste suhtes mingitekski otsustusteks, mille täitmist saaks halduskohtumenetluses keelata (määruse p 7). Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 p 1 alusel.

10. Kohus selgitab, et

§ 43

lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 11. Kaebuse tagastamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule halduskohtu kaudu, kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse (

§ 121lg 4 ja § 204 lg 1).

Määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates (

§ 204lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 3 Kohtumääruse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu

1. juuli 2016.a määrusega RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.06.
2. a määrus muutmata, täiendades selle põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. 4