Obsah (12)

§ 162§ 179§ 657§ 654§ 230§ 232§ 3§ 439§ 652§ 175§ 171§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-3

§ 162

lg 1 jättis maakohus hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja palus välja mõista menetluskulu summas 2550 eurot (sh riigilõiv 350 eurot ja lepinguline esindaja kulu 2200 eurot). Kohus asus seisukohale, et kuni 120 eurot on põhjendatud õigusabikulu tunnihind ning et 22 tundi on käesolevas tsiviilasjas põhjendatud ajakulu, arvestades siinjuures ka sellega, et kohtuvaidlus kestis üle kahe aasta, asjas peeti 4 kohtu korraldavat ja/või kohtuistungit, kohus teostas asjas vaatluse, milles osales ka hageja esindaja ning, et kohus üritas korduvalt suunata menetlusosalisi sõlmima käesolevas kohtuvaidluses kompromisslepingut, milleks pooled pidasid läbirääkimisi ning mis ei jäänud sõlmimata üksnes hageja tegevuse tulemusena nagu kostja ekslikult leiab. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2550 eurot. Tulenevalt asjaolust, et hageja on hagi esitamisel maksnud riigilõivu 300 eurot, kuigi oleks pidanud maksma 600 eurot, sest hageja on esitanud 2 iseseisvat mittevaralist nõuet, mõistis kohus juhindudes

§ 179

lg 1 kostjalt välja hageja poolt hagi esitamisel vähem tasutud riigilõivu 300 eurot ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja esitas 04.12.2015 Harju Maakohtu 06.11.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ja jõudnud seetõttu ebaõige lahendini. Kohus on poolte seletustest saanud aru selliselt, et kostja kinnistule pääsemiseks olnud mereäärne tee kadus vahetult enne 2007.a kokkulepet ning Haagi kinnistut läbivat teed on kasutatud alates kokkuleppest. Tegelikult on ajalooliselt ligipääs Kaldaveere kinnistule olnud läbi Haagi (s.o hageja) kinnistu ning mereäärse tee kokkuvarisemine on toimunud rohkem kui 20 aastat tagasi. Hageja esitab tõenditena ortofotod aastatest 1995-2013, millistelt on näha, et vähemalt perioodil 1995-2013 ei läbinud mereäärt mingit teed, samas kui nt 2007 ja 2013 fotodel on näha sarnased teed kõrvalkinnistutel. Kaldaveere hoone võeti ehitisregistri järgi kasutusele 1967 ning Haagi kinnistut läbivat teed on kasutatud vähemalt aastast 1995, kostja andmetel isegi kauem. Seega on võimalik Haagi kinnistust läbivast teest rääkida kui ajalooliselt väljakujunenud ligipääsuteest. Kostja ei saanud esitada kõnealuseid tõendeid varasemalt, kuivõrd ei osanud teada ja ette näha, et kohtus leiab tuvastamist asjaolu, mida kumbki pooltest väitnud pole. Ka ei selgitanud maakohus, et see oleks asjaolu, mida oleks vaja tõendada või, et see on vaidluse all. 5
3. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et 2007.a kokkulepe oleks kehtinud vaid ühe aasta. Haagi kinnistu kasutamine Kaldaveere kinnistule pääsemiseks on toimunud kuni 2007.a pikaajalise tava alusel, mida 2007.a suulise kokkuleppega kinnitati. Pärast 2007.a on hageja soovinud poolte kokkuleppest taganeda, väites et kokkuleppe on lühiajaline. Tegelikult arutasid pooled 2007.a uue tee tegemise võimalust ja selle tingimusi. Kuna uue tee valmimiseni ei jõutud, oli see hageja hinnangul piisav, et hakata ühepoolselt nimetama tähtaegasid ja kinnistu läbimist omavoliliseks.
4. Riigikohtu praktika on olnud läbivalt seisukohal, et AÕS § 156 lg 1 ja 2 sätte eesmärk on võimalusel säilitada väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega. Antud juhul pidanuks kohus arvestama asjaoluga, et sel viisil on Kaldaveere kinnistu omanikud kasutanud teed juba pikka aega, mistõttu ei saa see olla hageja huvisid (eelkõige omandiõiguse rikkumise suurust) arvestades ülemäära koormav. Maakohus on sisuliselt jätnud põhjendamata ka selle, kuidas kaalub hageja huvi oma omandiõiguse kaitsele üle kostja huvi oma kinnistule pääsemiseks. Maakohtu lahendi resolutsiooni arvestades ei saa kostja otsuse jõustudes enam üldse oma kinnistule, mis on ülemääraselt ebaproportsionaalne.
5. Haagi kinnistu õueala on esemeliselt piiritlemata ning võib hageja suva järgi üle kanduda tervele kinnistule (õuele). Kohtulahendiga on kostjalt võetud võimalus oma kinnistule pääsemiseks. AÕS § 156 lg 1 nimetatud alus (puudub vajalik juurdepääs), tekib alles vaidlustatud kohtulahendi jõustumisega. Maakohus oleks pidanud näitamata ära, milline ei oleks omavoliline Haagi kinnistu kasutus ja millisel moel saaks kostja oma kinnistule. Asjaolu, et kostja ei esitanud vastuhagi servituudi seadmiseks, ei ole piisav, et sellist ebaõiglust luua. Maakohus saanuks lahendis määratleda, milline kasutus on omavoliline ning milline mitte. Selline lahend taganuks ka kostjale ligipääsu oma kinnistule. Servituudi seadmiseks hagiavalduse esitamine on lisaks ülaltoodule ka sisuliselt dubleeriv olukorras, kus pooled pidasid sisulisi läbirääkimisi servituudi tingimuste üle. Kui kostja soovis vastuhagi esitada, kohus seda ei võimaldanud, viidates eelmenetluse lõppemisele. Ka vastuhagi õigeaegse esitamise korral ei oleks saanud kohus seda rahuldada ning ka sel juhul oleks servituudi seadmine olnud võimalik vaid kokkuleppega. Kostja on teadlik, et saab seda teha igal ajal, kui ligipääs kinnistule on takistatud või puudub. Kostja nõustub ka väitega, millise kohaselt just servituut pooltevahelised suhted lõplikult lahendaks. Seda silmas pidades kostja ka läbirääkimisi pidas, kuid hageja süü läbi edutult.
6. Kohtulahendi resolutsiooni kohaselt jäeti kõik menetluskulud kostja kanda. Samas on maakohus lahendi p-s 23 sedastanud, et kuna hageja menetluskulud jäävad hageja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda, puudub vajadus kohtuotsuses analüüsida kostja menetluskulusid. Arvestades kogu ülejäänud lahendit, on tegemist vastuoluga, mis on selge kohtupoolne eksitus. Kostja esitas menetluskulude osas seisukoha, millega soovis rõhutada asjaolu, et läbirääkimiste käigus oli just hageja see, kes korduvalt uusi lisatingimusi esitas ning nendega kokkuvõttes läbirääkimised läbi kukutas. Kohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel sellega arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. 6 Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.

1. Hageja on esitanud AÕS §-st 89 tuleneva omandi kaitse nõude. Hagiavalduse kohaselt seisneb hageja omandiõiguse rikkumine kostja poolt hagejale kaasomandina kuuluva kinnistu õueala omavolilises läbimises nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga ning kinnistu õuealal viibimises. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Seega on rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda (RKTKo nr 3-2-1-104-12, p 10). Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kostja on kasutanud juurdepääsuks oma kinnistule hageja kinnistut. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kohustus seda taluda. Kostja vastuväidete kohaselt on hagejal kohustus seda taluda 2007.a sõlmitud suulise kokkuleppe alusel ning, kuna kostjal puudub oma kinnistule muu juurdepääs.
2. Kostja on apellatsioonkaebuses asunud seisukohale, et tõendamata on, et 2007.aastal poolte vahel suuliselt sõlmitud kokkulepe oleks kehtinud vaid ühe aasta. Ringkonnakohus märgib, et talumiskohustuse olemasolu ning selle kehtivuse tõendamiskoormis on kostjal.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 232

lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et

1. aastal sõlmitud suuline kokkulepe kehtiks kuni käesoleva ajani. Maakohus on asjas kogutud tõendite alusel lugenud tõendatuks hageja väite, mille kohaselt lubas hageja kostjal minna oma kinnistule üle hageja õueala üksnes ajutiselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid 2007.a sõlmitud kokkuleppe kehtivuse osas maakohtust erinevalt.
2. Kolleegiumi arvates on maakohus leidnud õigesti, et talumiskohustuse aluseks ei saa olla asjaolu, et kostjal puudub käesoleval ajal mujalt oma kinnistule mootorsõidukiga juurdepääs. Samuti ei saa AÕS § 89 mõttes olla talumiskohustuse aluseks asjaolu, et hageja kinnistu õueala on kasutatud kostja kinnistule pääsemiseks pikaajaliselt. Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

§ 3

lg 1 tulenevalt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi 7 kaitseks.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud koos hagiavaldusega ühiselt läbivaatamiseks AÕS § 156 lg 1 kohast nõuet avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale juurdepääsu määramiseks. Seega ei saanud maakohus käesolevas menetluses lahendada kostja nõuet oma kinnistule juurdepääsu määramiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt pidanuks maakohus vaidlustatud lahendis reguleerima, kuidas kostja edaspidi oma kinnistuni pääseb. Juhul, kui kostjal puudub oma kinnisasjale juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on tal AÕS § 156 lg 1 alusel õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja ning esitada kohtule avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks. 24. Kostja on esitanud koos apellatsioonkaebusega ortofotod maa-ameti kaardiserverist aastate 1995, 2007 ja 2013 kohta. Kostja on seisukohal, et fotodelt on näha, et perioodil 1995-2013 ei läbinud mereäärt mingit teed, samas on sarnased teed näha kõrvalkinnistutel. Hageja ei ole kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud ning on esitanud omalt poolt tõenditena samuti ortofotod maa-ameti kaardiserverist, millega hageja soovib ümber lükata kostja väited tee olemasolu kohta hageja kinnistul. Kuna pooled ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud, võtab ringkonnakohus

§ 652lg 4 alusel hageja ja kostja poolt esitatud tõendid asja materjalide juurde.

1. Ringkonnakohus leiab, et haginõuete lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millal toimus kostja kinnistuni viinud mereäärse tee kokkuvarisemine ning kas hageja kinnisasja on kasutatud kostja kinnisasjale ligipääsemiseks ka enne 2007.a kokkulepet, kuna eeltoodust asjaoludest ei tule hagejale kohustust rikkumisi taluda. Seega ei anna sellekohased apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on viidanud õigesti ka sellele, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei saa juhinduda AÕS § 156 lõikest
2. Seda, milline on olnud kostja kinnistule ajalooline juurdepääs, saaks kohus hinnata ja arvesse võtta juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendamisel, kuid sellist nõuet käesolevas menetluses esitatud ei ole.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu ka apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pidanuks maakohus haginõuete lahendamisel põhjendama, kuidas kaalub hageja huvi oma omandiõiguse kaitsele üle kostja huvi oma kinnistule pääsemiseks. AÕS § 68 lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 140 kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. Ka Riigikohus on leidnud, et ainuüksi teiste isikute huvid ei saa omaniku õigusi kitsendada, sh ei saa ainuüksi teiste isikute huvidest tuletada omaniku kohustust omandiõiguse rikkumist taluda AÕS § 89 kolmanda lause mõttes (RKTKo nr 3-2-1-81-13, p 19).
4. Kuna käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et hagejal oleks tehingust või seadusest tulenev talumiskohustus, mis välistaks hagi rahuldamise, on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
5. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Maakohus on jätnud

§ 162lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda.

Kuigi maakohus on ekslikult otsuse p-s 23 8 märkinud, et hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei anna see alust muuta väljamõistetud menetluskulude suurust.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Käesoleval juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja lepingulise esindaja töö mahtu ning oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Kuna menetluskulude jaotuse kohaselt jäid hageja menetluskulud kostja kanda, on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja ka kompromissiläbirääkimistega seonduvad hageja õigusabikulud. Õigusabikulusid ei saa pidada põhjendamatuks üksnes seetõttu, et kompromissini ei jõutud. Vastaspoolega läbirääkimistele on hageja esindajal kulunud 2 tundi, mida ei saa pidada ülemääraseks. 29. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

05.08.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud summas 500 eurot. Hageja esindajal on kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ning sellele vastuse koostamisele 4,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi, kokku 5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ajakulu 0,5 tundi. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-177-14, p 12).

Ülejäänud osas võib kohtu hinnangul pidada hageja menetluskulu põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse hageja esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus menetluskulud kindlaks 4,5 tunni osas, s.o summas 450 eurot. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, mõistab ringkonnakohus menetluskulud välja ilma käibemaksuta (

§ 174lg 10).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9