Obsah (5)

§ 212§ 213§ 197§ 49§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. Lebedev esitas 17.02.2014 Tartu Vanglale taotluse, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot selle eest, et määratud abistajat ei paigutatud tähtajaliselt temaga samasse kambrisse ja ta ei saanud vältimatut abi. N. Lebedevi väitel temale määratud isiklik abistaja viidi 14.02.2014 kartserisse ning kuigi talle määrati uus abistaja, ei paigutatud teda N. Lebedeviga ühte kambrisse, mistõttu ta jäi hätta oma igapäevatoimingutega tegelemisel. N. Lebedev palus alustada distsiplinaarmenetlust ametnike suhtes, kelle pädevusse kuuluvad ümberpaigutamised, kuna seda ei tehtud koheselt, kui käskkiri anti. Veel märkis N. Lebedev, et püüdis alates 14.02.2014 kutsuda meedikut vältimatu abi saamiseks, sest ta ei saanud kaks ööpäeva magada suurte valude tõttu jalgades ja maos.
2. N. Lebedev esitas 02.07.2014 taotluse, milles ta taotles kahju hüvitamist summas 1000 eurot tema piinamise ja alandamise eest. N. Lebedevi väitel alates 18.06.2014 ei ole ta saanud isikliku abistaja puudumise tõttu käia inimlikult duši all ja kasutada WC-d, ka on ta mitmeid kordi kukkunud, mille tagajärjel on ära löönud pea, ega ole saanud käia kirikus.
3. N. Lebedev esitas 23.07.2014 taotluse, milles ta taotles kahju hüvitamist tema piinamise, inimväärikuse alandamise ja ebaseadusliku kohtlemise eest summas 2000 eurot ja iga viivitatud päeva eest 50 eurot. N. Lebedevi väitel ratastoolist WC potile ümberistumisel kukkus ta pea katki ning 22.07.2014 vigastas paremat kätt, mis pandi kipsi. N. Lebedev märkis, et ta on alates 18.06.2014 pöördunud vangla poole abilise küsimuses, kuna ta on raske puudega invaliid ja liigub ainult ratastoolis, kuid vangla arvates saab ta igapäevaste toimingutega ise hakkama. N. Lebedevi väitel on tal tasakaaluhäired ja ta ei suuda iseseisvalt istuda WC potile ega dušitoolile, mistõttu on ta üle kuu aja pesemata.
4. Tartu Vangla jättis 01.09.
5. a otsusega nr 1-13/201-2 N. Lebedevi kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole N. Lebedev kahju hüvitamise taotlustes toonud välja ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks talle saabunud ning kahe abistaja vahele jäävatel päevadel oli tagatud kambri korrasolek ja söögi kättetoimetamine. Vangla leidis, et invakambri spetsiaalselt kohandatud sisustus võimaldab seal viibivatel isikutel iseendaga võimalikult efektiivselt hakkama saada. Vangla ei pidanud tõeseks N. Lebedevi väidet, et talle ei ole arstiabi osutatud ning ta pidi piinlema valudes, kuna juba 13.02.2014 olid N. Lebedevile määratud ravikapslid maovalude leevendamiseks ja 14.02.2014 sai ta jalavalu vastu valuvaigistit. Vangla leidis, et ei ole õigusvastaselt käitunud ega ole N. Lebedevi väärikust alandanud, vaid N. Lebedevi enda soovimatus olla abistatud isiku poolt, kes temale ei meeldi, ei ole käsitletav vangla poolt õiguste rikkumisena. Veel märkis vangla, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ei puuduta N. Lebedevi õigusi, mistõttu puudub tal subjektiivne õigus nõuda ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist.
6. Tartu Vangla jättis 07.08.
7. a vastusega nr 6-24/5260-2 läbi vaatamata N. Lebedevi 01.08.2014 taotluse isikliku hooldaja määramiseks, kuna kinnipeetavale oli korraldatud toidu paigutamine elukambrisse, elukambri koristamine kinnipeetavast elusektsiooni koristaja poolt, voodipesu vahetamine kinnipeetavast pesuvahetaja poolt ning elukambri tualettruum on varustatud abivahenditega, mis võimaldavad iseseisvalt sooritada hügieeniga seotud protseduure.
8. N. Lebedev esitas 12.08.2014 Tartu Vanglale vaide, milles ta vaidlustas temale abistaja määramisest keeldumist. N. Lebedevi väitel ei saanud ta iseseisvalt istuda ratastoolist ümber dušitooli või tualettpotile, liikuda pikki vahemaid nagu elukambrist meditsiiniosakonda, kirikusse või raamatukokku ning elukambrit ei koristata regulaarselt, seega käib tema suhtes piinamine ja ebamõistlik kohtlemine, mille tulemusena ta praktiliselt igapäevaselt kukub.
9. Tartu Vangla jättis 12.09.
10. a vaideotsusega nr 1-11/389-2 N. Lebedevi vaide rahuldamata. Vangla väitel andis V. Didenko 23.07.2014 nõusoleku hakata N. Lebedevi abistajaks, mistõttu ta paigutati viimase elukambrisse, kuid 23.07.2014 kella 13.50 ajal avaldas N. Lebedev, et ta ei soovi V. Didenkot enda abistajaks ja et ta ei soovi abistajat. Vangla märkis, et N. Lebedevile on väljastatud ratastool, millega ta liigub iseseisvalt elukambris, elusektsioonis ja võib läbida vahemaid vangla erinevate hoonete vahel ning on 2 võimeline iseseisvalt ratastoolist ümber asuma magamisasemele, tualettpotile ja dušitooli, millest kaks viimast on varustatud abivahenditega kasutamiseks isikutele, kellel esineb liikumispuue. Veel märkis vangla, et N. Lebedevile on tagatud toidu toimetamine elukambrisse kinnipeetavast toidujagaja poolt, elukambrit koristab kinnipeetavast elusektsiooni koristaja, aseme pesu vahetab kinnipeetavast pesuvahetaja, seega on tagatud toimetulekuks vajalik abi.
11. N. Lebedev esitas 14.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles 12.09.
12. a vaideotsuse ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise tühistamist. N. Lebedev esitas 09.11.2014 täienduse, milles ta palus kaebus läbi vaadata kohtuistungil ning tühistada Tartu Vangla 01.09.
13. a otsus ja rahuldada tema taotlus kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Lisaks palus kaebaja tühistada Tartu Vangla 12.09.
14. a vaideotsus ja teha uus otsus, millega kohustada Tartu Vanglat määrama talle isiklik abistaja. Kaebaja väitel on ta raske puudega invaliid ja liigub ainult ratastooli abil ning alates 2012 kuni 2014 oli talle määratud isiklik abistaja, kes aitas teda igapäevastes toimingutes, kuid alates juunist 2014 abistaja puudub ja seda ei määrata. Kaebaja märkis, et abistaja puudumise aja jooksul on ta korra löönud pea katki ja 4 korda vigastanud paremat kätt, kuna tal on tasakaaluhäired ning vangla on isikliku abistaja soovile vastanud, et ta saab ise hakkama.
15. Tartu Halduskohus jättis 04.06.
16. a otsusega N. Lebedevi kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Kohtule esitatud kaebuses on kahjunõude aluseks ainult asjaolu, et Tartu Vangla ei määranud kaebajale abilist. 14.02.
17. a käskkirjaga nr 6-3/29 oli kaebaja abiliseks määratud kinnipeetav A. Zoneberg, kes paigutati kaebajaga ühte kambrisse 17.02.2014 ehk samal päeval, kui kaebaja vanglale esimese kahju hüvitamise taotluse esitas. Seega oli kaebaja ainult kolmel päeval kambris ilma määratud isikliku abiliseta. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi kahjulikku tagajärge, mis kolme päeva jooksul sai tekkida. Teatud ebamugavus ja raskused toimetulekuks olukorras, kus abilist kambris ei olnud, ei saanud tekitada tagajärgi, mis annaksid aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vangla otsuse järgi koristas vahepealsetel päevadel kambrit kambrikaaslane M. Kungla, kes andis kaebajale kätte ka toidu. A. Zoneberg abistas kaebajat kuni 18.06.2014, millest alates kaebajale isiklikku abilist vangla poolt määratud ei ole. Kahjunõuded on kaebaja esitanud 02.07.2014 ja 23.07.2014, seega on kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõudes läbitud ajavahemiku 18.06.-23.07.
18. osas. 2) Puudub alus järeldada, et kaebajale isikliku abilise määramata jätmisega oleks tekitatud selliseid tagajärgi, mille puhul oleks tegemist inimväärikuse alandamisega. Tulenevalt kaebaja puudest, liikumisraskustest ja tasakaaluhäiretest ei vasta tema elukvaliteet sellisele tasemele, milline on elukvaliteet tervetel kinnipeetavatel, kuid esitatud ei ole tõendeid või kaebaja selgitusi, mis tõendaksid, et vastustaja on kaebaja suhtes toiminud õigusvastaselt. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale isikliku abilise määramist. Kaebaja kasutuses olev kamber on kohandatud liikumispuudega isiku jaoks. Asjaolu, et kaebajale on varasemalt isiklik abistaja määratud ja ta on sellise asjaoluga ära harjunud, ei tähenda, et teatud ajast isikliku abilise määramata jätmisel oleks vastustaja õigusvastaselt toiminud. 3) MTÜ Noorteklubi „Händikäpp“ 20.12.2012 „Isikliku abistaja teenuse vajaduse määramine“ (tl 71-77) hindamise järeldustes on välja toodud, et kaebaja ei vaja oluliselt teise inimese abi igapäevastes toimingutes. Õige ei ole kaebaja üldine väide, et ta ei tule igapäevatoimingutes kõrvalabita toime. Vangla kinnitusel osalist kõrvalabi kaebajale osutatakse. Peale 2012 aastat ei ole kaebaja suhtes kõrvalabi teenuse vajaduse osas uut analüüsi tehtud, seega võib järeldada, et kaebaja tervislik seisund ja sellest tingitud toimetulek ei ole oluliselt muutunud. Käesolevas asjas kahju hüvitamise aluseks olevasse perioodi jääb 22.07.2014 kukkumine tualetis, mille tulemusena vigastas parema käe sõrme. Raske on olemasolevate selgituste alusel hinnata, kas isikliku abilise olemasolu oleks selle kukkumise 3 ära hoidnud. Ülejäänud kukkumised on toimunud jalutusboksis suitsule tuld võttes, kusjuures kõikidel juhtudel on vigastanud parema käe pöialt. Puuduvad tõendid kinnitamaks, et vigastused olid põhjustatud abilise puudumisest. Samuti tekib küsimus kaebaja enda tegevuses ja võimalustest selliste kukkumiste vältimiseks. 4) Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega kaebaja väärikust alandanud. Kuna üks kahju hüvitamise nõude eelduseks olev tingimus ei ole täidetud, puudub vajadus teiste tingimuste täidetavuse kontrollimiseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust määrata puudega kinnipeetavale isiklik abistaja teise kinnipeetava näol. Samas on soovitav vanglal otsida võimalusi kaebajale isikliku abilise leidmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
19. N. Lebedev esitas 21.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.06.
20. a otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista Tartu Vanglalt välja 10 000 eurot kaebaja inimväärikuse alandamise ning vangla süül tekitatud füüsilise valu ja traumade eest. N. Lebedev esitas 09.07.2015 täpsustuse, milles ta märkis, et nõuab Tartu Vanglalt 10 000 eurot tervisekahjustamise eest ning ka inimväärikuse alandamise eest 10 000 eurot, kuna möödas on üle aasta ja ta on enda kahju hüvitamise taotluses märkinud, et iga viivitatud päeva eest nõuab 50 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kuigi 27.02.
21. a täienduses soovis kaebaja kaebuse läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajate kohtusse kutsumist. Kohus viitab vastustaja põhjendustele ega kaalu objektiivselt kõiki tõendeid, mis kaebaja on kohtule esitanud, jäädes uskuma paljasõnalisi vastustaja põhjendusi. Vastustaja ei ole kordagi tulnud vaatama tema elamistingimusi kambris ega küsitlenud kambrikaaslast A. Artemjevit. 2) Vastustaja kohtleb teda kui tavalist vangi, kuid ta on raske puudega invaliid, mistõttu peaksid tingimused olema tal teised. Majandustöölised ei ole kohustatud koristama tema kambrit ega toidujagaja tooma sööki kambrisse. Kambrikaaslasel on song, mistõttu ta ei saa kaebajat abistada. WC kasutamiseks peab kannatama kuni kambri uksed tehakse lahti ja kutsuma kedagi appi. Majandustöölised tulevad vahel kambrit koristama, kuna kardavad, et nende peale kirjutatakse ettekanne keeldumisest ja nad saavad karistada. Kohus on uskunud vastustajat, et kaebaja ei vaja abistajat, kuid ta esitas kohtule isikliku abistaja teenuse vajaduse määramise kohta dokumendi, kus leiti, et ta vajab abi ööpäeva lõikes keskmiselt 9,5 tundi, kuid talle on määratud 2010 kuni 2014 ainult 2 tunniks ööpäevas abistaja, millega ta oli rahul, kuid praegu peab ta piinlema ja tundma ennast alandatuna.
22. Tartu Vangla esitas 28.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta N. Lebedevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.06.
23. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja ei täpsusta, millised konkreetsed vastustaja põhjendused on paljasõnalised või valed, samas ei ole ta vastu vaielnud ühelegi vastustaja põhjendusele, mis puudutasid tema elu-olu korraldust vanglas. Kaebaja viibib vanglas spetsiaalselt liikumispuudega kinnipeetavale mõeldud kambris, mis on suurem ja kus saab liikuda ratastoolis. Kaebajale tuuakse toit kambrisse, voodipesu vahetab ja kambrit koristab majandusabitöölisest kinnipeetav, kambris on teine kinnipeetav, kes saab kaebajat võimaluse piires abistada või kutsuda vajadusel abi, väljaspool elukambrit liikumisel on kaebajale abistaja tagatud. 2) Peale 06.11.2014 ei ole kaebaja kordagi käinud meditsiiniosakonnas. Seega suudab kaebaja turvaliselt liigelda ratastoolis ka ilma vangla poolt abistajat määramata ning halduskohtusse tõenditena esitatud ravilehtedel kajastatud ratastooliga kukkumised ei olnud tingitud isikliku abistaja puudumisest.
24. Tartu Ringkonnakohus jättis 11.01.
25. a määrusega kaebaja taotluse kohtuistungi 4 korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning määras vaadata kohtuasi läbi kirjalikus menetluses (tl 118). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus piiritleb esmalt vaidluse eseme (I) ning analüüsib seejärel mittevaralise kahju väljamõistmise põhjendatust (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse (III). I
27. Halduskohus lahendas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks oli kaebaja väärikuse alandamine seoses isikliku abistaja määramata jätmisega ning kohustamisnõude isikliku abistaja määramiseks, jättes mõlemad nõuded rahuldamata. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse täielikku tühistamist, apellatsioonkaebuse rahuldamist ning Tartu Vanglalt 20 000 euro ulatuses mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist nii kaebaja väärikuse alandamist kui ka tervise kahjustamist puudutavatel alustel. Kummagi kahjuhüvitise aluse puhul on kaebaja määratlenud kahjusummaks 10 000 eurot.

§ 197

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kuna kaebaja ei taotle apellatsioonkaebuses ringkonnakohtult vangla kohustamist kaebajale isikliku abistaja määramiseks, kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust vaid osas, milles halduskohus jättis kaebuse isikliku abistaja puudumisest tuleneva mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes rahuldamata. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et kuna halduskohtule esitatud kaebuses ei väitnud kaebaja talle tekitatud mittevaralist kahju tervise kahjustamise alusel ning ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks kaebuse aluse selgitamisel menetlusnorme rikkunud või esineks mõjuv põhjus, mida ringkonnakohus peaks

kohaselt arvestama, ei luba ringkonnakohus

§ 49lõikele 2 tuginedes apellatsiooniastmes kaebuse muutmist.

Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmine väärikuse alandamise eest seoses isikliku abistaja määramata jätmisega on põhjendatud. II

1. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses väärikuse alandamisega hõlmab perioode, mille osas kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ning olnud ilma isikliku abistajata, so 14.02.2014-16.02.2014 (k.a.) (kokku 3 päeva) ning 18.06.-23.07.2014 (kokku 36 päeva). Ka on halduskohus õigesti märkinud, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on raske puudega isik, kes kasutab liikumiseks ratastooli, et kaebajal on suhkruhaigus ning tal esinevad tasakaaluhäired. Sotsiaalkindlustusamet on 10.08.2011 tuvastanud kaebajal raske puude, millest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, riietusele ja jalatsitele, enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele 251% ulatuses sotsiaaltoetuste määrast kuus kestusega kuni 22.03.2016 (tl 83). Ühtlasi on kogemusnõustaja M. Rosental 20.12.2012 seisuga hinnanud ka kaebaja vajadust isikliku abistaja teenuse määramiseks, leides, et „kõrvalabi vajadus oleneb peamiselt koha ligipääsetavusest ratastoolis. Tuttavas ja kohandatud ruumis liikumisel saab klient iseseisvalt hakkama. Pikema distantsi ja takistuste (uksepakud, astmed) ületamisel vajab abi, kuna tasakaaluhäirete tõttu võib olla oht kukkuda. Igapäevaste toimingutega tuleb klient enamasti 5 iseseisvalt või osalise kõrvalabiga toime. Põhiliselt vajab kõrvalabi siirdumisel, toidu v. joogi teisaldamisel. Sellest tulenevalt on praegu teise inimese abi vajadus kliendil hetkel keskmine (9,5 t ööpäevas). Abivajadus on osaliselt kompenseeritav täiendava(te) abivahendi(te)ga, nt turvavöö ratastoolile ja duššitoolile“ (tl 77p). Hinnangus antud kokkuvõtlik järeldus on järgmine: „Klient ei vaja oluliselt teise inimese abi igapäevastes toimingutes ning kinnipidamisasutuse töötajad tagavad kliendi turvalisuse. Soovitan kaaluda võimalust korraldada siirdumist või liikumist sisaldavad toimingud nii, et klient tuleb võimalikult vähese kõrvalabiga iseseisvalt toime.“ Vastustaja ei ole eelviidatud arvamuses esitatud seisukohti käesolevas haldusasjas kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kuna kaebaja suhtes pärast
2. aastat täiendavat analüüsi teostatud ei ole, võib järeldada, et kaebaja tervislik seisund ja sellest tingitud toimetulek ei ole oluliselt muutunud, mistõttu on otsuse tegemisel võimalik eelviidatud hinnangust juhinduda. Hinnangule tuginedes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ebaõige oleks järeldada, et kaebaja oma igapäevatoimingutega ilma kõrvalabita üldse hakkama ei saaks (otsuse p 20). Tõenditest nähtuvalt on kaebaja vajadus kõrvalabi järele osaline ning sõltub muu hulgas sellest, kuivõrd hästi on kaebaja varustatud muude täiendavate abivahenditega. Samas ei saa eeltoodud hinnangule tuginedes eitada asjaolu, et kaebaja vajab teatud toimingute tegemiseks kõrvalist abi.
3. Halduskohus viitab õigesti mittevaralise kahju hüvitamise tingimustele (otsuse p 14), mida ringkonnakohus ei korda. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks lisada, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib kahju hüvitamist nõuda vaid isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud. Nimetatut on korduvalt selgitanud ka Riigikohus, asudes ühtlasi seisukohale, et isikul puudub alus hüvitisenõudeks ka juhul, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Näiteks on selline olukord võimalik juhul, kus norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (RKHK 26.04.
4. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8). Halduskohus on kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätnud põhjusel, et kuigi vangla ei määranud kaebajale isiklikku abistajat – asjaolu, millele vastustaja vastu ei ole vaielnud - , puudus vangla tegevuses õigusvastasus, ning seda nii seetõttu, et vanglal puudus õigus kohustada kinnipeetavat teise kinnipeetava abistajaks asumisele kui ka seetõttu, et puudub alus järeldada, et kaebajale isikliku abilise määramata jätmisega oleks tekitatud selliseid tagajärgi, mille puhul oleks tegemist inimväärikuse alandamisega (vastavalt otsuse p-d 21 ja 19). Ka leidis halduskohus kaebaja kohustamiskaebust lahendades, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust määrata puudega kinnipeetavale isiklikku abistajat teise kinnipeetava näol (otsuse p 22). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga vaid osaliselt, pidades vajalikuks korrigeerida halduskohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad vangla kohustust ning kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda endale vanglas isikliku abistaja määramist ning selle tagamata jätmisel mittevaralise kahju hüvitamist.
5. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja taotlust liiga kitsalt tõlgendanud. Ringkonnakohtu arvates ei oma raske puudega isiku puhul tähtsust, kas kinnipeetavat abistab vajalike toimingute teostamisel teine kinnipeetav, vanglaametnik või mõni muu isik (nt sotsiaaltöötaja või meditsiiniõde). Olukorras, kus tuvastatakse, et raske puudega kinnipeetav toimetulekuks kõrvalist abi vajab, on vangla ülesanne see korraldada, et isiku eluks vajalikud toimingud ei jääks seetõttu tegemata. Sealjuures ei ole kinnipeetaval õigust nõuda, et teda abistaks toimingute teostamisel konkreetne kinnipeetav. Seetõttu ei saa vangla ega kohus ka isiku taotlust abistaja määramiseks tõlgendada kitsalt taotlusena konkreetse kinnipeetava abistajaks määramiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga küll selles, et vangistusseaduses ning vangistust reguleerivates alamalseisvates õigusaktides puuduvad 6 konkreetsed normid puudega kinnipeetavale abistaja määramise kohta, kuid sellega ei ole võimalik põhjendada kaebaja subjektiivse nõudeõiguse puudumist. Konkreetse normi puudumisel tuleb raske puudega kinnipeetava õigus tuletada vangistusseaduse teistest normidest koosmõjus Põhiseaduse ja teiste asjassepuutuvate seadustega.
6. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 p 2 järgi on raske puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. PISTS § 2 lg 2 järgi on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Ringkonnakohus märgib, et tavapärases olukorras lasub puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamise kohustus sellel valla- või linnavalitsusel, kelle haldusterritooriumil on isiku elukoht. See hõlmab muu hulgas kohustust, tagada puuetega inimestele juurdepääs üldkasutatavatesse hoonetesse või määrata vajadusel tugiisik või isiklik abistaja (vt sotsiaalhoolekandeseaduse § 26 lg 1 p-d 5, 6). Asjaolu, et kaebaja viibib vanglas, ja mitte vabaduses, ei tähenda, nagu võikski järeldada, et kinnipeetaval erinevalt tavaisikutest, puudub ka konkreetse vajaduse (raske puue) korral õigus nõuda endale teistega võrdsete võimaluste tagamist ning võrdsete võimaluste tagamata jätmise korral mittevaralise kahju hüvitamist. Kohustatud isikuks on sellisel juhul vangla, mitte kohalik omavalitsus. VangS § 57 kohaselt on sotsiaalhoolekande eesmärgiks muu hulgas suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet. Vangistusseaduse kommentaaride autorite arvates tuleneb nimetatud sätte põhimõte Põhiseaduse §-s 10 kirja pandud sotsiaalriigi põhiprintsiibist, mille sisuks on lühidalt, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta. Vangistusõiguses eeldab sotsiaalriigi mudel, et vangistust kandvale isikule võimaldatakse individuaalset abi ja sotsiaalhoolekannet (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 144). Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja nõudeõiguse nii vangla soorituseks kui ka kahju hüvitamiseks tuletada VangS §-st 57 koosmõjus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva sotsiaalriigi põhiprintsiibi ning ülalviidatud PISTS sätetega.
7. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et isikliku abistaja määramata jätmisest said kaebajale tekkida sellised tagajärjed, mis põhjendaksid rahaliselt hinnatava mittevaralise kahju väljamõistmist. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud puudega kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks olukorda, kus kamber ei ole puudega kinnipeetava vajaduste jaoks kohandatud (näiteks on füüsilise liikumispuudega isiku kamber liiga külm, voodi liiga kõva või ei ole võimalik ratastoolist voodile või tualettpotile ümber istuda ning enese eest hoolitsemine on seetõttu võimalik vaid teiste isikute abiga või ülima raskusega) (vt EIK 10.07.
8. a otsus asjas Price vs Ühendkuningriigid, avaldus nr 33394/96). Ka on EIK pidanud EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kus kinnipeetaval puudus kambri ukseava kitsuse tõttu võimalus kambrist ratastoolis väljumiseks muidu, kui teise inimese süles, kusjuures ratastooli väljaviimiseks oli vaja sellelt eemaldada üks ratas ning see hiljem tagasi monteerida. EIÕK artikli 3 mõistes rahuldavaks on EIK aga lugenud olukorda, kus isikul on piisav võimalus iseseisvalt ratastoolis läbi uste ning spetsiaalseid kaldteid mööda liikuda ja enda hügieeni eest iseseisvalt hoolitseda (nt dušš on varustatud spetsiaalse istumistooliga) (vt EIK 24.10.
9. a otsus asjas Vincent vs Prantsusmaa, avaldus nr 6253/03). Seega on EIK oma senises praktikas pidanud pigem kinnipeetava inimväärikust alandavaks olukorda, kus vangla ei ole taganud talle 7 iseseisvalt toimetulekuks nõutavaid tingimusi, mistõttu on kinnipeetav olnud sunnitud end alandama ja paluma teistelt isikutelt abi elementaarsete hügieeni, liikumise jm toimingute tegemiseks, mida tal muudel juhtudel olnuks võimalik teostada ka iseseisvalt. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas sellist olukorda ei esine.
10. Vangla vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebaja viibib vanglas spetsiaalselt liikumispuudega kinnipeetavale mõeldud kambris, mis on suurem ja kus saab liikuda ratastoolis ning kus on liikumispuudega isikule vastavalt kohandatud nii tualeti kasutamine kui ka pesemine (tl 116). Vangla varasematest selgitustest nähtub, et kaebajale on vangla poolt väljastatud ratastool, millega ta liigub iseseisvalt elukambris, elusektsioonis, võib läbida vahemaid vangla erinevate hoonete vahel ning on võimeline iseseisvalt ümber asuma ratastoolist magamisasemele, tualettpotile ning dušitoolile. Tualettpott ja dušitool on varustatud abivahenditega kasutamiseks isikutele, kellel esineb liikumispuue. Ühtlasi on kaebajale tagatud toidu toimetamine elukambrisse kinnipeetavast toidujagaja poolt, elukambrit koristab kinnipeetavast elusektsiooni koristaja, aseme pesu vahetab kinnipeetavast pesuvahetaja. Jalutusboksides asuvad sigaretisüütajad on paigaldatud sellisele kõrgusele, mis võimaldab ka ratastoolis istudes ulatuda sigaretisüütaja nupuni ja seda kasutada (vangla 12.09.
11. a vaideotsus, tl 10; vangla 06.08.
12. a vastus kaebaja märgukirjale). Ka P. Jermakovi 15.12.2014 halduskohtule antud kirjaliku selgituse kohaselt asub kaebaja Tartu Vangla kolmanda elusektsiooni elukambris 1114, kus on lisavarustus puudega inimesele toimetulekuks. Selgituse kohaselt võimaldab elukambri sisustuse paigutus ratastooliga liikumist, tualettpott on varustatud tugedega, duši juures on seinale kinnitatud istepink ja lisaks on seinal lisakäepide. P. Jermakovi kinnitusel ei ole tualettruumis kaebajat ihuhädade rahuldamise ajal ega ka pesemisel keegi kunagi abistanud, sh varasemalt määratud isiklikud abistajad (tl 62). Vangla selgitab vastuses apellatsioonkaebusele ka seda, et väljaspool eluosakonda liikumisel on kaebajale abistaja tagatud, mistõttu on kaebajal võimalik käia nii kirikus kui ka raamatukogus. Kirikusse sisenemisel on olemas ka ratastooliga liikujale vajalik kaldtee. Ka selgitab vastustaja, et mitte kordagi ei ole kaebajal jäänud käimata meditsiiniosakonnas üksnes seetõttu, et sinna ei saa sõita liftiga (tl 116). Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et puudub alus kaebajale mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Ühtlasi on halduskohus õigesti asjaolude hindamisel kõrvale jätnud meditsiinitoimiku selle osa, mis konkreetset kahju hüvitamise perioodi ei puuduta, tuvastades, et vaidlusalusesse perioodi jääb vaid kaebaja üks kukkumine 22.07.2014 tualetis, mille tulemusena vigastas kaebaja parema käe sõrme (kohtuotsuse p 20). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles, et puudub alus järeldada, et sellise sõrme vigastuse tingis isikliku hooldaja puudumine. III
13. Seega jääb kokkuvõttes kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu 29.02.
14. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse p-des 19 ja 21 toodud põhjendused N. Lebedevi kaebeõiguse kohta käesoleva otsuse põhjendustega. Kuna kaebaja oli nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad tema menetluskulud (riigilõiv)

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

8 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel