Obsah (5)

§ 15§ 68§ 23§ 10§ 7

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2016, Tartu Haldusasja number 3-16-503 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti

) § 23 lg 1 alusel. Taotluse kohaselt pidasid PPA ametnikud 11.03.2016 Tartu Turu tn 56 kinni Tartu Vanglast vabanenud Venemaa Föderatsiooni kodaniku A.V. , kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv reisidokument Eesti Vabariigist lahkumiseks. 11.03.2016 vormistati A.V. le koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Siseministeerium on kohaldanud isiku suhtes sissesõidukeeldu kümneks aastaks ning sissesõidukeeld hakkas kehtima 11.03.2016 pärast isiku vanglast vabanemist. A.V. on sündinud XXXX . a Venemaal, kuid lapsendatud Eestisse kasuperesse. Ta on rahvuselt venelane ja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega. Eestis on ta elanud tähtajalise elamisloa alusel, mis on alates 20.01.2008 kehtetu. PPA on keeldunud 25.01.

1. a ja 08.02.
2. a otsustega talle tähtajalise elamisloa andmisest. A.V. vabanes vanglast seoses karistuse ärakandmisega. Taotluse kohaselt on A.V. kriminaalkorras karistatud isik, kes on süüdi mõistetud raske seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo ja kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest. Harju Maakohtu 27.02.
3. a otsusega mõisteti talle karistuseks 8 aastat ja 3 kuud vangistust karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 alusel. Kohtuotsuse kohaselt astus A.V. ajavahemikul
4. a suvi kuni 09.12.2007 korduvalt suguühtesse oma 9-aastase puudega kasutütrega, tekitades ohvrile füüsilist valu. A.V. oma süüd ei tunnista. Tartu Vangla 05.03.
5. a riskihindamise põhjal on A.V. tunnistatud kõrgohtlikuks isikuks ühiskonnas, võimalik uue kuriteo risk seisneb laste vastu suunatud seksuaalkuriteos. Vanglas viibimise jooksul on isik toime pannud 11 distsiplinaarsüütegu. Isikul on vanglast vabanedes kriminaalse taustaga tutvuskond olemas. PPA märgib taotluses, et A.V. kriminaalne käitumine kujutab endast ohtu avalikule korrale ja rahva tervisele. Riigist väljasaatmisel puudub mõju A.V. le ja tema perekonnaliikmetele, sest ta on abikaasast lahutatud ning endise abikaasa sõnul ei suhtle A.V. oma pojaga. Eesti Vabariigist väljasaatmine on PPA hinnangul seaduslik ja proportsionaalne meede ning väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks pärast seda, kui isikule on vormistatud reisidokument. PPA on taotluse kohaselt seisukohal, et A.V. kinnipidamisel esinesid

§ 15lg 2 p-de 1-3 sätestatud asjaolud.

PPA arvates esineb välismaalase põgenemise oht, kuna

§ 68

p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht muuhulgas siis, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus. A.V. passi kehtivusaeg lõppes 11.12.

1. A.V. ei täida ka kaasaaitamiskohustust, sest ta on keeldunud endale vormistamast isikut tõendavat dokumenti. Alternatiivina kohaldatavad järelevalvemeetmed ei ole PPA hinnangul A.V. puhul tõhusad. Esineb isiku põgenemise oht, sest A.V. on mõista andnud, et ta ei soovi elama asuda Vene Föderatsiooni. Vabaduses viibides on isik motiveeritud suunduma mõnda teise Euroopa Liidu riiki, et vältida enda väljasaatmist Vene Föderatsiooni.
2. Tartu Halduskohus andis 11.03.
3. a määrusega loa väljasaadetava A.V. kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 11.03.2016 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus märkis, et A.V. l puudub Eestis viibimiseks õiguslik alus. 11.03.2016 peeti isik kinni ja tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis on koheselt sundtäidetav ettekirjutus. Seega on A.V. väljasaadetav.

§ 23

lg 1¹ kohaselt annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad

§ 15lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.

Halduskohus märkis, et PPA taotluse kohaselt ei ole võimalik isikut koheselt välja saata, kuna tal puuduvad kehtivad reisidokumendid. Seega esineb halduskohtu hinnangul

§ 15lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

Samuti möönis halduskohus, et esineb ka

§ 15lg 2 p-s 2 sätestatud alus, kuna A.V.

ei ole astunud samme reisidokumentide hankimiseks Vene Föderatsiooni saatkonnast. Täiendavalt leidis halduskohus, et esineb ka

§ 15lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus ehk välismaalase põgenemise oht.

Isikut on karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest vangistusega 8 aastat ja 3 kuud. Halduskohus märkis, et ta ei pea käesolevas asjas vajalikuks võtta seisukohta, kas isiku soovimatusest enda väljasaatmisele kaasa aidata saab järeldada ka

§ 68p-s 6 sätestatud välismaalase põgenemise ohu eeldust.

Halduskohtu hinnangul esinevad asjas

§ 15lg-s 2 märgitud asjaolud.

Halduskohus nentis, et kui isikul ei ole kehtivat isikut tõendavat dokumenti ega elukohta Eestis, siis on

§ 10

lg-s 2 toodud järelevalvemeetmete kohaldamine küsitav, kuna PPA ei saa niisugusel 2 juhul isikut kohustada elama kindlaksmääratud kohas, elukohast eemalviibimisest teavitama või reisidokumenti hoiule võtta. Seetõttu ei olnud halduskohus veendunud järelevalvemeetmete kohaldamise tõhususes ning pidas isiku väljasaatmise tagamiseks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ka proportsionaalseks meetmeks. Samuti ei pidanud halduskohus isiku väljasaatmist perspektiivituks pärast seda, kui isikule on vormistatud reisidokument. 3. A.V. esitas 28.03.2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.03.2016. a määruse peale, milles palub halduskohtu määruse tühistada ning teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. A.V. leiab, et käesoleval juhul ei ole täidetud

§ 15lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused tema kinnipidamiseks.

Määruskaebuse esitaja ei nõustu PPA käsitlusega põgenemise ohu osas, sest tal on siin kaks last ja tal puudub igasugune soov ja vajadus menetlusest kõrvale hoida. Ta on aktiivselt teostamas oma õigusi tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse ümbervaatamiseks teistmise korras ning olukorras, kus on pooleli menetlus, mis võib kaasa tuua süüdimõistva kohtuotsuse teistmise, mh ka põgenemise ohu eelduse äralangemise, ei ole põhjendatud tema kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta on prokuratuurile esitanud kuriteoteate endise abikaasa suhtes. Kui kuriteo teate alusel algatatakse menetlus, mille raames selgub, et tema endine abikaasa on valetõendite alusel aidanud kaasa kaebaja suhtes süüdimõistva otsuste tegemisele, langevad ära alused määruskaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldumiseks. Välismaalase põgenemise ohtu eeldatakse

§ 68

p 4 kohaselt juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta ei ole korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid ning ta ei ole ka toime pannud kuritegu, mille eest talle vangistus mõisteti. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et PPA taotluses esineb olulisi faktilisi ebatäpsusi. Näiteks on ebaõige väide, et määruskaebuse esitaja ei suhtle oma lastega. Tartu Vangla poolt peetud arvestusest nähtub, et määruskaebuse esitaja on korduvalt ja püsivalt vangistuse ajal olnud ühenduses nii oma lastega kui ka endise abikaasaga nii telefoni kui ka posti teel. Määruskaebuse esitaja arvates tõendab see, et ta soovib ja on suuteline oma perega suhtlema ning puudub tema põgenemise oht, kuivõrd ta on peamiselt seotud Eestiga. Muudes riikides, sh Venemaal, puuduvad kaebajal igasugused sotsiaalsed suhted. Samuti on määruskaebuse esitaja seisukohal, et ta ei kujuta endast ohtu rahva tervisele ega avalikule korrale. Määruskaebuse esitaja ei eita asjaolu, et ta ei ole asunud taotlema Vene Föderatsiooni passi ning seda seetõttu, et selle tulemusena täidetakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks viivitamatult. Kuna tema suhtes on kohaldatud ka sissesõidukeeldu, siis tooks see kaasa olukorra, kus tal ei oleks võimalik osaleda menetlustes, mille algatamist ta on taotlenud, samuti kaoks tal suhe oma poegadega ning kasutütrega. Seega ei saa tema olukorras asjaolu, et ta ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust, tingida tema kinnipidamist. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et tema suhtes on võimalik rakendada

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Tal on võimalik elada kindlaksmääratud elukohas, ilmuda registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele. See välistab võimaluse määruskaebuse esitaja suhtes kinnipidamise kohaldamiseks. Ta on motiveeritud jääma Eestisse ja aitama igakülgselt kaasa oma süütuse tõendamiseks algatatud menetluste edukale läbiviimisele. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus kaalutlenud, miks ei ole isiku suhtes otstarbekas kohaldada järelevalvemeetmeid. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kuna ei ole arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid, samuti ei ole kontrollinud vastustaja poolt esitatud väiteid, mille tulemusena põhineb lahend puudulikul ja ebaõigel informatsioonil. 3

1. Määruskaebuse esitaja esitas 28.03.2016 määruskaebuse täienduse, millega esitas kohtule enda kasutütre tunnistuse selle kohta, et ta on andnud kriminaalasjas nr 1-08-7281 valeütlusi. Tulenevalt kriminaalasja nr 1-08-7281 materjalidest tugines määruskaebuse esitaja süüdimõistmine eelkõige tema kasutütre ütlustele. Euroopa Inimõiguste Kohus on 18.07.
2. a asjas Vronchenko vs. Eesti tehtud kohtuotsuses leidnud, et määruskaebuse esitaja suhtes toimunud kriminaalmenetluses ja asjakohases kohtumenetluses on rikutud konventsiooni artikli 6 lg-t 1 ja lg 3 p-i d.
3. PPA esitas 05.04.2016 vastuse määruskaebusele, milles leiab, et Tartu Halduskohtu 11.03.
4. a määrus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et puudub põgenemise oht. Kohtuotsus, millega määruskaebuse esitaja kriminaalasjas nr 1-08-7281 süüdi mõisteti, on jõustunud. Seega on olemas kehtiv kohtulahend, mille järgi on määruskaebuse esitaja süüdi tunnistatud kuriteos, mis oli korduvate episoodidega (9 episoodi) toime pandud alaealise vastu. PPA lähtub põgenemisohu hindamisel momendil kehtivast kohtulahendist. Määruskaebuse esitaja väide, et ta ei ole kuritegu toime pannud, põhineb oletusel ja sellel pole seaduslikku alust. PPA märgib, et määruskaebuse esitaja poolt mainitud asjaolu, et kohtulahendis ja PPA taotluses esineb ebatäpsusi seoses sellega, et määruskaebuse esitaja on suhelnud oma abikaasa ja lastega vanglas olemise ajal telefonitsi ja kirja teel, ei ole seotud

§ 68p-s 4 ära toodud põgenemisohu hindamisel.

PPA ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et ta ei kujuta endast ohtu rahva tervisele ega avalikule korrale. Seda kinnitab nii Tartu Vangla poolt 24.09.2015. a koostatud kinnipeetava iseloomustus kui ka asjaolu, et määruskaebuse esitajal on vanglast vabanedes olemas kriminaalse taustaga tutvuskond. PPA arvates näitab ka käitumine vanglas (korduvad distsiplinaarkaristused), et määruskaebuse esitaja ei aktsepteeri kehtestatud reegleid, püüdes neid jätkuvalt eirata. PPA on seisukohal, et esineb vahetu, piisav ja tõsine oht, mis kahjustab just eelkõige alaealiste tervist ja põhihuvisid. PPA leiab, et

§ 15lg 2 p-st 1 tulenev alus määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks on täidetud.

Määruskaebuse esitaja on püüdnud teha kõik selleks, et takistada enda väljasaatmist. Kui määruskaebuse esitaja sai vanglas viibides suhelda oma laste ja endise abikaasaga kirja teel, siis ta saab seda teha viibides Vene Föderatsioonis. Samuti saab määruskaebuse esitaja osaleda kohtumenetluses Vene Föderatsioonis viibides. PPA on seisukohal, et

§ 10

lg 2 p-des 1-5 sätestatud alternatiivina kohaldatavaid järelevalvemeetmeid on ebatõhus kohaldada. PPA märgib, et määruskaebuse esitajal on vanglast vabanedes olemas kriminaalse taustaga tutvuskond, sest määruskaebuse esitaja on teavitanud PPA-d, et talle pakub elamispinda J.R. . J.R. on süüdi mõistetud lapsporno omamise ja alaealise vägistamise eest ning ta vabanes vanglast

1. PPA arvates ei ole proportsionaalne ja mõistlik olukord, kus määruskaebuse esitaja asub elama koos endise vangiga ühisel elamispinnal. Kuna määruskaebuse esitaja on süüdi mõistetud seksuaalkuriteo toimepanemise eest alaealise vastu ning ta süüdistab juhtunus oma alaealist ohvrit, kes oli kuriteo toime panemise hetkel 9-aastane, ja määruskaebuse esitajal oli ka kinnipidamisasutuses probleeme reeglite järgimisega, siis see viitab PPA arvates kehtestatud reeglite teadlikule eiramisele, mistõttu ei ole PPA veendunud järelevalvemeetmete kohaldamise tõhususes, sest see eeldaks isikult vabatahtlikku ja pikaajalist talle ebamugavatele reeglitele allumist. PPA on seisukohal, et määruskaebuse esitaja väljasaatmine ei ole perspektiivitu ning isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat kaasa aitama väljasaatmisotsuse täitmisele. 4
2. Määruskaebuse esitaja esitas 06.04.2016 halduskohtule Sotsiaalhoole Ühingu kinnituse, mille kohaselt garanteerib ühing määruskaebuse esitajale elamispinna juhul, kui ta vabastatakse kinnipidamiskeskusest. Samuti märkis määruskaebuse esitaja, et tal on ka poeg G.B. , kellega tal tulenevalt kokkuleppest tema emaga, ei ole vangistuse perioodil ühenduses olnud, kuid tal on soov asuda pojaga suhtlema pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 11.03.
4. a määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A.V. on sündinud XXXXXXXX Venemaal ja omab Vene Föderatsiooni kodakondsust. 11.03.2016 vabanes ta Tartu Vanglast seoses temale Harju Maakohtu 27.02.
6. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7281 mõistetud 8 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistuse ärakandmisega. A.V. mõisteti süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 alusel oma puudega 9-aastase kasutütre korduva vägistamise ja väärkohtlemise eest. A.V. tähtajaline elamisluba on alates 20.01.2008 kehtetu. PPA on keeldunud A.V. le tähtajalise elamisloa andmisest viimati 02.08.
7. a otsusega. PPA ametnikud pidasid A.V. 11.03.2016 vanglast vabanemisel kinni, kuna tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samal päeval tegi PPA A.V. le koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumisest. A.V. l puudus vanglast vabanedes kehtiv reisidokument, sest tema passi kehtivusaeg oli 11.12.2007 lõppenud ning ta ei olnud vanglas uut isikut tõendavat dokumenti taotlenud.
8. Tartu Halduskohtu 11.03.
9. a määrusega anti luba A.V. kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

§ 23

lg 1¹ kohaselt annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad

§ 15

lõikes 2 sätestatud alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.

§ 15

lg 2 p-de 1-3 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast riigist või transiidiriigist viibib.

§ 15

lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes kaks sätestatud alusel, kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 10. A.V. leiab määruskaebuses, et asjas puudus alus tema kinnipidamiseks

§ 15lg-tes 1 ja 2 sätestatud alustel.

Ta on seisukohal, et tema põgenemise oht puudub, sest tal on Eestis kaks last ja tal puudub igasugune soov ja vajadus menetlusest kõrvale hoida. Samuti on tal pooleli menetlus tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse ümbervaatamiseks. 11.

§ 68

p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud 5 vangistus. A.V. on Harju Maakohtu 27.02.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-7281 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 alusel süüdi mõistetud ja talle määrati karistuseks 8 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et hetkel on Harju Maakohtu 27.02.
2. a otsuse puhul kriminaalasjas nr 1-08-7281 tegemist jõustunud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 409 kohaselt on jõustunud kohtuotsust ja -määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Seega on PPA ringkonnakohtu hinnangul A.V. põgenemise ohu hindamisel õigesti lähtunud jõustunud kohtuotsusest. Ainuüksi asjaolu, et A.V. l on plaanis esitada nimetatud kohtuotsuse ümbervaatamiseks teistmisavaldus, ei muuda selle kohtuotsuse jõustumise staatust. Samuti ei anna A.V. esitatud väited selle kohta, et ta ei ole neid kuritegusid toime pannud, milles ta on Harju Maakohtu 27.09.
3. a otsusega süüdi mõistetud ning tema huvi süüdimõistva kohtuotsuse ümbervaatamiseks, alust jõuda järeldusele, et põgenemise ohtu ei ole.
4. A.V. heidab määruskaebuses PPA-le ja halduskohtule ette lähtumist faktilistest ebatäpsustest ning märgib, et need ebatäpsused on tingitud A.V. endise abikaasa poolt antud ebaõigetest ütlustest ja tunnistustest. Määruskaebuse esitaja väitel on ebaõige väide, et A.V. ei suhtle oma lastega. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse esitaja poolt esitatud määruskaebusele lisatud vanglas A.V. poolt tehtud telefonikõnede väljavõttest nähtub, et A.V. on ajavahemikul 27.06.2014 - 23.12.2014 helistanud 30 korda telefoninumbril, mis toimiku materjalide kohaselt kuulub tema endisele abikaasale. Kõige pikem kõne nendest on kestnud 9 minutit ja 49 sekundit, kuid valdav enamus nendest kõnedest on olnud pikkusega kuni 30 sekundit. Määruskaebusele lisatud A.V. kinnipeetava kirjavahetuse kaartist ei nähtu, et ajavahemikul 16.02.2015 – 08.03.2016, mida kirjavahetuse kaart kajastab, oleks A.V. saatnud oma poegadele või saanud neilt kirju. Kirjavahetuse kaardilt nähtub nimetatud perioodi osas, et A.V. on neljal korral saatnud kirja oma endisele abikaasale ja on neljal korral saanud kirja oma kasutütrelt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa määruskaebuses esitatud väite ning määruskaebusele lisatud tõendite alusel jõuda järeldusele, et PPA ning halduskohus on lähtunud ebaõigetest andmetest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esitatud tõendite alusel võimalik teha järeldust, et A.V. puhul ei esine põgenemise ohtu seetõttu, et tal on Eestis lapsed, sest toimiku materjalidest ei nähtu, et A.V. l oleks oma lastega tihe kontakt.
5. Määruskaebuse esitaja ei eita kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma väljasaadetava kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel tähendust põhjused, miks A.V. ei ole asunud endale Vene Föderatsiooni passi taotlema.

§ § 15 lg 2 p 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust. 14. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et tema suhtes on võimalik kohaldada

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Kuna PPA loa taotluses esitatud andmete alusel esineb A.V. suhtes põgenemise oht, siis ainuüksi määruskaebuses esitatud A.V. väide, et tal on elukoht olemas ja ta nõustub täielikult järelevalvemeetmetele allutamisele, ei ole piisav, et asuda seisukohale järelevalvemeetmete kohaldamise tõhususes. PPA on loa taotluses põhjendanud, miks A.V. suhtes järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõhus. Samuti on halduskohus vaidlustatud määruse p-s 19 käsitlenud järelevalvemeetmete kohaldamist ning põhjendanud, miks ta ei ole veendunud nende kohaldamise tõhususes. Seega 6 ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses esitatud väitega, et halduskohus ei ole loa andmisel järelevalvemeetmete kohaldamist kaalunud. 15. Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud kõik

§ 15

lg-s 2 sätestatud kinnipidamise eeldused, kuigi tegemist on vaid näitliku loeteluga ning isiku kinnipidamiseks piisaks ka vaid ühe sättes nimetatud aluse esinemisest.

§ 15

lg 2 p 3 kohaselt võib välismaalast kinni pidada ka juhul, kui tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. Määruskaebuse esitaja ei ole ümber lükanud PPA esitatud väiteid, et A.V. passi kehtivusaeg on lõppenud ning tal puuduvad kehtivad isikut tõendavad dokumendid. 16. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et temaga seotud asjaolud on sellised, mis annavad aluse kinnipidamise kohaldamata jätmiseks. PPA on A.V. le 11.03.2016 teinud koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning halduskohus on andnud loa tema kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et A.V. ei kujuta endast ohtu rahva tervisele ega avalikule korrale, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need väited ei seondu asjaoludega, mida tuleb väljasaadetava kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel hinnata.

§ 7

¹ lg 2 p 4 ning § 7² lg 2 p 4 kohaselt tuleb ohtu avalikule korrale ja julgeolekule põhjendada lahkumisettekirjutuse ning lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel. Käesolevas asjas on vaidlusaluseks küsimuseks üksnes A.V. kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks antud loa õiguspärasuse küsimus. A.V. määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et ta ei ole talle kriminaalasjas nr 1-08-7281 süüks pandud tegusid toime pannud või asjaolu, et temal kui pikaajalisel elanikul on täiendav kaitse väljasaatmise eest, puudutavad pikaajalise elamisloa andmisest keeldumise otsust ja lahkumisettekirjutust, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. 17. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et A.V. puhul esinevad kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise aluseks olevad asjaolud. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.03.2016. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk