Obsah (5)

§ 37§ 63§ 67§ 39§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 37 lg 1 rikkumises ja määras karistuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise. Käskkirja kohaselt on kinnipeetav töökohustust rikkunud, kui keeldub talle pakutavast tööst, mille tegemiseks on tal vajalikud kehalised ja vaimsed võimed ning oskused. R. Koorti süü on vangla hinnangul tõendatud vanglateenistuja K. Vassili ettekandega ja R. Koorti antud kirjalike selgitustega. Võttes arvesse, et kinnipeetav on korduvalt keeldunud tööst, kuna pakutud töö ei sobi talle, samuti on teda eelnevalt karistatud tingimisi kartserikaristusega, kuid ta jätkuvalt keeldub antud kohustusest, on otstarbekas ja proportsionaalne karistada kinnipeetavat reaalse kartserikaristusega. Tartu Vangla luges 06.01.2015. a käskkirjaga nr 6-2/11 vangla 14.11.2014. a käskkirja nr 6-2/1393 resolutsioonis T. Tuvi nimetamise ilmseks eksituseks ja asendas resolutsioonis T. Tuvi nime E. Koorti nimega. 5. Tartu Vangla tunnistas 08.12.2014. a käskkirjaga nr 6-2/1489 R. Koorti süüdi

§ 37lg 1 rikkumises ja karistas teda kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks.

Käskkirja kohaselt enne kinnipeetava tööle määramist selgitatakse vastavalt

§ 37lg-le 3 vangla arsti poolt kinnipeetava töövõimelisus, ning kuna 17.10.2014.

a käskkiri on välja antud, siis järelikult on vangla arst leidnud, et R. Koort on võimeline tegema tööd, mistõttu on H. Kruusla poolt R. Koorti tööle asumiseks korralduse andmine seaduslik. Distsiplinaarmenetluse raames on vangla arvates tõendatud R. Koorti üldine tahtmatus töötada ja R. Koorti poolt välja toodud erinevad põhjused, miks ta eirab vanglas töökohustust, olid otsitud ning eesmärgiks oli vanglas ja vangla heaks tööd mitte teha. R. Koorti süü on vangla hinnangul tõendatud K. Kallasaru ettekandega, vanglateenistuse ametnike K. Kallasaru ja H. Kruusla ütlustega ning R. Koorti suuliste ja kirjalike selgitustega. Vangla leidis, et käesolevas asjas ei ole vaja teisi

§ 63

lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristusi läbi kaaluda ning kuna viimati määratud distsiplinaarkaristus – kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks – ei andnud positiivseid tulemusi ning kinnipeetav keeldus taas tööst, on distsiplinaarkaristuse raskusastet vaja tõsta.

1. Tartu Vangla jättis 08.01.
2. a vaideotsusega nr 1-11/565-2 rahuldamata R. Koorti vaide vangla 08.12.
3. a käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes ning 09.01.
4. a vaideotsusega nr 1-11/567-2 rahuldamata R. Koorti vaide vangla 14.11.
5. a käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes.
6. R. Koort esitas 18.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 13.03.2015 ka täiendava seisukoha, milles ta taotles tuvastada vangla 14.11.
7. a käskkirja alusel tema viieks päevaks kartserisse paigutamise õigusvastasus. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-15-
8. Kaebuse põhjendused: 2 1) Tartu Vangla kodukorra kohaselt toimub kinnipeetavate õhtusöök kl 17-
9. Kui 24.10.2014 kl 17.45 ajal pakuti kaebajale minna tööle, siis ta keeldus, seletades, et tal on põlves vesi ja see valutab, seega ei saa ta tööd teha. Päeval oli kaebaja käinud arsti vastuvõtul ja eeldanud, et arst paneb kirja tööst vabastuse. Tõele ei vasta väide, et pärast seda, kui kaebajale pakuti tööd, saadeti ta arsti juurde. Kuna vestlus valvuriga oli pikem, unustas ta seletuskirja kirjutamast, et õhtusöögi ajal ei pea ta tulema tööle, kui ta ei soovi. 2) 14.11.
10. a käskkirjas ei ole süüdi tunnistatud kaebajat, vaid T. Tuvi. Käskkirja parandamine üle kahe kuu hiljem ei tee olematuks asjaolu, et temalt võeti vabadus kartserisse paigutamisega, kui süüdi oli tunnistatud teine isik. Seega ei ole käskkiri kehtiv kaebaja suhtes. 3) Tartu Vangla kodukorra kohaselt on E6 osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakava kohaselt kl 17-18 õhtusöök, millisel ajal igasugune tööpakkumine on õigusvastane ning erandit ei näe ette ka VSkE § 10 lg 4, mistõttu ei saa teda karistada ebaseadusliku korralduse täitmata jätmise eest, mida söögi ajal tööle sundimine oli.
11. R. Koort esitas 18.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles tuvastada vangla 08.12.
12. a käskkirja alusel tema kümneks päevaks kartserisse paigutamise õigusvastasus ning kohustada vanglat hoiduma talle tööle asumise kohustuse korduvast andmisest. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-15-
13. Kaebuse põhjendused: 1) Valvur K. Kallasaru ei viibinud kaebajale tööle asumise korralduse andmise hetkel elusektsioonis E6 ja koostas ettekande vaid H. Kruusla väitele tuginedes. Kl 14 paiku viibis eluosakonnas vanemvalvur H. Kruusla, kes avas üksinda tööle määratud kinnipeetavate kambrite uksed ja andis korralduse tööle asuda, s.h kaebajale. Ühestki dokumendist ei nähtu, et K. Kallasaru oleks kl 14 paiku asunud kaebaja kambri juures ja näinud rikkumist pealt. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 98 lg 2 kohaselt tuleb ettekanne koostada distsipliinirikkumise avastanud teenistuja poolt ning selle täitmata jätmisel on tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega. 2) Sündmuste ajakava on muudetud. Esimest korda anti kaebajale korraldus kl 14 paiku peale ukse avamist H. Kruusla poolt ja teistkordselt korraldust kaebajale ei antudki, vaid küsiti enne kl 15 ringmasteri kaudu, kas ta tuleb tööle või saab ettekande. Eeltoodut kinnitab H. Kruusla poolt kontaktisik E. Viiklaidile saadetud 06.12.
14. a e-kiri. Täiendavate ütluste võtmine K. Kallasarult ei muuda ettekannet õiguspäraseks, mistõttu kuulub 08.12.
15. a käskkiri kehtetuks tunnistamisele. 3) Kaebaja on vanglale kirjalikult teada andnud, et ei täida tööleminemise käskkirja kogu selle ajalises ulatuses. Kuna tegemist on teist korda sama rikkumise (

§ 37lg 1) eest karistamisega, siis on tegemist topeltkaristamisega, mis on keelatud.

1. Tartu Halduskohus võttis 03.02.
2. a määrusega R. Koorti kaebused menetlusse ja menetles haldusasja liidetud haldusasjana nr 3-15-
4. Tartu Halduskohus jättis 05.05.
5. a otsusega R. Koorti kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) R. Koort ei ole 17.10.
6. a käskkirja vaidlustanud, see oli kehtiv 24.10.2014 ja 24.11.2014 intsidentide ajal. R. Koort võis tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal tööst keelduda

§ 37lg-s 2 nimetatud alustel.

R. Koorti selgituse kohaselt oli ta 24.10.2014 käinud arsti vastuvõtul, kes ei pidanud vajalikuks määrata tööst vabastust. Seetõttu ei ole tõendatud kaebaja väide, et valutav põlv takistas tööle asumist ning vastustajal ei olnud vajalik korraldada kaebaja arstlikule läbivaatusele saatmist tema tervisliku seisundi kindlakstegemiseks. 2) Võimalik ei ole teha ühest järeldust, kas R. Koort oli söömise lõpetanud. Pidades silmas, et toidujagamine kaebaja elusektsioonis oli lõppenud ca pool tundi enne korralduse andmist, 3 võis eeldada, et kaebajal on olnud piisavalt aega söömiseks. Seetõttu pidi kaebaja korralduse saamisel viitama, et ta ei ole söömist lõpetanud, mida aga asja materjalidest ei nähtu. Asjaolule, et ta ei olnud veel söömist lõpetanud, on R. Koort esmakordselt tuginenud 15.01.2015 esitatud vaide lisas. Kaebuse väitel selgitas ta valvurile üksnes terviseriket. Ka ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud tööle asumise aja edasi lükata söömise lõpetamiseni, millest vastustaja oleks keeldunud. Kaebaja distsiplinaar- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et ta keeldus tööst tingimusteta ega pidanud üldse võimalikuks tööle asuda. Seetõttu ei ole alust pidada tööle asumise korralduse andmist söömiseks ettenähtud ajavahemikul tööle asumisest keeldumise õiguspäraseks aluseks. 3) 14.11.

1. a käskkirjas esineb T. Tuvi nimi ühe korra. Käskkiri on pealkirjastatud „Kinnipeetav Reimo Koorti distsiplinaarasi tööst keeldumises“ ja menetlusaluse isikuna on märgitud R. Koort, näidates ära tema isikuandmed. Distsiplinaarsüüteo kirjelduses, isiku süü tuvastamisel ja karistuse põhjendamisel on korduvalt nimetatud R. Koorti. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi R. Koorti suhtes, kes on andnud seletuse rikkumise kohta, talle on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja antud võimalus esitada vastuväited. Nendel asjaoludel on T. Tuvi nimetamine käskkirjas ilmne ebatäpsus. Seetõttu oli selle parandamine lubatud ja käskkiri tuleb lugeda tehtuks R. Koorti suhtes. 4) Pärast 17.10.
2. a käskkirja tutvustamist teatas kaebaja, et ei kavatse käskkirjas nimetatud perioodil tööle asuda, mida kinnitas ka 24.10.
3. a seletuses. Eelnevast ei tulene, et vastustajal oleks lubatud kasutada distsiplinaarkaristust kaebaja töökohustuse täitmisele kallutamisel mõjutusvahendina üksnes üks kord tööle määramise perioodi jooksul. Igakordne aluseta keeldumine töökohustuse täitmisest on iseseisev tegu, millele vastustaja on õigustatud andma hinnangu distsiplinaarmenetluse tulemusena. Seetõttu ei toonud töötamisest keeldumisest teatamine ega töökohustuse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuse kohaldamine kaasa keeldu alustada uut distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes 24.11.2014 tööle asumisest keeldumisega seoses. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei täitnud kella 14 ajal antud korraldust tööle asuda ning et ettekanne kajastab rikkumist õigesti ja distsiplinaarmenetluse alustamine sellele tuginedes oli põhjendatud. Kui pidada asjaolu, et ettekande koostas K. Kallasaru, menetlusnormide rikkumiseks, on tegemist formaalse rikkumisega, mis ei ole mõjutanud asja lahendamist. See ei saa olla aluseks karistuse määramise käskkirja tühistamiseks. 08.12.
4. a käskkiri on õiguspärane ja tühistamiseks puudub alus. 5) Vahetult rikkumisele järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud karistamise põhjust ning seda, et teda karistati sarnase rikkumise eest mitmendat korda, ei saa kaebajale määratud karistusi pidada ebaproportsionaalseks. Kuna kaebaja tööle määramise ajavahemik on möödunud, siis puudub vastustajal võimalus kaebaja tööle suunamiseks. Kaebeõigust keelamiskaebuse esitamiseks saaks jaatada üksnes erandlikel asjaoludel. Kaebaja ei ole selliste asjaolude esinemisele viidanud. Keelamisnõue jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. R. Koort esitas 31.05.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 05.05.
6. a otsus, tühistada Tartu Vangla 14.11.
7. a ja 08.12.
8. a käskkirjad ning tunnistada kaebajale määratud distsiplinaarkaristused õigusvastaseks ja keelata Tartu Vanglal määrata teda tööle, mille tegemiseks tal puudub väljaõpe. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) 24.10.
9. a seletuskirjas palus ta mitte pakkuda talle tööd, mille eriala ta ei ole omandanud. Koristaja kutse tal puudub. Seadusandja eeldab, et töötajal on olemas erialateadmised ja oskused, mille olemasolu on tööandja kindlaks teinud, kuid seda kaebaja puhul ei toimunud. Seega rikkus vangla kaebajat tööle määrates seadust ja vastav korraldus on 4 õigustühine ning kaebaja keeldumine tööst töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 2 alusel on õiguspärane. Vale on vangla väide, et distsiplinaarmenetluse raames on tõendatud tema üldine tahtmatus töötada. Esinevad hoopis asjaoludena erialase ettevalmistuse puudumine, terviserike ja vajadus kasutada päevakavas ette nähtud söögiaega söömiseks. Vangla ei täida TTOS § 13 lg 1 p-s 11 nimetatud kohustust anda koristajatele tööriietus. Igapäevariideid töö juures kanda on ebahügieeniline ja solvab inimväärikust. 2) Esimesel korral keeldus kaebaja tööst lisaks kutseoskuste puudumisele ka põlvevalu tõttu, nagu on fikseeritud ettekandes nr
10. Seega oli keeldumine TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel õiguspärane. Kaebajat ei viidud viivitamatult arsti juurde. Karistades teda asjaolusid välja selgitamata rikkus vangla haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Arsti juures käis hommikupoolikul ega saanud tööst vabastust, sest ei küsinud seda, kuna tol hetkel põlv ei valutanud, kuid hakkas valutama pärastlõunal. Söögiajal töötamine on vabatahtlik, kuid kaebaja puhul see põhimõte ei kehtinud, mis on võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine. Asjakohatu on kohtu etteheide, et ta tööle kutsumise ajal ei teatanud, et pole söömist lõpetanud, sest ta keskendus valutavale jalale ja muud asjaolud, s.h söök, jäid tahaplaanile, ka nägi ukse avanud valvur, et ta sõi ning söögiajal tööle sundimine on õigusvastane. Seega oli tööst keeldumine õiguspärane VSkE § 10 lg 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 5.1 alusel. 3) Kohus asus formalistlikule seisukohale, et tegu oli kahe eri rikkumisega. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et ta ei ole tööle määramise käskkirja vaidlustanud, kuna enda teada ta vaidlustas käskkirja. Kui sealjuures esines vormilisi puudusi, siis pidanuksid vanglaametnikud teda suunama vaiet nõuetekohaselt vormistama. Kui jätta käskkirja vaidlustamise küsimus kõrvale, tuleb kahte järjestikust tööst keeldumist vaadelda teoühtsusena. Mõlemad keeldumised on kantud samast tahtlusest ja ta on jäänud sellest lähtuvate väidete juurde. Kahekordne karistamine on

§ 63lg 3 alusel õigusvastane.

4) Distsiplinaarmenetluste käigus pani menetleja toime mitmeid vormilisi rikkumisi, sest käskkiri anti välja vale isiku nimele; ettekande kirjutas isik, kel puudus selleks õigus; ettekandes võltsiti andmeid; esineb segadus kellaaegadega; käskkirjas esineb valeväide tahtmatuse kohta töötada; on tehtud meelevaldsed järeldused kaebaja põhjenduste väidetava eesmärgi kohta. Vangla on praeguseks väljastanud uue samasisulise käskkirja. Kuna oht uuteks samalaadseteks karistusteks püsib, on vajalik konkreetne ettekirjutus Tartu Vanglale hoiduda edaspidi niisugusest tegevusest.

1. Tartu Vangla esitas 01.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta R. Koorti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Vaietes ega kaebustes ei ole kaebaja väitnud, et tal puuduvad majandustööks tarvilikud teadmised ja oskused, millise uue asjaolu lubatavust ei ole kaebaja põhistanud, mistõttu tuleb ringkonnakohtul jätta nimetatud asjaolu tähelepanuta. Kuna puudus võimalus pakkuda kaebajale erialast tööd, siis oli õigustatud kasutada kaebajat majandustöödel sõltumata sellest, kas see langes kaebaja enda valikuga kokku või mitte. Majandustööde tegemine on võrreldav kambri koristamisega kaebaja poolt ning ei vaja erialateadmisi. Kaebaja on oma seisukohtadega väljendanud, et omab majandustöö tegemiseks vajalikke oskuseid. Kaebaja ei ole varasemas menetluses tuginenud asjaolule, et vanglas tehtav koristustöö on tööriietuse väljastamata jätmise tõttu seadusevastane, millisele uuele asjaolule tuginemise lubatavust ei ole kaebaja põhistanud, seega tuleb ringkonnakohtul jätta nimetatud asjaolu halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 198 lg 3 kohaselt tähelepanuta. Majandustööde raames tehtav koristustöö ei ole oma laadilt selline töö, mis tingiks tööriietuse väljastamise ning kinnipeetavad kannavad vangla riietust, mille puhastuse korraldab vangla. 2) Kaebaja ei ole varasema menetluse käigus tuginenud asjaolule, et ta vaidlustas 17.10.
2. a käskkirja kohe, kui seda talle tutvustati, mistõttu tuleb jätta nimetatud asjaolu HKMS § 198 5 lg 3 alusel tähelepanuta. Isegi kui kaebaja oleks seda vaidlustanud, ei oleks käskkiri automaatselt kaebaja suhtes kehtetuks muutunud. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku poolt antud korralduse täitmata jätmine on õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu 01.03.
3. a otsus nr 3-3-1-103-06). Kaebaja tunnistab apellatsioonkaebuse ps 2.3, et oli juba eelnevalt oma seisukoha tööle määramise suhtes vanglale teatavaks teinud ning eeldas, et see küsimus on päevakorrast maas. Sellest nähtub üheselt, et olenemata valust põlves või päevakava järgi õhtusöögi ajal antud korraldusest, ei pidanud kaebaja tööle asumist üldse võimalikuks. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses toonud välja uusi asjaolusid, mis annaksid põhjust arvata, et vastustaja annab talle tema õigusi rikkuva tööle asumise korralduse ega ole väitnud, et korralduse täitmist ei oleks tal hilisemalt võimalik vaidlustada.
4. R. Koort esitas 12.07.2015 ja 19.07.2015 täiendavad seisukohad, milles ta palub lisada kaebusele väljavõte meditsiinilisest kaardist ja haigusjuhust, millest ilmneb, et tõele ei vasta kohtu väide, et kaebaja põlvevalu ei ole tõendatud, vaid ta on põlvevalu tõttu käinud arsti juures alates 01.11.2013 19l korral, s.h 8-l korral enne kaebuse esemeks olevat tööle sundimist. Uus viide puuduvale tööriietusele ei ole mõeldud argumendina, mis otseselt tõendab vangla õigusvastast käitumist, vaid aitab mõista vangla suhtumist vangide tööd reguleerivatesse õigusaktidesse.
5. Tartu Vangla esitas 27.01.2016 täiendava seisukoha, milles ta palub jätta kaebaja 13.07.
6. a avaldusele lisatud tõendid tähelepanuta, sest kaebaja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik neid esitada halduskohtule. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud ravidokumentide puhul tegemist asjakohaste tõenditega, sest need ei tõenda, et 24.10.2014 takistas kaebajal tööle asumist terviserike ning ortopeed ei ole märkinud, et kaebajale kaasneksid diagnoosiga igapäevased valud. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et kui kaebajal tekkis 24.10.2014 õhtupoolikul põlvevalu, siis ta ei rõhuta seda distsiplinaarmenetluse raames ning juba enne tööle asumiseks korralduse saamist on ta väljendanud seisukohta, et keeldub täitmast tööle määramise käskkirja, seega ei takistanud kaebajat tööle minemast terviserike, vaid soov majandustöid mitte teha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus piiritleb esmalt vaidluse eseme ning lahendab kaebaja taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks (I); võtab seejärel seisukoha apellatsioonkaebuse väidete osas (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (III). I
8. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult Tartu Vangla 14.11.
9. a käskkirja ja 08.12.
10. a käskkirja tühistamist ning kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste õigusvastaseks tunnistamist, samuti Tartu Vangla keelamist määrata teda tööle, mille tegemiseks tal puudub väljaõpe. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 182 lõikele 3 ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtule ei esitatud.
11. Halduskohtule esitatud kaebustes taotles kaebaja lisaks käskkirjade tühistamisele enda kartserisse paigutamise õigusvastasuse tuvastamist ning 20.01.2015 halduskohtule laekunud kaebuses ka vangla kohustamist hoiduda edaspidi kaebajale tööle asumise korralduse andmisest ja kaebaja töötajate nimekirjas hoidmisest. Kaebuse menetlusse võtmise määruses 6 (tl 17p) selgitas halduskohus õigesti, et kaebaja tühistamisnõuded hõlmavad ka tuvastamisnõudeid, mistõttu ei ole iseseisvate tuvastamisnõuete menetlemine vajalik. Lisaks tõlgendas halduskohus kohtuotsuse tegemisel kaebaja kohustamisnõuet keelamisnõudena (otsuse p 26), mis oli ringkonnakohtu hinnangul samuti kaebuse eesmärki arvestades õiguspärane. Seega lahendas halduskohus kaebuse käskkirjade tühistamise ning Tartu Vangla keelamise nõudes anda kaebajale korraldust tööle asumiseks.
12. Olenemata sõnastusest, ei erine kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tuvastamisnõuded sisuliselt halduskohtule juba esitatud tuvastamisnõuetest, mistõttu on vastavad nõuded tühistamisnõuetega hõlmatud. Kaebaja nõuet, keelata Tartu Vanglal kaebaja määramine tööle, mille tegemiseks kaebajal väljaõpe puudub, ei ole halduskohus menetlenud. Seega ei ole nimetatud nõude esitamine HKMS § 182 lõikest 3 tulenevalt lubatud, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik tõlgendada kaebaja keelamisnõuet vaid nõudena, mille kaebaja esitas ka halduskohtule ehk nõudena keelata vanglal kaebajale töötamise korralduse andmine.
13. Vastustaja märgib õigesti, et apellatsioonkaebuses on kaebaja lisaks seni väidetule tuginenud käskkirjade õigusvastasusele ka sel alusel, et kaebajal puudusid majandustööks vajalikud teadmised ja oskused ning kaebajale ei väljastatud koristustööks vajalikku riietust. Sellega soovib kaebaja sisuliselt kaebuse alust muuta, mis on HKMS § 49 lõike 2 järgi apellatsioonimenetluses võimalik vaid HKMS § 49 lõikes 1 sätestatud tingimustel (kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ja kaebuse esitamine muudetud kujul on lubatav) ning üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks puudub. Eeltoodust tulenevalt menetleb ringkonnakohus kaebaja nõudeid 14.11.
14. a käskkirja ja 08.12.
15. a käskkirja tühistamiseks ning vangla keelamiseks anda kaebajale korraldust töötamiseks.
16. Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus võtaks asja materjalide juurde 07.07.2015 koostatud väljavõtte kaebaja meditsiinilisest kaardist ning 12.06.2015 SA Tartu Ülikooli Kliinikum koostatud väljavõtte haigusjuhust. Tartu Vangla leiab, et vastavad tõendid tuleks jätta tähelepanuta, sest kaebaja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik neid esitada halduskohtule. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et väljavõte kaebaja meditsiinilisest kaardist tuleb võtta asja materjalide juurde, kuna väljavõte kajastab kaebaja arstivisiite muu hulgas ajal, mil kaebaja töö tegemisest põlvevalu tõttu keeldus ning kuna halduskohus ei ole vastavaid tõendeid välja nõudnud, võib tõend olla vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Väljavõte haigusjuhust tuleb kaebajale tagastada, kuna see vaidlusalust ajaperioodi ei puuduta. II
17. Kaebuses halduskohtule vaidlustas kaebaja 14.11.
18. a käskkirja tööst keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramise kohta sisuliselt kolmel alusel: 1) kaebaja keeldumine tööst oli õiguspärane põlvevalu tõttu, kusjuures vanglal oli kohustus saata kaebaja kontrolliks arsti juurde; 2) korraldus tööle asumiseks anti õhtusöögi ajal; 3) käskkirjaga tunnistati süüdi kinnipeetav T. Tuvi, mitte kaebaja. Tartu Vangla 08.12.
19. a käskkirja vaidlustas kaebaja nii vangla menetluslikule rikkumisele tuginedes (kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas ettekande isik, kes kaebajale tööle asumise korraldusi ei andnud ja kaebaja keeldumise juures ei olnud) kui ka sel alusel, et tegemist on topeltkaristamise keelu rikkumisega. Ka 7 apellatsioonimenetluses jääb kaebaja eeltoodud põhjenduste juurde. Keelamisnõude esitamise vajalikkust põhjendab kaebaja täiendavalt asjaoluga, et kuigi 17.l0.
20. a käskkirjaga määratud majandustööde tegemise kohustus lõppes 31.01.2015, on kaebaja suhtes antud uus samasisuline käskkiri, mistõttu on keelamisnõude rahuldamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
21. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kaebaja taotletud nõuete rahuldamise.
22. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et Tartu Vangla 17.10.
23. a käskkiri nr 6-3/148, millega kaebaja määrati vangla majandustööle abitöölise ametikohal oli kaebajale tööle asumise korralduste andmise ajal 24.10.2014 ja 24.11.2014 kehtiv haldusakt, mida kaebaja ei olnud vaidlustanud (otsuse p 14). 14.11.
24. a käskkirjaga ning 08.12.
25. a käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristused

§ 37lg 1 rikkumise eest.

Vastavast sättest tuleneb kinnipeetava kohustus töötada. Nimelt keeldus kaebaja täitmast vanglateenistuse ametnike 24.10.2014 ja 24.11.2014 antud korraldusi, asuda tööle.

1. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHK 14.11.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 17 ja 30.05.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Samas on Riigikohus leidnud, et kinnipeetav ei riku

§ 67

p-s 1 sätestatud kohustust, kui ta

§ 39

lõikele 1 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 1 lg 3 p-le 1 ja § 14 lg 5 p-le 4 tuginedes keeldub tööst, mis seaks ohtu tema tervise (RKHK 30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tervislikel põhjustel kaebaja 24.10.2014 tööst keelduda ei saanud.

§ 37lg 3 järgi teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Halduskohus on kaebaja selgitusele tuginedes tuvastanud, et kaebaja käis samal päeval arsti vastuvõtul, kes ei pidanud vajalikuks määrata kaebajale tööst vabastust. Ringkonnakohus lisab, et ka kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud meditsiinilise kaardi väljavõttest ei nähtu, et arst oleks otsustanud 24.10.2014 kaebaja tööst vabastada. Kaebaja väide, mille kohaselt hakkas põlv valutama alles pärast arstil käiku, on tõendamata. Tõsise põlvevalu korral oleks kaebaja taotlenud lähimal võimalikul ajal uut arsti läbivaatust või valuvaigistite väljastamist, kuid meditsiinilise kaardi väljavõttest ilmneb, et järgnevalt on kaebaja arsti juures käinud alles 15.01.2015 ehk alles ligi 3 kuud hiljem. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 17 ja 18 esitatud põhjendustega, mis seonduvad korralduse andmisega õhtusöögi ajal ning asjaoluga, et käskkirjaga tunnistati süüdi kinnipeetav T. Tuvi, mitte kaebaja ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vaid seda, et Riigikohus ei ole pidanud õigusvastaseks ka kinnipeetavate tööle rakendamist öörahu ajal, tingimusel, et neile on tagatud piisavalt uneaega (RKHK 14.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 19). Kaebajal puudus korraldust täitmata jättes alus arvata, et töötamise korral jääb ta ilma õigusest õhtusööki süüa. Kokkuvõtlikult on halduskohus seega õigesti leidnud, et 14.11.2014. a käskkirja tühistamiseks alus puudub. 25. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu poolt 08.12.2014 käskkirja õiguspärasuse hindamise raames esitatud seisukohtade ja järeldustega (otsuse p-d 21-23) ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi (

§ 11lg 1).

HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda 8 üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Halduskohus on õigesti leidnud, et tegelikku vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja talle antud korraldust tööle asuda ei täitnud, ettekanne kajastas rikkumist õigesti ning distsiplinaarmenetluse alustamine oli seetõttu põhjendatud (otsuse p 22). Kuna kaebaja sisulisi põhjendusi korralduse täitmisest keeldumise kohta esitanud ei ole, ei saa järeldada ka seda, et kaebajal esines alus korralduse täitmisest keelduda, mistõttu keeldumisega rikkus kaebaja

§ 67

p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. Riigikohus on leidnud, et kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust (RKHK 14.11.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 20). Seetõttu on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajal oli õigus tööle asumise kohustusest igakordselt korralduse saamisel keelduda ning vastustaja pidi igakordselt hindama, kas taoline keeldumine on õiguspärane. Seega ei ole kaebaja 24.10.2014 keeldumine ja 24.11.2014 keeldumine käsitletavad ühtse teona, mistõttu ei saa järeldada ka seda, nagu rikkunuks vangla kaebaja puhul topeltkaristamise keeldu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajale määratud karistusi ei saa pidada ebaproportsionaalseks (otsuse p 25). Halduskohtul puudus eeltoodust tulenevalt alus 08.12.
2. a käskkirja tühistamiseks.
3. Halduskohus jättis kaebaja keelamisnõude rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu eelkõige põhjusel, et 17.10.
4. a käskkiri nr 6-3/148 kaebaja abitöölise ametikohale määramise kohta oli kohtuotsuse tegemise aja seisuga kehtivuse kaotanud, mistõttu puudus vastustajal võimalus kaebaja tööle suunamiseks (otsuse p 26). Kuigi kaebaja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et uus samasisuline käskkiri on välja antud, puudub ringkonnakohtu hinnangul asjas alus keelamiskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Nimelt on kaebajal tööle määramise käskkirja andmise korral võimalik see ettenähtud korras vaidlustada, seal hulgas taotleda halduskohtult esialgse õiguskaitse raames käskkirja täitmise peatamist. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole selgunud asjaolusid, millest ilmneks, et kaebaja töötamine abitöölise ametikohal võiks ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuda ning ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi HKMS § 45 lõikes 1 toodud keelamiskaebuse esitamise eeldust, jääb apellatsioonkaebus ka vastavas osas rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. III
5. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.05.
6. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda. Kuna vastustajal asjas menetluskulusid ei tekkinud, puudub ringkonnakohtul vajadus menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel