← Eesti

3-15-676/43

Obsah (13)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 47§ 121§ 201§ 41§ 200§ 108§ 104§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2016, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

3-15-676 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AT esitas Tallinna Vanglale 07.12.2014 taotluse (registreeritud 09.12.2014) 3300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega (niiskus, külm, ventilatsiooni puudumine, halb valgustus, eraldamata tualett, sooja vee puudumine, ebasanitaarsed tingimused, kambris pesemisvõimaluste puudumine) bloki K1 kartserikambris nr 73 ajavahemikul 30.10.2014– 02.12.2014 (33 päeva). Taotluse kohaselt haigestus AT kartseris viibides ning temal teravnes suguline herpes ja sügelised, sest kartserikambri madratsit, tekki ja patja ei desinfitseerita pärast nende kasutamist.
  2. Tallinna Vangla jättis 09.02.2015 vastusega nr 5-18/14/34169-2 AT kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et vangla tegevus oli õiguspärane ja vangla ei ole AT-le kahju tekitanud, mistõttu on kahju hüvitamise eeldused täitmata.
  3. AT esitas Tallinna Halduskohtule 09.03.2015 kaebuse 3300 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja kinnipidamisega inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes Tallinna Vanglas ajavahemikul 30.10.2014–04.12.
  4. Kartserisse paigutamise aluseks olnud Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkirja nr 1309 on kaebaja vaidlustanud haldusasjas nr 3-14-
  5. Kaebajal puudus 30.10.2014–04.12.2014 võimalus käia päevas ühe tunni kestel õues jalutamas, vaid selle asemel viidi ta jalutama kinnisesse ruumi, kus värsket õhku sai hingata üksnes katuses oleva väikese luugi kaudu ja puudus võimalus näha taevast. Jalutusboksi seina ja katuse vahel on vahe, kuid olenemata värskest õhust, ei saa jalutusboksis viibimist nimetada jalutuskäiguks. Tallinna Vangla on ka ise möönnud, et kambritesse ei lange akendele paigaldatud restide tõttu piisavalt loomulikku valgust. Kambris ei olnud ventilatsioonile iseloomulikku ava ning aken oli kaetud seestpoolt jääga ja seda ei olnud võimalik avada. Kambris oli väga külm ja radiaator ei soojendanud seda piisavalt. Kartserikambri tingimuste tõttu AT haigestus. Sügeliste sümptomid ilmnevad 3-6 nädala jooksul pärast nakatumist ja diagnoos pandi kaebajale 28.11.2014, millest tulenevalt nakatus ta kartseris viibides. Ühelgi kambrikaaslasel sügelisi ei olnud. Kaebaja palus valvuritelt korduvalt ümberpaigutamist ja esitas eestikeelse kaebuse esimesel võimalusel. Tallinna Vangla bloki K1 kartserikambris valitsevad tingimused on vastuolus EIÕK art-ga 3 (vt ka CPT
  6. a raporti kokkuvõtte p-d 56-57) ja Tallinna Vangla rikub süstemaatiliselt kinnipeetavate õigusi.
  7. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-st 1, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla 2

(8)3-15-676 sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg-st 4 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusest nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“. Kartserikamber nr 73 vastab seadusest tulenevatele nõuetele, vangla ei ole käitunud õigusvastaselt ja tõendamist ei ole leidnud, et AT-le on tekkinud mittevaraline kahju, mistõttu puudub kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt alus. AT kartserisse paigutamise aluseks olid Tallinna Vangla 03.04.2014 käskkiri nr 4565 ja 17.10.2014 käskkiri nr 1309, mis olid kartserikambris viibimise ajal kehtivad. Kartserikambris nr 73 on aasia-tüüpi tualett, mille üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav. VangS § 50 lg-s 2 sätestatud pesemisvõimalus on AT-le tagatud. Kambris puudub sundventilatsioon, kuid olemas on loomulik ventilatsioon ning kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Tallinna Vangla teostas 10.10.2014 ja 06.03.2015 kambri sisekliima mõõtmisi ning temperatuur oli vastavalt 20,7 ja 20 kraadi. Kambri õhuaken oli 10.10.2014 mõõtmise ajal avatud, mistõttu on väited niiskuse ja külma kohta põhjendamatud. Kaugküttevõrk ja kambris olev radiaator tagavad ruumis ühtlase temperatuuri. Kartseris viibivatele kinnipeetavatele on tagatud jalutuskäigud kartserihoone jalutusboksides. Jalutusbokside peale on paigaldatud võre ja plastist katus, et kaitsta jalutuskäigul viibivaid isikuid sademete eest, samas on olemas ka avatud õhutusluugid, mis tagavad värske õhu pealevoolu. Kartserikambris kannavad kinnipeetavad karistust neile isiklikult väljastatud voodipesuga, mistõttu puudub vahetu kehaline kontakt kartseris oleva voodivarustusega (madrats, tekk, padi). Sügelistesse nakatumiseks on vajalik lähedane füüsiline kontakt sügelishaigusega või pikaaegne kehaline kontakt, mistõttu ei saa haigestumise peiteperioodi arvestades välistada, et kaebaja nakatus avatud osakonnas viibimise ajal. Külmetushaigustesse nakatumine on sügistalvisel perioodil tavaline ning ka herpesviiruse ägenemine toimub immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu, mida ei ole põhjendatud seostada kartserikambri tingimustega. Nakatumisest teada saades osutas vangla kaebajale koheselt vajalikku ravi ning ta on tervenenud. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.08.2015 otsusega AT kaebuse osaliselt ning tunnistas kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla kartserikambris nr 73 ajavahemikus 30.10.2014–02.12.2014 (34 päeva) õigusvastaseks. Kuivõrd AT esitas jalutamise mittevõimaldamise väite alles kohtumenetluses, siis ei olnud ta selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust VangS § 11 lg 8 ja

§ 47

lg 1 tähenduses, mistõttu jättis halduskohus kaebuse

§ 121

lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata seoses perioodil 30.10.2014–04.12.2014 jalutamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. AT on esitanud kahjunõude seoses tervise kahjustamisega ja väärikuse alandamisega ning kohus võib käsitada väiteid tekitatud tervisekahjustustest ka väärikuse alandamist kinnitava asjaoluna (vt Riigikohtu 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 23; 14.12.2006 otsus nr 3-3-1-5606). Kohus peab usutavaks, et kartserikamber nr 73 ei vastanud kaebaja sealviibimise ajal VangS § 45 lg-le 1 ja eluruumidele esitatavatele nõuetele elutegevuseks piisava, ohutu ja tervisliku õhuhulga ja selle ringluse osas ning valguse ja temperatuuri osas. Kambris puudus sundventilatsioon, aken oli trellitatud ning akna küljes asuva õhutusava väiksust ja aastaaega arvestades ei saa õhuhulga ringlust pidada piisavaks, ohutuks ja tervislikuks määral, mis välistaks täiendava ebamugavuse tekitamise lisaks kartserikaristuse juurde vältimatult kuuluvale ebamugavusele. Ebapiisavat loomulikku valgust on vangla sisuliselt möönnud, kuid kunstliku valguse olemasolu võib pidada piisavaks. Tallinna Vangla on kartserikambri sisekliimat mõõtnud sügisel ja kevadel (10.10.2014 ja 06.03.2015), kuid mitte talvisel ajal. Madalaim välisõhu temperatuur oli kaebaja kartseris oleku ajal -16 kraadi, õhutusava ei olnud jäätumise tõttu võimalik avada, magamisase asub radiaatori vastasseinas ja akna all, kambris 3

(8)3-15-676 oli antisanitaarne olukord ning kaebaja haigestus külmetushaigusesse kartseris viibimise ajal (pöördus külmetusnähtudega arsti poole 18.11.2014), mistõttu on usutav, et haigestumine võis olla põhjustatud külmast ja niiskest kliimast. EIK ja Eesti kohtupraktikas ei ole tualeti täielikku avatust peetud õiguspäraseks (vt EIK 04.07.2006 otsus asjas Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa, kaebus nr 59450/00; Riigikohtu 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-95-09, p 36). Kaebajale oli tagatud VangS § 50 lg-s 2 ettenähtud pesemisvõimalus kord nädalas ning õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Eriti kartserikaristuse kandmise ajal peavad kinnipeetavad taluma teatud piiranguid ja ebamugavusi, sh pesemisvõimaluste ja hügieenitarvete osas. Kartseris kinnipeetavate vahetumisel voodivarustust (madrats, tekk, padi) ei vahetata. Kaebajal tekkisid kaebused kartserikaristuse kandmise 30ndal päeval. Sügeliste peiteperiood on 3-6 nädalat ning kaebaja väitel ei olnud enne ega pärast kartserikaristuse kandmist ühelgi tema kambrikaaslasel sügelisi diagnoositud (mida vangla ei vaidlusta). Kartserikaristuse kandmise ajal on kinnipeetava suhtlus teiste isikutega ja kambriväliselt ülimalt piiratud, mistõttu on võimalik, et kaebaja haigestus sügelistesse kartseris viibimise ajal vahetamata voodivarustuse tõttu. Arvestades kinnipeetavate paljusust vanglas, pidevat liikumist kambrite vahel ning nakkushaiguste leviku suurt ohtu kinnipidamisasutuses, ei ole õigustatav kinnipeetava asetamine sellisesse olukorda, kus karistuse kandmise ajal isik haigestub ebahügieenilise voodivarustuse tõttu. Õigusvastased kinnipidamistingimused (kaebajale ei tagatud õigust elutegevuseks piisavale, ohutule ja tervislikule õhuhulgale ja selle ringlusele, valgusele, temperatuurile ega hügieenitingimustele, mis võisid tingida kaebaja haigestumise külmetushaigusesse ja sügelistesse) koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja on kasutanud piisavalt õiguskaitsevahendeid ja vastustaja on süüliselt hoidnud kaebajat õigusvastastes tingimustes vähemalt hooletuse vormis. RVastS § 13 lg 3 alusel ei ole võimalik vangla vastutust välistada, kuid arvestades kartserikambris viibimise suhtelist lühiajalisust ja kaebaja enda osa kartseris viibimisel (õigusrikkumise eest karistuse kandmine), siis peab kohus hüvitise väljamõistmise asemel piisavaks tuvastada kartserikambri oludes viibimise õigusvastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. AT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus pidas õigusvastasuse tuvastamist piisavaks kompensatsiooniks, ning teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada tema kahju hüvitamise taotlus ja mõista välja hüvitis 3300 eurot. AT on enda kartserisse paigutamise vaidlustanud haldusasjas nr 3-14-53235 ning kuni vaidluse lõppemiseni ei ole alust väita, et kaebaja sattus kartserisse enda korrarikkumise tõttu. Kartserikambris 34 päeva kestel viibimist ei saa pidada lühiajaliseks. 7. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses AT apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Kaebaja kandis 30.10.2014–02.12.2014 kambris nr 73 kartserikaristust Tallinna Vangla 03.04.2014 käskkirja nr 456 ja 17.10.2014 käskkirja nr 1309 alusel. Asjaolu, et AT on halduskohtult taotlenud Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkirja nr 1309 tühistamist, ei tingi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetust. Kuna viidatud käskkiri on jätkuvalt kehtiv, siis on õige halduskohtu järeldus, et kaebaja sattus kartserikambrisse enda 4
(8)3-15-676 õigusvastase käitumise tulemusena. Halduskohus on samuti õigesti leidnud, et 34-päevast kartserikambris viibimist saab pidada lühiajaliseks.
  1. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, millega kohus kaebuse rahuldas, ning teha selles osas asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kartserikambri tingimused võisid olla kaebajale ebamugavad, kuid need vastasid õigusaktides sätestatud nõuetele ega saanud alandada tema inimväärikust. Kambreid köetakse pidevalt ja akna jäätumine seestpoolt ei ole võimalik. Kartserikamber nr 73 paikneb teiste kambrite vahel, seda köetakse kaugküttevõrgust ja pole võimalik, et selle temperatuur oli madalam kui teistes kartserikambrites. Ebapiisava temperatuuri osas ei ole vanglale kaebusi esitatud ning pole ka teada, et kinnipidamistingimustega seoses oleks vanglaametnikele tehtud suulisi pöördumisi. Ka kambri õhutamisega ei esinenud tegelikkuses probleeme ning loomuliku valguse vähesus oli tingitud muu hulgas sellest, et kaebaja viibis kartseris talveperioodil, mil õues ongi päevavalgust piiratult. Pelgalt AT haigestumise asjaolust ei tulene põhjuslikku seost vangla tegevusega, sest kaebaja võis külmetuda ka igapäevasel jalutuskäigul viibides. Enne kartserisse paigutamist viibis AT avatud sektsioonis ning võis sügelistesse nakatuda näiteks üldkasutatavas spordisaalis või osakonnas ringi liikudes. Kartserikambri olukorra ja tervisekahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kuigi kartserikambrid vajavad sanitaarremonti, ei ole need sedavõrd halvas seisus, et oleks alust rääkida kaebaja tõsisest väärkohtlemisest või tema õiguste intensiivsest riivest.
  2. AT vaidleb kirjalikus vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Vangla ei võta vastu kaebusi, mis on kirjutatud kaebaja emakeeles (vene keel) ning kontaktisiku kaudu edastatud suulistele kaebustele ei reageerinud ametnikud nõutaval moel. Kuigi talvel on päevavalgus piiratud, takistas sellegi loomuliku valguse kartserikambrisse pääsemist akna ees olev ja vaatevälja piirav raudkarp. Kambri algelise konstruktsiooniga aken (raudlattidest raam, ühekordne klaas, soojustusmaterjali puudumine) kattub miinustemperatuuride korral jääga ja selle avamine talvel ei ole mõistlikult võimalik. Keskkütte olemasolule vaatamata oli soojendus ruumi jaoks ebapiisav ning radiaatori asetsemine tualeti kõrval tekitas täiendava niiskuse aurustumise. AT viidi 02.12.2014 üle hoone teisel korrusel asuvasse kartserikambrisse nr 89 ning kuna seal oli soe, siis ei ole kaebaja nimetatud kambris viibitud aja eest kahju hüvitamist taotlenud. AT on viibinud Tallinna Vanglas alates
  3. a septembrist ja ühelgi avatud elusektsioonis (ja konkreetselt tema kambris) viibinud kinnipeetaval ei ole sügelisi diagnoositud. Seetõttu puudub kahtlus, et sügelistesse nakatumine oli kartserikambrisse nr 73 paigutamise tagajärg. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
  4. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 14.08.2015 otsus on vastustaja poolt vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse p-des 612 toodud põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata, vastates üksnes apellatsioonkaebuse väidetele. 5

(8)3-15-676
  1. Ringkonnakohus ei nõustu vangla hinnanguga, et kuivõrd kartserikambri näol oli tegemist kaugküttesüsteemist köetava ruumiga, siis ei olnud kambris oleva akna seestpoolt jäätumine võimalik. Asjas esitatud fotodelt nähtub, et kambri aken on oma konstruktsiooni arvestades tõepoolest ilmselt vähese soojapidavusega ja kuna radiaator asub selle vastasseinas, saab pidada usutavaks kaebaja väidet, et akna siseküljele võis kambris valitsevat niiskust arvestades külmade ilmadega tekkida jääkiht. Esitatud andmetel langes välisõhu temperatuur Tallinnas alates 16.11.2014 nulli lähedale või alla selle ning 30.11.2014– 02.12.2014 mõõdeti õhutemperatuuriks kuni -16 kraadi (tl 65-69p). Tallinna Vangla poolt 10.10.2014 ja 06.03.2015 teostatud mõõdistuste (tl 43) kohaselt oli kartserikambri nr 73 sisetemperatuur vastavalt 20,7 ja 20 kraadi, kuid samal ajal oli välisõhu temperatuur Riigi Ilmateenistuse (www.ilmateenistus.ee) vaatlusandmete kohaselt vastavalt 13,4 kraadi (10.20.2014 ööpäeva keskmine Tallinnas) ja 2,1 kraadi (06.03.2015 kell 15), mistõttu ei ole mõõdistamistulemused asjakohased ega lükka ümber väiteid kambri rõskusest ja külmusest talveperioodil. Arvestades, et esitatud fotolt (tl 46) nähtuvalt on kartserikambri aken mitmekordselt kaetud (võre ja trellid), on halduskohus lisaks õigesti leidnud, et selline konstruktsioon ei taga piisavat loomulikku valgust, olenemata aastaajast.
  2. AT haigusloo väljavõtte (tl 41-42p) kohaselt kurtis kinnipeetav meditsiinitöötaja vastuvõtul 18.11.2014 ja 19.11.2014 kurguvalu ning kehva enesetunnet ja külmetust ning nende vaevuste leevendamiseks on talle mõlemal juhul antud ravimeid. Välisõhu temperatuur oli päevaajal esmakordselt alla nulli 17.11.2014 (tl 65; tl 68), kuid et tegemist ei olnud kaugeltki ekstreemsete külmadega, siis ei saa Tallinna Vangla esitatud 06.03.2015 mõõtmistulemusi (küllalt lähedase välistemperatuuri juures) arvestades pidada tuvastatuks, et AT külmetas just arestikambris oleva madala temperatuuri tõttu, vaid pigem on tõenäoline, et isik külmetas jalutuskäigu ajal.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tallinna Vangla usutavalt välistanud võimalust, et AT nakatus sügelistesse kartserikambri nr 73 voodivarustuse ebapiisava puhastamise või vahetamise tõttu. Sügelislest võib säiluda elavana inimesest eemal vähemalt paar päeva (nt http://www.derma.ee/articles.php?id=84), mistõttu on võimalik nakatumine ka voodivarustuse (madrats, padi, tekk) kaudu. Kuivõrd kaebajal diagnoositi sügelised esimest korda 28.11.2014, mil isik viibis 30ndat päeva kartserikambris nr 73, siis sügeliste tavapärast ühe kuu pikkust peiteperioodi (nt https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/sugelised/id-1765) arvestades on tõenäoline, et kaebaja võis nakatuda vahetult pärast kartserikambrisse paigutamist seal olevate magamistarvete vahendusel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis välistaksid AT nakatumise kartserikambri voodivarustuse kaudu (nt andmed madratsi, padja, teki eelneva puhastamise kohta). Samuti ei ole veenev vangla arvamus, et AT võis nakatuda juba avatud osakonnas viibimise ajal, sest sellisel juhul oleks võimalik tuvastada samas kambris või osakonnas ka teisi nakatunuid, sest sügelised on väga nakkavad, kuid vangla pole sellekohaseid andmeid kohtule esitanud. Isiklike voodiriiete kaasavõtmine kartserikambrisse ei ole piisav, sest paratamatult puutub kinnipeetav kokku ka kartseris oleva voodivarustusega.
  4. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks kartserikambris viibimise ajal pöördunud vangla poole kirjalike kaebustega kinnipidamistingimuste peale. Samas ei ole võimalik välistada vanglaametnikele venekeelsete suuliste pöördumiste esitamist, mida AT on väitnud, vaid pigem tuleb seda pidada usutavaks. Kaebaja on 03.12.2014 kohtumisel psühhiaatriga viidanud, et kartseris on õudsed tingimused (tl 41p). Samuti paigutati AT kartserikaristuse viimaseks kaheks päevaks (03.12.2014–04.12.2014) ümber teise kambrisse, mille võis tingida just kinnipeetava vastavasisuline taotlus. Seega ei ole alus välistada kahju hüvitamist põhjusel, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. 6
(8)3-15-676 II AT apellatsioonkaebus
  1. Ringkonnakohus leiab, et AT apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
  2. Halduskohus asus otsuse p-s 14 seisukohale, et praegusel juhul on AT väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahjuga seoses

§ 41

lg 5 alusel vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine piisavaks hüvitiseks eelkõige põhjusel, et kartserikambris viibimine oli suhteliselt lühiajaline (34 päeva) ning kartserisse paigutamise põhjustas kaebaja ise oma õigusvastase käitumisega (RVastS § 13 lg 1 p 4). Täiendavalt võttis kohus arvesse, et kaebaja haigestumiste seos kartserikambri tingimustega ei ole tõsikindlalt tuvastatav.

  1. Ringkonnakohus halduskohtu lähenemisega ei nõustu. Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 13; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 13). Kaebaja tervise kahjustumist muu hulgas kartserikambri puuduliku sisetemperatuuri või ebapiisavate sanitaartingimuste tõttu ei ole võimalik pidada väheintensiivseks rikkumiseks või väheolulise õiguse kahjustamiseks. Kartserikambris nr 73 ajavahemikul 30.11.2014–02.12.2014 valitsenud tingimused põhjustasid kaebajale selliseid negatiivseid tagajärgi, mis ületasid distsiplinaarkaristuse kandmisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-193-09, p 11). Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 09.11.2012 raportis on kutsutud Eesti valitsust üles kõrvaldama Tallinna Vangla blokk K1 viivitamatult kasutusest, sest selle üldine olukord on äärmiselt halb. Kuivõrd bloki K1 puudulikele tingimustele on tähelepanu juhitud juba enne vaidlusalust perioodi, tuleb Tallinna Vangla tegevust käsitada vähemalt hooletusena võlaõigusseaduse § 104 lg 3 tähenduses, sest kahju tekkimise võimalus pidi olema vastustajale mõistlikult ettenähtav.
  2. AT paigutati distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse kehtivate käskkirjade alusel. Tallinna Halduskohus jättis 16.02.2016 otsusega nr 3-14-53235 rahuldamata AT kaebuse Tallinna Vangla 17.10.2014 käskkirja nr 1309 tühistamiseks ja nimetatud kohtuotsus on jõustunud. Olenemata sellest, et praeguseks ajaks ei saa enam olla vaidlust, et kaebaja kartserisse paigutamine toimus õiguspäraselt, ei saa sellega siiski õigustada vangla vastutuse piiramist RVastS § 13 lg 1 p 4 alusel. Kartserikaristuse kandmisega kaasnevad küll õigusaktides ettenähtud piirangud (nt vanglasisesele liikumisele, vanglavälisele suhtlemisele jne), kuid Tallinna Vanglal on siiski kohustus tagada nõuetekohased kinnipidamistingimused (sh tervislik sisekliima ja puhtus) muu hulgas kartserikambrites. Samuti ei oma iseenesest tähtsust, kas AT kartserikambris viibimist (34 päeva) hinnata pikaajaliseks või mitte, sest kaebaja tervise kahjustamine avaldus igal juhul juba kartserikambris viibimise ajal ning see tuleb eeltoodut arvestades hinnata ka seotuks kartserikambrisse nr 73 paigutamisega.
  3. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise väljamõistmist. Arvestades kaebaja õiguste kahjustamise intensiivsust, kuid samas ka asjaolu, et vangla on pärast terviserikete ilmnemist taganud kinnipeetavale 7

(8)3-15-676 viivitamatult vajaliku ravi ja ümberpaigutamise teise kartaserikambrisse, on põhjendatud määrata väljamõistetava hüvitise suuruseks 100 eurot. III Menetlusosaliste taotlused 20. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja AT apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 14.08.2015 otsuse osas, milles halduskohus jättis AT kasuks kahjuhüvitise Tallinna Vanglalt välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt AT kasuks välja kahjuhüvitise summas 100 eurot. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata. 21.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

AT on esimese ja teise astme kohtus tasunud riigilõivu kokku 198 eurot (tl 27; tl 118). Kuivõrd AT kaebus on kohtuotsustega sisuliselt rahuldatud, peab menetluskulud kandma vastustaja. Tallinna Vangla on olnud

§ 104

lg 10 alusel apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole menetlusosalised ringkonnakohtule andmeid esitanud. Seetõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud täiendavad menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask Villem Lapimaa Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.