Obsah (6)

§ 86§ 75§ 371§ 436§ 659§ 162

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht 2. september 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-16-2695 Tsiviilasi Küll

) § 75 lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

1. detsember 2012 Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud)) (Brüssel I) artikkel 4 lg 1 ja artikkel 5 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse sõltumata kostja kodakondsusest. Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse Brüsseli I määruse II peatüki 2.–
2. jaos sätestatud korras. Brüsseli I määruse artikkel 7 lg 1 p a alusel võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Määruse artikkel 7 lg 2 alusel võib isiku lepinguvälise kahju puhul kaevata selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Maakohus leidis, et kohtualluvuse üle otsustamisel ei kuulu kohaldamisele Brüsseli I määruse artikli 7 lg 1 p-d a–c, kuna hageja tugineb oma hagiavalduses lepinguvälisele suhtele, täpsemalt käsundita asjaajamisele. Valikuline kohtualluvus Brüsseli I määruse artikli 7 lg 1 p a alusel saaks tulla kõne alla, kui hageja tugineks lepingulisele suhtele. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kommentaaris nr 82 (U.Magnus, P. Mankowski „European Commentaries on Private International Law ECPIL, Volume I, Brussels Ibis Regulation, 2016) märgitakse, et määruse artikli 7 lg 1 ei kohaldu käsundita asjaajamisele, viidates omakorda Euroopa 2 Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EÜ) nr 864/2007 (nn Rooma II määrus) artiklile 11, mis sätestab käsundita asjaajamise selgelt lepinguvälise võlasuhtena. Maakohus leidis, et kohtualluvuse üle otsustamisel ei kuulu kohaldamisele ka Brüsseli I määruse artikli 7 lg
3. Käsundita asjaajamise puhul saaks kohaldada eelnimetatud punkti juhul, kui hageja nõuaks kostjalt käsundita asjaajamisega seonduva kahju hüvitamist (VÕS § 1025). Hageja on aga nõudnud kostjalt käsundita asjaajamisega seonduvate kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023). Eelnimetatud Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kommentaaris nr 245 selgitatakse, et käsundita asjaajamisega seonduv kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõue ei ole määruse artikli 7 lg-ga 2 hõlmatud. Maakohtu hinnangul ei kohaldu käesolevas tsiviilasjas hageja poolt viidatud

§ 86

lg 3, kuna rahvusvahelise elemendi olemasolul tuleb vastavalt

§ 75lg-le 1 kontrollida kohtualluvust Brüsseli I määruse alusel.

Nõude tagatisena tuleb

§ 86lg 3 mõistes käsitleda panditud eseme asukohta.

Kohtul puudub info, et hageja nõue kostja vastu oleks pandiga tagatud.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Kuna hageja avaldatu ning Rahvastikuregistri päringu kohaselt elab kostja Soome Vabariigis ning Brüsseli I määruse artikkel 4 lg 1 ja artikkel 5 lg 1 kohaselt saab hagi üldalluvusena esitada üksnes kostja elukoha järgi, siis ei ole Tartu Maakohus pädev käesolevat tsiviilasja arutama. Samuti ei ole kostja nõustunud tsiviilasja menetlemisega Eesti Vabariigi kohtus, avaldades oma elukohaks XXXXXXXXX, Soome Vabariik. Seoses hagi menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus hageja taotluse menetlusabi saamiseks riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega määrata, et hagi kuulub Tartu Maakohtu alluvusse ning saata asi esimese astme kohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse kohaselt jättis kohus kohaldamata kohaldamisele kuuluva Brüssel I määruse artikkel 7 lg 2 sätteid. Maakohus, otsustades, et hagejal tuleb pöörduda hagiga kostja vastu Soome kohtusse, sest viimase elukoht on Soome Vabariigis, rikkus oluliselt hageja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 47 ja 52 kaitse all olevaid õigusi. Kohtualluvus kostja elukoha alusel peaks olema alati tagatud, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetlusosalise vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud ette näha. See on oluline eelkõige lepinguväliste võlasuhete puhul, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isikuõiguste rikkumisest, sh laimust. Maakohus jättis arvestamata, et hagejat kahjustav sündmus (lepinguväline kahju) leidis aset Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja piirkonnas. Kostja tekitas Eesti territooriumil hagejale olulist kahju, kuna kasutas viimase raha ja tööd enda rikastamiseks. Kui isik teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks kohustanud teda tegu tegema, on selge, et käsundita asjaajajal tekkis kahju, mille ulatuses soodustatu rikastus (VÕS § 1018 lg 1). Brüsseli 1 artikli 7 lg 2 järgi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises 3 liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Maakohus leidis ekslikult, et kohaldamisele ei kuulu Brüsseli I määruse artikli 7 lg 1 p-d a–c, kuna hageja tugineb hagiavalduses lepinguvälisele suhtele, täpsemalt käsundita asjaajamisele. Kooselu jooksul ühe elukaaslase poolt teise elukaaslase rahaliselt kindlustamist ja võimaldamist soetada selle arvel enda nimele vara on raske õiguslikult kvalifitseerida, sest perekonnaseadus ei reguleeri abieluväliseid suhteid. Samas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (Riigikohtu 5.

jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39;

1. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16, nr 3-2-1-51-11). Seega ei tulene seadusest hagejale esimese astme kohtu poolt tehtud etteheide pooltevahelisele võlasuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooni osas. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määrus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659, § 654 lg 6).

Maakohus leidis õigesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud, EL Nõukogu määrus nr 1215/2012), et hageja nõude lahendamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtu pädevusse. Maakohus on põhjendanud oma seisukoha Brüsseli I määruse artikkel 7 lg 2 suhtes. Maakohus selgitas, et käsundita asjaajamisega seonduv kulutuste hüvitamine ja tasu maksmise nõue ei ole määruse artikkel 7 lg-ga 2 hõlmatud. Nimetatud säte kohaldub lepinguvälise kahju nõude suhtes, kuid käsundita asjaajamine on eraldiseisev nõue. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et lisaks kostja elukohajärgsele kohtualluvusele peavad olema ka muud võimalused hagi esitamiseks. Selleks ongi Brüsseli I määruses ette nähtud erijuhtumid ja erandlik kohtualluvus (nt kindlustus-, töötaja- ja tarbijalepinguid puudutavad vaidlused). Lisaks üldisele kostja elukohajärgsele kohtualluvusele näeb Brüsseli I määrus üldjuhul ette ka hageja võimaluse valida, millise riigi kohtusse pöörduda (valikuline kohtualluvus, artikkel 7). Maakohus on põhjalikult analüüsinud, miks artikkel 7 antud juhul ei kohaldu. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et

§ 436

lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega, sh ka nõudele antud õigusliku kvalifikatsiooniga. Nõudele õigusliku kvalifikatsiooni andmine toimub asja sisulisel lahendamisel, mitte hagi menetlusse võtmise otsustamisel.

§ 371

lg 2 p 2 kohaldamisel ja asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt Riigikohtu

1. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13). Hageja nõue praeguses menetluses tuleneb asjaolust, et hageja on kostjaga kooselu jooksul teinud kostjale kuuluvale varale kulutusi ja panustanud sellesse rahaliselt. Hagiavalduse kohaselt ei ole pooltevahelistele suhetele kohaldatavad seltsingusätted. Tartu Maakohtu
2. oktoobril 2014 jõustunud otsusega jäeti hageja nõue kostja vastu seltsingulepingu tuvastamiseks rahuldamata (tsiviilasi nr 2-13-55462). 4 Hagiavalduses kirjeldatud olukorras võiks hageja nõue tuleneda alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (Riigikohtu
3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 26). Ringkonnakohus märgib, et Brüssel I määruse artiklis 7 sätestatud valikuline kohtualluvus ei kohaldu ei alusetust rikastumisest ega käsundita asjaajamisest tulenevate nõuete puhul. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ei ole rikutud. Asjaolu, et hageja ei saa oma nõudega pöörduda oma elukohariigi järgsesse kohtusse ei piira tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Hagejal on õigus pöörduda oma nõudega kostja vastu Soome Vabariigi kohtusse.
4. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb

§ 162lg 1 alusel määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 5