← Eesti

3-15-125/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 28.01.2016, Tartu 3-15-125 Dan Družtšenko kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 14.07.2013 – 11.03.

  1. Tartu Halduskohtu 15.05.
  2. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dan Družtšenko Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
  4. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.
  5. a otsus osas millega rahuldati esitatud hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 400 eurot ja riigilõiv 15 eurot seoses 135-l päeval kaebajale ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.
  7. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Dan Družtšenko kaebus tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.
  8. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 15.05.
  9. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Dan Družtšenko esitas 16.10.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 10.07.2013 – 11.03.
  11. Tallinna Vanglas registreeriti kahju hüvitamise taotlus 20.10.
  12. 1
  13. Tallinna Vangla tagastas 18.12.
  14. a otsusega D. Družtšenko kahju hüvitamise nõude perioodi osas 10.07.2013 – 14.07.2013 läbivaatamatult ning jättis ülejäänud osas kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  15. 19.01.2015 saabus Tartu Halduskohtusse D. Družtšenko kaebus, milles ta palus Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebaja märkis kaebuses, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 14.07.2013 – 11.03.2014 ning kambrites, kus ta viibis, oli isiklikku ruumi alla 3 m², mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕS) art 3 rikkumine. Kaebaja märkis, et lisaks sellele puudus privaatsus, võimalus tegeleda spordiga, pidevalt mängiv raadio ja õues olev valjuhääldi tekitasid müra, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, võimaldati vaid üks dušikord nädalas, riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske ja kambri seinad hallitasid, kambrite ventilatsioon oli puudulik, õhuvahetust takistasid ka akendele paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, kambrist väljaspool oli võimalik viibida vaid üks tund päevas jalutuskäigul jalutusboksis.
  16. Tartu Halduskohus jättis 15.05.
  17. a otsusega kaebuse kahju hüvitamise nõudes 14.07.
  18. a kuupäeva osas läbi vaatamata, perioodi osas 15.07.2013 – 11.03.2014 mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja seoses ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot ning menetluskulud 15 eurot. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse 15.07.2013, siis jääb kaebus kuupäeva 14.07.2013 osas läbi vaatamata. Halduskohus tõi välja, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis perioodil 15.07.2013 – 11.03.2014 Tallinna Vanglas kokku 240 päeva nii vahistatuna kui ka kinnipeetavana. Kaebaja süüdimõistev kohtuotsus jõustus 21.01.
  19. Halduskohus leidis, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri pindala ühe isiku kohta oli välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kambri põrandapinna hulka võib arvestada mööblialuse pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi halduskohus kindlaks, et kaebaja oli 240 ööpäevast 135 ööpäeva paigutatud kambritesse, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Halduskohus pidas kaebaja kinnipidamistingimusi selles osas õigusvastaseks. Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 400 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  20. Vastustaja esitas 10.06.2015 Tartu Halduskohtu 15.05.
  21. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas osaliselt kaebuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud arvestamata olulised asjaolud, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised: 5.
  22. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Siseriikliku õiguse kohaselt, kui WC on kambris sees, siis see on kambri osa. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda, mis omakorda võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus peab mööblit eluruumi oluliseks osaks ja igapäevaeluks vajalikuks, kuid WC-d mitte, ehkki mõlemad on sätestatud justiitsministri 30.11.
  23. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg-s 1 kambri sisustuselementidena. 5.
  24. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. 2 5.
  25. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja tegelikku liikumisvõimalust ega muid kinnipidamistingimusi kogumis. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju EIÕK art 3 rikkumise. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli tagatud loomulik ja kunstlik valgustus, ventilatsioon, küte, kambrites oli magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, võimaldati duši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, samuti oli kinnipeetavatele tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemine lähedastega jne. Alates 18.10.
  26. a omandas kaebaja üldkeskharidust, viibides olulise osa tööpäevast seoses õppetööl viibimisega väljaspool oma elukambrit. 5.
  27. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja ei ole kahju tekkimist püüdnud ära hoida. 5.
  28. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.
  29. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja märgib, et ta viibis 135 ööpäeva samades tingimustes nagu EIK lahendis Tunis vs. Eesti, kus EIK tuvastas EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  30. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu 15.05.
  31. a otsus tuleb tühistada osas millega rahuldati esitatud hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 400 eurot ja riigilõiv 15 eurot seoses 135-l päeval kaebajale ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.
  32. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab D. Družtšenko hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus halduskohtu 15.05.
  33. a otsuse muutmata.
  34. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 15.07.2013 – 11.03.2014 Tallinna Vanglas (kokku 240 päeva) nii vahistatuna kui ka kinnipeetavana. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et kambripinna arvutamisel ja selle õiguspärasuse hindamisel tuleb kambris asuv WC kambripinnast välja arvata ning seetõttu tuleb lähtuda vastustaja poolt esitatud neist kambripinna andmetest, kus kambri pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata (tl 41-43). Halduskohus nõustus vastustajaga selles osas, et kambri põrandapinna hulka võib arvestada kambris oleva mööbli aluse pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi halduskohus eeltoodut arvesse võttes kindlaks, et kaebaja oli 240-st ööpäevast 135-l ööpäeval paigutatud kambritesse, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² ja seega olid 135-l ööpäeval kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased.
  35. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Vastustaja ei nõustu ka selle halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri tingimuste hindamisel kambri põrandapinnast ilmtingimata välja arvata. 3
  36. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m 2 põrandapinda. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Oma 09.12.
  37. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-42-15 märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  38. detsembri
  39. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. RKPKo märkis oma viidatud 20.06.
  40. a otsuses VSkE § 6 lg 6 kohta veel, et „/…/ Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.
  41. Eeltoodut arvestades on halduskohus iseenesest põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m 2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). 4 Riigikohtu viidatud 09.12.
  42. a otsuses on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  43. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel tugineda (RKHK 09.12.
  44. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et ka tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite pinna sisse.
  45. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja ajavahemikul 15.07.2013 – 11.03.2014 vaid ühel päeval – 19.08.2013 - kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi 2,9 m 2 e. alla 3 m², kuid samas oli talle ka sel päeval tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lgs 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s. o vähemalt 2,5 m² põrandapinda (tl 41). Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris isiklikku ruumi vahemikus 3,16 – 5,37 m 2 olenevalt sellest, mitu kinnipeetavat koos temaga konkreetses kambris viibis. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks olukorda, kus kaebaja viibis kambris, kus kinnipeetava kohta oli 2,90 m 2 põrandapinda ainult ühel ööpäeval kogu vaidlusalusest Tallinna Vanglas viibimise perioodist, eriti arvestades seda, et sellisel juhul erines põrandapind kinnipeetava kohta normist ainult 0,1 m 2 võrra, millist erinevust ei ole ilmselt reaalses elus võimalik isegi tajuda rääkimata sellest, et selline põrandapinna erinevus vaid ühe ööpäeva jooksul 240-st, võiks kinnipeetava inimväärikust alandada ja tekitada talle rahas hüvitatava mittevaralise kahju. Lisaks selgitati eelnevalt viidatud RKPKo lahendis nr 3-4-1-9-14, et ka 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole alati siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  46. veebruari
  47. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesoleval juhul on kaebaja viibinud kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m 2 vaid ühel ööpäeval ja asja materjalidest ei nähtu, et selle ööpäeva jooksul oleks esinenud ka olukord, kus kaebajale vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi piirati täiendavalt kogumis ka mingil muul moel. Ka asjaolu, et kaebaja oli 19.08.2013 veel vahistatu staatuses, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud 5 vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei toimunud vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ning temaga käituti õiguspäraselt.
  48. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et Tallinna Vangla tegevus kaebajale Tallinna Vanglas viibimise perioodil ainult ühe ööpäeva jooksul vähemalt 3m2 suuruse kambri põrandapinna tagamata jätmisel ei ole õigusvastane arvestades normist puudu jäänud pinna väiksust ja seda, et kaebaja viibis sellises kambris vaid ühe ööpäeva jooksul, mistõttu pole kaebajale tekitatud ka hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele osas, millega kaebaja hüvitamiskaebus rahuldati ja vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja viimase poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summa s15 eurot. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.