Obsah (8)

§ 162§ 176§ 657§ 423§ 392§ 410§ 442§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 27. mai 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-5277

§ 162lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kostja II esitas 14.12.2015 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja II menetluskuluks õigusteenuse eest tasutud 266 eurot, mis koosneb õigusteenuse osutamisest 2 tunni ulatuses (100 eurot) ja sotsiaalmaksust 66 eurot. Kohus leidis, et õigusteenus on kooskõlas asja mahu ja keerukusega ning tsiviilasja materjalidega, kuid sotsiaalmaksu väljamõistmiseks õiguslik alus puudub. Kohus mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 200 eurot. Kostja I ei ole menetluskulu nimekirja

§ 176lg 1 sätestatud tähtajal esitanud.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Hageja esitas 02.03.2016 Harju Maakohtu 01.02.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada või alternatiivselt saata see lahendamiseks tagasi maakohtule.
2. Maakohus ei arvestanud hageja taotlust kostja I osas tagaseljaotsuse tegemiseks. 09.12.2015 toimunud kohtuistungile saabus kostja II lepinguline esindaja 25-minutilise hilinemisega. Kohtusse ei ilmunud kostja I ega tema esindaja vandeadvokaat Juho-Enn Aule. Kohtukutse sai esindaja kätte e-toimiku kaudu ning mingisuguseid teateid ega taotlusi kostja I ega tema lepinguline esindaja kohtule ei esitanud. Hageja esitas seepeale taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks esialgu mõlema kostja osas ja hilisemalt kostja I suhtes. Kohus sedastas, et kui see on menetluslikult võimalik, siis kostja I osas kuulub hageja taotlus tagaseljaotsuse tegemiseks rahuldamisele. Maakohus küll märkis otsuses, et hageja tegi taotluse 6 tagaseljaotsuse tegemiseks, kuid ei võtnud selles osas mingit seisukohta ega selgitanud ka seda, miks antud olukorras ei oleks tagaseljaotsust saanud teha. Hageja on seisukohal, et kostja I osas oli tagaseljaotsuse tegemine põhjendatud ning tagaseljaotsuse tegemisel oleks maakohus pidanud rahuldama hagi ka kostja II vastu eelkõige hageja kahe esimese nõude osas.
3. Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt on kohus tunnistanud hageja omandiõigust reoveepumplale, aga seejärel viitab TsÜS § 54 lg 2 ning on jõudnud lõplikult otsusele, et hagejale reoveepumpla omandiõigus siiski ei kuulu. Hageja on seisukohal, et reoveepumpla omandiõigus ei saa muutuda pelgalt seetõttu, et avalikul enampakkumisel võõrandati kostjale I Selise tn 2a kinnistu. Maakohus ei ole viidanud ka ühelegi normile, mille alusel hageja väidetavalt omandiõiguse kaotas. Antud situatsioon tekitab ilmselgelt segadust, kuna edaspidiselt jääb selgusetuks, kes peaks teostama reoveepumpla igapäevast hooldust ning tagama tarbijatele teenuse kättesaadavuse juhul, kui reoveepumpla kuulub väidetavalt kostjale I. Samuti tuleb taas märkida, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet väljastas hagejale 05.12.2014 kasutusloa, mille hulka kuulus muuhulgas Selise tn 2a kinnistul asunud kompaktpump. Vastused apellatsioonkaebusele
4. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Omandiõiguse tunnustamise nõudes teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab selles osas hagi. Samuti tuleb jätta jõusse hagi tagamise abinõud. Hagi kostja II kohustamiseks, anda tahteavaldus isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust, tuleb jätta läbi vaatamata. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi kahju tekitamise ja sellega ähvardamise keelamiseks ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (

§ 657lg 1 p 2 ja p 3 ning § 425 lg 3).

1. Asjas on vaidlus selle üle, kellele kuulub Tallinnas, Selise 2a kinnistul asuv reoveepumpla. Hageja tugineb Osaühinguga AND PROJEKT 28.10.2003 sõlmitud liitumislepingule, mille punkti 6.1 kohaselt jääb Tallinnas, Lesta 7c asuvale kinnistule ehitatav ühisveevärk ja kanalisatsioon koos liitumispunktidega, sadeveekanalisatsioon ja gaasivõrk koos liitumispunktidega hageja omandisse. Punktis 6.2 leppisid lepingupooled kokku, et Osaühing AND PROJEKT seab hageja kasuks tehnorajatiste ehitamiseks, omamiseks, teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks isiklikud kasutusõigused. Vaidlus puudub, et Selise 2a kinnistul asuva reoveepumpla suhtes ei ole hageja kasuks isiklikku kasutusõigust seatud. Kostja I tugineb sellele, et tema omandas Selise 2a kinnistu 08.10.2013 enampakkumisel ning sellega sai ta ka reoveepumpla omanikuks (kostja kanti Selise 2a kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 18.11.2013). Lisaks väidavad kostjad, et kostja I on müünud reoveepumpla kostjale II.
2. Maakohus tuvastas, et tehnorajatise ehitamist alustas hageja 2004.a. Seda ei ole menetlusosalised ringkonnakohtus vaidlustanud. Alates 01.01.2003 kuni 25.03.2007 kehtinud AÕSRS § 152 lg 2 redaktsioon sätestas, et alates
3. aasta
4. aprillist on tehnorajatise püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Kinnistusraamatusse veel kandmata maale või 7 riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvale maale tehnorajatise püstitamiseks piisab lihtkirjalikust või notariaalsest kokkuleppest maa omanikuga. Ebaõige on maakohtu tuvastatu, et tehnorajatis ehitati kinnistusraamatusse kandmata maale. Kinnistusraamatust selgub, et Lesta 7c kinnistu kanti kinnistusraamatusse juba 19.01.1998 (I kd lk 151). Asjaolu, et Lesta 7c kinnistu jagati ning selle tulemusena kanti Selise 2a asuv maa eraldi kinnisasjana kinnistusraamatusse 10.12.2004, ei tähenda, et tehnorajatis rajati kinnistamata maale. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub ka, et Osaühing AND PPROJEKT sai Lesta 7c kinnistu kaasomanikuks 07.07.2004 (I kd lk 152).
5. Eeltoodu ei tähenda siiski, et hageja ei saanud tehnorajatise omanikuks. Liitumislepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕS § 158 redaktsioon sätestas, et teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) ei ole kinnisasja oluline osa. Kuna sellel ajal kehtinud AÕS § 158 redaktsiooni kohaselt ei olnud tehnovõrk kinnisasja oluline osa, siis said lepingupooled lihtkirjalikult kokku leppida, et ehitatav tehnovõrk vallasasjana kuulub hagejale. Tähtsust ei oma ka see, et kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud Osaühing AND PROJEKT kinnisasja kaasomanik. Lepingupooled võisid sellise tulevikku suunatud lepingu sõlmida, kuna Osaühing AND PROJEKT sai hilisemalt kinnisasja kaasomanikuks.
6. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja on kaotanud omandiõiguse pumplale, kuna see on nüüdseks kinnisasja oluline osa. TsÜS § 54 lg 2 sätestab, et kinnisasjal paiknev tehnovõrk või -rajatis, mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole kinnisasja osa. Õige on, et reoveepumpla ei ole ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel. Samuti ei ole käesoleval juhul täidetud AÕSRS § 152 lõigetes 1 ja 2 ning AÕS § 158 ja § 1581 sätestatud talumiskohustuse tingimused. See ei tähenda siiski, et hageja oleks omandiõiguse kaotanud. AÕS § 68 lg 3 järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel. Seadusest ei tulene, et tehnorajatise suhtes asjaõiguse seadmata jätmisel või talumiskohustuse puudumisel kaotab tehnorajatise omanikuks olnud isik sellele omandiõiguse ja tehnorajatise omanikuks saab kinnisasja omanik. Kui kinnisasja omanikul puudub talumiskohustus, siis on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul. Olemasolevate tehnovõrkude või -rajatiste kõrvaldamiseks on omaabi keelatud (AÕSRS § 152 lg 3).
7. Kuna reoveepumpla kuulub vallasasjana hagejale, siis ei saanud kostja I seda kinnisasja enampakkumisel kinnisasja koosseisus omandada.
8. Kostjad väidavad, et kostja I võõrandas reoveepumpla kostjale II. Kolleegiumi hinnangul ei saanud kostja I reoveepumplat kehtivalt võõrandada ning kostja II ei saanud selle omanikuks. Kostja I ei ole reoveepumpla omanik ning tal puudub selle käsutusõigus. Kuna tõendamata on, et kostjad oleksid saanud reoveepumpla valduse, siis ei saa ka rääkida heausksest omandamisest (AÕS § 95). Lisaks on pumpla ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi oluline osa (TsÜS § 53 lg 1) ning TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis.
9. Kuna kostjad vaidlustasid hageja omandiõigust reoveepumplale ja ringkonnakohus tuvastas, et hageja on selle omanik, siis tuleb AÕS § 89 alusel tunnustada hageja omandiõigust Tallinnas Selise 2a kinnistul asuvale reoveepumplale. 8
10. Hageja on hagis palunud kohustada kinnistamiseks pädevat isikut kustutama Selise 2a kinnistule kostja II kasuks seatud õigusliku tähenduse kaotanud isikliku kasutusõiguse. Ringkonnakohtu 09.05.2016 istungil täpsustas hageja, et see nõue on esitatud kostja II vastu ning ta taotleb kohustada kostjat II andma tahteavaldus isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust. Hageja on viidanud nõude alusena KRS §-ile
11. KRS § 65 lg 1 sätestab, et kui kanne on kaotanud täielikult õigusliku tähenduse, teeb kinnistamiseks pädev isik määruse kande kustutamiseks kandest puudutatud isiku avalduse ja vastava kohtulahendi alusel. Kolleegium märgib, et hageja ei ole selle sätte järgi puudutatud isikuks, kuna KRS § 341 lg 1 kohaselt on puudutatud isikuks isik, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Selise 2a asuva kinnistu registriossa nr 17788201 ei ole hageja kasuks õigusi kantud. Hageja ei saa kande parandamist nõuda ka AÕS § 65 lg 1 alusel, mis sätestab, et isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Õiguskirjanduses on leitud, et kinnistusraamatu parandamise nõue kuulub tegelikule õigustatud isikule. Selleks on esmajoones isik, kellele vaidlusalune kinnisasi või asjaõigus (tegelikult) kuulub. Piiratud asjaõiguse omaja saab kande parandamist hageda, kui tema õigus ei ole sisse kantud või ei ole õigesti sisse kantud, õigustatuna on kantud vale isik või on sisse kantud olematu käsutuskitsendus või tema õiguse koormatis või tema õigus on sisse kantud halvema järjekohaga (Vt P. Varul jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. 2014, lk 65). Hagejale ei kuulu registriossa nr 17788201 kantud kinnistu suhtes ühtegi piiratud asjaõigust. Seega ei saa ta ka sellel alusel kostja II vastu nõuet esitada. Ülaltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue, kostja II kohustamiseks anda tahteavaldus isikliku kasutusõiguse kustutamiseks kinnistusraamatust, jätta

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 35. Hageja on palunud keelata kostjatel kahju tekitamise ja kahju tekitamisega ähvardamise. VÕS § 1055 lg 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Hageja on selle nõude aluseks olevate asjaoludena märkinud, et kostjaid esindav KI on hagejat pidevalt ähvardanud, et kahjustab reoveepumplat või teisaldab seadmed juhul, kui hageja ei omanda kinnistut tema poolt nimetatud hinnaga. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud asjaolud on liiga napid ja üldsõnalised. VÕS § 1055 lg 1 alusel on kannatanul muuhulgas õigus nõuda õigusvastase kahju tekitamise kui kestva tegevuse lõpetamist. Hageja on palunud keelata kostjatel kahju tekitamine, kuid hagis esitatud asjaoludes ei ole esile toodud, et kostjad tekitavad hagejale kestvalt kahju. Samuti on kannatanul VÕS § 1055 lg 1 alusel õigus kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamise korral nõuda kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumist. Hageja on märkinud, et kostjate esindaja KI on hagejat pidevalt ähvardanud õigusvastase kahju tekitamisega, kuid on jätnud konkreetsed juhtumid piisavalt esile toomata ega ole ka täpsustatud, millal ähvardamised toimusid. Samuti ei selgu asjaoludest, millele tugineb hageja väide, et KI esindas ka kostjat II. Lisaks on hagi ese selles osas konkretiseerimata, kuna ei nähtu, milliste konkreetsete tegevuste keelamist taotletakse. Kuna kohtuotsus peab olema täidetav, siis ei saa kostjatele VÕS § 1055 lg 1 alusel pandav kohustus (hagejat kahjustava tegevuse või ähvardamise lõpetamiseks või rikkumisest hoidumiseks tulevikus) olla ebamäärane. Kohtuotsuse resolutsioonis peab nähtuma konkreetne tegevus, mida kostja peab lõpetama või millest edaspidi hoiduma (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, lk 688). Maakohus on selle nõude osas jätnud eelmenetluses välja selgitamata hageja nõuded ning faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta (

§ 392lg 1 p-d 1 ja 3).

Nimetatud osas saadab 9 ringkonnakohus tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda hagejale võimalus asjaolude täiendamiseks ning nõude täpsustamiseks. 36. Hageja on heitnud maakohtule ette, et kohus ei teinud tagaseljaotsust, kuigi hageja seda taotles. Ringkonnakohus märgib, et

§ 410

ja § 413 järgi ei ole maakohtul kohustust teha tagaseljaotsust, mistõttu ei ole see etteheide põhjendatud.

1. Kostja II on leidnud, et ringkonnakohus oleks pidanud keelduma apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuna hageja tasus riigilõivu apellatsioonkaebuselt hilinemisega. Ringkonnakohus märgib, et hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot. 14.03.2016 määrusega kohustas kohus tasuma hagejat täiendavalt riigilõivu 300 eurot 7 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Hageja sai määruse kätte 14.03.2016 ja tasus puuduoleva riigilõivu 2-päevase hilinemisega, s.o 23.03.
2. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja oli eelnevalt osaliselt riigilõivu tasunud, siis täiendava riigilõivu tasumine 2päevase hilinemisega, ei ole selline rikkumine, mis andnuks alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
3. Harju Maakohus tegi 15.04.2015 hagi tagamise määruse, millega kohustati kostjaid tagama hageja juurdepääs Tallinnas Haabersti linnaosas Selise tn 2a kinnistul asuvale reoveepumplale selliselt, et hageja saaks vajadusel teostada reoveepumpla hooldust ja/või remonti. Hagejal tuleb kostjaid hoolduse ja/või remondi vajadusest, s.t hoolduse ja/või remondi teostamise ajast (kuupäevast) e-kirja teel ette teatada vähemalt 1 nädal. Samuti keelas kohus kostjatel nimetatud kinnistul asuva reoveepumpla kasutamise ja käsutamise, s.t reoveepumpla võõrandamise, asjaõigustega koormamise või võlaõigusliku lepingu alusel teise isiku kasutusse andmise.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuna kohus rahuldab hagi omandiõiguse tunnustamise osas, siis tuleb Harju Maakohtu 15.04.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulude jaotus 39. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja osaliselt uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis jäävad menetluskulud

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 10