← Eesti

3-15-305/66

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2016, Tallinn Hald

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus 3-15-305 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. ST esitas Tallinna Vanglale 17.11.2014 taotluse (registreeritud 20.11.2014) 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vangla inimväärikust alandavate ja kohati piinavate kartserikambri tingimustega (eraldamata aasia-tüüpi tualett, puuduv ventilatsioon, halb valgustus, kartserikambrite üldine halb seisukord, puudulikud jalutustingimused).
  2. Tallinna Vangla jättis 21.01.2015 vastusega nr 5-18/14/32138-2 ST kahju hüvitamise taotluse rahuldamata ja vabandas ST ees võimalike ebamugavuste eest, mis võisid talle tekkida seoses kartserikambris eraldamata tualeti kasutamisega. Kaebaja kandis kartserikaristust 17.01.2012–24.01.2012 kambris nr 71 (7 päeva), 24.01.2012–29.01.2012 kambris nr 87 (5 päeva), 29.03.2013–02.04.2013 kambris nr 89 (5 päeva) ja 03.10.2014– 10.10.2014 kambris nr 89 (7 päeva). Kartserikambrites nr 71 ja nr 87 ei ole aasia-tüüpi tualett kambrist eraldatud ning ST pidi
  3. a jaanuaris 10 päeva jooksul, mil ta ei viibinud kambris üksinda, kasutama sellist tualetti kaaskinnipeetava juuresolekul. Muus osas vastavad kartserikambrite tingimused vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ja § 651 lg 1 kohaselt eluruumi üldistele nõuetele ning sisaldavad justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg-s 4 nimetatud sisustust. Tallinna Vangla ei tuvastanud ST-le riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud kahjulike tagajärgede saabumist.
  4. ST esitas Tallinna Halduskohtule 20.01.2015 kaebuse 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema kinnipidamisega ebainimlikes kartserikambri tingimustes (tualett ei vasta standardile, puudulik päevavalgus, raudplaadiga kaetud aknad, ca 4 m2 suurune katusega jalutusboks, normaalse ventilatsiooni puudumine). Jalutusboksis ei saa teha harjutusi või jalutada. Jalutusbokside kohale vihmakaitseks paigaldatud katus tähendab sisuliselt jalutamist kambris. Kartserikambri nr 89 kaks 75 W võimsusega lampi ei taganud naril istudes piisavat valgust lugemiseks ja kirjutamiseks. Loomuliku valguse kambrisse pääsemine oli akende ette paigaldatud plaatide tõttu takistatud. Samuti puudus kambris nr 89 ventilatsiooniava ja perioodil 03.10.2014–10.10.2014 oli kambriuks ööpäevaringselt avatud, et tagada värske õhu juurdepääs ja õhuringlus. Aasia-tüüpi WC kasutamine tekitas kaebajale kahju, sest tal on maohaavandid ja selg on haige, millega seoses oli ta arsti otsusega vabastatud ka tööst. Tallinna Vangla vabandus ei ole kaebaja õiguste heastamiseks piisav. Tingimused kartserikambrites nr 71, nr 87 ja nr 89 on samad.
  5. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Jalutusboksis (4,4 m2) jalutas kaebaja üksi, mistõttu oli tal ringiliikumiseks ja harjutuste tegemiseks piisavalt ruumi. Jalutusboksile paigaldati läbipaistvast plastist katus alles
  6. aasta
  7. nädalal ning igal juhul tagasid jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastist katuse vahel asuvad avatud õhutusluugid värske õhu juurdevoolu. Kartserihoones on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Akende avamine on julgeolekukaalutlustel 2

(7)3-15-305 piiratud ning avada saab vaid õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallplaat. Kartserikambrite paremaks ventileerimiseks on kavas puurida ventilatsiooniavad ka kambriuste alumisse äärde. Kartserikambri lavats ei ole nähtud ette kasutamiseks päevasel ajal ning lugeda ja kirjutada on võimalik kambris asuva laua taga. Kõikides kartserikambrites on alates
  1. aasta detsembrist senisest võimsamad säästupirnid ja
  2. aasta
  3. nädalaks lisati kambrite laudade kohale täiendav laevalgustus, millega valgustihedus kambris tõusis kuni 300 luksini. Tallinna Vangla 14.02.2012 vaideotsuse nr 5-15/1757-3 kohaselt on tervishoiutöötaja hinnanud kaebaja terviseseisundi töötamiseks sobivaks, välistades üksnes raskuste tõstmise, samuti on kaebajal ravitud kaksteistsõrmiksoole haavandiga seotud tervisehädasid. Seega ei olnud kaebajal 17.01.2012–29.01.2012 kartseris viibimise ajal vanglale teadaolevalt probleeme kükitamise ja seljaga. Kaebajal olnuks võimalik kartserikaristuse kandmisega kaasnenud ebamugavusi ise ära hoida õiguskuuleka käitumisega. Kartseris viibimine ei ole iseenesest inimväärikust alandav ning kaebajale kaasnenud ebamugavused ei kujutanud endast kinnipeetava väärkohtlemist ega tekitanud talle mittevaralist kahju.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 06.10.2015 otsusega ST kaebuse rahuldamata. Kaebajal oli võimalik kahju tekkimist ära hoida (RVastS § 7 lg 1) oma õiguskuuleka käitumisega ning vangistust reguleerivate õigusaktide järgimisega, sest kartserikambrisse paigutatakse kinnipeetavaid üksnes erandjuhul ja kaebajale pidid varasematest korduvatest kartserikaristustest tulenevalt olema sealsed tingimused teada. Kartseris viibimine ei ole iseenesest inimväärikust alandav ja kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et talle on tekitatud mingit kahju. Kinnipeetav peab järgima vangla sisekorraeeskirju ning hoiduma rikkumiste toimepanekust, siis langeb ära ka võimalus sattuda kartserikambrisse, kus peab ajutiselt taluma teatud piiranguid ja ebamugavusi. ST õiguslikul alusel kartserikambris kinnipidamine, arvestades kambrite tingimusi ja ajavahemiku pikkust (kokku 23 päeva), ei kujuta endast kaebaja kohtlemist tema väärikust alandaval moel ning vangla ei ole tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. ST palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on 09.11.2012 raportis (p-d 56-57) kirjeldanud Tallinna Vangla bloki K1 seisukorda masendavana ning kartserikambri ebainimlikud tingimused on nähtavad ka asjas esitatud fotodelt. Jalutusboksi kohal olev plastikkate varjab vaate, loomuliku valguse ja päikese. Jalutusboksis toimus jalutamine kambrite kaupa, mis raskendas kaebaja olukorda, sest ta ei saanud jalutada üksinda. Kaebaja on 50-aastane ning aasia-tüüpi tualeti kasutamine on tema jaoks raske ja võimalik vaid erandjuhtudel. Julgeolekut on võimalik tagada ka muude vahenditega peale akendele metallkatete paigaldamise. Kartserikambri nr 89 (28,7 m2) ventileerimiseks ei ole väike õhuaken piisav, mida kinnitab ka kambri ukse avamine ventileerimiseks. Loomulik valgus kambris on ebapiisav, kambris põleb lamp päeval 16 tundi järjest, mis paneb silmad valutama, ning valgustust ei ole võimalik ka välja lülitada.
  6. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses ST apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kokku 23 päeva kestnud viibimine kartserikambris ei kujutanud endast kaebaja väärikust alandavat kohtlemist ja ST-le ei ole tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju. Kartserihoone jalutusbokside peale ehitati katus
  7. aasta
  8. nädalal, sest kinnipeetavad 3
(7)3-15-305 kaebasid sademete üle. Katusele vaatamata ei ole tegemist suletud ruumiga, sest plastist katuse ja võre vahel asuvad avatud õhuluugid, mille kaudu on tagatud värske õhu pidev juurdevool. Jalutusbokside pealse ja katuse vahe on 0,5 m, katuse küljed on lahtised ja katuses on olemas evakuatsiooniväljapääs, mille luuk hoitakse suvisel ajal avatud. Kuna kaebaja viibis jalutusboksis üksi, oli tal ruumi seal soovi korral ringi liikuda ja võimelda. Vangla praktikas küsitakse ühes kambris viibivatelt kinnipeetavatelt enne jalutuskäigule viimist nende eelistusi jalutusboksi kasutamise osas ja soovi korral võimaldatakse neile jalutamist üksinda. Kui kaebaja viibis tõepoolest kambrikaaslastega ühes jalutusboksis, oli see tema enda valik. Kartserikambris nr 89 on loomulik ventilatsioon akna õhutusava kaudu ja koos kaebajaga oli kambris erinevatel perioodidel kokku 3–6 kinnipeetavat (7 päeval 3, 2 päeval 4, ühel päeval 5 ja ühel päeval 6 kinnipeetavat). Perioodidel 29.03.2013–02.04.2013 ja 03.10.2014– 10.10.2014 valitsesid jahedad välistemperatuurid ning enamuse ajast oli iga kinnipeetava kohta tagatud 9,6 m2 põrandapinda. Seega võimaldas kambri avarus vajalikku õhuringlust. Julgeolekukaalutlustest tulenevalt ei pea vangla võimalikuks eemaldada kartserihoone akendele paigaldatud metallkatteid ega vähendada trelle, sest
  1. aastal väljusid kinnipeetavad aknakatteid lõhkudes kahel korral kartserihoone kambri akendest. Optimaalsema õhuvahetuse tagamiseks on üks kartserikambri nr 89 ustest avatud ning sellistes tingimustes ei saanud esineda väidetavaid probleeme puuduliku õhuvahetusega. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt ei ole tal esinenud selliseid tervisehädasid, mis takistanuks kambrites nr 71 ja nr 87 asunud aasia-tüüpi tualeti kasutamist. Aasia-tüüpi tualett ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Kuna kaebaja viibis kartseris enamasti perioodidel, mil päevavalguse hulk oli niigi piiratud (jaanuar, märtsi lõpp ja aprilli algus, oktoober), siis ei saanudki loomulik valguse kambris olla tingimata piisav. Tehisvalguse kasutamine ruumide valgustamiseks on Eesti geograafilisest asukohast tulenevalt tavapärane ja vältimatu. Silmade väsimise korral on võimalik silmad mõneks ajaks sulgeda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. ST on väitnud temale Tallinna Vangla poolt mittevaralise kahju tekitamist järgmiste kinnipidamistingimustega: – ülejäänud ruumist eraldamata aasia-tüüpi tualett; – ebapiisava suurusega ja katusega kaetud jalutusboks; – ebapiisav loomulik valgus kambris, tehisvalgustuse väljalülitamise võimaluse puudumine; – kambri puudulik ventilatsioon. Seejuures erinesid kinnipidamistingimused kahe esimese ja kahe viimase kartseris viibimise perioodi osas märkimisväärselt. Eelkõige oli kambrites nr 71 (periood 17.01.2012– 24.01.2012) ja nr 87 (periood 24.01.2012–29.01.2012) tualett ülejäänud ruumist eraldamata ja nn aasia-tüüpi, kuid kambris nr 89 (perioodid 29.03.2013–02.04.2013 ja 03.10.2014– 10.10.2014) seinaga eraldatud ja istepotiga. Selle perioodiga seoses, mil kaebaja viibis ülejäänud ruumist eraldamata aasia-tüüpi tualetiga kambrites koos kaaskinnipeetavaga (kokku 10 päeva), on Tallinna Vangla 21.01.2015 vastuses nr 5-18/14/32138-2 (tl 19-22p; tl 26-28) ST ees vabandanud, nõustudes, et sellised kinnipidamistingimused olid õigusvastased ja võisid tekitada kaebajale mittevaralist kahju, kuid leides samas, et ebameeldivused ei olnud siiski sellise intensiivsusega, et neid saaks heastada vaid rahalise hüvitise maksmisega. 4
(7)3-15-305
  1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega, millest nähtuvalt saaks vangla vastutust RVastS § 13 lg 1 p 4 alusel piirata viitega, et kaebajal olnuks võimalik temale kartserikambri halbade tingimuste (millest ta pidi olema teadlik) tõttu tekkinud kahju ära hoida oma õiguskuuleka käitumisega. Kartserikaristuse kandmisega kaasnevad küll õigusaktides ettenähtud piirangud (nt vanglasisesele liikumisele, vanglavälisele suhtlemisele jne), kuid Tallinna Vanglal on siiski kohustus tagada nõuetekohased (sh inimväärikust austavad) kinnipidamistingimused muu hulgas kartserikambrites. Halduskohtu viide RVastS § 7 lg-le 1 ei ole asjakohane, sest kartserikambris viibimise perioodide lühiajalisust ja kartserisse paigutamise ettenägematust arvestades ei saanud ST-l olla tõhusalt võimalik vältida temale kahju tekkimist või vähendada selle suurust mõne esmase õiguskaitsevahendi kasutamisega.
  2. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused võivad eraldi võetuna olla mõõduka mõjuga, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi siiski oluliselt (vt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 9; 17.06.2010 otsus nr 3-3-1-41-10, p 23). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 13; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 13).
  3. Ajavahemikul 17.01.2012–29.01.2012 viibis kaebaja kokku 12 päeva (arvestades kartserisse saabumise ja lahkumise päevi ühe päevana – vt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 33-1-38-13, p 18) kartserikambrites nr 71 (fotod tl 70-72) ja nr 87 (fotod tl 73-74, 77), neist 10 päeva vältel koos kaaskinnipeetavaga. Mõlemas kambris oli ülejäänud ruumist eraldamata aasia-tüüpi WC, kunstlikku valgust andsid kaks 75 W võimsusega lambipirni, kambri akna küljes oli õhutusava, akna ees olid võre ja trellid, seinas oli ventilatsiooniava. Ajavahemikel 29.03.2013–02.04.2013 (4 päeva) ja 03.10.2014–10.10.2014 (7 päeva) viibis kaebaja kartserikambris nr 89 (fotod tl 78-80), milles oli ülejäänud ruumist seinaga eraldatud ja istepotiga WC, kunstlikku valgustust andsid
  4. aasta veebruaris paigaldatud senisest võimsamad säästupirnid ja lisavalgustid laua kohal ning kambri akna küljes oli õhutusava, kuid puudus muu ventilatsioon. Jalutamine toimus kõigil perioodidel ca 4,4 m2 suuruses jalutusboksis (fotod tl 81-82), mis oli kuni
  5. aasta aprilli keskpaigani ilma kaebaja viidatud plastist katuseta.
  6. Jalutuskäikudega seoses on oluline, et jalutusboksi plastikust katusega seonduvad etteheited saavad puudutada üksnes ST viibimist kartseris
  7. a oktoobris (kokku 7 päeva). Iseenesest on õige, et 0,5 m laiustest õhuvahedest hoolimata ei pruugi katusega boksis jalutamine kuigivõrd erineda jalutamisest siseruumides. Samas tuleb möönda, et katus omab ka teatud positiivset mõju, võimaldades jalutusboksi kasutada igasugustes ilmastikutingimustes. Kohtul puudub alus kahelda vangla selgituses, et kartserikaristust kandvatele kinnipeetavatele võimaldati soovi korral viibida jalutusboksis üksinda. Kui kaebaja seda võimalust ei kasutanud, ei ole see ette heidetav vanglale. Jalutusboksis üksinda viibides ei muuda selle väikesed mõõtmed (245 cm × 180 cm) jalutamist või võimlemist ilmselgelt võimatuks. 5
(7)3-15-305
  1. Kambrite ebapiisava õhuringluse osas on kaebaja väited olnud üksnes üldsõnalised ning ST pole viidanud ühelegi ventilatsiooniprobleemidega kaasnenud konkreetsele kahjulikule tagajärjele. Kõigis kambrites oli olemas vähemasti teatud ulatuses avatav aken ning kambrites nr 71 ja nr 87 lisaks ventilatsiooniava. Kaebaja väited ebapiisavast õhuvahetusest seonduvad esmajoones kambriga nr 89, kus sundventilatsioon puudus. Samas ei ole olnud vaidlust selle üle, et vangla hoidis nimetatud kambri ühte ust ööpäevaringselt avatuna, et tagada ruumi piisav tuulutamine. Kaebaja ei ole väitnud, et see abinõu poleks olnud tulemuslik. ST ei viibinud kartserikambris suveperioodil, mistõttu ei saanud kambri tingimusi halvendada ka kõrged välistemperatuurid. Asjaolu, et sellega kaasnes kaebaja hinnangul vangla üldise julgeolekuohu suurenemine, ei mõjutanud kuidagi kaebaja õigusi.
  2. VangS § 45 lg 1 ja § 651 lg 1 kohaselt peab kamber (sh kartserikamber) vastama eluruumile kehtestavatele üldistele nõuetele ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kuivõrd kartserikambri režiimist tulenevalt ei ole päevaks ülestõstetav nari või lavats nähtud ette lugemiseks ja kirjutamiseks, ei saa pidada asjakohaseks kaebaja väiteid selle ruumiosa lugemiseks või kirjutamiseks ebapiisava valgustatuse kohta. Kaebajaga tuleb nõustuda, et kambrite akendele paigaldatud võrede ja trellide (tl 71, 77, 82) tõttu ei ole kambrites aastaajast sõltumata ilmselgelt tagatud lugemiseks või kirjutamiseks piisavat loomulikku valgust. Akendele paigaldatud konstruktsiooni ei saa siiski pidada iseenesest õigusvastaseks, sest see on vajalik julgeolekukaalutlustel. VangS § 45 lg-st 1 nähtuvalt on oluline, et aken ja kunstlik valgustus kogumis kindlustaksid ruumi piisava valgustatuse. Kartserikambrite suurust arvestades ei ole alust eeldada, et 2 × 75 W tarbitava võimsusega hõõglambid ei taganud kambris vähemalt minimaalselt vajalikku valgustustihedust ning usutavaks tuleb pidada, et
  3. aastal paigaldatud lisalampide ja säästupirnidega saavutati kambris ka lugemiseks minimaalselt soovitatav valgustustihedus 300 luksi. Kambrites tehisvalgustuse päevaseks ajaks väljalülitamise võimaluse puudumine ei ole õigusvastane ning olukorras, kus kaebaja on heitnud vanglale esmajoones ette kambri ebapiisavat valgustatust ning fotodelt nähtuvalt paiknevad valgusallikad kambri seintel lae all, ei saa pidada usutavaks, et kunstlik valgus oli sedavõrd intensiivne, et kahjustas kaebaja silmi.
  4. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale istepotiga tualett, mistõttu ei ole aasia-tüüpi WC olemasolu iseenesest õigusvastane. Samas tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvestada ka konkreetsel juhul tuvastatud muude tähtsust omavate asjaoludega. Kaebaja on muu hulgas märkinud, et haavandtõve ja seljavalude tõttu oli tal kükitamine raskendatud. Vastustaja viidatud Tallinna Vangla 14.02.2012 vaideotsusest nr 5-15/1757-3 (tl 68-69) nähtuvalt on vangla tervishoiutöötaja andnud hinnangu, et ST on võimeline tegema tööd, kuid mitte tõstma raskusi. ST haigusloo 08.09.2014 väljavõtte (tl 29) kohaselt viibis kaebaja ravil 30.10.2012 ning kaebas maohaavade ja pidevate seljavalude (sh kummardamise raskendatuse) üle. Tervishoiutöötaja otsuse kohaselt ei olnud kaebajale sellel hetkel enam näidustatud ka koristustööd. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et
  5. aasta jaanuaris olemas olnud teabe alusel ei olnud vanglal alust eeldada, et kaebaja tervislik seisund välistanuks tema paigutamise aasiatüüpi tualetiga kartserikambrisse. Haavandtõvega kaasnevaks kaebuseks on enamasti kõhuvalu, mitte liikuvuse vähenemine, mistõttu ei saanud see tualeti kasutamist takistada. Küll aga tuleb õigusvastaseks pidada olukorda, kus ST oli sunnitud viibima 10 päeva koos teise kinnipeetavaga kambris, milles asus ülejäänud ruumist eraldamata aasia-tüüpi tualett. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et kohased sanitaartingimused on kinnipeetavate inimväärikuse säilitamise seisukohalt esmase tähtsusega ning eriti suurt alandust võib põhjustada just ülejäänud kambrist eraldamata tualett, mis pole hügieeniline ega 6
(7)3-15-305 võimalda privaatsust (nt 27.01.2015 otsus asjas Neshkov jt vs. Bulgaaria, kaebused nr 36925/10, 21487/12, 72893/12, 73196/12, 77718/12 ja 9717/13, p-d 240-241; 10.01.2012 otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa, kaebused nr 42525/07 ja 60800/08, p-d 156-157; 19.04.2001 otsus asjas Peers vs. Kreeka, kaebus nr 28524/95, p-d 73-75). Kuna kartserikaristust kandvad kinnipeetavad viibivad 23 tundi ööpäevas kartserikambris ning on sellest tulenevalt sunnitud ka suhteliselt lühiajaliselt kartseris viibimise ajal korduvalt kasutama tualetti ihuhädade rahuldamiseks kambrikaaslase nähes, on tegemist sedavõrd intensiivse sekkumisega kaebaja privaatsusse ja inimväärikusse, mis ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning mille eest on põhjendatud mõista kaebajale välja hüvitis mittevaralise kahju eest. Kuigi vangla on tunnistanud oma õigusvastast käitumist ja kaebaja ees vabandanud, peab ringkonnakohus kaebaja õiguste kahjustamise ulatust arvestades siiski põhjendatuks mõista tema kasuks lisaks välja kahjuhüvitis summas 50 eurot. Muus osas ei ole kaebaja kinnipidamistingimused vaidlusalustel perioodidel olnud üksikult ega kogumis sedavõrd halvad, et õigustaksid täiendava hüvitise väljamõistmist. 16. Eelneva põhjal ja

§ 200p 3 alusel tuleb ST apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 06.10.2015 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab ST kaebuse osaliselt ning mõistab Tallinna Vanglalt ST kasuks välja kahjuhüvitise summas 50 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tallinna Halduskohtu 23.02.2015 määruse alusel on ST olnud riigilõivu (kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 300 eurot) tasumise kohustusest menetlusabi korras vabastatud.

§ 118lg 3 alusel jäävad ST-le antud menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda.

Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.