Obsah (11)

§ 651§ 693§ 442§ 657§ 238§ 239§ 163§ 654§ 178§ 174§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2016, Tallinn Tsiviilas

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas maakohtu otsust väljamõistetud elatusraha suuruse ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

§ 693

lõike 2 alusel arvestab kolleegium Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-17-16 esitatud seisukohti õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel. 29. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, mh hinnanud kogumis nii maa- kui apellatsioonikohtus kogutud tõendeid, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel osaliselt menetlusõiguse norme, kui jättis väljamõistetud elatise suuruse osas lahendi

§ 442

lõike 8 kohaselt põhjendamata ja eksis menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel. Elatise suuruse osas muudab ringkonnakohus otsuse põhjendusi, kuid resolutsiooni muutmiseks selles osas alus puudub (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas tuleb otsus tühistada osas, milles maakohus jättis täiendavalt hagejalt II välja mõistmata kostja kasuks menetluskulude hüvitise 200 eurot. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmata (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja jaotab ning määrab kindlaks apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlustes kantud menetluskulud. 30.

§ 442

lõike 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada lisaks poolte nõuetele seni lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on otsustamata 01.07.2016 kohtumääruse alusel kogutud kostja ja tema laste emade arvelduskontode väljavõtete (t IV kd) tõenditena vastuvõtmine. Samuti esitasid hagejad hageja II varalise olukorra muutumise tõendamiseks töölepingu lisa lepingutingimuste muutmisest 21.03.2016 ja V OÜ 2015.a majandusaasta aruande. Kolleegium leiab

§ 238

lõike 1 esimese lause, § 652 lõike 3 punkti 2 ja § 230 lõike 5 alusel, et tegemist on asjakohaste ja 9 lubatavate dokumentidega, millised tuleb dokumentaalsete tõenditena vastu võtta. Maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid, kui jättis pooltele selgitamata kostja kohustust tõendada iga lapse vajadusi ja võimalusi neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. 01.07.2016 korraldava määrusega võttis ringkonnakohus

§ 238

lõike 1 esimese lause alusel vastu ja arvestab asja lahendamisel apellandi 24.05.2016 menetlusdokumendi lisana ja vastustaja 07.06.2016 menetlusdokumendi lisana esitatud dokumentaalseid tõendeid.

§ 239

lõike 1 ja § 230 lõike 5 alusel rahuldas kohus sama määrusega vastustaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks ja laiendas seda omal algatusel ka apellandi ja vastustaja ema suhtes. Samuti pidas kohus vajalikuks pikendada perioodi, mille kohta laste vanemate rahaliste vahendite liikumiste kohta päringud esitab (alates 01.12.2013 (hagiavalduse esitamisest) kuni 30.06.2016). 31. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on asjakohaselt lähtunud igakuise elatise suuruse määramisel PKS § 101 lõikest 1, mille kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool VV kehtestatud kuupalga alammäära. Kolleegium on maa- ja apellatsioonikohtus kogutud tõenditega tuvastamist leidnud eluliste asjaolude alusel seisukohal, et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt ei esine käesolevas asjas erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Küll aga ei vasta maakohtu otsus selles osas

§ 442lõikes 8 sätestatud nõuetele.

Nimetatud sätte kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas mh tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused; kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vastavalt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusele ei sisalda maakohtu otsus faktilisi asjaolusid, sh arvestusi, mis võimaldaksid teha järeldusi kostja teiste laste vajaduste ja nende rahuldamise võimaluste kohta, samuti, et maakohus ei teinud kindlaks kostja ülejäänud nelja lapse vajadusi ega seda, kas ja kui suures ulatuses osaleb kostja nende laste ülalpidamises. Järgnevalt täiendab ringkonnakohus vaidlustatud otsust puuduvas osas. 32. Käesolevas asjas tugineb kostja apellatsioonimenetluses väitele, et tal on lisaks hagejale I neli alaealist last, kellest igale ühele peaks ta olema samuti võimeline maksma kuus elatist alammääras ning lisaks peaks ta olema võimeline ka ennast minimaalses ulatuses ülal pidama, kuid tema majanduslik olukord seda ei võimalda. 27.12.2013 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et tema igakuiseks netosissetulekuks 295 eurot töötasu ja brutoüür 300 eurot. 24.05.2016 menetlusdokumendis tõi kostja esile, et alates 2016.a on tema netosissetulekuks 605.62 eurot kuus (töötasu 365.62 eurot ja üür 240 eurot). 33. PKS § 102 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane sama sätte lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 10 Käesolevas asjas tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. 34. Esmalt juhib kolleegium apellandi tähelepanu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-119-15 punktile 11, millest nähtub, et PKS § 102 lõike 2 teises lauses silmas peetud vahendite ühetaoline kasutamine ei tähenda nende vahendite aritmeetilist jagamist ülalpeetavate arvuga (sh ülalpidaja ise), vaid pigem seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks. Seega ei pea erinevatele ülalpeetavatele antav rahasumma olema igakuiselt võrdne, vaid tagatud peab olema kõigi alaealiste laste igapäevaste vajaduste rahuldamine. 35. Vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud kostja tõendeid AT-ga koos elavate E ja MJ (sündinud vastavalt 2011.a ja 2007.

1. a)ega kostjaga koos elavate M ja M (sündinud vastavalt 2013.a ja 2011.
2. a)igakuiste põhjendatud vajaduste kohta. Hageja I (2012.a sündinud SM) vajadusteks tuvastas maakohus 333.61 eurot kuus ja selles osas otsust ei vaidlustatud. Kolleegium võtab teiste laste vajalike kuludena edasiste arvestuste aluseks 24.05.2016 menetlusdokumendis (t III kd lk 151) kostja poolt esitatud summad: M 274 eurot, M 274 eurot, MJ 197 eurot ja E 274 eurot. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on eluliselt usutavate kulude suurustega, võttes arvesse laste vanuseid, seda, kas elatakse ühe või kahe vanemaga ning seda, et kulude suurus on mõistlikult võrreldav SM kohtu poolt tuvastatud kulude suurusega. 27.05.2016 menetlusdokumendis asus kostja seisukohale, et lähtuda tuleks eeldusest, et iga lapse (va hageja I) kuluks on 2x seaduses sätestatud miinimumelatis, kuid kolleegium sellist lähenemist õigeks ei pea. Konkreetsete laste kulusid ei ole vaja eeldada, vaid need on võimalik tuvastada. Et seaduses sätestatud miinimumelatisest ei pruugi konkreetse lapse puhul järelduda tema tegelik ülalpidamiskulu, nähtub ka SM puhul tuvastatud kulude suurusest. 36. Järgnevalt analüüsib kolleegium kogutud tõendeid kõigi laste emade ja kostja varalise olukorra (sh selle võimaliku muutumise kohta kohtumenetluse ajal) kohta, et tuvastada laste vajaduste rahuldamise võimalused. AT elab koos E ja MJ-ga. Temale kuulub kaks kinnisasja (korteriomand XXX ja elamumaa XXX; t III kd lk 177). Arvelduskontode väljavõtetest (t III kd lk 162-168, IV kd lk 64-100, 113-124, 135140) järeldub, et AT sissetulekuks 2014.a oli keskmiselt kuus 839.06 eurot (koosnes töötasust, töövõimetushüvitisest, tulumaksu tagastusest, sularaha sissemaksetest), 2015.a 976.64 eurot (koosnes töötasust, töövõimetushüvitisest, sularaha sissemaksetest, tulumaksu tagastusest) ja 2016.a kuni 30.06.2016 1079.26 eurot (koosnes töötasust, töövõimetushüvitisest). Kostja ei ole toonud esile AT-l teiste ülalpeetavate olemasolu peale E ja MJ. Seega saab lugeda tuvastatuks, et AT sai kummagi lapse ülalpidamiseks kulutada igakuiselt 2014.a 279.69 eurot, 2015.a 325.55 eurot ja 2016.a 359.75 eurot. Lisaks laekub AT-le igakuiselt riiklik peretoetus (kokku 2014.a (95.89x4)+(38.36x8)=690.44 eurot, 2015.a 90x12=1080 eurot, 2016.a igakuiselt 100 eurot), mida tuleb riiklike peretoetuste seaduse § 1 kohaselt kasutada täies ulatuses laste ülalpidamiseks. 2014.a ja 2015.a laekusid ka ühekordsed toetused Tallinna linnalt 160 eurot kummalgi aastal kooliminevale lapsele. Arvelduskontode väljavõtetega on lisaks tõendatud, et aastal 2014 kandis laste isa või vanaema (isa ema ES) AT-le igakuiselt keskmiselt 269.58 eurot kuus, 2015.a keskmiselt 250 eurot kuus ja 2016.a 300 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et E ja MJ ülalpidamiseks on nende ema käsutuses olnud rahalisi vahendeid (sissetulek jagatuna 11 kolmega + riiklikud toetused) keskmiselt 2014.a 449.92 eurot kuus ühele lapsele, 2015.a 502.22 eurot kuus ja 2016.a 559.75 eurot kuus. Kohus ei arvesta seejuures kandeid selgitusega kingitus, milliseid oli analüüsitud perioodil isalt ja vanaemalt laekunud kokku 290 eurot. Kohtul puuduvad andmed, et AT oleks laste nimel pöördunud elatise nõudega kohtusse, mistõttu saab eeldada, et kostja (tema ema) poolt igakuiselt ülekantav summa vastab vanemate kokkuleppele ning tagab lastele ülalpidamiseks piisavad vahendid. 37. Kostja poolt esiletoodu kohaselt elavad M ja M ühise perena koos kostja ja ema UPga. Seega ei pea kostja osalema laste ülalpidamises igakuiselt elatusraha makseid tehes, vaid perekonnasisesel kokkuleppel mistahes muus vormis. Vastavalt laste ema arveldusarvete väljavõtetele (t III kd lk 154-161, IV kd lk 43-63, 127-134, 141-142) oli UP sissetulek 2014.a keskmiselt 1697.86 eurot kuus (vanemahüvitis, ühekordne broneeringu tühistamise tasu, ülekanded kostjalt ja ES-lt, tulumaksu tagastus), 2015.a 886.64 eurot kuus (vanemahüvitis, tulumaksu tagastus, ülekanded, kindlustushüvitis, laekumine sularahas, töötasu, töövõimetushüvitis) ja 2016.a 1453.78 eurot (töötasu, töövõimetushüvitis, tulumaksu tagastus, ülekanded ES-lt). 2014.a laekus peretoetusi kuus keskmiselt 51.69 eurot, 2015.a 140.51 eurot ja 2016.a 157.53 eurot. Ka UP puhul ei ole kostja toonud esile täiendavate ülalpeetavate olemasolu peale M ja M. Seega arvestamata kostja sissetulekuid oli UP käsutuses rahalisi vahendeid kummagi lapse ülalpidamiseks (sissetulek jagatuna kolmega + riiklikud toetused) 2014.a 591.80 eurot, 2015.a 365.80 eurot ja 2016.a 563.36 eurot kummalegi lapsele. Kohtul puuduvad andmed, et UP oleks laste nimel pöördunud elatise nõudega kohtusse, mistõttu saab eeldada, et vastavalt peresisestele kokkulepetele on laste ülalpidamiseks piisavad vahendid tagatud. 38. Hagejate poolt on menetluses esile toodud, et SM elab ema TV-ga ning et teisi ülalpeetavaid emal ei ole. TV-le kuulub korteriomand asukohaga XXX. TV, kes on elukutselt lasteaia õpetaja, arveldusarvete väljavõtete (t II kd lk 15-18, IV kd lk 101112, 151) kohaselt oli tema sissetulek alates 07.08.2013 keskmiselt 44.36 eurot kuus (vanemahüvitis augustis), 2014.a keskmiselt 443.94 eurot kuus (sularaha sissemaksed, tulumaksu tagastus, tervishoiuteenuse eest laekumine, töötasu, laekumised HV-lt), 2015.a 1163.49 eurot kuus (töötasu, tulumaksu tagastus, VV ülekanne) ja 2016.a 876.17 eurot kuus (töötasu, tulumaksu tagastus). Alates augustist 2013.a ja 2014.a laekus TV-le peretoetust kuus 76.71 eurot, 2015.a keskmiselt 70.57 eurot kuus, 2016.a 69.18 eurot kuus. Hagi tagamise määruse alusel laekus lapse isalt elatist 2014.a keskmiselt 78.63 eurot kuus, 2015.a 195 eurot kuus ja 2016.a 215 eurot kuus. Seega on olnud TV käsutuses rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks (sissetulek jagatuna kahega + riiklik toetus + elatis alammääras) 2013.a (alates augustist) keskmiselt 98.89 eurot kuus, 2014.a 377.30 eurot kuus (kui oleks saanud elatist 12x177.50 eurot, siis 476.18 eurot kuus), 2015.a 747.32 eurot kuus ja 2016.a 722.27 eurot kuus. 39. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja tegelik majanduslik seis on parem, kui ta ise väidab ja kohtu ette toob. Kostja väidab, et tema sissetuleku moodustab juhatuse liikme tasu OÜ-s V (viimastel andmetel netos 365.62 eurot) ja üüritulu 240 eurot talle kuuluva korteriomandi üürile andmisest kokku 605.62 eurot kuus (alates 2016.a; t III kd lk 151pöördel). Arveldusarve väljavõttega (t I kd lk 126130, II kd lk 51-73, IV kd lk 33-42) on tõendatud, et seisuga 01.12.2011 oli kostjal vabu rahalisi vahendeid 2833.52 eurot. Samuti on tõendatud, et perioodil 01.12.2011 kuni 31.10.2013 laekus kostja arvele kokku 33 301.34 eurot (üürimaksed, töötasu, 12 maksed erinevatelt füüsilistelt isikutelt, laekumised juriidiliselt isikult, tulumaksu tagastus), so 1447.88 eurot keskmiselt kuus. Samuti on tõendatud, et seisuga 01.12.2013 oli kostjal arvel 13 038.09 eurot vabu rahalisi vahendeid. Perioodil 01.12.2013 kuni 31.12.2014 laekus kostja arvele kokku 10 263.39 eurot (töötasu, laekumised eraisikutelt ja juriidiliselt isikult, tulumaksu tagastus), so keskmiselt 789.49 eurot kuus. 2015.a laekus 10 589.44 eurot, so keskmiselt 882.45 eurot. 2016.a esimese kuue kuuga on olnud laekumisi 3863.73 eurot, so keskmiselt 643.96 eurot kuus. Eeltoodust nähtub, et kostjal oli kuni emale 12 000 euro ülekandmiseni piisavalt rahalisi vahendeid, et täita kõigi laste ees elatise maksmise kohustust. Isegi kui kostjal oli/on laenuleping emaga, pidi kostja oma kohustuste täitmisel käituma heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lõige 1) ja laenukohustuse täitmisel arvestama, et alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist tuleb üldjuhul eelistada muude võlaõiguslike kohustuste täitmisele. Sissetulekuna, mille arvel elatist maksta, ei ole alust arvestada ainult igakuiselt laekuvat töötasu ja üüritulu, vaid mistahes laekumisi (sh nt emalt väidetavalt saadud laenu pere puhkusereiside jaoks; vt t II kd lk 200 kostja vanemate kinnitus), millised eelduslikult jäävad peale laekumist kostja käsutusse. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks mistahes talle laekunud summasid kandnud üle oma äriühingule või tasunud XXX elamu kommunaalkulusid. Puudub vaidlus, et kostja omandis on korteriomand, mida ta välja üürib. Kui kostjal ülalpidamise andmiseks piisavat sissetulekut ei ole, on tal võimalik kaaluda elamiseks mittevajaliku kinnisvara müüki, et vajalikke vahendeid leida. Asjaolu, et kostja on korraldanud oma pere- ja tööelu selliselt, et tema igakuise töötasu moodustab formaalselt ainult VV kehtestatud kuupalga alammäära suurusega ligilähedases suuruses juhatuse liikme töötasu, ei saa olla samuti selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis annaks talle õiguse osaleda hageja I ülalpidamises ebapiisavas ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (lahendid nr 32-1-160-12, punkt 7; nr 3-2-1-118-12, punkt 15; nr 3-2-1-21-15, punkt 14). Majandusaasta aruannetega on tõendatud, et OÜ V, mille osad kuuluvad võrdselt kostjale ja tema isale, on arenev kasumlik ettevõte jaotamata kasumiga 22 235 eurot (t IV kd lk 166-173), kusjuures 2012. majandusaasta lõpul oli kasum ainult 3261 eurot (t I kd lk 175-190) ja 2014. majandusaastal juba 16 439 euro (t III kd lk 178-185). 04.07.2016 allkirjastatud majandusaasta aruande kohaselt laiendas äriühing 2014.a tegevust Rootsi, 2015.a on valminud uus büroo- ja teenindushoone. Kostja ei ole toonud esile tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks talle ja laste vanaisale kuuluv arenev edukas äriühing ei maksa talle juhatuse liikmena suuremat töötasu, mis võimaldaks tal pidada ülal kõiki oma alaealisi lapsi vähemalt seaduses ettenähtud miinimumi ulatuses. 40. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist, et kostja poolt hagejale I PKS-i § 101 lõikes 1 ettenähtud määras elatise maksmise korral osutuksid tema vanemad neli last vähemkindlustatuteks kui hageja I või et sellega kaasneks laste ebavõrdne olukord. Laste ülalpidamiseks kasutatavate vahendite hulk on olnud aastate jooksul kõigi vanemate puhul stabiilne ning see tõendamist ei leidnud, et hagi tagamise korras seaduses ettenähtud miinimumelatise tasumine oleks teiste laste olukorda halvendanud. Ka nähtub kostja elustandardist (eelkõige kulutused välisreisidele), et kostja käsutuses on tegelikkuses suuremad rahasummad kui ta kohtule väidab. Samuti jõudis kolleegium eelnevalt veendumusele, et kostjal endal on võimalik oma sissetulekuid suurendada, eelkõige töötasu suurendamise, aga ka dividendide 13 jaotamise tulemusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-12 rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Tsiviilasjas nr 3-2-1-2115 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kolleegium soovib juhtida kostja tähelepanu ka PKS §-le 106, mille kohaselt kui sugulane on PKS § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist sugulane, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega isegi kui kohus vabastaks kostja osaliselt SM ülalpidamise kohustusest, oleks lapsel õigus pöörduda PKS § 96 alusel ülalpidamisnõudega kostja vanemate (vanavanemate) vastu. 41. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha apellandi väidete kohta menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osalise ebaõigsuse kohta. Maakohus jättis hageja I poolt kostja vastu esitatud hagis menetluskulud poolte kanda ning hageja II poolt kostja vastu esitatud hagis menetluskulud hageja II kanda. Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud täies ulatuses solidaarselt hagejate kanda. 42. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Kuna hageja I hagi rahuldati osaliselt, siis oli maakohtul

§ 163lõike 1 alusel õigus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus on menetluskulude sellist jaotamist põhjendanud ning kolleegium nõustub vastavate põhjendustega ja siinkohal neid ei korda (

§ 654lõige 6).

1. Kostja leidis samuti, et maakohus on menetluskulude suurust põhjendamatult vähendanud. Kolleegium leiab, et selles osas on apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on teinud arvutusvea. Maakohus leidis, et kostja esindaja põhjendatud ajakulu oli järgmine: 27.12.2013 tehtud menetlustoimingud 3h, 07.01.2014 tehtud menetlustoimingud 10min, 27.01.2014 istungiga seotud menetlustoimingud 1h, 10.02.2014 tehtud menetlustoimingud 1h, 21.11.2014 tehtud menetlustoimingud 2h, 22.03.2015 tehtud menetlustoimingud 1h. Maakohus leidis, et vajalik ajakulu kokku oli 6h 10min. Liites aga maakohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulu kokku, teeb see 8h 10min. Kolleegium leiab, et maakohus on samuti 22.03.2015 tehtud menetlustoimingu ajakulu põhjendamatult vähendanud 1h-ni. Arvestades menetlusdokumendi mahtu peab kolleegium põhjendatud ajakuluks 3h. Muus osas ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakulu maakohtus kokku 10h 10min. Maakohus leidis, et kostja esindaja ajakulu jagunes mõlema hageja peale võrdselt. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakulu seoses hageja II hagiga 5h 5min. Kuna kostja esindaja tunnitasu koos käibemaksuga oli 96 eurot, moodustab esindajakulu kokku 488 eurot. Arvestades, et maakohus mõistis hagejalt II välja esindajakulu 288 eurot, tuleb hagejalt II välja mõista täiendavalt 200 eurot. 14
2. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt üksnes maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas ning lähtudes

§ 178

lõikest 4 ja § 171 lõikest 1 on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta hageja I ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ning kostja ja hageja II ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda. 45. Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses (sh vahepealses Riigikohtu menetluses) hageja I kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lõiked 3 ja 6).

07.12.2015, 28.03.2016 ja 15.07.2016 menetluskulude nimekirjade kohaselt on hagejatele osutatud õigusabi kokku 21h 45min ulatuses hinnaga 130 eurot tund (lisandub käibemaks, kuna hagejad ei ole käibemaksukohustuslased). Menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt on hagejate lepingulisel esindajal kulunud: 1) esimesel ringil ringkonnakohtus 7h 5min (arve nr 20151247 summas 871 eurot, sh km + 1h 30 min eest täiendavalt 234 eurot): maakohtu otsuse analüüsimisele ja selle klientidele selgitamisele 45min; apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 4h 50min; kohtuistungiks ettevalmistamisele ja istungil osalemisele 1h 30min; 2) Riigikohtu menetluses 3h 45min (arve nr 20160433 summas 585 eurot, sh km): ringkonnakohtu 29.12.2015 otsusega tutvumisele ja menetluskulude hüvitise vaidlustamise perspektiivi analüüsimisele ning otsuse kliendile edastamisele 20min; kassatsioonkaebuse kliendile edastamisele ja edasise menetluse selgitamisele 10min; Riigikohtu 02.03.2015 määrusega ja 03.03.2016 kirjaga tutvumisele ja kliendile edastamisele 10min; kassatsioonkaebusega tutvumisele 15min; telefoninõupidamisele kliendiga 10min; kassatsioonkaebusele vastuse koostamisele 3h 40min (millest rahalise arvestuseta 1h), millest 2h 40min eest nõuab hageja I hüvitist; 3) teisel ringil ringkonnakohtus 10h 55min (arved nr 20160868 ja 20161030 vastavalt summas 845 ja 863 eurot, sh km): Riigikohtu otsuse analüüsile ja koos selgitusega kliendile edastamisele 25min; kostja 24.05.2016 ja 27.05.2016 seisukohtade ja tõenditega tutvumisele ja arveldusarvete analüüsile ning vastustajate seisukoha koostamisele 5h 49min (millest rahalise arvestuseta 49min), millest 5h eest nõuab hageja I hüvitist; kostja 11.07.2016 menetlusdokumendiga tutvumisele ja krediidiasutustelt laekunud tõendite analüüsile ja hagejate täiendava seisukoha koostamisele 6h 30 min (millest rahalise arvestuseta 1h), millest 5h 30min eest nõuab hageja I hüvitist. Lisaks nähtuvad arvelt nr 20161030 kulu 3 eurot kinnistusraamatu päringu eest ja 2 eurot äriregistri päringu eest. Seega nõuab hageja I kostjalt hüvitist menetluskulude eest kokku 3398 eurot.

1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsusega tutvumise ja klientidele selgitamise ning apellatsioonkaebusega tutvumise ning vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks saab olla kokku 2h. Kohtuotsusega tutvumine ei ole ajaliselt aeganõudev tegevus. Apellatsioonkaebuse vastuses on aga valdavalt korratud maakohtus esitatud seisukohti, mistõttu hagejate esindaja poolt märgitud ajakulu ei saa lugeda täiel määral vajalikuks. Kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise põhjendatud ajakuluks on 1h. Seega on põhjendatud ajakulu esimesel ringil ringkonnakohtus kokku 3h. Kolleegiumi hinnangul on täies ulatuses põhjendatud kassatsioonimenetlusega seotud ajakulu 3h 45min eest. Põhjendatud ja vajalikeks toiminguteks saab pidada ringkonnakohtu otsusega tutvumist, kassatsioonkaebusega tutvumist ja selle osas lühikese selgituse kliendile andmist, vastuse koostamist kassatsioonkaebusele, Riigikohtu määruse ja kirjaga tutvumist ning lühikest telefoninõupidamist kliendiga. Kõigi toimingute osas on ringkonnakohtu hinnangul neile kulunud aeg mõistlik 15 arvestades toimingute sisu ja mahtu. Teisel ringil ringkonnakohtus teostatud toimingute osas leiab kolleegium, et põhjendatud on Riigikohtu otsuse analüüsiks kulunud 25min. Kostja 24.05.2016 ja 27.05.2016 seisukohtade ja tõenditega tutvumiseks ja analüüsiks ning vastustajate seisukoha koostamiseks on kokku põhjendatud ajakulu 4h arvestades kostja seisukohtade ja tõendite sisu ja mahtu. Kostja 11.07.2016 menetlusdokumendiga tutvumise, krediidiasutustelt laekunud tõendite analüüsi ja hagejate täiendava seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks saab pidada 4h, arvestades analüüsimist vajavate tõendite olemust (arveldusarvete väljavõtted) ja mahtu. Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on kinnistusraamatu ja äriregistri päringute kulu vastavalt 3 ja 2 eurot. Seega on põhjendatud ajakulu teisel ringil ringkonnakohtus kokku 8h 25min. Eeltoodust tulenevalt on hagejate esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses kokku 15h 10min.
2. Hagejate esindaja selgitusel on 90% kuludest hageja I kulud ning 10% kuludest hageja II kulud. Kolleegiumi arvates on selline jaotus põhjendatud, kuna hageja II osas vaidlustas kostja maakohtu otsust üksnes menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hagejate esindaja õigusabi tunnihind on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud tunnihind kõrgem advokaatide tavapärasest tunnihinnast. Seega on esindajakulud 15h 10min eest kokku 2366.52 eurot koos käibemaksuga (15h 10min x 130 eurot = 1972.10 eurot + käibemaks 394.42 eurot). Arvestades eeltoodud protsentuaalset kulude jaotust hagejate vahel, on hageja I põhjendatud õigusabikulud 2129.87 eurot (90% 2366.52 eurost), mis tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista. Vastavalt hageja I taotlusele tuleb kostjalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt

§ 177lõike 4 alusel.

48. Harju Maakohtu 14.07.2014 hagi tagamise määrusega kohustati kostjat tasuma hageja I ülalpidamiseks elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 14.07.2014 kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.09.2014 määrusega kostja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Kuna kolleegium ei rahulda apellatsioonkaebust elatise suuruse osas, jääb hagi tagamine jõusse kuni kohtumääruses nimetatud tingimuse saabumiseni. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/