← Eesti

3-16-834/7

K OHT UMÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar

  1. mai 2016 3-16-834 Jaak Reinomägi taotlus riigi õigusabi saamiseks Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  2. mai
  3. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates (HKMS § 121 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Jaak Reinomägi esitas 27.04.2016 taotluse riigi õigusabi saamiseks halduskohtule kaebuse esitamiseks. Taotluse kohaselt soovib määruskaebuse esitaja vaidlustada Viru Vangla direktori 08.04.
  4. a otsuse nr 6-16/24-2, 26.04.
  5. a otsuse nr 6-16/36-2 ja 18.04.
  6. a otsuse nr 6-16/33-2, millega jäeti rahuldamata määruskaebuse esitaja hüvitise nõuded. Määruskaebuse esitaja hinnangul moonutavad nimetatud haldusaktid tõde ja neis on esitatud valeandmeid. Taotluse kohaselt ei ole määruskaebuse esitajal võimalik iseseisvalt oma õigusi kaitsta, kuna tal puudub võimalus tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega. Iseseisvalt oma õiguste kaitsmine põhjustaks määruskaebuse esitajale kannatusi ja raskusi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõistes.
  7. Tartu Halduskohus jättis 04.05.
  8. a määrusega J. Reinomägi taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Taotlusest nähtub, et taotleja on iseseisvalt koostanud ja esitanud kahju hüvitamise taotlused Viru Vanglale ning vangla on need ka sisuliselt lahendanud. Kui taotleja oli võimeline esitama haldusorganile taotluse, mida haldusorgan sai menetleda ja sisuliselt lahendada, siis on taotleja nii oskuste kui ka tervisliku seisundi poolest võimeline koostama samas asjas ka kaebuse halduskohtule. Taotleja on korduvalt esitanud halduskohtule kaebusi, taotlusi ja määruskaebusi, milles on esile toonud oma nõuete aluseks olevad asjaolud, esitanud põhjendused ja
  9. 1 kirjeldanud tema poolt läbitud haldusmenetlust. Seega on taotleja suutnud varasemates kohtumenetlustes asjaolusid ja kaebaja seisukohti arusaadavalt kirjeldada. Kuna halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, ei ole riigi õigusabi andmise otsustamisel määrav see, kas taotlejal puudub võimalus tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega. Õigust kohaldab alati kohus, sh selgitab kohus välja kohaldamisele kuuluvad seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS J. Reinomägi esitas 08.05.2016 Tartu Halduskohtu 04.05.
  10. a määruse peale määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, millega rahuldataks tema riigi õigusabi taotlus. Määruskaebuse esitaja märgib, et riigil on kohustus tagada isikutele kinnipidamise korral nende inimväärikus. Mõned kannatused ja ebameeldivused kaasnevad kinnipidamisega paratamatult ilma, et need seejuures alandaks isikute inimväärikust. Olukord, kus kinnipeetav on kohustatud iseseisvalt oma õigusi kaitsma tingimustes, kus õiguste iseseisev kaitsmine ei ole tõhus, ületab kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevate kannatuste taseme. Õiguste iseseisev kaitsmine ei saa olla tõhus, kui see sõltub täielikult vastustaja tahtest ning kaebaja kannatab igapäevaselt peavalude all.
  11. Samuti on küsitav, kas määrus, millega jäeti määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata, on põhiseaduspärane, kuivõrd Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja kaitset ja olla esindatud ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec

(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p-st 23.1 tuleneb iga vangi õigus õigusabile. Kuna Euroopa Liidu õigusaktid on liikmesriikide õiguse suhtes ülimuslikud, ei saa määruskaebuse esitaja Euroopa Liidu kodanikuna oma õigusi liikmesriigi omavoli eest kaitsta, kui talle ei ole Euroopa Liidu õigusaktid teada. Riigi õigusabi andmata jätmise tõttu ei ole määruskaebuse esitajal võimalik tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega, mistõttu piiratakse tema õigust saada ja levitada teavet Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 11 kohaselt. Määruskaebuse esitaja soovib juhtida kohtu tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt on riik kohustatud võimaldama õigusabi, kui õigusabi võimaldamine on hädavajalik kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.05.
  1. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Seoses määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses märkinud, et tema õigus riigi õigusabile tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 47, mille kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Ringkonnakohus selgitab, et harta reguleerimisala hõlmab selle art 51 lg 1 lause 1 kohaselt subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes üksnes liidu institutsioonide, organite ja asutuste ning liikmesriikide poolse liidu õiguse kohaldamise. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et vaidlusel, milleks määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotleb, oleks puutumus Euroopa Liidu õigusega. Harta art 51 lg 2 järgi ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid. Ringkonnakohus lisab, et olenemata eelnevast ei tulene art-st 47, et igaühele peaks olema tagatud tasuta õigusabi, vaid art 47 lg 2 reguleerib isikute õigust esindajale üldiselt. Art 47 lg 3 kohaselt antakse isikule, kellel
  3. 2 puuduvad piisavad vahendid, tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda. Seega on põhiõiguste harta art 47 lg 3 kohaselt tasuta õigusabi saamiseks vajalik, et lisaks piisava sissetuleku puudumisele, ei ole isikul võimalik iseseisvalt kohtusse pöörduda. Selline piirang on kooskõlas RÕS § 7 lg 1 pga 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on kaebaja ise võimeline oma õigusi kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-le 1 jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec
(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p-i 23.1 kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus märgib siiski, et ka selle normi sõnastustest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta õigusabi.
  1. Määruskaebuse esitaja on märkinud, et kuna talle pole tagatud võimalus tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul ei too Euroopa Liidu õigusaktidega tutvumise võimaluse puudumine kaasa seda, et määruskaebuse esitaja ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt kohtus kaitsma. Halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt selgitab haldusasja lahendav kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole oluline, kas määruskaebuse esitaja on kaebuses Euroopa Liidu õigusaktidele viidanud või mitte, kuivõrd kohtul on kohustus asjakohaste õigusaktidega iseseisvalt arvestada.
  2. Määruskaebuse esitaja on soovinud juhtida ringkonnakohtu tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt on riik kohustatud võimaldama tasuta õigusabi, kui õigusabi andmine on hädavajalik kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kuigi EIÕK art 6 lg 3 p c kohaselt on õigus saada tasuta õigusabi sätestatud sõnaselgelt vaid süüdistatavale kriminaalasja raames, tuleneb EIK praktikast (Airey vs Iirimaa, 09.10.1979, p 26), et EIÕK art 6 lg 1 alusel on isikutel õigus saada tasuta õigusabi ka teistes kohtuvaidlustes, kui see on vältimatult vajalik, et tagada õigus õiglasele asja arutamisele. Nimetatud sätte kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Seejuures on EIK praktika kohaselt EIÕK art 6 lg 1 kohaldatav ka haldusasjades (vt nt A. B vs Slovakkia, 04.04.2003). Samas on EIK kohtuasjas Airey vs Iirimaa nentinud, et õigus tasuta õigusabile ei ole absoluutne ning selleks, et teha kindlaks, kas tasuta õigusabi on isiku õiguste kaitseks hädavajalik, on võimalik muuhulgas hinnata kohtumenetluse ning vaidluse all olevate õiguslike küsimuste keerukust. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul, arvestades halduskohtumenetluses kehtivat uurimisprintsiipi, määruskaebuse esitajale RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel riigi õigusabi andmisest keeldumine vastuolus EIÕK art 6 lg-ga
  4. Määruskaebuses esitatud väited halduskohtu tegevusega tekitatud kannatustele jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need väited väljuvad antud määruskaebuse piiridest. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise kord on reguleeritud riigivastutuse seaduse §s
  6. 3
  7. Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.05.
  8. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.