Obsah (10)

§ 286§ 268§ 1091§ 339§ 321§ 14§ 38§ 289§ 337§ 185

1-15-5979 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. september 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5979 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, li

§ 286

lg-tes 5 ja 6 sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Maakohtu otsuses on analüüsitud politsei ja piirivalve seadusest ning korrakaitseseadusest tulenevate nõuete erinevusi, süüdistatava võimalusi avaldada korrakaitseseaduse sätete kohaldamise osas oma seisukohti ja jõutud järeldusele, et esitatud süüdistuse puudused ei too kaasa tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust. Sisuliselt kasutas maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel seega

§ 268lg-s 6 sätestatud pädevust.

9

2. juunil 2016 määras Tallinna Ringkonnakohus esitatud apellatsioonid läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja kohtumenetluse pooltel oli võimalik esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja taotlusi kuni
3. juulini
5. Seisukoha on esitanud süüdistatava S. Malõševi kaitsja R. Laid, kes jääb enda poolt
6. detsembril 2015 esitatud seisukoha juurde. 7.
7. Kaitsja toob välja, et prokurör ei ole esitatud süüdistuses käsitlenud KarS § 291 teokirjelduses toimunud seadusandlikke muudatusi. Samuti ei kehtinud süüdistuses toodud politsei ja piirivalve seaduse sätted S. Malõševile inkrimineeritud teo toimepanemise ajal ja on kehtetud juba alates
8. juulist
9. 7.
10. Kaitsja toob välja, et esmase väljakutse kohaselt oli sündmuskohal palju joobes vägivaldseid isikuid, kes osutasid vastupanu turvatöötajatele. Olukorra tegi keeruliseks, et eelinfo ja kohapeal selgunud asjaolud olid erinevad. Politseiniku baasõppes ei ole mitme patrullpaari kinnipidamise koostöö õpetamist. Maakohus on põhjalikult käsitlenud tunnistaja EV ütluseid ja leidnud, et need ei riimu teiste tunnistajate ütlustega. Prokurör on jätnud tähelepanuta, et kannatanu oli enda ütluste kohaselt tarvitanud alkoholi ning
11. juuli
12. a indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt tuvastati HL-l kell 6.44 alkoholijoove 0,73 mg/l. Politseitöötajatest tunnistajate poolt ütluste andmine ei olnud kantud ennastõigustavast soovist, kuna neil puudus enese õigustamiseks vajadus. Maakohus on JK ütluseid piisava põhjalikkusega analüüsinud ja teinud neist õiged järeldused. Kaitsja ei nõustu prokuröriga, et VU ja VK ütlused ei ole usaldusväärsed. 7.
13. Kaitsja märgib, et Politsei- ja Piirivalveameti poolt koostatud kontrollmenetluse
14. septembri
15. a kokkuvõttes ega
16. a teise poolaastal politsei turvataktika intsidente kajastavas dokumendis ei tehtud S. Malõševile vahetu sunni kasutamisel etteheiteid. Politseiametnike erivahendite kolmandate isikute poolt hõivamise ohtu on kohus järeldanud asjatundjate VK ja VU ning tunnistaja MR ütlustest. Seda ei väära asjaolu, kas süüdistatav on või ei ole sellele versioonile toetunud. Kannatanu esindaja ei erista politseiametnike omavahel koordineeritud tegevust sündmuse lahendamisel ja politseiametnike tegevust HL kinnipidamisel. Politseiametnike tegevus ning selle intensiivsus, sh ka vahetu füüsilise sunni kohaldamine HL kinnipidamisel ja talle käeraudade paigaldamise oli tingitud HL allumatusest ja vastuhakust politseitöötajatele. 7.
17. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on tõendite analüüsi ja nende kogumis hindamise tulemusel jälgitav. Maakohus jõudis õigustatult järeldusele, et S. Malõšev ei ole toime pannud talle inkrimineeritud kuritegu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. 10
19. S. Malõševile esitati süüdistus KarS § 291 järgi võimuliialduse toimepanemises. Süüdistuses on viidatud ka väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad. Süüdistuse kohaselt on nendeks PPVS § 75 ja § 30 lg
20. Maakohus on aga asjakohaselt märkinud, et PPVS § 75 ja § 30 lg 2 on alates
21. juulist 2014 kehtetud. S. Malõševile heidetakse ette võimuliialduse toimepanemist
22. juulil
23. Alates
24. juulist 2014 kehtib korrakaitseseadus, mille normidele viitas maakohtus kohtuvaidlustes prokurör ning millest otsuse tegemisel lähtus ka maakohus.

§ 268

lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega kasutas maakohus S. Malõševile etteheidetava teo kvalifikatsiooni muutmisel õigustatult

§ 268

lg-s 6 sätestatud pädevust ning süüdistatavale ette heidetud tegevuse hindamisel tuleb lähtuda asjakohastest korrakaitseseaduse sätetest.

1. S. Malõševile esitatud süüdistuse kohaselt lõi ta maas lamavat kannatanut HL ühel korral käega rindkere piirkonda ning veel kahel korral keha piirkonda, seejärel lõi ta kannatanut ühel korral jalaga keha piirkonda. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et
2. juulil 2014 kasutas S. Malõšev kannatanu suhtes füüsilist jõudu. Maakohus luges tõendatuks, et S. Malõšev sooritas HL suhtes lööke ja seda ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Prokurör on vaidlustanud maakohtu järelduse aga selles, et S. Malõševi jalalöök võis tabada kannatanut vasaku puusa või reie piirkonda. Apellatsioonis märgitakse, et videolt on tuvastatav, et S. Malõšev tegutses maas lamava kannatanu pea pool ning ka tema löögid said niisiis tabada kannatanut üksnes pea või ülakeha piirkonda. Ringkonnakohus apellandi järeldustega ei nõustu. 10.
3. Nagu maakohus on otsuses ka märkinud, võib JN poolt filmitud videolt nähtuvast tuletada HL kehaasendi S. Malõševi jalalöögi sooritamise hetkel. Vahetult pärast jalalööki on näha, kuidas HL tõstab kergelt ülakeha ja jalga (video 22-24 sek). HL paikneb ülakehaga tõepoolest S. Malõševi poole, nagu seda väidab apellatsioonis prokurör, kuid jälgides S. Malõševi parema jala löögi suunda, võib teha järelduse, et see ei ole suunatud enda ette, s.o HL pea piirkonda, vaid vasakule poole üle enda vasaku jala risti. Seega, nagu sedastab ka maakohus, oli videost nähtuvalt löök suunatud pigem HL vasaku puusa või reie piirkonda. Muudele tõenditele prokurör oma väite tõendamiseks ei tugine. Kuna JN video põhjal ei ole võimalik teha järeldust, et süüdistatav lõi HL pea või ülakeha piirkonda, toetab kriminaalkolleegium maakohtu seisukohta.
4. Füüsilise jõu kasutamist ametiisiku poolt saab lugeda KarS § 291 tähenduses ebaseaduslikuks, kui see on vastuolus seda reguleerivate õigusaktidega või ebaproportsionaalne saavutava eesmärgi suhtes. 11.
5. KorS § 74 lg 1 sätestab, et vahetu sund on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. KorS § 75 lg 1 kohaselt võib füüsilist jõudu, erivahendit või relva kasutada politsei. Prokurör on apellatsioonis tõstatanud küsimuse, kas kannatanu HL kinnipidamiseks ning tema suhtes vahetu sunni (füüsilise jõu) kohaldamiseks 11 üldse oli alus. Prokurör toob välja, et HL oli eelnevalt saanud turvameestelt gaasi näkku ning ei olnud võimeline aru saama, mida S. Malõšev temaga rääkima läks. Samas nähtub tunnistajate SM, TA, AB, MR ja VK ütlustest järgmist. Politseipatrullid said juhtimiskeskuselt väljakutse, et Patarei vanglas toimuval üritusel toimub massikaklus. Kohale jõudes nägi SM, et seal oli palju väliste tunnuste põhjal ärritunud ja agressiivseid joobes isikuid. Üks isik istus maas. Turvatöötaja selgitas SM-le, et seal oli suurem agressiivne seltskond, kes ründas turvamehi. Seetõttu pidid nad kasutama gaasi. Ta osutas maas istujale (HL-le) kui rüselusest osavõtjale. S. Malõšev lähenes HL-le, tutvustas end politseinikuna ja küsis, mis on juhtunud ja palus olukorda selgitada. Kannatanu oli väga tõrges, küsimustele ei vastanud, kasutas ka S. Malõševi suhtes pidevalt sõimusõnu ja ebatsensuurseid väljendeid. Kui tal paluti esitada isikut tõendav dokument, et isik tuvastada, siis seda ta ei teinud ning solvas S. Malõševi. Kuna HL selgitusi ei jaganud, oli agressiivselt meelestatud ja dokumente ei esitanud, siis S. Malõšev palus tal püsti tõusta ja tulla politseinikega isiku tuvastamiseks kaasa. HL kaasa ei tulnud. S. Malõšev kordas nõuet püsti tõusta ning võttis isiku hõlma alt kinni, et ta püsti tõsta. HL ägestus, hakkas politseinikku kätega eemale tõrjuma, karjudes samal ajal erinevaid solvanguid ning füüsiliselt takistades tema eemale toimetamist. Seejärel sekkus M-RT, kes füüsiliselt ja verbaalselt püüdis takistada HL äraviimist /I kd tl 160 pöördel ja 161, tl 162 pöördel, tl 164 pöördel, tl 166 ja pöördel, tl 167/. 11.
6. Seega nähtub kohtule esitatud tõenditest, et turvamees osutas sündmuskohale jõudnud politseinikele HL kui korrarikkuja peale. Tulenevalt vajadusest saada HL selgitus toimunule ning tuvastada tema isik, läheneski S. Malõšev HL-le. Tunnistajate ütlustest nähtub, et HL S. Malõševi korraldustele ei allunud, solvas ning oli agressiivselt meelestatud, hakates politseiametnikule füüsiliselt vastu. Olukorras, kus politseiametnikul ei olnud võimalik tuvastada HL isikut ning vastuseks politsei korraldustele muutus isik agressiivseks, ei saa nõustuda prokuröri seisukohaga, et HL kinnipidamiseks ning tema suhtes vahetu sunnina füüsilise jõu kohaldamiseks polnud alust. Isikusamasuse tuvastamine, vajadusel selleks vahetu sunni kasutamise või isiku ametiruumi toimetamise õigused politseil on sätestatud KorS §-s
7. Maakohtu järeldust, et HL agressiivsus ja ebaadekvaatne reaktsioon politseiametniku küsimustele võis olla tingitud alkoholijoobest, kinnitab
8. juuli
9. a joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokoll, mille kohaselt mõõdeti kannatanul alkoholijoobeks 0,73 mg/l. Samuti on alkoholi tarvitamist jaatanud kannatanu oma ütlustes. Seega ei saa nõustuda ka kannatanu esindaja väitega, et maakohus on järeldanud kannatanu alkoholijoovet vaid videomaterjali põhjal. Kuigi HL-le lasti eelnevalt gaasi, ei õigusta see politseiametnike korralduste eiramist. Kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ei kinnita, et HL oli sellises seisundis, et ta ei saanud aru, et tegemist oli politseiametnikega. Tunnistaja EV politsei sekkumise algust ütlustes ei kirjelda. Ta märkis vastuseks küsimusele, kuidas HL pälvis korrakaitsjate tähelepanu, et teda sellel hetkel seal kohapeal ei viibinud. EV selgitas, et see käis seal nii kiiresti. HL istus tooli peal ja järsku hakkas sahmimine, kohal oli politsei. Ta on ütlustes väitnud, et nägi seda, mida filmis /I kd tl 150 ja pöördel/. EV video kajastab hilisemaid sündmusi alates hetkest, mil HL juba lamab maas ning maha kukkunud abipolitseinik SM tõuseb püsti. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et olukorras, kus HL politseiametniku korraldustele ei allunud, S. Malõševi solvas ja hakkas politseiametnikule füüsiliselt vastu, tuleb jaatada alust tema suhtes vahetu sunnina füüsilise jõu kohaldamiseks. 12 11.
10. S. Malõševi karistusõigusliku vastutuse hindamisel on keskse küsimusena tõusetunud kannatanu HL pihta sooritatud löökide proportsionaalsus. KorS § 7 kohaselt järgib korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab; 2) kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, ja 3) kohaldab riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada. Seega hindamaks küsimust, kas S. Malõševi poolt HL suhtes rakendatud füüsiline jõud oli proportsionaalne, tuleb arvestada valitud meetme intensiivsust, olukorda, milles füüsilise sunni kasutamise vajadus tekib ning füüsilise sunniga taotletavat eesmärki. 11.3.
11. Tunnistajana üle kuulatud asjatundja JK selgitas, et raskusastme järgi võib füüsilist jõudu liigitada esiteks kergemaks ehk passiivseks füüsiliseks jõuks, mis seisneb isiku kinnihoidmises ja/või eemal hoidmises. Teiseks alaliigiks on keskmine füüsiline jõud, mis on kinnipidamistehnika sooritamine või heite sooritamine. Kolmandaks on raske füüsiline jõud, millega võib kaasneda tervisevigastus või oht elule, nt löömine ohtlikku piirkonda või lämmatamistehnika. Tunnistaja selgitas, et lähtudes proportsionaalsuse printsiibist peab rasket füüsilist jõudu kasutama, kui on oht elule või kehalisele puutumatusele /I kd tl 152/. Tunnistajal JK-l paluti maakohtu istungil hinnata S. Malõševi löökide raskusastet. Esimest lööki kirjeldas tunnistaja kui nõrka, hoovõtt oli väike. Tunnistaja hinnangul oli tegemist pette- või lõdvestuslöögiga võtte sooritamise lihtsustamiseks /I kd tl 153/. Teise ja kolmanda käelöögi osas kirjeldas tunnistaja, et löökidesse on kaasatud kehajõud, kaks tugevat ja kiiret lööki kinnipeetu suunal. Neljanda ehk jalalöögi osas selgitab tunnistaja, et tegemist on lühikese hoovõtuga löögiga /I kd tl 153 pöördel/. Esimesed kolm lööki ehk käelöögid hindas JK keskmiseks füüsiliseks jõuks. Neljanda ehk jalalöögi osas selgitas tunnistaja, et tegemist on piiri peal oleva löögiga ning raskusaste sõltub löögi tagajärgedest. Kui löök maandus pea piirkonda, siis on tegemist raske füüsilise jõuga, kui aga keha piirkonda, kus on suured lihased, siis keskmise jõuga /I kd tl 154/. 11.3.
12. Nagu eelnevalt märgitud, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole tõendatud S. Malõševi poolt HL jalaga pea piirkonda löömine, vaid löök oli suunatud alakeha poole. Seega, lähtudes JK poolt välja toodud füüsilise jõu liikidest, tuleb S. Malõševi poolt HL suhtes kasutatud füüsilist jõudu hinnata keskmiseks füüsiliseks jõuks. Kuna tegemist ei olnud vaid HL kinnihoidmisega, vaid tõendatud on S. Malõševi poolt 4 löögi sooritamine, ei saa tegemist olla kerge füüsilise jõuga. Samas ei ole tõendatud S. Malõševi poolt kannatanu löömine ohtlikku piirkonda, mistõttu ei leia kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitust süüdistuses püstitatud versioon, et S. Malõšev kasutas kannatanu suhtes rasket füüsilist jõudu. Kuna maakohus pidas S. Malõševi poolt kasutatud füüsilist jõudu keskmiseks füüsiliseks jõuks, ei oma tähtsust prokuröri poolt apellatsioonis viidatud asjaolu, et JK ütluste kohaselt võib rasket füüsilist jõudu kasutada vaid siis, kui on tuvastatud oht elule ja tervisele. Samuti tuleb selgitada, et kuigi JK märkis ütlustes, et tema hinnangul ei ole S. Malõševi jalalöök 13 kooskõlas politseitaktikaliste soovitustega, tuleb S. Malõševi tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmiseks hinnata kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis. 11.3.
13. Vahetu sunni kohaldamise vajalikkust tuleb hinnata ex ante perspektiivist ehk lähtuda üksikjuhtumi faktilistest asjaoludest, millega oli isikul sündmuse ajal võimalik arvestada. Turvatöötaja VK andis ütluseid, et üritusel Kultuuritolm läks ühel hetkel olukord kontrolli alt välja. Korda rikkuvaid isikuid oli umbes 50, kes olid agressiivsed, solvasid turvatöötajaid, üks neist lõi turvatöötajat jalaga. Seetõttu kutsuti politsei /I kd tl 167/. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustest nähtuvalt said politseipatrullid väljakutse Patarei vanglas läbiviidavale üritusele, kus toimub massikaklus /nt I kd tl 160 pöördel/. Tunnistaja SM selgitas, et jõudes kohale nägid nad väliste tunnuste põhjal paljusid ärritunud ja agressiivseid joobes isikuid. Turvamehelt said politseiametnikud infot, et seal oli suurem agressiivne seltskond, kes ründas turvamehi /I kd tl 162 pöördel/. Seega kuigi kohale jõudes selgus tõepoolest, et massikaklust ei toimu, oli õhkkond terav ning politseinikel oli alust arvata, et seal viibib hulk agressiivselt meelestatud isikuid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kui S. Malõšev püüdis HL püsti tõsta ja eemale toimetada, sekkus olukorda M-RT, kes hakkas füüsiliselt takistama S. Malõševi tegevust /I kd tl 162 pöördel/. Ümber viibivate isikute agressiivsus seisnes selles, et igalt poolt kostus solvanguid politsei suunal, isikud sekkusid politseiametnike vestlusesse turvameestega, esines karjumist ja kätega vehkimist. Tunnistaja selgitas, et iga hetk oli tunne, et keegi võib ligi astuda ja tekib otsekonflikt /I kd tl 163 pöördel, tl 164/. Ka tunnistaja TA kinnitas, et inimesed sündmuskohal sõimasid politseid /I kd tl 165/. AB kirjeldas sündmuskohal viibijaid politsei suhtes vaenulike ja provotseerivatena /I kd tl 166/. Seega omades eelinfot sündmuskohal viibivate agressiivsete isikute kohta ning arvestades ümbritsevate isikute suhtumist politseinikesse (eeskätt solvanguid), samuti asjaolu, et M-RT oli juba sekkunud politseiametnike tegevusse, oli politseiametnikel põhjust arvata, et olukord võib eskaleeruda ning viia suurema konfliktini politseiametnike ja sündmuskohal viibivate isikute vahel. Sellest tulenevalt on mõistetav politseiametnike eesmärk saada võimalikult kiiresti kontrolli alla füüsilist vastupanu osutavad HL ja M-RT. Füüsilise konflikti situatsioonis õigusrikkuja võimalikult kiire kontrolli alla saamine on välja toodud eesmärgina ka kohtule esitatud dokumendis „Politsei turvataktika intsidendid, 2014 II poolaasta“. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas kasutatud füüsilise jõu proportsionaalsuse hindamisel määravat tähtsust asjaolul, et politseiniku baasväljaõppes pole mitme patrullpaari kinnipidamise koostöö õpetamist /I kd tl 154 pöördel/. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et puudulik ettevalmistus mitme patrulli koostöös ei saa õigustada võimuliialdust. 11.3.
14. Seoses EV ütlustega, millele viitab apellatsioonis prokurör, märgib ringkonnakohus järgmist. EV selgitas ütlustes, et nägi sisuliselt sama, mida filmis. Tema poolt filmitud video kajastab sündmuseid alates hetkest, kui HL on pikali maas ja maha kukkunud abipolitseinik SM tõuseb püsti. Kuigi video alguses on näha, kuidas HL juurest liigub ära S. Malõševi parem jalg, ei nähtu videolt S. Malõševile esitatud süüdistuse sisuks olevaid lööke. Sellest võib järeldada, et süüdistuse sisuks olevad S. Malõševi löögid olid sooritatud enne kui EV poolt kirjeldatud sündmuste osa. Kuigi EV andis ütluseid, et HL löödi korduvalt rusikatega, jääb selgusetuks, kas jutt käib süüdistuse sisuks olevatest löökidest. Näiteks andis EV ütluseid, et HL löödi mitmeid kordi rusikatega, kuid märgib, et HL käed olid juba raudus. Samas nähtub teistest 14 kriminaalasjas kogutud tõenditest, et käerauad pandi HL-le alles pärast S. Malõševi poolt löökide sooritamist. Jalalööki tunnistaja ütlustes ei puudutanud. Samuti ei riimu EV ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega HL poolt politseiametnikele füüsilise vastupanu osutamise osas. Seega ei saa nõustuda apellantidega, et EV ütlustele tuginedes on S. Malõševi poolt ebaproportsionaalse füüsilise jõu kasutamine tõendatud. 11.3.
15. Süüdistatava poolt kasutatud füüsilise jõu proportsionaalsuse hindamisel on oluline arvestada ka asjaolu, et löökide sooritamise hetkel oli rüseluse käigus maha kukkunud abipolitseinik SM. Tunnistaja SM ütlustest nähtub, et kui ta üritas M-RT-d fikseerida, siis kukkusid nad koos maha ning ta sattus samal ajal intensiivselt vastupanu osutava HL ja M-RT vahele. Ta oli kukkudes kohe HL jalgade kõrval ning tundis tema jalgade tugevaid tõukeid rindkere piirkonda. Püsti tõustes tabas HL teda kaks või kolm korda allapoole põlve, ta pidi kannatanu lööke tõrjuma /I kd tl 163/. Asjaolu, et HL lõi SM-t mitu korda rindkere piirkonda, kinnitab ka tunnistaja AB /I kd tl 166 pöördel/. Tunnistajate ütlused on kooskõlas JN videoga, millest nähtub, et süüdistatava käelöögid kannatanu suhtes on sooritatud hetkel, mil SM on maha kukkunud. Jalalöök on sooritatud hetkel, kui SM tõuseb püsti, kuid pole veel lõplikult püsti saanud. Ka maakohtu poolt välja toodud politseiametnike erivahendite hõivamise võimalus oli tingitud eeskätt rüseluse käigus politseiametniku SM mahakukkumisest kahe füüsilist vastupanu osutava isiku vahele. Ringkonnakohus leiab, et politseiametniku poolt keskmise füüsilise jõu kasutamine isiku suhtes, kes küll lamab maas, kuid sellegipoolest osutab politseiametnikele füüsilist vastupanu ning muu hulgas sooritab maha kukkunud politseiametniku suhtes jalatõukeid (sh rindkere piirkonda), tuleb pidada proportsionaalseks saavutatava eesmärgiga – isik fikseerida ning füüsiline konflikt lõpetada. 11.3.
16. Nõustuda ei saa apellantide väidetega, et HL oli S. Malõševi poolt löökide sooritamise ajal politseiametnike poolt juba fikseeritud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et HL vehkis käte ja jalgadega ning ei lasknud politseiametnikel endale paigaldada käeraudu. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et lubamatu on politseiametnike poolt füüsilise jõu kasutamine isiku suhtes, kelle füüsiline vastupanu on sisuliselt maha surutud, kuid käerauad on mingil isikust sõltumatutel ja eeskätt politseiametnikest tulenevatel põhjustel paigaldamata. Samas nähtub kohtule esitatud tõenditest, et lahendatava kriminaalasja esemeks ei ole selline olukord. SM ütlustest nähtub, et kui ta maha kukkus, siis HL osutas teda fikseerida püüdvatele ametnikele füüsilist vastupanu /I kd tl 163/. HL poolt füüsilise vastupanu osutamist kinnitab ka tunnistaja TA, kes läks S. Malõševile appi HL fikseerima. TA selgitas, et S. Malõšev vehkis nii käte kui jalgadega, üritas lahti rabeleda. TA kinnitas, et HL ei õnnestunud koheselt kontrolli alla saada. Selleks pidi ta kasutama füüsilist jõudu – surus põlvega kannatanu kaela piirkonda /I kd tl 165 ja pöördel/. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele, et HL füüsiline vastupanu õnnestus politseiametnikel maha suruda alles hiljem, pärast S. Malõševi poolt kannatanu suhtes löökide sooritamist. Turvatöötaja VK ütlustest nähtuvalt pidas ta vajalikuks minna politseinikele appi HL-ga tegelema, kuna ta rabeles end välja ja solvas. Käed lasi HL raudu panna alles pärast teenistuskoera kasutamist. Seega kasutas S. Malõšev kannatanu suhtes füüsilist jõudu olukorras, kus eesmärk – kannatanu füüsilise vastupanu ületamine – ei olnud veel saavutatud. Sellest tulenevalt ei ole õigustatud ka kannatanu esindaja etteheide, et maakohus on pidanud põhjendatuks politseiametnike poolt kannatanu peksmist hoiatuseks 15 kolmandatele isikutele. Nagu kriminaalkolleegium juba märkis, tingis kannatanu suhtes füüsilise jõu kohaldamist tema poolt politseiametnike korralduste eiramine ja füüsilise vastupanu osutamine.
17. Kohtus kuulati asjatundjatena üle JK, VU ja VK.

§ 1091

lg 1 kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab

-s sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Prokuröri väide, et kaitsja tunnistajad VU ja VK käesoleval hetkel politseis ei tööta, ei tingi nende ütluste ebausaldusväärsuse. Mõlemad tunnistajad selgitasid oma tausta ning kokkupuudet korrakaitsega. Maakohus on hinnanud kõigi asjatundjate ütluseid kogumis teiste tõenditega.

1. Kriminaalkolleegium ei jaga kannatanu esindaja seisukohta, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning asunud seisukohale, et üksnes raske füüsiline jõud saab olla ebaproportsionaalne ja seeläbi ebaseaduslik. Ringkonnakohus märgib, et erinevalt apellatsioonis märgitust ei nähtu maakohtu otsusest sellist järeldust. Maakohus asus seisukohale, et S. Malõšev kasutas HL suhtes keskmist füüsilist jõudu ning seega ei ole talle süüdistuses ette heidetud raske füüsilise jõu kasutamine tõendatud. Samas hindas maakohus ka S. Malõševi poolt kasutatud keskmise füüsilise jõu vajalikkust ja proportsionaalsust vastavalt eesmärgile ning arvestades olukorra konkreetseid asjaolusid, jõudes seisukohale, et S. Malõševi poolt keskmise füüsilise jõu kasutamine oli proportsionaalne.
2. Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on analüüsinud tõendeid põhjalikult ja hinnanud neid kogumis. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et maakohtu resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

§ 339

lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (nt RKKKo nr 3-1-1-50-09, p 5.3, RKKKo nr 3-1-1-48-09, p 10). Maakohtu otsuse põhiosas on maakohus hinnanud S. Malõševi karistusõiguslikku vastutust KarS § 291 alusel ning leidnud, et tema poolt kasutatud füüsiline jõud oli eesmärgi suhtes vajalik ja proportsionaalne. Sellest tulenevalt on maakohus mõistnud S. Malõševi ka resolutsioonis KarS § 291 alusel esitatud süüdistuses õigeks. Kriminaalkolleegium märgib, et vastuolu maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa vahel ei esine.

1. Kannatanu esindajale jääb arusaamatuks, miks ei ole tunnistajana üle kuulatud M-RT ja OV. Kannatanu esindaja palub ringkonnakohtul uurida M-RT kohtulikus eelmenetluses antud ütluseid. Kohtuistungi korraldamise korral palub apellant tunnistajana üle kuulata M-RT. 15.
2. Ringkonnakohus märgib, et kuna apellandid ei soovinud suulist menetlust, määras kohus apellatsioonid läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Seonduvalt esindaja taotlusega kuulata istungil üle M-RT märgib kolleegium, et

§ 321

lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Viidatud asjaolusid ei ole kannatanu esindaja apellatsioonis välja toonud. Kriminaalasjades täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning 16 kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid (

§ 14lg 1).

Kohus on erapooletu ega kogu tõendeid omal algatusel. Süüdistusaktis ei taotlenud prokurör M-RT ülekuulamist. Kaitseaktis on kaitsja küll taotlenud M-RT ülekuulamist, kuid on kohtumenetluses sellest taotlusest loobunud /I kd tl 175/. Kuigi

§ 38

lg 1 p-de 4 ja 5 kohaselt on kannatanul õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi, ei ole kannatanu esitanud maakohtus taotlust M-RT ülekuulamiseks. Seega ei oleks maakohus saanud omal algatusel tunnistajat üle kuulata ning

§ 321lg-st 6 tulenevalt ei ole selleks alust ka ringkonnakohtul.

Menetluspooled ei taotlenud maakohtus ka tunnistaja OV ülekuulamist. 15.2. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks kannatanu esindaja taotlus uurida M-RT kohtulikus eelmenetluses antud ütluseid. Nimelt pole M-RT kohtumenetluses ütluseid andnud. Kui apellant taotleb M-RT kohtueelses menetluses antud ütluste uurimist, märgib kolleegium järgmist. Kohtueelses menetluses antud ütluseid on kohtus võimalik avaldada kohtus ütluseid andva tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks (

§ 289lg 1).

Ilma ristküsitluse võimaluseta võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütlused tõendina vastu võtta erandlikel asjaoludel, mis on sätestatud

§-s

1. Kohtumenetluse pooled ei ole tuginenud nendele asjaoludele ning taotlust võtta tõendina vastu M-RT kohtueelses menetluses antud ütluseid maakohtule ei esitatud. Seetõttu ei ole ka ringkonnakohtul alust ega ka võimalust M-RT ütluseid tõendina uurida.
2. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse rikkumist. Juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.

novembri

1. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
2. Kannatanu esindaja palus jätta kõik menetluskulud süüdistatava kanda, kuid ringkonnakohtule ei ole esitatud menetluskulude tekkimist tõendavaid dokumente. Samas selgitab ringkonnakohus, et

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ 17