← Eesti

3-13-768/156

Obsah (5)§ 212§ 215§ 116§ 59§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2016, Tallinn Haldusasja num

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-13-768 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. KM omandas
  2. aastal Kaisma külas Mõisa tn 13 asuva elamu. OÜ Egger ja Ko omandas 25.08.2003 Kaisma külas asuva lauda, sõnnikuhoidla ja küüni.
  3. Vändra Vallavolikogu andis 20.11.2012 otsusega nr 59 (kd I, lk 41) nõusoleku OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde kolmest katastriüksusest koosneva kokku ligikaudu 33,99 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vändra Vallavalitsus andis 16.01.2013 korralduse nr 8 (I kd, tl 15 ja 45, II kd, tl 71), milles nõustus (lähtudes vallavolikogu eelnimetatud otsusest) kolmest katastriüksusest koosneva kokku 34,25 ha suuruse maa (edaspidi nimetatud ka Eskula maaüksus) erastamisega OÜ-le Egger ja Ko. 16.01.2013 korraldust nr 8 on Vändra Vallavalitsus osaliselt muutnud ja täiendanud oma 13.02.2013 korraldusega nr 36 ja 08.05.2013 korraldusega nr
  5. KM esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta on hiljem menetluse käigus täpsustanud, täiendanud ja muutnud ning millega ta taotleb Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8, 13.02.2013 korralduse nr 36 ja 08.05.2013 korralduse nr 127 tühistamist, Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 punkti 1 õigusvastasuse tuvastamist osas, milles vallavolikogu andis nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks ning selle punkti tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist osas, milles vallavolikogu määras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse. Kaebaja väitel on ta esitanud taotluse Mõisa tn 13 ehitiste juurde kuni 50 ha suuruse maa ostu-eesõigusega erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg 2 alusel, mida tõendab Kaisma Vallavalitsuse abivallavanem MP poolt 29.01.1997 väljastatud tõend nr 43 (I kd, tl 22 ja 80, II kd, tl 197, III kd, tl 192p). Mõisa tn 13 krunt oli tänava kõige äärmine krunt, mis külgnes vahetult vabaks jääva maaga. Pöördudes
  6. aastal Kaisma Vallavalitsuse poole, sai kaebajale üllatuslikult teatavaks, et Mõisa tn 13 juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus on kadunud ning seda ajal, mil OÜ Egger ja Ko esitas omalt poolt avalduse loomakasvatushoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna kadunud avaldusi ei leitud, esitas kaebaja 26.10.2012 kordusavalduse kuni 14 ha suuruse maa erastamiseks. Vändra Vallavolikogu otsus ja vallavalitsuse korraldused Eskula maaüksuse ostueesõigusega erastamise kohta OÜ-le Egger ja Ko on õigusvastased, kuna nende haldusaktide andmisel ei ole arvestatud kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusega ning haldusaktides näidatud suuruses maa erastamine OÜ-le Egger ja Ko välistab kaebaja poolt taotletud maa erastamise kaebajale, sest kaebaja taotletud maa kattus osaliselt OÜ-le Egger ja Ko erastatava maaga. 29.01.1997 tõendi kohaselt võeti kaebaja abikaasalt vastu kaks erastamisavaldust koos hooneregistri õienditega, millest ühe osas on erastamismenetlus lõpule viidud (katastriüksus 27601:001:0169). Kaebaja hinnangul tõendavad avalduse esitamist ka Kaisma Vallavalitsuse 14.04.1999 korraldus nr 16 ning asjaolu, et Kaisma valla arhiivimaterjalide hulgas on taotlusega piiriettepanek nr AT0804280661 0,44 ha suuruse Mõisa tn 13 maaüksuse moodustamiseks. Kaebaja hinnangul tuleneb eeltoodust, et
  7. aastal käsitles Kaisma Vallavalitsus teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, ent kaebaja ei 2

(10)3-13-768 nõustunud maa mõõdistamisega, sest pakutud 0,44 ha ei vastanud tema poolt soovitud maa suurusele. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p-le 8 ja p 13 alap-le 1, samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 19 lg-le 1 ja arhiiviseadusele ning leiab, et olukorras, kus vastustaja või vastustaja õiguseellane on tema avalduse kaotanud, ei saa kaebajalt nõuda, et ta tõendaks, et ta taotles avaldusega maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. Käesoleval juhul esineb alus tõendamiskoormuse ümberpööramiseks halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 59 lg 1 alusel ning vastustaja peab tõendama, et kaebaja ei taotlenud maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. Kuivõrd kaebaja ning OÜ Egger ja Ko poolt erastamiseks taotletud maad osaliselt kattuvad, oleks vald pidanud MaaRS § 221 lg 21 kohaselt tegema neile ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks või viima läbi enampakkumise. 12.10.2012 kutsus Vändra Vallavalitsus kokku koosoleku muu hulgas kaebaja ning OÜ Egger ja Ko vahel kompromissi saavutamiseks, millega vald on sisuliselt aktsepteerinud, et kaebaja taotles sellise maa erastamist, mis kattub osaliselt OÜ Egger ja Ko poolt taotletud maaga. Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust. Arvestades 29.01.1997 tõendi nr 43 olemasolu, pidanuks vallavalitsus välja selgitama, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks nimetatud tõendi alusel avaldused esitati. Maa-ameti kaardirakendusest saadud andmete põhjal on Mõisa tn 13 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise kuupäevaks nimetatud 17.12.1997, millise kuupäevaga avaldust ei ole aga ei kaebajal ega vastustajal. Kuivõrd vald ei selgitanud välja kaebaja erastamisavaldusega seotud asjaolusid, on OÜ-le Egger ja Ko vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise otsustamine igal juhul õigusvastane. Vald ei ole hinnanud

  1. aastal erastamismenetluses loomakasvatushoonete tegelikku kasutamist ega selle ulatust. Kaebaja väitel ei kasuta OÜ Egger ja Ko loomakasvatushoonet sihtotstarbeliselt, vaid loomakasvatushoone on aastaid seisnud tühjana. Viidates MaaRS § 221 lg-le 22 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-09-1904 ja 3-07-2588, leiab kaebaja, et selleks, et isikul oleks maa ostueesõigusega erastamise õigus, peaks loomakasvatushoone olema sihtotstarbelises kasutuses kogu erastamismenetluse vältel. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-96-08 pidi vald enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Vändra Vallavalitsuse 13.02.2013 korraldus nr 36 ja 08.05.2013 korraldus nr 127 on õigusvastased ka seetõttu, et selliste 16.01.2013 korraldust nr 8 parandavate ja täpsustavate korralduste andmiseks puudub õiguslik alus. Ka 16.01.2013 korralduse hilisem parandamine on vastuolus HMS § 55 lg-st 1 tuleneva nõudega, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-85-
  2. Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsus nr 59 on õigusvastane. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-07-2588 on vallavolikogu nõusolek MaaRS § 221 lg 22 kohaselt menetlustoiming, mis on aga õigusvastane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja esitatud erastamisavaldusega ning on jäetud tuvastamata loomakasvatushoonete sihipärane kasutamine. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-07-2588 kohaselt saab nimetatud otsust käsitada ka eelhaldusaktina Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 osas, milles see esitab katastriüksuste ligikaudsed suurused. Tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sh ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse, mitte volikogu pädevusse ning seetõttu on volikogu otsus vastavas osas tühine. 3

(10)3-13-768
  1. Vändra vald palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd kaebaja väide, et ta esitas taotluse Mõisa tn 13 hoone juurde kuni 50 ha suuruse maa erastamiseks, ei ole tõendatud. Vastustaja toob välja, et MP nimel väljastatud tõendist nr 43 ei selgu, millise ehitise juurde või kui suure maa erastamiseks vastavad avaldused esitati.
  2. OÜ Egger ja Ko vaidles kaebusele vastu. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, tõendamaks Mõisa tn 13 hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ning esimene dokument, kust kaebaja selline soov nähtub, on 15.11.2011 Vändra Vallavalitsusele esitatud selgitustaotlus. Maa-ameti 26.03.2012 kirjast nähtub, et isegi kui kaebaja Mõisa tn 13 hoone juurde maa ostueesõigusega erastamist taotles, siis 0,4 ha ulatuses, ent mitte rohkem. 29.01.1997 tõend ei saa tõendada kuni 50 ha suuruse maa erastamise avalduse esitamist, kuna sealt ei nähtu, millise maa suhtes seal nimetatud taotlused esitati. Kolmas isik peab kummastavaks kaebaja etteheiteid endise Kaisma valla aadressil seoses dokumentide säilitamise kohustuse rikkumisega ning toob välja, et kaebaja ise oli
  3. aasta oktoobrist
  4. aasta novembrini Kaisma Vallavolikogu esimees ning
  5. aasta detsembrist
  6. aasta novembrini oli Kaisma vallavanemaks kaebaja poeg AM, aastatel 2008–2009 oli aga Kaisma vallavanemaks kaebaja ise. Kaisma Vallavolikogu liikmetele
  7. aasta algul esitatud nimekirjast (kd I, lk 157) nähtub, et VM on esitanud 29.01.1997 kaks avaldust. Ühe avalduse puhul oli tegemist avaldusega maa erastamiseks ehitise juurde, mille VM kinkis 24.12.1997 AM-le, ning teine avaldus puudutas praeguse Järvesauna kinnistu maatükki, samas kui Mõisa tn 13 hoone juurde maa erastamise kohta pole ühtki avaldust.
  8. Tallinna Halduskohtu 31.07.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. KM-lt mõisteti OÜ Egger ja Ko kasuks välja menetluskulu 7,30 eurot ning muus osas jäeti menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg-st 2, maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 8 ja p 10 alap-st 2 tulenevalt saab mingisuguse konkreetse maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise fakti tõendada üksnes avalduse vastu võtnud kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud tõendiga, kust peab nähtuma, kes ja millise (asukoht, ligikaudne suurus) maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitas. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud isik pidi hoolitsema selle eest, et ta saaks avalduse esitamisel kohalikult omavalitsuselt nõuetekohase tõendi selle kohta, et ta on avalduse esitanud ning kui ta sellist ka ei saanud, ei saa ta hiljem tugineda sellele, et talle antud tõend ei olnud nõuetekohane või oli puudulike andmetega. 2) Kaebaja poolt esitatud tõenditest (I kd, tl 22; III kd, tl 78) ei nähtu, millise maa ostueesõigusega erastamiseks on need esitatud. Kuivõrd tõendite kohaselt on koos avaldusega vastu võetud vastavalt hooneregistri õiendid või ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, siis võib eeldada, et tegemist võis olla avaldustega maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde. Samas ei selgu avaldustest, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist väidetavalt vastu võetud avaldused puudutasid. Samuti ei nähtu tõenditest erastamise avaldusega taotletud maa suurust. Seega ei saa need tõendid tõendada Mõisa tn 13 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ei kaebaja poolt käesoleva kohtumenetluse käigus väidetud 12 ha ega kuni 50 ha ulatuses. 3) Halduskohus jäi 28.05.2015 määruses esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole tunnistajate ütlustega võimalik tõendada maa ostueesõigusega erastamise avalduse sisu, sest 4
(10)3-13-768 maa ostueesõigusega erastamise korra p-dest 8 ja 10 tulenevalt on vastava kirjalikus vormis avalduse esitamise ja selle sisu kohta lubatavaks tõendiks avalduse vastu võtnud haldusorgani kirjalik tõend. Sisuliselt on õigusaktis sätestatud kohustuslik tõendi vorm. 4) Kui leiaks tõendamist, et kaebaja esitas Kaisma Vallavalitsusele avalduse mh just Mõisa tn 13 ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, ei saa sellest järeldada kaebaja soovi erastada maad 12 või 50 ha ulatuses. Kaebaja saaks sellist soovi tõendada vaid vastava sisuga avalduse vastuvõtmist kinnitava tõendiga, ent sellist tõendit kaebajal ei ole. Isegi kui muude allikate põhjal (nt tulenevalt asjaolust, et sellesisulise avalduse alusel on maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid tehtud) on tuvastatav, et mingisuguse tahteavalduse ehitise juurde maa erastamiseks on ehitiste omanik esitanud, saaks seda avaldust ennast või selle vastu võtmist kinnitavat nõuetekohast tõendit vahetult hindamata äärmisel juhul eeldada, et taotletud on maa erastamist kas krundi piires või ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. See tähendab, et eeldada saaks äärmisel juhul ehitise juurde vähima vajaliku maa erastamise soovi ning sedagi tulenevalt vaid asjaolust, et maareformi eesmärk oli põhimõtteliselt ühendada ehitised ja nende alune maa ühtseks kinnisomandiks (ehitise omaniku kasuks maale hoonestusõiguse seadmise võimalus oli maareformi seaduse eesmärgi valguses ilmne erand). Olukorras, kus vaidlusaluse maa erastamiseks on teine isik (antud juhul OÜ Egger ja Ko) tõendatult esitanud tähtaegselt nõuetekohased avaldused, ei saaks ka kaebaja poolt mingisuguse avalduse esitamise fakti tõendatuks lugemise korral eeldada tema soovi erastada maad rohkem kui ehitise juurde minimaalselt vajalik. 5) Kaebaja või tema perekonnaliikmete (poja, abikaasa) omandis oli Kaisma vallas erinevaid ehitisi (praegusel Järvesauna kinnistul (27601:001:0169) ja Järve kinnistul (27601:001:1069) paiknevad ehitised), mistõttu ei saa VM või KM poolt mingisuguse teadmata sisuga maa ostueesõigusega erastamise fakt tõendada avalduse esitamist Mõisa tn 13 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Kolmanda isiku 17.06.2013 seisukohti 29.01.1997 tõendi nr 43 osas kinnitab Kaisma Vallavolikogu liikmetele 2001. aastal välja jagatud nimekiri (I kd, tl 157). Kohus möönab, et selle nimekirja autentsust ei ole võimalik kontrollida ning pole teada, kelle poolt või mis asjaoludel see on koostatud. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtki kolmanda isiku selgitust ja tõendit kummutavat tõendit. Tõendina saab käsitada VM poolt uuendatud haldusmenetluse käigus Vändra Vallavalitsusele esitatud seletust (II kd, tl 186), ent seda ei saa pidada usaldusväärseks. VM on kaebaja abikaasa ning otseselt huvitatud vaidluse lahendamisest kaebaja kasuks. Ainuüksi sellest, et kaebaja tegeles 1997. aastal küüslaugukasvatusega ja vajas maad rohkem kui Mõisa tn 13 hoone juures paiknev maa, ei saa teha järeldust maa ostueesõigusega erastamise avalduse sisu kohta. 6) Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et antud juhul peaks vastustaja tõendama, et kaebaja ei ole esitanud 50 ha maa erastamise avaldust.

§ 59lg-te 1 ja 4 alusel ei saa kohustada teist poolt tõendama negatiivset asjaolu.

Kohus selgitas kohtuistungil, et MP allkirjastatud tõendites kajastatud avalduse sisu osas on kaebaja ja vastustaja tõendamiskoormus võrdne, ent kumbki neist ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid. Olukorras, kus kumbki pool pole suutnud esitatud avalduse sisu veenvalt tõendada, tuleb lugeda, et kaebaja väidetud sisuga avalduse esitamine ei ole tõendatud. Selles olukorras ei saa vaidlusalust asjaolu lugeda tuvastatuks kaebaja kasuks juba seetõttu, et see tähendaks samas vastava asjaolu tuvastamist kolmanda isiku kahjuks, kellel ometi selles asjas mingit tõendamiskoormust olla ei saa. 7) On kummaline ja eluliselt ebaloogiline, et kaebaja ei ole näidanud Mõisa tn 13 maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetluse osas aktiivset huvi enne 2011. a lõppu 5

(10)3-13-768 olukorras, kus kaebaja perekonnaliikmete omandis olnud ja Kaisma külas paiknenud teiste ehitiste juurde maa erastamine oli lõpule viidud varem. Samuti ei ole eluliselt usutav kaebaja kohtuistungil antud selgitus, et oma elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise küsimusega ei tegeletud selleks, et mitte jätta korruptiivset muljet. Ka haldusasjas nr 3-072588 tehtud kohtuotsustest ning seal vaidluse all olnud vallavolikogu otsuse tegemise ajale eelnenud materjalidest nähtub, et OÜ-le Egger ja Ko maa erastamise küsimuse lahendamisel keskenduti üksnes küsimusele sellest, kas viimane vastab MaaRS § 221 lg 22 tunnustele, ent ühtki viidet pole sellele, et OÜ Egger ja Ko 15.09.2003 maa ostueesõigusega erastamise taotluses näidatud maa ostueesõigusega erastamiseks oleks esitatud konkureerivaid taotlusi. Kui kaebaja oli esitanud avalduse OÜ Egger ja Ko poolt esitatud avalduses nimetatud maa erastamiseks, ei kajastunud sellise avalduse esitamise fakt üheski OÜ-le Egger ja Ko maa erastamist puudutanud arutelus. Kolmas isik on põhjendatult viidanud Kaisma Vallavalitsuse 19.08.2003 korraldusega nr 55/2 kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise maatükkide plaanile (I kd, tl 165), millelt nähtuvalt on vald määratlenud Mõisa tn 13 krundiga piirneva maatüki (maatükk VP-3) vaba põllumajandusmaana. Kaisma Vallavalitsuse 27.01.2004 kirjast nr 5128 (I kd, tl 163), mille on vallavanemana allkirjastanud AM, nähtuvalt on ka selle koostamise ajal käsitatud kõnealust maatükki VP-3 vaba põllumajandusmaana. Seetõttu ei saa eluliselt usutavaks pidada, et tookord vallavanemana tegutsenud AM-le ei olnud teada kaebaja soov erastada sedasama maad, mida soovis erastada ka OÜ Egger & Ko. 8) Asjaolusid, mille alusel on koostatud Maa-ameti 26.03.2012 kirjas (kd I, lk 12) nimetatud piiriettepanek nr AT0804280661 ning millisel õiguslikul alusel on antud Kaisma Vallavalitsuse 14.04.1999 korraldus nr 16 (kd I, lk 123), ei ole teada. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega ka põhistanud väiteid selle kohta, et ta oleks Mõisa tn 13 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisega seoses üleüldse enne
  1. aasta novembrit mingisuguseid etteheiteid, vastuväiteid vms esitanud. 9) Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega vallavalitsuse uurimiskohustuse rikkumise kohta. Kaebaja pidi tõendama, et ta on esitanud vastava avalduse. On usutav, et maareformi puudutava dokumendihalduse korraldus ja muu sellega seotud asjaajamine Kaisma vallas oli 1990-ndate aastate lõpus kaugel nõuetekohasest, et käesolevas asjas vaidluse all olevate haldusaktide andmise menetluses ei olnud tegelikult vallavalitsusel ega volikogul mingeid reaalseid võimalusi selgitada välja väidetavalt kadunud avalduse sisu ega selle kadumisega seotud asjaolusid. 10) Kaebuse lahendamiseks ei ole vaja eraldi hinnata, kas kolmas isik tegeleb nõuetekohaselt põllumajandustootmisega ja kas ta kasutab sihipäraselt Kaisma külas asuvat lauta. Samuti ei ole vaja analüüsida Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 õiguslikku iseloomu ja selle õiguspärasust, kuna see ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. KM-le ei ole tekkinud subjektiivset õigust nõuda vaidlusalustes Vändra Vallavalitsuse korraldustes nimetatud maa ostueesõigusega erastamist. Kaebaja ei saa vaidlustada maa erastamist kolmandale isikule võimaliku objektiivse õigusvastasuse argumendil ehk tugineda üksnes sellele, et kolmas isik ei vasta tegelikult MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud tunnustele või et vallavalitsus pole kolmanda isiku vastavust nõuetekohaselt kontrollinud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. KM palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2015 otsus ja rahuldada kaebus. 6
(10)3-13-768 1) Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 8 ja p 10 alap-st 8 ei tulene avalduse esitajale kohustust kontrollida, kas haldusorgan on avalduse korrektselt registreerinud. Sellel väitel puudub seaduslik alus ning see on vastuolus ka Riigikohtu praktikaga (otsused nr 3-3-1-85-06 (p 12) ja 3-3-1-80-06 (p 21)). Samuti tuleneb viidatud Riigikohtu lahenditest, et kaebaja erastamisavalduse mitteesitamise või selle kaotamise riski kannab vastustaja ning õiguslikult on põhjendamatu nõuda tõendi sisu kontrollimist kaebajalt. 2) Kohaliku omavalitsuse väljastatav tõend ei ole erastamisavalduse sisu selgitamiseks ainus lubatav tõend. Tõendiks võib olla ka tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud seletus. Puudub alus piirata tõendiliike, mida võib kaebaja oma väidete kinnitamiseks kasutada. Kohtu tõlgendusel, mille kohaselt ainsaks lubatavaks tõendiks on haldusorgani poolt väljastatud kirjalik tõend avalduse vastuvõtmise kohta, puudub seaduslik alus. 3) Kaebaja kohustuseks ei olnud tõendada vastustaja pädevuseks ja kohustuseks olevat asjaolu, s.o kui suures ulatuses avaldus esitati. Kaebaja on väitnud, et avaldus esitati kuni 50 ha erastamiseks. Kuna dokumentide säilitamise kohustus on kohalikul omavalitsusel (HMS § 19), ei ole õiguspärane tõlgendada dokumentide kadumist kaebaja kahjuks. Avalduses toodud erastatava maa ulatuse tõendamiskoormus peab olema vastustajal. Riigikohus on leidnud, et hea halduse põhimõttega on kooskõlas, et eeskätt haldusorgan, mitte isik vastutab haldusmenetluse õiguspärase läbiviimise eest (otsused nr 3-3-1-85-06 (p 12) ja 3-3-1-80-06 (p 21)). Vastustaja on rikkunud kaebaja avalduse nõuetekohase registreerimise ja arhiveerimise kohustust ning uurimiskohustust. 4) Vastustaja ei ole tõendanud, et avaldus esitati vaid ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Kohus kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt. 5) Maa erastamise avalduse esitamise fakti tõendab MP poolt 29.01.1997 VM-le väljastatud tõend nr 43 ning KM-le 23.12.1997 väljastatud tõend nr
  1. Kohus on ekslikult leidnud, et 29.01.1997 avaldused olid esitatud nii Järvesauna kui ka Järve maaüksuste erastamiseks. Järve maaüksus erastati AM 23.12.1997 avalduse alusel ja Järvesauna maaüksus VM 29.01.1997 avalduse alusel. Ka kolmanda isiku poolt esitatud nimekirjast nähtub, et n-ö menetluse üleminek Järvesauna kinnistu osas toimus tulenevalt hoonete kinkimisest. Järve kinnistu erastamine toimus AM eraldiseisva 23.12.1997 avalduse alusel. Tõendit nr 43 kajastavad avaldused esitati Järvesauna maaüksusele ja Mõisa tn 13 elamu „Mini-Priit“ nr 7 juurde maa erastamiseks. Kuna KM nimel ei ole olnud rohkem ehitisi kui Mõisa tn 13 hooned, siis 23.12.1997 avaldus sai puudutada vaid Mõisa tn 13 hoonete juurde maa erastamist. Vastustaja on kohtumenetluses nõustunud, et avaldus Mõisa tänava hoonete juurde on esitatud. Kuna selles osas puudus ka sisuline vaidlus, on üllatav kohtu seisukoht, et avaldust Mõisa tn 13 hoonete juurde maa erastamiseks ei ole esitatud. Avaldus Mõisa tn 13 hoonete juurde maa erastamiseks esitati kaks korda (tõendid nr 43 ja nr 166). Kohus on jätnud tähelepanuta tõendi nr
  2. 6) Põhjendamatu on kohtu viide kaebaja tegevusetusele, arvestades, et 20.11.2007 otsusega nr 25 välistati nn konkureeriva avalduse alusel maa ostueesõiguse erastamine. Viidatud korraldus ei rikkunud kaebaja õigusi, seega puudus alus selle vaidlustamiseks.
  3. aastal selgus esmakordselt avalduse kadumine. Kaebaja arvas siis, et vald lahendab selle küsimuse. Alles
  4. aastal selgus, et avaldus on jäädavalt kadunud. 7
(10)3-13-768 Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea VM selgitusi usaldusväärseks. Asjaolu, et tegemist on kaebaja abikaasaga, ei muuda tõendit mitteusaldusväärseks. KM selgitas kohtuistungil, et taotletava maa suurus märgiti kuni 50 ha vallaametniku juhise järgi, kuna ei olnud teada vaba maa ulatus ja paiknemine. Samuti nähtub ka teistest erastamisavaldustest, et avalduses taotletava maa suuruse märkimine „kuni 50 ha“ oli tavapärane praktika. 7) Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8, 13.02.2013 korralduse nr 36, 08.05.2013 korralduse nr 127 ja Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 õigusvastasuse osas jääb kaebaja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
  1. Vändra vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. KM poolt erastamisavalduse esitamise fakt on tõendatud, ent kuna avaldused on kadunud, ei olnud erastamisotsuste vastuvõtmise hetkeks üheselt tuvastatud ega tõendatud KM avalduses tegelikult taotletud maa suurus. Perekond M poolt on esitatud endisele Kaisma vallale kolm erastamisavaldust. Vaidlustatud otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest kaebaja väide, et ta esitas taotluse Mõisa tn 13 hoone juurde kuni 50 ha suuruse maa erastamiseks, ei ole tõendatud. Vändra valla poolt menetluse uuendamisel läbi viidud täiendavate toimingute käigus ei ole valla uurimistoimingute kaudu ja valla kasutada olnud ja olevate materjalide põhjal võimalik üheselt tõendada 29.01.1997 ega 23.12.1997 (Eskula maaüksuse) ostueesõigusega erastamise avalduste sisu. Vändra Vallavalitsus jääb oma 10.01.2014 korralduses nr 9, millega uuendati Eskula nimelise maaüksuse ostueesõigusega erastamise menetluse uuendamine, esitatu juurde, et KM-l on õigus erastamismenetluse läbiviimisele ning et esitatud avaluse alusel tuleb erastamismenetlus ka lõpule viia, kuigi lahtine on erastatava maa ulatus.
  2. OÜ Egger ja Ko palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit tõendamaks Mõisa tn 13 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamis avalduse esitamist. Kaebaja on esitanud erinevatel aegadel kolm avaldust, mis on kõik kaduma läinud. Tõendit nr 166 mainitakse esimest korda 07.05.2016 Tallinna Halduskohtule esitatud dokumendis (kaebaja vastus 15.04.2015 kohtumäärusele). Nimekirjas jrk 50 ja 51 esitatud avaldused on VM nimele esitatud just Kaisma Suurjärve äärsete kahe talle kuuluva hoone juurde. Kaisma Vallavolikogu liikmetele
  3. a algul esitatud nimekirjas puudub igasugune viide kaebaja poolt esitatud avaldusele, mille ta väidetavalt 23.12.1997 esitas. Tõend nr 166 ei ole autentne. Seda kinnitab AM 23.12.1997 avaldus, mille on vastu võtnud Kaisma vallasekretär SU. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 näeb ette, et kohalik omavalitsus on kohustatud esitatud erastamisavaldused registreerima ning väljastama avalduse esitajale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Tõendis peab olema näidatud avaldaja nimi, avalduse registreerimise aeg ja registreerimisnumber ning avalduses näidatud erastatava maa asukoht ja pindala. Sellest sättest ega ka ühestki teisest normist ei saa järeldada, et vaidluse korral, kas isik on maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohaliku omavalitsuse üksusele esitanud või 8
(10)3-13-768 mitte, saab avalduse esitamist tõendada vaid selle tõendiga. Muu piirangu puudumise tõttu on kohaldatav HMS § 38 lg
  1. Kaebaja, väites, et vastustaja on rikkunud HMS § 19 lg-s 1 nimetatud kohustust, ei vabane seeläbi oma väidete põhistamise kohustusest ja kohustusest tõendada oma väiteid, kui asjakohased tõendid on tema valduses. Haldusorgani poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse kaotamist ei saa eeldada. Sellises olukorras oli halduskohtul vajalik välja selgitada kõik tõendid, mis erastamisavalduse olemasolu ja sisu tõendaksid. Kaebaja vande all antud seletuste ja VM ütluste võtmisega apellatsioonimenetluses on puudus tõendite kogumisel kõrvaldatud.
  2. Kaebajal, tema abikaasal ja pojal oli Kaisma vallas kokku kolm maatükki, mille erastamist kaebaja väitel taotleti. Järve ja Järvesauna kinnistud on ostueesõiguse alusel erastatud vastavalt 23.12.1997 ja 29.01.1997 avalduse alusel. Vallavalitsuse tõend nr 43 kinnitab, et VM esitas 29.01.1997 kaks maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Tõend nr 164 kinnitab, et AM esitas 23.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Tõend nr 166 kinnitab, et kaebaja esitas samal päeval maa ostueesõigusega erastamise avalduse. VM kinnitas tunnistajana ütlusi andes, et samadele maatükkidele esitati ka mitu maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Kui Järve ja Järvesauna kinnistute erastamist võimaldavad avaldused on säilinud, siis vaidlusaluse Mõisa tn 13 erastamisavaldust arhiveeritud ei ole. Maa-ameti 26.03.2012 kirjast nähtuvalt on Kaisma valla maanõunik MP teinud 17.12.1997 taotluse alusel piiride kulgemise ettepaneku Mõisa tn 13 juurde maa ostueesõigusega erastamiseks suuruses 0,4 ha. Vaba maad samal päeval kolmandale isikule maa erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku tegemise järel ei jäänud. MP on andnud kirjalikult seletusi (II kd, tl 170 ja 191 ning 195), milles ta kinnitas, et seaduse mõttes maa ostueesõigusega erastamist tema ametiajal ei alustatud, tõendil nr 43 ei ole tema allkiri ning kaebaja ei ole erastamisavaldusi esitanud. Allkirja ekspertiisi tulemused kinnitavad aga, et MP allkiri tõendil nr 43 on ehtne. Ringkonnakohtu arvates puudub vajadus kordusekspertiisi tegemiseks, nagu kolmas isik taotleb, sest tõendi ehtsus on piisavalt tõendatud ning ekspertiisi tulemustes ei ole põhjust sisuliselt kahelda. MP 06.06.2014 seletusest saab ka järeldada, et ta täpselt asjaolusid enam ei mäletagi, vajadust allkirja ehtust tuvastada ei ole, sest see ei anna enam midagi ning antud teema on teda ära tüüdanud.
  3. Ringkonnakohtu arvates võib olla usutav, et kaebaja või tema abikaasa esitasid mõne erastamisavalduse, mis puudutas just Mõisa tn 13 hoone juurde maa ostueesõigusega erastamist. Pole põhjust arvata, et teiste hoonete juurde isikud maad erastada soovisid, selle maja juurde aga mitte. Usutav ei ole ka väide MP 06.06.2014 e-kirjas, et piiride kulgemise ettepanek võidi teha suulise avalduse alusel. Ometi äratab kahtlust, et muudel juhtudel on MP esitanud maa erastamise avalduste vastuvõtmise kohta nõuetekohaseid tõendeid, millest nähtub nii avalduse esitaja ja esitamise aeg, taotletav maatükk ja selle suurus (kolmanda isiku esitatud tõendid – I kd, tl 81 jj; II kd, tl 49), kusjuures osa neist tõenditest pärinevad oluliselt varasemast ajast. Kahtlust äratab seegi, et menetluse kestust arvestades ja avalduse väidetavast kadumisest ammu teades ei võtnud kaebaja, tema abikaasa ega poeg midagi ette, kuigi dokumentide kadumise eest vastutavate isikute ring ei saanud olla suur ning kaebaja või tema poeg oli Kaisma valla volikogu esimees või vallavanem peaaegu vahetpidamatult aastatel 1999–
  4. Veenev ei ole 12.10.2012 toimunud koosoleku protokollis märgitud kaebaja selgitus, et avalduste kadumist ei selgitatud välja, sest selleks ei olnud aega. Kaebaja on küll esitanud ühe dokumendi, millest nähtub, et Kaisma vallas on maa erastamise avaldusi kadunud veelgi, ent sellest dokumendist ei saa järeldada, et dokumentide kadumine oleks olnud ulatuslik ja süsteemne. Asjaolu valguses, kus AM-le maa ostueesõigusega erastamise avaldused ei ole kadunud, pole põhjust uskuda, et kaebaja avalduse kaotamine oleks olnud pahatahtlik. 9
(10)3-13-768
  1. Tähelepanuväärne on seegi, et puuduvad mistahes kirjalikud seisukohad või vastuväited 28.04.2008 piiride kulgemise ettepanekule, millega kavandati kaebajale maa erastamist 0,4 ha.
  2. Eelnimetatud tõendite valguses ei pea ringkonnakohus VM ütlusi tunnistajana ja kaebaja vande all antud seletust 12 ha või 50 ha maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise kohta tõendatuks.
  3. Halduskohus jõudis seega õigesti järeldusele, et kolmandale isikule vaidlusaluse maa erastamiseks nõusoleku andmine ei puuduta kaebaja õigusi ning kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
  4. Apellandi menetluskulud (apellatsioonimenetluses 4570,20 + 691,20 + 244,80 = 5506,20 eurot) tuleb

§ 108lg 1 alusel jätta apellandi enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist ringkonnakohtus taotlenud. Kolmas isik taotleb sõidukulude summas 39,88 eurot ja esindajatasu summas 300 eurot väljamõistmist apellandilt. Kulude kandmine on tõendatud. Taotlus tuleb

§ 108lg 1 alusel rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.