← Eesti

3-14-51239/62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

  1. aprill 2016, Tartu 3-14-51239 Hannes Laasi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses 13.02.2013 ja 09.04.2014 toimunud etapeerimistega Tartu Halduskohtu 15.05.
  2. a otsus Tartu Vangla ning Hannes Laasi apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Hannes Laas Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.
  4. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Hannes Laasi hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata ning tema poolt esimese astme kohtus kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.
  5. Jätta Hannes Laasi apellatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. 10.03.2014 registreeriti Tartu Vanglas Hannes Laasi kaks kahju hüvitamise taotlust. H. Laas nõudis hüvitise maksmist seoses tema etapeerimistega 02.06.2009 Tallinna Vanglast Viru Vanglasse ja 13.02.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ebainimlikes tingimustes. Taotluste kohaselt etapeeriti teda sõidukiga, millest esimesel korral oli tal autos põrandapinda 0,319 m2 ja teisel korral 0,396 m
  8. Kaebaja tundis ennast väikses boksis piinatuna, ahistatuna ja väärkohelduna. Tartu Vangla jättis 21.05.2014 seoses 02.06.
  9. a etapeerimisega esitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ja seoses 13.02.
  10. a etapeerimisega esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 1
  11. 22.04.2014 registreeriti Tartu Vanglas järjekordne H. Laasi kahju hüvitamise taotlus, millega H. Laas nõudis hüvitise maksmist seoses tema etapeerimisega 09.04.2014 Rapla arestimajast Tartu Vanglasse. Taotluse kohaselt etapeeriti teda sõidukiga, milles oli tal autos põrandapinda 0,51 m
  12. Kaebaja tundis ennast sarnaselt eelnevate etapeerimistega alandatuna ja väärkohelduna. Tartu Vangla jättis 12.06.2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  13. 19.06.2014 esitas H. Laas Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis Tartu Vangla tegevuses õigusvastasuse tuvastamist, talle mittevaralise kahju hüvitisena 3000 euro väljamõistmist seoses 02.06.2009, 13.02.2013 ja 09.04.2014 toimunud etapeerimistega ning vanglale ettekirjutuse tegemist etapeerida kaebajat edaspidi tema õigusi rikkumata. Kaebuse kohaselt oli tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tegemist Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisega, kuna teda transporditi sõidukitega, milles oli tal põrandapinda alla 0,8 m
  15. Tartu Halduskohus 05.09.
  16. a määrusega tagastas kaebuse 02.06.2009 toimunud etapeerimise osas.
  17. Tartu Halduskohus võttis 13.10.
  18. a määrusega kaebuse menetlusse kahju hüvitamise nõudes seoses 13.02.2013 ja 09.04.2014 toimunud etapeerimistega. Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude luges halduskohus hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega ning kohustamisnõudes oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
  19. Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.
  20. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu Vanglalt H. Laasi kasuks välja mittevaralise kahju summas 60 eurot. Halduskohus märkis, et kaebuse kohaselt soovib H. Laas mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel, mis võimaldab füüsilisel isikul nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Halduskohus selgitas, et väärikuse alandamine seisneb kaebaja hinnangul tema etapeerimiseks kasutatud ruumi kitsikuses ning muid kahju tekitavaid asjaolusid ei ole kaebaja esitanud. Halduskohus leidis, et etapeerimisel tuleb lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Halduskohus asus EIKi praktikale tuginedes seisukohale, et nii 13.02.
  21. a kui ka 09.04.
  22. a etapeerimisel oli tegemist kambri suurusega, mis ei vasta EIÕK nõuetele ja mida seetõttu ei saa pidada õiguspäraseks. Halduskohus märkis, et kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04) asus EIK sõnaselgelt seisukohale, et kinnipeetute transpordi puhul alla 0,8 m 2 pindalaga ruumi tuleb pidada isikute transportimiseks ebasobivaks sõltumata transpordi kestusest. Halduskohus lisas, et kohtuasjas M.S. vs Venemaa märkis EIK samuti, et kinnipeetu transportimine kohtusse ja tagasi kambris mõõtmetega 0,7 m x 0,7 m kõrgusega 1,5-1,65 m kujutab endast konventsiooni artikli 3 rikkumist arvestades sealjuures, et transport kestis mõnekümnest minutist mõne tunnini. Halduskohus leidis, et vaidlusalused etapeerimised kestsid mõlemad üle 2 tunni. Eelnevast tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et käesoleval juhul on etapeerimiskambri väiksust arvestades tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites pinnaga 0,51 m2 ja 0,396 m2 enam kui 2 tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning oli seetõttu õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav, mille puhul on õigustatud kahjuhüvitise väljamõistmine. Halduskohus selgitas, et kaebaja paigutamine etapeerimiseks liiga väiksesse kambrisse on vastustajale ka etteheidetav ning vastustajal oli võimalik vältida isiku paigutamist inimväärikust alandavatesse tingimustesse. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  23. Tartu Vangla esitas 11.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.
  24. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta H. Laasi kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et etapeerimiskambri väiksust arvestades oli vaidlusalusel juhul tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites pinnaga 0,51 m 2 ja 0,396 m2 enam kui kahe tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning oli seetõttu õigusvastane. Vastustaja leiab, et kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus: esineb erinevaid objektiivseid põhjuseid, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. Vangla nõustub halduskohtu käsitlusega, et kinnipeetava etapeerimise õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati kinnipeetavale rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad. Selliseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebajale oli tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga (2001/85/EÜ) reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, s. o 0,28 m2, siis ei saa sellises kambris saatmine põhjustada iseenesest rohkem kannatusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Tartu Vangla hinnangul on halduskohus käesoleval juhul teinud EIKi otsustest ennatlikud järeldused ning jätnud nõuetekohaselt hindamata praeguse juhtumi asjaolud. Kuivõrd kinnipeetava saatmine saatebussis ei ole iseenesest õigusvastane, siis oleks halduskohus pidanud hindama saatmise tingimusi kogumis. Vastustaja leiab, et kuigi EIK on tõepoolest oma otsustes viidanud sellele, et isiku transportimist kambris, mis jääb oma mõõtmetelt alla 0,8 m 2, võib tulenevalt Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites toodust käsitleda EIÕK-ga vastuolus olevana, siis on 0,8 m2 puhul tegemist CPT tähelepanekuga ühe riigi suhtes ning seda standardit ei saa automaatselt tõlgendada kui minimaalset lubatud pinda, millel isikut tohib transportida.
  25. H. Laas esitas 14.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles selgitab, et vaidlustab Tartu Halduskohtu 15.05.
  26. a otsuse temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa osas. Kaebaja leiab, et halduskohtu poolt välja mõistetud summa erineb olulisel määral EIK praktikast ja 60 euro näol ei ole tegemist õiglase hüvitisega.
  27. H. Laas vaidleb vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja märgib, et vastustaja on viidanud direktiivi 2001/85/EÜ lisas sätestatud minimaalse lubatava ühe istuja ruumi laiuse osas alla 2,35 m laiustele bussidele. Samal ajal ei ole aga kindlaks tehtud, kas saatmisbussid on alla 2,35 m laiad. Kui saatmisbussid on üle 2,35 m laiad, siis on vastustaja väljatoodud mõõtmed kaebaja väitel ebaolulised.
  28. Tartu Vangla vaidleb vastuses H. Laasi apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 3
  29. Tartu Ringkonnakohtu 15.12.
  30. a määrusega kohustati H. Laasi esitama kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus seonduvalt 13.02.
  31. a etapeerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega, kuna ringkonnakohtu hinnangul oli kaebus halduskohtule esitatud eelpool nimetatud osas mittetähtaegselt.
  32. 03.02.
  33. a määrusega ennistas ringkonnakohus H. Laasi kaebuse esitamise tähtaja seonduvalt 13.02.
  34. a etapeerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 15.05.
  36. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab H. Laasi hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata ja tema poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
  37. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vaidluse aluseks see, et H. Laas esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis vanglalt hüvitist 3000 eurot tema väärikuse alandamise eest. Väärikuse alandamine on kaebaja selgitusel tulenenud tema etapeerimiseks kasutatud sõidukite ruumi vähesusest. Tartu Halduskohus rahuldas H. Laasi hüvitamiskaebuse osaliselt leides, et EIK praktikale tuginedes on 13.02.
  38. a ja 09.04.
  39. a etapeerimistel tegemist kambri suurusega, mis ei vasta EIÕK nõuetele. Halduskohus asus seisukohale, et etapeerimiskambri väiksust arvestades on tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites pinnaga 0,51 m2 ja 0,396 m2 enam kui 2 tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning oli seetõttu õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav, mille puhul on õigustatud kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine.
  40. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus on igati põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Vangla apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta kinnitab veenvalt hiljutine Riigikohtu lahend, kus Riigikohus leidis, et ühekordne veidi üle kahe tunni kestnud etapeerimine 0,45 m2 pindalaga bussikongis ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Riigikohtu hinnangul oli oluline just see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.
  41. a otsus asjas nr 3-3-1-56-15, p 21-22). Arvestades käesolevas halduskohtu otsuses toodud isikliku ruumi mõõtusid saatemasinas, milleks oli esimesel korral neljakohalises kambris 0,396 m 2 ja teisel korral ühekohalises kambris 0,51 m2, on ilmne, et kaebaja kasutuses olnud ruum on täiesti võrreldav Euroopa Liidus reisibussidele reisija jaoks ettenähtud minimaalse ruumiga, milleks on 0,28 m
  42. Ringkonnakohus märgib selgitavalt, et direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm (III lisa
  43. joonis "Vaba ruum istuvatele reisijatele"). Saatemasina ühekohalise kambri pikkus oli 85 cm (tl 13) ja neljakohalise kambri pikkus 90 cm (tl 20). See hõlmas küll mõlemal juhul ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm (III lisa
  44. joonis "Reisijate istekohtade mõõtmed"). Vastustaja poolt 17.02.2016 ringkonnakohtule saadetud saatebussi VW Crafter registreerimistunnistuses on märgitud saatebusside laiuseks 1933 mm. Eeltoodust tulenevalt on saatebussid direktiivi mõttes väikebussid ning ringkonnakohtu hinnangul saab seega ka käesoleval juhul saatebussides olnud transporditavate isikute vaba 4 ruumi suuruse õiguspärasuse hindamisel lähtuda direktiivis sätestatud nõuetest väikebusside sõitjateruumile. Antud juhul oli saatemasina ühekohalise kambri laius 60 cm ning neljakohalises kambris oli kaebajal kasutada 176 cm-st kambri laiusest veerand, mis teeb kaebaja kasutada olevaks laiuseks 44 cm. Seega jäi kaebajale siiski kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius. Riigikohus märkis eelpool viidatud lahendis veel, et kinnipeetavate transporditingimuste õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust kogumis muude asjaoludega (p 20). Eelnev kinnitab, et EIK lahenditest ei saa teha järeldust, et olemas on mingi absoluutne pindala määratlus, millest väiksemal pinnal kinnipeetava transportimine on alati õigusvastane. Vastasel juhul tekiks olukord, kus vabaduses bussiga reisivatele inimestele on tagatud väiksemad õigused isiklikule pinnale reisimise ajal kui kinnipeetavatele nende transportimise ajal. Sellise olukorra kujundamist ei saanud EIK silmas pidada. Kuivõrd vastustaja tegevuses puudub eelnevast tulenevalt õigusvastasus, siis tuleb vangla apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata.
  45. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu vaidlusaluse otsuse H. Laasi kaebuse osalise rahuldamise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab H. Laasi hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata, siis puudub ringkonnakohtul alus rahuldada kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebust, millega vaidlustati halduskohtu 15.05.
  46. a otsust väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Eeltoodust tulenevalt jääb H. Laasi apellatsioonkaebus rahuldamata.
  47. Arvestades seda, et H. Laasi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.