Obsah (11)

§ 185§ 238§ 182§ 175§ 322§ 180§ 337§ 331§ 63§ 233§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1.septembril 2016.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3989 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Ivi Kesküla j

§ 185lg 1 alusel.

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Artjom Matõtsinit süüdistatakse selles, et ta juhtis 18.05.2014.a kella 02:40 ajal TallinnPärnu–Ikla 127,8 kilomeetril Ehitajate teel Pärnu linnas mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXXXXX, olles ise alkoholijoobes (ekspertiisiakt nr 17-I kohaselt etanooli sisaldus tema veres 2,06 ± 0,07 mg/g) ning sõitis antud teelõigul suurimat lubatud sõidukiirust ületades kiirusega suurusjärgus 171 km/h tagant otsa samas suunas esimese sõiduraja parempoolsel osal ees liikunud sõidukile Hyundai Trajet registreerimismärgiga XXXXXX, millise kokkupõrke tagajärjel Hyundai Trajetit juhtinud PV paiskus sõidukist välja ja kukkus teepervele, mille tagajärjel sai kannatanu PV raskeid tervisekahjustusi: nihketa 6-7 kaelalüli murd, parema rangluu kaugmise osa nihketa murd, parema abaluu killuline murd, parempoolse III-VI roide murd, põrutushaav pea piirkonnas ning peaajupõrutus, parempoolne õhkrind. Sõidukis Hyundai Trajet kaassõitjana viibinud MV-l tuvastati üle keha erinevate suurustega hematoomid ja pindmised vigastused. Artjom Matõtsin rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis ja liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1, mille kohaselt mootorsõidukijuht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi või rohkem, liiklusseaduse § 50 lg 3 p 1, mille kohaselt juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust, samuti juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Sellise tegevusega pani Artjom Matõtsin toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise, millega ettevaatamatusest tekitati inimesele raske tervisekahjustus. 2 MAAKOHTU OTSUS:
2. Artjom Matõtsin tunnistati süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aasta vangistust. Kar

S § 73 lg 1, 3 alusel mõistetud karistus jäeti täitmisele pööramata kui Artjom Matõtsin kohtu poolt määratud 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 aastaks 6 kuuks. Sama otsusega lahendati menetluskuludega seonduv ning rahuldati osaliselt PV taotlus süüdimõistetult menetluskulude välja mõistmiseks. Kannatanu PV poolt esitatud tsiviilhagi nõue Artjom Matõtsin vastu rahuldati osaliselt ning taotlus viiviste välja mõistmiseks jäeti rahuldamata. APELLATSIOON:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu PV lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk. Kannatanu PV lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk palub tühistada Pärnu Maakohtu 13.06.2016 otsus kriminaalasjas 1-16-3989 ja teha asjas uus otsus, millega määrata süüdistatava poolt vangistus ärakandmisele vähemalt osaliselt; mõista välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases ulatuses, so 30000 eurot; rahuldada kannatanu taotlus viiviste väljamõistmiseks; lugeda kannatanule hüvitatavaks menetluskuluks maakohtu menetluses 1908 eurot ning jätta kannatanute menetluskulud nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses riigi kanda või alternatiivselt mõista kogu ulatuses välja süüdistatavalt. 3.1 Apellant on seisukohal, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süüle. Artjom Matõtsin oli joobeseisundis (2,06 promilli), mis liiklusõnnetust arvestamata vastab KarS § 424 sätestatud kuriteo koosseisule. Süüdistatav ületas väga olulises ulatuses lubatud sõidukiirust, st liikus ligi 2,5 korda suurema kiirusega kui sellel teelõigul lubatud. Süüdistatav ei suutnud valitseda oma sõidukit laial kahe sõidurajaga teel. Sellises seisundis ja selliselt käituva inimese puhul tõstatub küsimus subjektiivsetes tunnustes, millele ei ole kriminaalasja arutamisel tähelepanu pööratud. KarS § 422 koosseisu moodustab tervisekahjustuse põhjustamine ettevaatamatusest, kuid isik, kes sellises joobeastmes sellises ulatuses ületab lubatud sõidukiirust täidab apellandi arvates kaudse tahtluse (KarS § 16 lg 4) tunnused ka tagajärje suhtes - sellise kiirusega sõites peab inimene võimalikuks, et kokkupõrkel on traagilised tagajärjed ning möönab seda. Seega on apellandi arvates kohaldatud ebaõiget kvalifikatsiooni ning Artjom Matõtsini tegu oleks pidanud kvalifitseerima KarS § 118 lg 1 järgi. Apellant osutab paralleelile kriminaalasjaga nr 1-15-9505, milles analoogsete rikkumiste eest mõisteti süüdistatavale KT-le vangistus 4 aastat ja 6 kuud reaalselt ning võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 2 aastaks. Artjom Matõtsini poolt toime pandud liiklusnõuete rikkumised on raskemad - joove oluliselt suurem, suhteline kiiruste vahe suurem, teo toimepanek asulas, kus on rohkem inimesi liikumas. Süüdistatava süü on seetõttu apellandi hinnangul suurem, kui viidatud kriminaalasjas nr 1-15-9505, kus isiku alkoholisisaldus oli üle 3 korra väiksem ja tegemist oli asulavälise teega. Mis puutub tagajärge, siis oleks võinud ka käesolevas kriminaalasjas olla sama raske tagajärg. PV-le põhjustati eluohtlikud tervisekahjustused, mis tähendab, et oma raskuselt olid need võrreldavad surma põhjustamisega. On üksnes juhus ja õnn, et PV elu õnnestus päästa. Arvestades ka süüdistatava suhtumist kannatanusse, kus ta on keeldunud kannatanuga suhtlemast, ei ole kordagi vabandanud ega isegi püüdnud tekitatud kahju heastada, ei näe apellant mitte ühtegi kergendavat asjaolu. Kergendavaks asjaoluks saab olla üksnes 3 puhtsüdamlik kahetsus, mida Artjom Matõtsin aga avaldanud ei ole. Apellant on seisukohal, et maakohtu määratud karistus on liiga leebe. Kannatanu hinnangul on tegemist raskeima KarS § 422 lg 1 koosseisu alla mahtuva teo toimepanemisega. Süüdistatav on kavatsetult rikkunud väga olulises ulatuses nii piirkiiruse kui alkoholi piirmäära nõudeid, tema kahetsus ei ole siiras. Milline on signaal konkreetsele isikule ja ühiskonnale, kui joobeseisundis väga suures ulatuses kiirust ületades sõidetakse inimene vigaseks ja karistus on tingimisi? Kannatanu on seisukohal, et vaatamata kehtiva kriminaalkaristuse puudumisele on Artjom Matõtsini süü nii suur, et vähemalt mõneks ajaks tuleb selline inimene ühiskonnast eraldada. Karistust ei pea täitmisele pöörama täies ulatuses, vangistust võib kohaldada ka osaliselt. 3.2 Apellant on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 15000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Hagiavalduses on viidatud senisele kohtupraktikale. Näiteks 02.10.2012 otsusega nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-1224958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. 16.03.2016 otsusega nr 1-15-8751 mõisteti jalakäijana raskeid tervisekahjustusi saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 30000 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu viiteid varasemale kohtupraktikale. Riigikohtu
2. aasta mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi ja 8 aastaga suurenenud elukalliduse valguses on väljamõistetud hüvitis vastuolus senise kohtupraktikaga. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel keskendunud eelkõige kahju tekitaja õigustamisele ning põhjenduste otsimisele, miks peaks kahjuhüvitist kahju tekitaja isikust tulenevalt vähendama. Apellandi jaoks on küünilised ka kohtu viited kannatanu vanusele. Vanusest tulenevalt on kannatanu paranemisprognoos oluliselt tagasihoidlikum (noor organism taastub paremini). Kui maakohus on pidanud hüvitise vähendamisel oluliseks asjaoluks seda, et nooremal mehel tuleb vigastuste tagajärgedega leppida kogu eluks, siis PV-l on samuti vaja kogu ülejäänud elu veeta saadud tervisekahjustusega. Kui pikk on alla 30-aastase või 62-aastase mehe elu, ei ole sõltuvuses kahju tekitajast ning ei mõjuta kahju suurust. Maakohtu järeldusest võib aru saada, et vanemale inimesele tekitatud kahju on väiksem, kuna ta on ... vanem. See on diskrimineeriv, küüniline ja ei tugine seadusele. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise vähendamisel viidanud ka süüdistatava sissetulekule ning väidetavatele kohustustele. Samas ei ole süüdistatav esitanud mitte ühtegi tõendit, et tal ka tegelikult oleksid mingid kohustused. Kannatanu valu ja kannatuste suurus ei vähene sellest, et süüdistatav maksab autolaenu ja tarbimislaenu. Kahtlemata tuleb süüdistataval kanda mitmeid kohustusi, kuid seda ei saa ega või teha kannatanu õiglase hüvitise arvelt. Süüdistatav ei ole tõendanud mitte mingisuguseid täiendavaid kohustusi, süüdistatav ei ole näidanud mitte mingil viisil kahetsust või kaastunnet kannatanu suhtes. Süüdistatav ei ole vaatamata liiklusõnnetusest möödunud kahele aastale hüvitanud kannatanule mitte midagi. Süüdistatav ei osutanud mitte mingit kaastunnet või abi olukorras, kus täies elujõus PV jäi hetkega töövõimetuks ning pidi hakkama saama sissetulekute vähenemise ja võimetusega teha isegi koduseid töid. Maakohus tunneb kaasa purjuspäi kihutades inimese vigaseks sõitnud süüdistatavale, kuid ei arvesta mitte mingil viisil seda, et PV on pidanud kaks aastat ise hakkama saama oma kohustustega kaotades suures ulatuses töövõime. 3.3 Maakohus on jätnud viivise nõude rahuldamata viidates süüdistatava kohtu arvates ilmselgele võimetusele hüvitada ka väljamõistetud kahju. Süüdistatav ei ole võtnud omaks viivise nõuet, kuid ei ole esitanud sellele ka vastuväidet. Samuti ei ole süüdistatav taotlenud viivise vähendamist. Viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on õiguskaitsevahend tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p
3. Kuivõrd ilmselgelt süüdistatav ei tasu väljamõistetud hüvitist kohtuotsuse jõustumisel ega ka pärast seda mõistliku tähtaja jooksul, 4 siis on seadusjärgse viivise väljamõistmine kohane ja mõistlik õiguskaitsevahend, mis motiveerib võlgnikku oma kohustusi täitma. Viivise puudumisel ei ole võlgnikul mitte mingisugust täiendavat motivaatorit oma kohustuse täitmiseks, kuna kohustuse täitmise ajast ei sõltu kohustuse suurus. Viivise väljamõistmise põhimõtted sätestab VÕS §
4. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Käesolevas asjas ei ole süüdistatav taotlenud viivise vähendamist ning etteulatuvalt puuduks sellise taotluse läbivaatamiseks ka alus, kuna viivise maksmise kohustust ei ole veel tekkinud. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohaldades neid nõudeid viivisele tuleb anda hinnang, kas seadusjärgne viivis on ebamõistlikult suur, kas kohustatud isik on juba asunud täitma kohustust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamise aluseks on kohustatud isiku taotlus, kuid seda Artjom Matõtsin teinud ei ole. Seega on juba formaalselt viivise vähendamise otsustus maakohtu poolt ebaseaduslik - vt Riigikohtu otsus 3-2-1-47-15 p 14 ja 3-2-1-43-13 p
5. Apellant on seisukohal, et seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur, süüdistatav ei ole tekitatud kahjust hüvitanud mitte midagi, kannatanul on õigustatud huvi saada kahjuhüvitis ning seda mitte määratlemata ajal, vaid võimalikult kiiresti. Poolte majanduslik olukord on süüdistatava kasuks, st süüdistataval on tervis ja töökoht, kuid kannatanu on kaotanud võime elatist teenida. Kohtul on VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel õigus viivist vähendada, kuid mitte jätta seda kohaldamata. Alus viivise vähendamiseks saaks tulla üksnes süüdistatava vastavast taotlusest, mida aga süüdistatav esitanud ei ole. Maakohus on ühelegi tõendile tuginemata asunud vaagima süüdistatava majanduslikku olukorda, sealhulgas süüdistatava perekonna majanduslikku olukorda. Süüdistataval puuduvad ülalpeetavad, ta elab Pärnus tema hiljuti surnud emale kuuluvas majas olles ema pärija, Tallinnas elab süüdistatav tema vennale kuuluvas korteris. Puuduvad igasugused tõendid, et kannatanule kahju hüvitamine mõjutaks oluliselt süüdistatava elukvaliteeti. Mis puutub kahju hüvitamise tähtaega, siis oli süüdistataval teada kohe alates liiklusõnnetuse toimumisest, et kahju tuleb hüvitada. Kannatanu on püüdnud isiklikult ja esindaja kaudu kahe aasta jooksul korduvalt saada ühendust süüdistatavaga ning arutada kahju hüvitamist, kuid süüdistatav on keeldunud suhtlemast ning ei ole vaatamata nõuete olemasolust teadmisele mitte midagi hüvitanud. Maakohus ei ole üldse arvestanud kannatanu õiguste ja ootustega võttes viiviste nõude rahuldamata jätmisega kannatanu ilma igasugustest õiguskaitsevahenditest ning võttes ka süüdistatavalt igasuguse motivatsiooni kannatanule võimalikult kiiresti või vähemalt mõistliku aja jooksul kahju hüvitada. 3.4 Maakohus ei ole läbi vaadanud kannatanu esindaja taotlust jätta kannatanu menetluskulud riigi kanda. Loomulikult oleks õiglane, et süüdistatav kannab menetluses tekkinud menetluskulud ise, kuid tõenäosus saada süüdistatavalt menetluskulude hüvitis on väike. Kannatanu on aga juba kandnud kulusid, mistõttu tema kahju üksnes suureneb.

§ 182

lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kannatanu on taotlenud, et kohus kaaluks süüdistatava nende menetluskulude, mis on seotud kannatanu poolt tema valitud esindajale tasutud kuludega, riigi kanda jätmist. Maakohus ei ole sellele taotlusele hinnangut andnud. Taotluse läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kannatanu palub selle taotluse apellatsioonimenetluses läbi vaadata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud kannatanu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel sõidukulude osas Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrust nr

1. Nimetatud määrus ei 5 kohaldu antud õigussuhtele. Kannatanu esindaja ei kasutanud isiklikku sõidukit ning kannatanu esindaja ja kannatanu vahel puudub ka töölepingust tulenev õigussuhe. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude suuruse määramisel TsMS §
2. Riigikohtu senise praktika kohaselt kohaldatakse tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ulatuses, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku poole tuleb ja saab pöörduda üksnes neis küsimustes, mis ei ole reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikuga. Riigikohus on seda väljendanud viimati lahendis 3-1-1-
3. Lahendis 3-1-1-96-12 on Riigikohus märkinud, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08, p 22). Kannatanule menetluskulude hüvitamise regulatsioon on sätestatud

§ 175

lg 1 p 1 ja 180 lg1, mille kohaselt kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu kuulub hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Juhin tähelepanu, et kannatanu esindaja kulud ei ole seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Kannatanu esindaja ülesandeks on ka toimikuga tutvumine, vajadusel taotluste ja tõendite esitamine, toimiku tutvustamine kannatanule ning kannatanu esindamine kriminaalmenetluses muudes küsimustes kui üksnes tsiviilhagiga seotud küsimused. Ainus säte, mis reguleerib kannatanu või tsiviilhagiga seotud kulude kannatanu kanda jätmist, on hagi tagamise regulatsioon

§ 182, kuid see antud olukorras ei kohaldu. Kuivõrd Ts

MS § 163 ei ole kohaldatav kriminaalmenetluses, siis oli ka kannatanu menetluskulude osaline välja mõistmata jätmine sellel alusel ebaseaduslik. Kannatanu esindaja kulude osas on maakohus leidnud, et kantud kulud olid vajalikud ja põhjendatud ning apellant nõustub sellega (va sõidukulude osas, mille kohta on esitatud vastuväited eraldi). KAITSJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 4.

Artjom Matõtsini kaitsjana olen seisukohal, et Pärnu Maakohtu 13.06.2016 a otsus kriminaalasjas 1-16-3989 on õige ja seaduslik ning apellatsioonkohtul esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks, millega vastavalt apellandi soovile tuleks siis apellatsioonkohtul:

1. a)määrata süüdistatava poolt vangistus ärakandmisele vähemalt osaliselt:
2. b)mõista kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitiseks õiglane määr, so 30 000 eurot;
3. c)rahuldada apellandi taotlus viiviste väljamõistmiseks;
4. d)lugeda hüvitatavaks menetluskuluks maakohtu menetluses 1908 eurot;
5. e)jätta kannatanute menetluskulud nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses riigi kanda või alternatiivselt mõista kogu ulatuses välja süüdistatavalt, puuduvad seaduslikud alused. Seega palun esitatud apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud apellatsioonmenetluses riigi kanda. Ekslik on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuna süüdistatava kahetsus ei ole siiras, siis just seetõttu tuleb A Matõtsin vähemalt mõneks ajaks ühiskonnast eraldada. Nimelt on Pärnu Maakohus kohtulikul uurimisel tuvastanud , et A Matõtsini puhul on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg p 3 sätestatud puhtsüdamlik kahetsus, samuti on tegemist süüdistatavaga, kel puudu varasem kriminaalkaristus, siis on igati põhjendatud mõista A Matõtsinile karistuseks vangistus tingimisi käitumiskontrollita. Nimelt ei pidanud esimese astme kohus põhjendatuks süüdistatavale esimesel korral karistuseks reaalse vangistuse mõistmist. Ka on esimese astme kohus igati ja seaduslikult ära põhjendanud, millistel seaduslikel alustel kohus sellise otsuseni jõudis. Seda sealjuures ka süüdistatavale mõistetud lisakaristuse, mida apellant ei ole vaidlustanud, suhtes. Seega ei ole võimalik nõustuda apellatsioonkaebuses esitatud arvamusega, et kohtu otsus karistuse osas on liiga leebe. Apellandi seisukohad, põhjendused ja viited ainult paarile esimese astme kohtu lahendile mittevaralise kahju suuruse vaidlustamisel ei anna ka apellatsioonkohtule alust esimese astme kohtu otsuse muutmiseks väljamõistetud mittevaralise kahju suuruse osas. Vaidlus puudub 6 tõsiasjas, et Pärnu Maakohus on enda otsuse motiveerinud mitmete Riigikohtu (mitte esimese astme kohtu) lahendite põhjal ning kohtu otsuse kujunemise käik on igati arusaadav ja vastavuses kehtiva seadusega. Käesoleval juhul on esimese astme kohus eelnimetatust ka lähtunud. Pärnu Maakohus tuvastas kohtulikul arutamisel, et eelkõige arvesse võttes nii kannatanu seaduslikke huve enda poolt esitatud tsiviilhagi rahuldamisel kui ka süüdistatava võimalusi tsiviilhagi rahuldamiseks, ongi antud juhul põhjendatud ja mõistlikuks tsiviilhagi summaks 15 000 eurot. Kohus ei ole seejuures asunud süüdistatava tegevust õigustama, süüdistatavale kaasa tundma, samuti ei ole kohus enda motiveeritud otsuses esitanud kannatanu suhtes diskrimineerivaid, küünilisi seisukohti. Apellandi sellised väited põhinevad pelgalt emotsioonidel. Apellandi arutelu viivise nõude osas on apellatsioonkohut eksitav. Nimelt on Pärnu Maakohus selgelt põhjendanud, et kuna kohtu hinnangul ei ole süüdistatav rahalise kohustuse täitmisega pahatahtlikult viivitanud, sest ei ole tõenäoline, et süüdistatav oleks olnud võimeline koheselt hüvitama nõutava tsiviilhagi suuruses 30 000 eurot. Samuti on esimese astme kohus jätkuvalt enda otsustuses viidanud ka asjakohasele Riigikohtu lahendile. Süüdistatava kaitsja on arvamusel, et kohtu selline otsustus on igati õige, sest apellandi sooviks on ju:
6. a)süüdistatav kasvõi lühiajaliselt reaalselt vanglasse saata. See aga omakorda välistaks juba koheselt süüdistatava võimaluse tsiviilhagi rahuldama hakata ning kannatanu nõude rahuldamine oleks ka edaspidi väga raske, sest:
7. b)süüdistatava poolt ka lühiajalise vangistuse ärakandmisel puuduvad praktilised võimalused edaspidi saada tööd ja sissetulekut, sissetulekut, millest jällegi hakata hüvitama tsiviilhagi. Mis puudutab apellatsioonkaebuses esitatud väiteid menetluskulude suuruse ebaõigel kindlaksmääramisel, samuti otsustust menetluskulude kandmise osas, siis süüdistatava kaitsjana olen seisukohal, et Pärnu Maakohus on enda otsuses nimetatud küsimused õigesti lahendanud ning ka selles osas kohtuotsuse muutmiseks seaduslikke aluseid ei ole. PROKURÖRI SEISUKOHT: 5. Prokurör leiab, et maakohus on piisavalt põhjendanud A.Matõtsinile mõistetud karistust lähtudes KarS §-st 56, samuti sellest vabastamise aluseid. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, et A.Matõtsinile inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioon on vale. Arvestades kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolusid ei saa tagajärje möönmist süüdistatavale ette heida. Hoolimata kavatsetult liiklusnõuete rikkumisest ei ole tuvastatud, et süüdistataval oleks olnud tahtlust enda rikkumistega mingit rasket tagajärge põhjustada. Süüdistajana toetan maakohtu hinnangut, et süüdistatav põhjustas kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi ettevaatamatusest ning tema tegevus on hinnatav KarS § 422 lg 1 järgi. Seega ei toeta ma apellandi taotlust antud punktis (p 1). Apellatsiooni nimetatud punkte tsiviilhagi puudutavas osas ei pea prokurörina vajalikuks käsitleda, kuid nõustun, et käesoleval juhul esinevad VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 tulenevad alused õigusvastaselt tekitanud kahju hüvitamiseks. Väljakujunenud kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kehtivas õiguses puudub võimalus jätta kannatanu valitud esindajale makstud tasu riigi kanda, et riik saaks selle kulu hiljem süüdistatavalt sisse nõuda.

§ 175

lg 1 p 1 nimetatud menetluskulud, s.h kannatanu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu mõistetakse

§ 180

lg 1 kohaselt välja süüdimõistetult ning eeltoodu kohaldub ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmisele. Leian, et apelleeritavas otsuses maakohtu viited TsMS sätetele menetluskulude osas ei ole kohased, sest

on vastav regulatsioon olemas. Seega lähtudes

§ 337

lg 1 p 4 tuleb apellatsioonis käsitletavate menetluskulude s.o kannatanu valitud esindajale makstud tasu jm kulude osas teha uus otsus ning mõista need taotletavas ulatuses välja süüdistatavalt A.Matõtsinilt

sätete alusel. 7 SÜÜDISTATAVA KAITSJA SEISUKOHT: 6. Süüdistatava kaitsja ei kasutanud

§ 331lg 11 p 2 sätestatud õigust esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kannatanu esindaja apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga ja süüdistatava kaitsja

§ 322

lg 3 alusel esitatud seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib osaliselt tähelepanu. 7.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud pöörata karistus osaliselt täitmisele, kuid apellatsiooni sisus on sisuliselt vaidlustanud ka karistusmäära, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka karistusmäära osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Artjom Matõtsinile mõistetud karistusmäära muutmiseks ei ole alust ning kolleegium ei nõustu apellandiga, et Artjom Matõtsini karistamine 3 aastase vangistusega– nagu seda on teinud maakohus – ei vasta toimepandule ja Artjom Matõtsini isikule. Tulenevalt kohtupraktikast võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 422 lg 1 sanktsioon näeb ette kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Seega on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuseks vangistuse üle sanktsiooni keskmise määra. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et karistuse mõistmine keskmist määra ületades, nagu seda on teinud maakohus, ei vasta Artjom Matõtsini süü suurusele, tema isikule ja on vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri, kaitsja ega kannatanu esindaja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-9107, p 6.6). Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt tema süüle suurendanud ja korrigeerinud seejärel preventsioone silmas pidades. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Maakohus on põhjendanud Artjom Matõtsini mõistetavat vangistusmäära (lk 158-159) kooskõlas KarS § 56 8 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning Artjom Matõtsini raskema karistusmäära mõistmiseks. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse süüdistatavat just 3 aastase vangistusega. Ilmselgelt ei tohi karistusmäära suurendamine viia süüst suurema karistuse mõistmiseni. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta, et maakohus on kohaldanud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ka lisakaristust ja seda mitte miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna, nagu apellant on seda teinud. Apellant ei ole arvesse võtnud seda, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Maakohus on nii ka toiminud ning arvestanud kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku on piisavad arvestades süüdistatava Artjom Matõtsini süü suurust. Kaitsja on märkinud apellatsioonis, et võrreldes teiste KarS § 422 lg 1 järgi süüdimõistetud isikute karistusega on antud karistus väike. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusmäära mõistmisel teiste KarS § 422 lg 1 järgi süüdimõistetud isikutega. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et maakohtu otsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus mõistetud karistuse osas jätta muutmata. 7.2 Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Maakohus on põhistanud jälgitavalt, miks ta ei pea vajalikuks mõista reaalset vangistus, vaid peab võimalikuks kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis ei tingi Artjom Matõtsinile lühiajalise reaalse vangistuse mõistmise nn šokivangistuse näol. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei saa pidada teatud karistuse osa kohest ärakandmist põhjendatuks ega vajalikuks karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Kuriteo toimepannud isikule šokivangistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on meelevaldne ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Sisuliselt taotleb apellant šokivangistuse mõistmist üksnes ühiskonnas liiklusalaste kuritegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes seejuures täielikult tähelepanuta, et varasemalt ei ole süüdistatav liiklusalaseid süütegusid toimepannud. Vaid isiku poolt korduvast liiklusnõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks šokivangistuse kohaldamise. Kolleegium nõustub maakohtuga ka katseaja kestuse määramisega arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistatava Artjom Matõtsini puhul ei ole irdutud karistuse individualiseerimise põhimõttest.
11. Kannatanu esindaja on apellatsioonis tõstatanud küsimuse sellest, kas süüdistatava poolt toimepandud tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 422 lg 1 järgi ja palunud kaaluda, kas 9 tegemist ei ole hoopis KarS § 118 lg 1 kvalifitseeritava teoga, kuid taotlust isiku süüditunnistamiseks ja karistamiseks KarS § 118 lg 1 järgi esitatud ei ole. Kolleegium märgib, et selleks, et süüdistatava käitumine oleks kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 või 2 järgi, peaks süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse olema põhjustanud vähemalt kaudse tahtlusega. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kuigi süüdistatav rikkus oluliselt mitut liiklusseaduse nõuet ning tegi seda tahtlikult, ei olnud tal tahtlust enda rikkumistega mingit rasket tagajärge põhjustada. Seega kvalifikatsioon KarS § 422 lg 1 järgi on õige.
12. Apellant on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 15 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Kolleegium peab vajalikus märkida, et kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud etteheide, et süüdistatav ei ole esitanud mingeid tõendeid väidetavate kohustuste kohta on asjakohatu. Süüdistatav on kohtuistungil andnud ütlusi nii sissetulekute kui ka kohustuste kohta. Maakohtul oli õigus tugineda sissetuleku ja kohtuste osas süüdistatava ütlustele, kuivõrd süüdistatava ütlusi ei ole keegi ebausaldusväärseks tunnistanud ning tegemist on tõendiga

§ 63lg 1 mõttes.

Lühimenetluses ei ole võimalik esitada täiendavalt muid

§ 63

lg-s 1 nimetatud tõendeid, see oleks selges vastuolus

§ 233lg 1 sätte mõttega.

Kannatanu esindaja etteheited apellatsioonis, et süüdistatav ei ole kohtumenetluses esitanud täiendavad tõendeid on seega asjakohatu ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Maakohus on ülaltoodud põhimõtteid järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 30 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 15 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (lk 159-162). Apellandi etteheited, et maakohus on arvestanud mittevaralise kahju hüvitamisel kahju tekitaja isikut ei ole asjakohased. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei tohi kaasa tuua kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust, kuid mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahju hüvitis 15 000 eurot ei ole ebamõistlikult väike ning vastab kohtupraktikale. Riigikohtu
5. aasta kohtupraktika analüüsis „Kahju hüvitamise normide kohaldamine kriminaalasja lahendavas kohtus“ on kohtupraktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitamine liikluskuritegude osas summas kuni 25 000 eurot olenevalt asjaoludest ning Riigikohtu
6. aasta kohtupraktika analüüsis „Lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine“ on kohtupraktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitamine isiku surma korral liikluskuritegude osas summas 2 000 eurot kuni 25 000 eurot olenevalt asjaoludest. 10 Seejuures peab kolleegium märkima, et kannatanu esindaja ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, mistõttu puuduvad igasugused alused kannatanu PV kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks.
7. Järgnevalt käsitleb kolleegium apellandi taotlust rahuldada esitatud viivisenõude. Maakohus jättis kannatanu esindaja taotluse viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus selliselt viivisenõude aluseks olevate õigusnormide vastu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et viivise väljamõistmine võib kaasa tuua kohustuse täitmise raskendamise. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kohaldamine kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendites tooduga
8. oktoobri
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1108-02 ning 14.juuni 2005.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-
10. Maakohus on kaalunud VÕS § 113 kohaldamata jätmisel Artjom Matõtsini majandusliku olukorda, s.h. kahjusummade kui ka menetluskulude suurust. Kuna käesolevas asjas ei ole Artjom Matõtsini ega tema kaitsja maakohtu istungil taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 tulenevalt VÕS §- s 162 sätestatule, siis puudus maakohtul üldse õigus ja vajadus hinnata isiku majandusliku olukorda VÕS § 113 kohaldamata jätmisel. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis tooduga (RKTsKO 3-21-132-12). Alles vastava taotluse saamisel ja viivise vähendamise kaalumisel tulnuks võtta arvesse Artjom Matõtsini kohustuse täitmise ulatust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit ning muud tähelepanuväärivat huvi. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. Kui aga võlgnik siiski leiab, et selline viiivisintressi määr on liiga suur, tuleb tal endal taotleda kohtult viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kohtul puudub igal juhul pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu
11. novembri
12. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
13. jaanuari ja
14. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
15. jaanuari
16. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
17. Seetõttu rahuldab kohtukolleegium kannatanu esindaja viivise nõude hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni, nagu taotles kannatanu esindaja hagiavalduses. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 20.05.2016 kuni 30.06.2016 viivisemääraks 8,05 % aastas. Alates 01.07.2016 kuni 01.09.2016 on viivisemääraks 8 % aastas. 11 Seega perioodil 20.05.2016 kuni 30.06.2016, on viivitatud päevi perioodis 42, võlasumma 15 000 eurot, viivise määr 8,05%, mis teeb viivise summaks 138, 56 eurot. Perioodil 01.07.2016 kuni 01.09.2016, on viivitatud päevi perioodis 63, võlasumma 15 000 eurot, viivise määr 8 %, mis teeb viivise summaks 206,56 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt on viivis kokku summas 345.12 eurot, mis tuleb Artjom Matõtsinilt kannatanu PV kasuks välja mõista. Alates 02.09.2016 tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Kooskõlas eelnevalt märgitud viivise määrast mõistab kolleegium Artjom Matõtsinilt välja kannatanu PV kasuks alates 02.09.2016 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 15 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 14 654.88 eurot (15 000 eurot põhinõude summa- 345.12 eurot juba väljamõistetud viivis).
18. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud kannatanu esindaja menetluskulud osaliselt kannatanu enda kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud kannatanu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel sõidukulude osas Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrust nr 164 ja ebaõigesti kohaldanud menetluskulude suuruse määramisel TsMS §
19. 11.1

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üheks alaliigiks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 16lg 2 kohaselt on kannatanu kriminaalmenetluses menetlusosaline.

Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale kriminaalmenetluses osutatud õigusteenuse (sh muud menetlusosalise vajalikud kulud) eest makstes, mõistetakse süüdimõistetult välja kriminaalmenetluse seadustiku sätete alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd kannatanule menetluskulude hüvitamine on kriminaalmenetluse seadustikus ammendavalt reguleeritud, tuleb nõustuda kannatanu esindajaga, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine antud juhul kõne alla ei tule.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja kuluhüvitisest nähtuvalt taotleb esindaja sõidukulu hüvitamist summas 0,5 eurot kilomeetri kohta. Eitada ei saa seda, et sõidukulud iseenesest olid kriminaalasja kontekstis vajalikud, kuid hinnata tuleb ka seda, kas vajalikuks saab pidada hüvitamistaotluses näidatud kulusummat. Valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ühikuhinna üle otsustamisel on Riigikohus varasemas praktikas asunud seisukohale, et makstud tasu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa mööda minna ka asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga (RKKKm 3-1-1-125-04 p 9, RKKKo 3-1-1-99-11 p 10). Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks ei peaks Riigikohtu seisukoht lisaks esindajale makstud tasule laienema ka muudele vajalikele kuludele. Nii enne kehtinud kui ka alates 01.08.2016 RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo 12 pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kuivõrd määratud kaitsja sõidukulude arvestamise määr ei ole aga ainus kriteerium, mille põhjal valitud esindaja sõidukulu mõistlikkust hinnata, on maakohus on asjakohaselt viidanud analoogia korras ka Vabariigi Valitsuse 14.07.2006. a määrusele nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitamise maksmise kord“ §-le 5, mille kohaselt võib maksuvabalt maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta. Seega on tavapärases praktikas aktsepteeritud hüvitamisele kuuluva sõidukuluna 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Kuivõrd kannatanu esindaja ei ole põhjendanud, miks on anud juhul sõidukulu tavapärases praktikas aktsepteeritust märkimisväärselt suurem, siis nõustub ringkonnakohus lõppjäreldustes maakohtuga, et käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaks aluse sõidukulude suuremas määras hüvitamiseks. 11.2 Ringkonnakohus nõustub aga kannatanu esindajaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-t 1.

§ 175

p-s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult.

§ 180

lg 1 teine lause näeb ette erandi vaid tsiviilhagi tagamisest tingitud kulude (

§ 175

lg 1 p 8) hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramisele, samuti kehtib erand ka muude

§175

lg-s 1 nimetatud menetluskulude kohta, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Apellant on asjakohaselt märkinud, et kannatanu esindajakulud ei ole antud juhul seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks asjaolu, et kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on tegemist kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mis on olulised mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumisega põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on kuriteo faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma kindlaksmääramine teineteisest sõltuvuses, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik väita, et kannatanul tekkinud menetluskulud on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud

§ 180

lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamine ning kohaldamisele kuulub

§ 180

lg 1 esimene lause, s.o kannatanul tekkinud menetluskulud summas 1850.40 eurot tuleb tervikuna välja mõista süüdimõistetult. Maakohus rahuldas PV taotluse süüdimõistetult menetluskulude välja mõistmiseks summas 925.20 eurot, mistõttu tuleb maakohtu ostus tühistada osas millega jäeti ülejäänud menetluskulud, s.o 925.20 eurot PV kanda ning selles osas teeb kohtukolleegium uue otsuse. 12. Samuti on apellant apellatsioonis taotlenud kannatanu menetluskulud jätta riigi kanda, kuna tõenäosus saada süüdistatavalt menetluskulude hüvitist on väike. Kohtukolleegium on kannatanu esindajale juba korduvalt selgitanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-15-5666, 1-15-9505), et selles osas on Riigikohus võtnud selge seisukoha, mis on teada ka kannatanu esindajale, kuivõrd sellele seisukohale on Riigikohus asunud just vandeadvokaat Indrek Sirgi kaebust lahendades. Nimelt on Riigikohus sedastanud, et tõlgendades süstemaatiliselt

VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et

§ 175

lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja 13 riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole

§ 175

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, s.o valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulud, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Seega kannatanu esindaja apellatsioonis toodud taotlus kannatanu menetluskulud jätta riigi kanda rahuldamisele ei kuulu. 13. Viimasena peatub kohtukolleegium kannatanu valitud esindaja tasu väljamõistmisel ja määratud kaitsjale õigusabi kulu väljamõistmisel. 13.1

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. aprilli
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka

§ 185lg-st 1.

Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Kannatanu valitud esindaja on taotlenud Eesti Vabariigilt PV kasuks 528 euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Taotlusele lisatud arvelt nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises ja konsultatsioonis kliendiga. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on põhjendatud taotlusega ja mõistliku suurusega tasuga ning mõistab Eesti Vabariigilt PV kasuks välja 528 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. 13.2

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Süüdistatava kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal (1,0 tundi kannatanu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja 1,5 tundi kannatanu apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 120 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 13.juuni 2016.a kohtuotsuse osaliselt, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 4 p-st 5 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 13.juuni 2016. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldab osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 14 Orvi Tali Ivi Kesküla Julia Katškovskaja 15