KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Ele Liiv, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2
§ 171lg-le 7. Pärand võeti vastu läbi eksimuse (Ts
ÜS § 92). 21. Täitedokumendiks olev kohtuotsus jõustus pärast Harju Maakohtu 27.10.2014 määrust tsiviilasjas nr 2-14-55935, millega kohus tuvastas, et hageja isa on FA. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole pärimisõiguse aluseks. Notaril puudus alus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue pärimistunnistuse väljastamiseks, sest pärimistunnistuse ebaõigsuse aluseks olevad asjaolud olid teada enne pärimistunnistuse tõestamist (
§ 171lg 1).
27.02.2015 pärimistunnistus on tühine ja sellele ei saa tugineda. Maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata tõendid pärimismenetluse kohta.
- Hageja põlvnemine FA-st oli pärijatele teada enne pärimismenetlust. Nimetatud asjaolu ei saanud tekkida pärast kohtuotsuse jõustumist. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-13-33274 10.06.2014 otsuse punktis 18 leidnud, et tasaarvestuseks puudub alus, sest GŠ väide, et ta on tasunud 10 000 eurot kinnistu eest, on tõendamata.
- Hageja väidetud suulisele kokkuleppele 10 000 euro tasumise kohta hüvitisena pärandi objekti eest ei saa tugineda, sest selline kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud (
§ 148lg 4).
Isegi kui kokkulepe oleks sõlmitud, oleks see tühine. Maakohus ei ole võtnud selle kohta seisukohta. Vastavalt VÕS § 1028 lg 2 punktile 3 ei või hageja kostjalt 10 000 eurot tagasi nõuda, sest tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. Vastus apellatsioonkaebusele
- Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused
- Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud kostja kanda. 5
(7)- Menetluse lõpuni kostja ei nõustunud hageja väidetega ja jätkab vaidlusega. Ei saa nõustuda otsusega, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
- Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks.
- TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus kaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et pooled maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Kolleegiumi arvates apellandi poolt rõhutatud asjaolu, et hageja oli 24.10.2012 pärimistunnistuse väljaandmisel teadlik, et ta isa on FA, kuid notarit ta sellest ei teavitanud, ja seetõttu pärand võeti vastu eksimuse läbi, ei anna alust maakohtu otsust muuta. Vaidlust ei ole, et 24.10.2012 pärimistunnistuse väljaandmise ajal rahvastikuregistrisse ei olnud kantud hageja isana FA. Perekonnaseisutoimingute seaduse § 2 lg 5 järgi eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmed on õiged. Seega sai notar pärimistunnistuse väljaandmisel lähtuda rahvastikuregistrisse kantud andmetest. See, et pooled olid pärimistunnistuse väljaandmisel teadlikud, et hageja ja kostja põlvnevad ühest isikust, mistõttu oleks hagejal olnud õigus pärida rohkem, ei anna alust järelduseks, et pärast kohtumäärusega hageja FA-st põlvnemise tuvastamist, ei olnud võimalik ebaõigeks osutunud pärimistunnistust muuta.
§ 175
lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui pärast pärimistunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar pärimistunnistuse asjast huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel kehtetuks ja viib läbi uue pärimismenetluse. 32. Ebaõige on kaebuse käsitlus, mille kohaselt ei oleks saanud notar välja anda uut pärimistunnistust pärast uute asjaolude ilmnemist hageja põlvnemise kohta, mistõttu on 27.02.2015 väljaantud pärimistunnistus tühine. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et pärimistunnistus on tühine. Samuti ei ole kostja uue pärimistunnistuse väljaandmist vaidlustanud. 6
(7)- Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-33274 10.06.2014 tehtud otsusega, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagetakse, lõpetati poolte, NT ja MP ühine omand Harku vallas XXX külas XXX asuva ½ mõttelise osa kinnisasjast suhtes, mis kuulus pärandvara hulka. Maakohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et kostjal on õigus pärida 3/8 mõttelist osa pärandvarast ja hagejal 1/
- Pärast 10.06.2014 kohtuotsuse jõustumist 27.02.2015 väljaantud pärimistunnistuse kohaselt oli kummalgi menetlusosalisel õigus pärida ¼ mõttelist osa OA pärandist. Seega pärast tsiviilasjas nr 2-13-33274 tehtud otsuse jõustumist väljaantud pärimistunnistuse järgi on hagejal võimalik TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis tugineda selle, et kohtuotsuse järgi väljamõistetud summa ei vasta pärandvara osade tegelikule suurusele ja hagejal on õigus keelduda otsuse sundtäitmisest osas, mis ületab kehtiva pärimistunnistuse järgi arvestatud hüvitise.
- Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles maakohus lahendas hageja nõude alusetult saadu tagastamiseks. Vaidlust ei olnud, et hageja on kostjale 06.12.2012 tasunud 10 000 eurot. Kostja väidete kohaselt oli see talle tasutud hüvitisena pärandvara hulka kuulunud XXX korteriomandi eest. Arvestades korteriomandi väärtust ja osade suurust pärandvaras on hageja tasunud kostjale enam, kui oli pärandvarast kostja osa suurusele vastav hüvitis. Maakohtu sellekohane järeldus on õige. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, et hageja nõude rahuldamise välistab
§ 148
lg 4, mis sätestab, et tehing, millega kaaspärija kohustub omandama või võõrandama osa pärandvara ühisusest või käsutab temale kuuluvat osa pärandvara ühisusest, peab olema notariaalselt tõestatud. Pooled ei ole sõlminud
§ 148lg-s 4 nimetatud tehinguid.
- Kolleegiumi arvates ei anna vastuapellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Eelviidatud sätte alusel menetluskulude poolte kanda jätmine on kohtu kaalutlusotsus, kus kohus hindab muuhulgas ka poolte käitumist seonduvalt nendevahelise vaidlusega. Maakohus on oma järeldust menetluskulude poolte kanda jätmise kohta jälgitavalt põhjendanud ja kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Asjaolu, et hagejal oleks olnud eelnevalt võimalik pärimismenetlust korraldada ja eelnevates kohtumenetlustes osaleda viisil, mis oleks praegust kohtumenetlust ja sellega tekkinud menetluskulusid vältinud, annab aluse kaaluda menetluskulude jätmist poolte endi kanda.
- Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)