3-15-221/52

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

1. mai 2016, Tartu 3-15-221 Andres Sarapuu kaebus Viru Vangla
2. detsembri 2014 käskkirjade nr 6-3/1988-D ja nr 6-1/1852-KP tühistamiseks Tartu Halduskohtu
3. juuli 2015 otsus Andres Sarapuu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Andres Sarapuu Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Andres Sarapuu apellatsioonkaebus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. detsembri 2014 Viru Vangla käskkirjaga nr 6-3/1988-D karistati A. Sarapuud keelatud esemete valdamise eest noomitusega. Sama päeva käskkirjaga nr 6-1/1852-KP paigutati kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks ümber Viru Vangla avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda.
6. detsembril 2014 esitatud vaide käskkirjade tühistamiseks jättis Viru Vangla
7. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 6-12/2-3 ja
8. jaanuari 2015 vaideotsusega nr 6-12/2-4 rahuldamata.
10. jaanuaril 2015 esitas A. Sarapuu Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
11. detsembri 2014 käskkirjade nr 6-3/1988-D ja nr 6-1/1852-KP peale. Halduskohus leidis
12. mai 2015 määruses kaebuse nõuet hinnates, et kaebaja taotleb kaebuses vaidlustatud käskkirjade tühistamist.
13. Tartu Halduskohtu
14. juuli 2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata Halduskohus märkis, et Viru Vangla on distsiplinaarmenetluses õiguspäraselt veendunud, et kaebaja valdusest leitud esemed kuuluvad kaebajale ning kaebajal puudub õiguspärane alus nende valdamiseks. Tegemist on keelatud esemetega justiitsministri
15. novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VsKE) § 64 1 lg 1 ja Viru Vangla „Avavanglaosakonna kodukorra“ punktide 7.1.2 ja 7.1.17 tähenduses. Distsiplinaarkaristuse määramisel on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui seda, miks üldse on vaja kaebajat karistada ja millist karistust on tema puhul kõige otstarbekam rakendada. Kaebajale karistusena määratud noomitus on võimalikest distsiplinaarkaristustest kõige leebem. Kuna A. Sarapuu on ka varem toime pannud samalaadseid rikkumisi, pole vähimatki alust järelduseks, et karistus on toime pandud teo ja saavutatava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ega arvesta kaebaja isikut, rikkumise asjaolusid või muud sarnast. Kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamise kohta koostatud käskkirjast nähtuvalt tingisid tema ümberpaigutamise korduvad distsipliinirikkumised ning nende alusel kujunenud veendumus, et ta ei suuda õiguskuulekalt käituda ja võib ka edaspidi rikkumisi toime panna. Niisugune põhjendus lähtub otseselt VangS § 21 lg-s 1 sätestatust ning on seetõttu igati kohane ja ka piisav, et avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav kinnisesse osakonda ümber paigutada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16. A. Sarapuu esitas
17. augustil 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema karistamine distsiplinaarkorras ei olnud põhjendatud ning kinnisesse vanglasse paigutamisel on valesti kohaldatud VangS § 21 ja selle alusel antud õigusakte.
19. septembril 2015 esitas A. Sarapuu ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles muu hulgas teatas, et seoses karistuse ärakandmisega vabaneb ta vanglast
20. märtsil
22. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Ringkonnakohus leiab, et A. Sarapuu apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu
24. juuli 2015 otsuse peale tuleb jätta läbi vaatamata.
25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 190 näeb ette, et kui § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus § 187 lõigetes 4–7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. HKMS § 187 lg 3 p 6 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada apellandi õigusi või kohustusi.
26. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul esineb alus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel. Halduskohtule esitatud kaebuse nõue oli suunatud eelkõige sellele, et kohus tühistaks kaevatavad Viru Vangla käskkirjad ning kaebajal oleks võimalik jätkata karistuse kandmist avavangla. Kuna kaebaja viibib alates
27. märtsist 2016 vabaduses, siis on kaevatavate käskkirjade toime kaebaja suhtes ammendunud ega saa vabaduses viibiva isiku õigustele enam mingit mõju avaldada. Kuna kaebaja on vabanenud, siis ei ole lubatav ka tühistamiskaebuse muutmine tuvastamiskaebuseks. Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetav on vabanenud, siis tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil ei saa aidata kaasa kaebaja kui kinnipeetava õiguste kaitsmisele tulevikus (vt Riigikohtu
28. mai
29. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-14, p 11).
30. Samuti ei annaks hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus praegusel juhul õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seda eelkõige põhjusel, et kaebajal puudub subjektiivne õigus kanda karistusena määratud vangistus avavanglarežiimil. Kinnises vanglas viibimine iseenesest kinnipeetava õigusi ei riku ega saa kaasa tuua rahalise hüvitise nõuet riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. Kaebaja ei ole ka väitnud, et Viru Vangla kinnisesse osakonda paigutamise tõttu oleks teda sunnitud taluma enam piiranguid, kui seda 2 vangistusega paratamatult kaasnevaks pidada saab. A. Sarapuu on võimaliku kahju sidunud töötamise ja tulu teenimise võimaluse kaotusega. Samas ei näe kehtiv õigus ette kinnipeetava subjektiivset õigust vangistuse ajal töötada ja tulu teenida. VangS § 37 lgs 1 on sätestatud küll kinnipeetava kohustus töötada, kuid mitte õigus olla tööga kindlustatud. VangS § 38 lg 1 sätestab üksnes, et kinnipeetav kindlustatakse tööga võimaluse korral. Seetõttu ei ole vangla kinnisesse osakonda paigutamise käskkirja õigusvastaseks tagajärjeks töötasust ilmajäämine ning vastavalt puudub alus selle vastustajalt välja nõudmiseks kahju hüvitamise nõude esitamise kaudu. Kuna distsiplinaarmenetluses kohaldati kaebaja suhtes leebeimat karistust, siis ei saanud ka distsiplinaarkaristuse määramine riivata (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve, mille rikkumise korral oleks õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõude esitamine.
31. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jätab ringkonnakohus A. Sarapuu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt 3 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt