). Vastavalt
lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tulenevalt
lg-st 1, füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 4 6.2 Võttes arvesse eespoolnimetatut, aga samuti kaebuse põhjendusi ja selle nõuet, tuleb kohtul tuvastada: 1) kas kaebaja kasutas nõuetekohaselt esmaseid õiguskaitsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks, 2) kas vangla tegevus on olnud õigusvastane ja süüline, mis on kaasa toonud kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise ja kahju tekitamise ning 3) kas esineb põhjuslik seos tekitatud mittevaralise kahju ja õigusvastase teo vahel. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldusest on täitmata, ei kuulu hüvitamiskaebus rahuldamisele. Sellest tulenevalt kontrollib kohus mittevaralise kahju hüvitamise eelduse täitmist vastustaja toimingu või haldusakti kohta eraldi. Silmanägemise halvenemine seoses alumisel voodikohal paiknemisega
7.2 Nähtuvalt haldusasja materjalidest pöördus kaebaja esmakordselt vastustaja poole avaldusega voodikoha vahetamiseks 09.10.2015. Vastustaja rahuldas kaebaja taotluse ning lubas tal üle minna ülemisele voodikohale. 16.10.2015 viidi kaebaja S-1 eluosakonnast üle S-2 eluosakonda. Kambris, kuhu kaebaja paigutati, oli ülemine voodikoht hõivatud kambris varem paiknenud kinnipeetava poolt, seega paigutati kaebaja alumisele voodikohale. Samal viisil 23.10.2015 eluosakonna sees teostatud paigutusega oli taas kambris, kus ülemine voodikoht oli hõivatud. 30.10.2015 esitas kaebaja vanglale kaebuse, milles palus kirjalikult selgitada, miks ei lubata teda ülemisele magamisasemele, mida palub juba teist nädalat. Vastustaja 25.11.2015 vastuses nr 2-3/4505-2 selgitati kaebajale tema ümberpaigutamise ja voodikoha määramisega seonduvat. 10.11.2015 esitas kaebaja vanglale avalduse, milles palus luba magada ülemisel voodikohal, kuna alumisel voodikohal jääb temal valgust väheks. 25.11.2015 jättis Tartu Vangla taotluse voodikoha vahetamiseks rahuldamata, kuna kinnipeetaval puudub õigus valida meelepärast voodikohta ning sellist selget meditsiinilist näidustust, mille tõttu peaks kaebaja magama kindlasti ülemisel voodikohal, vanglale teada ei olnud. 7.3 Esmasena peab kohus vajalikuks analüüsida, kas vastustaja tegevus seoses kaebaja paiknemisega alumisel voodikohal on õigusvastane. Kaebaja paiknemise konkreetsel voodikohal otsustab vanglaametnik vastavalt Tartu Vangla direktori poolt 20.07.2016 käskkirjaga nr 1-1/127 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (TVK) p-le 3.6, mille kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodikoha ja kapi esemete hoidmiseks. Tegemist on toiminguga haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 mõttes. Nõustuda tuleb vastustajaga, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda endale meelepärast voodikohta (kas alumist või ülemist kahekorruselise voodi korral) kambris. Kohus märgib, et selline õigus võib siiski tekkida juhul, kui alumine või ülemine voodikoht on kinnipeetavale meditsiiniliselt näidustatud. Kohus tuvastas, et kaebajal puudus meditsiiniline näidustus voodi ülemisel kohal paiknemiseks nii enne 15.12.2015 meditsiiniosakonna poolt teostatud kaebaja silmanägemise kontrolli kui ka pärast seda. Kohus märgib, et selline näidustus ei saagi olla 5 pelgalt tuginedes asjaoludele, et kaebaja vajas lugemisprille. Iseenesest on mõistetav, et lugemiseks on parem voodi ülemine koht, kuna seal on parim valgustus kui voodi alumisel kohal. Samas, voodi on ette nähtud magamiseks või puhkamiseks mitte lugemiseks, kirjutamiseks jne. Selleks tegevuseks on vanglas ette nähtud laud, mis on valgustatud päevasel ajal loomuliku valgusega ja õhtusel ajal kunstliku valgustusega. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebajal esineksid probleemid kambrilaua kasutamisega. Seega, miski ei takistanud kaebajal lugeda või tegeleda oma asjadega laua taga. Kohus leiab, et vastustaja tegevus seoses kaebaja paiknemisega voodi alumisel kohal oli kooskõlas TVK p-ga 3.6 ja sellega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Sellest tulenevalt ei pea kohus vastustaja poolt kaebaja paiknemist voodi alumisele kohale õigusvastaseks. Kuna vastustaja tegevus seoses kaebaja paiknemisega alumisel voodikohal ei olnud õigusvastane, ei pea kohus vajalikuks peatuda järgmistel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustel (
lg-s 1 sätestatud kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, kahju olemasolu, põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine). Ravimite väljastamata jätmine
Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (Tartu Vangla 02.12.2015 käskkiri nr 6-1/1497) ja distsiplinaarkorras karistuse määramine (Tartu Vangla 06.01.2016 käskkiri nr 6-2/17) 9. Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirjaga nr 6-1/1497 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljapool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse. Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirjaga nr 6-2/17 karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra punkti 20.8 nõuete rikkumises. Kaebaja leiab, et 02.12.2015 ta ei teinud mitte midagi selleks, et teda paigutataks täiendavate julgeolekuabinõude meetmete kohaldamise raames üksikkambrisse ja hakataks kasutama käeraudasid. Tema ei 6 kujutanud meditsiinitöötajale mingisugust ohtu. Täiendavast vee joomisest keeldumine oli seotud kaebajal esinenud tursega. 9.1 Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 3-3-1-32-02, p 25).Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja ei ole vaidlustanud ei Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 ega Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17 vaidemenetluse korras. Seega jättis kaebaja kasutamata
Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus esmase õiguskaitsevahendi kasutamine ei oleks kaebaja jaoks tulemuslik. Juhul, kui kaebaja tõepoolest 02.12.2015 ei käitunud käskkirjas kirjeldatud viisil ning seetõttu ei kujutanud mingisugust ohtu meditsiinitöötajatele ning 10.12.2015 oli tal mõjuv põhjus keelduda täiendavast vee joomisest oleks ta pidanud esitama vastustajale eelpoolnimetatud käskkirjade peale vaided. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja ei teadnud käskkirjade vaidlustamise korrast või muudest asjaoludest, mille esinemisel oleks kaebaja poolt Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 ja Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17 vaidlustamine raskendatud. Järelikult on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus – esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine vastavalt
Kohtu hinnangul ei ole alust pidada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Meditsiiniosakonna õdede J. Hrapova ja M. Irmaku 02.12.2015 ettekandest nr 6375 ( tl 24) nähtuvalt kaebaja ärritunult nõudis valuvaigisteid, ei kuulanud nende selgitusi, et valuvaigistid asuvad valvuriruumis, karjus vihaselt „Kas ma pean kellegi ära tapma?“, viskas topsi. Ettekande sisus kohus ei kahtle ja seega on tõendatud kaebaja käitumine, mille pärast olid kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud. Selline kaebaja käitumine oli õigustatult hinnatud põhjendatud kahtlusena raske õiguserikkumise sooritamise võimalikkusena ja selle ärahoidmiseks olid kasutatud täiendavaid julgeolekuabinõud kui preventiivne abinõu. Kohus piirdub ülal nimetatuga ja ei pea vajalikuks analüüsida järgmisi mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi seoses Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirjaga nr 6-1/1497 (kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega) ja seoses Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirjaga nr 6-2/17 (kaebajale distsiplinaarse karistuse määramisega) väidetava mittevaralise kahju tekitamise osas. 9.2 Tartu Vangla 06.01.2016 käskkirja nr 6-2/17, millega karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra p 20.8 nõuete rikkumises noomitusega, ei ole kaebaja vaidlustanud vaidemenetluse korras ja seega ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Kaebaja leidis, et ta ei pidanud jooma nii palju vett peale metadooni võtmist. Meditsiiniosakonna õe K. Juhanson ettekandes nr 6542 (tl 28) on tõendatud, et kaebaja keeldus peale metadooni manustamist ettenähtud kogust vett ära joomast ja seega rikkus ettenähtud ravimi manustamise kriteeriumite täitmist. Seega nimetatud käskkirja ei saa pidada õigusvastaseks tõendamatuse tõttu, nagu arvas kaebaja. 9.3 Seoses kaebaja poolt kaebuses esitatud väitega, et kuna Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirja nr 6-1/1497 tutvustati kaebajale alles 02.12.2015 kell 15.00 ning seetõttu ta närveeris ja ta oli turses ja tekkisid probleemid WC-s käimisega, selgitab kohus, et vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on 7 taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Seega on oluline, et kaebuse aluseks olnud faktilised asjaolud, millega seoses esitatakse kahjunõue oleksid samad, mis kaebaja esitas kahjunõudes vanglale vastavalt VangS § 11 lg 8. Ka Riigikohtu Halduskolleegium on rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHKo nr 3-3-1-41-10, p 12). Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole vastustajale 07.03.2016 esitatud kahjunõudes nõudnud talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tema sai Tartu Vangla 02.12.2015 käskkirjast nr 6-1/1497 teada alles kell 15.00 ning seetõttu ta pidi närveerima. Seega ei ole kaebajal nimetatud faktilise asjaolu osas läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le 8. Sellest tulenevalt ning juhindudes HKMS § 151 lg 1 p-st 1 ja § 121 lg 1 pst 4, jätab kohus kaebuse osas, milles kaebaja väidab, et ta pidi 02.12.2015 alates kella 10.30st kuni kella 15.00-ni närveerima ning seetõttu tal tekkisid probleemid näonahaga ja WC-s käimisega, läbi vaatamata. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. 10. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest, vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.