Obsah (10)

§ 212§ 213§ 151§ 121§ 201§ 175§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 12.02.2015 R. Ainsari kahju hüvitamise nõude, milles R. Ainsar palus mõista talle välja kahjuhüvitisena 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. R. Ainsari väitel viibis ta Tallinna Vanglas 10.01.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012, 08.29.06.2012 ja 06.07.2012-21.05.2013, millise aja jooksul rikkus vangla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
2. R. Ainsar leidis, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääva ala ja ka tualetiala pindala. Lisaks tõi R. Ainsar välja kinnipidamistingimused, mis kogumis inimväärikust alandavad: puudus privaatsus ja võimalus tegeleda spordiga; raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine kambris ja jalutuskäigu ajal; valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene valgus kurnas silmi; võimaldati ainult üks ca 10-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudus soe vesi; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja paljude kambrite seintel oli hallitust, millest järelduvalt oli ventilatsioon puudulik; õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallplaadid, mis takistasid õhuvahetust; kambrist väljaspool sai ta viibida vaid üks tund ööpäevas jalutuskäigu ajal.
3. R. Ainsar esitas 05.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest. Kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 10.01.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012, 08.-29.06.2012 ja 06.07.2012-21.05.2013, millise aja jooksul rikkus vangla EIÕK art-t
4. Kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m², kuid seda talle Tallinna Vanglas ei tagatud. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvatada mööbli ja tualeti alla jääva ala pindala. 2) Ka muud kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad: puudus privaatsus ja võimalus tegeleda spordiga; järjepidevalt sunniti kuulama raadiosaateid jalutuskäigul ja kambris; valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi; võimaldati ainult üks ca 10-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus kambrites puudus soe vesi; riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja paljude kambrite seintel oli hallitust, millest järelduvalt oli ventilatsioon puudulik; õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallplaadid, mis takistasid õhuvahetust; kambrist väljas oli võimalik viibida vaid üks tund ööpäevas jalutusboksis.
5. Tallinna Vangla jättis 16.06.
6. a vastusega nr 5-37/15/57-4 R. Ainsari kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
7. R. Ainsar esitas 21.06.2015 kaebuse täienduse, milles ta märkis, et kogu vahistuse ajal ei võimaldatud tal osaleda üheski huvialaringis, spordiüritusel ega külastada spordisaali ning ainus kehaline tegevus oli jalutamine jalutusboksis, kuid seal puudus spordiinventar. R. Ainsar leidis, et kuna ta viibis Tallinna Vanglas T. Tunisega sarnastes tingimustes, siis on ka tema puhul rikutud EIÕK art-t 3 ning CPT
8. a visiidi raportis toodud soovituste eiramine võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse (tegevusetuse) panna toime tegusid, mille 2 tõkestamiseks CPT on ellu kutsutud. Kaebaja väitel arvas ta kuni Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks said, ongi need, mida VangS § 4¹ lg 1 käsitleb paratamatult vangistuse või arestiga kaasnevatena.
9. R. Ainsar esitas 30.08.2015 vastuväite, milles ta märkis, et süüdimõistev kohtuotsus jõustus tema suhtes 15.04.
10. Veel märkis R. Ainsar, et Tallinna Vanglas viibides sai ta arstilt punetavate ja valutavate silmade tõttu silmatilku ning sel ajal halvenes tema silmanägemine, s.t prillide retsept suurenes 0,25 dioptri võrra, kuid lisalambi ostmiseks tal raha polnud. R. Ainsar märkis, et lühiajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas tal polnud. R. Ainsar viitas EIK 30.06.
11. a lahendile nr 35049/08 Serce vs Rumeenia, kus leiti, et ainult külm vesi ei ole piisav pesemiseks. R. Ainsar palus menetluskuludena arvestada helistamist nõustajale (kõneaja raha), millele lisandub nõustaja tasuna 50 eurot tunnis.
12. Tartu Halduskohus rahuldas 08.10.
13. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ja mõistis Tallinna Vanglalt R. Ainsari kasuks välja 1158 eurot (resolutsiooni p 2) ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia, 2) 339 päeval jäi põrandapind alla 2,5 m², 94 päeval jäi vahemikku 2,5-2,97 m², 22 päeval ületas 3 m². Kaebaja viibis kogu aja suletud eluosakonnas ja sai väljaspool kambrit liikuda vaid igapäevase 1-tunnise jalutuskäigu vältel. Kaebaja viibimine 339 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², oli VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks töötanud või õppinud. Seega ei saa pidada vähemalt 2,5 m² suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ja eeldada, et alla 3 m² suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada. 3) Tulenevalt VangS § 90 lg-st 3 ei ole vahistatutele sportimisvõimalust ette nähtud, mistõttu ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. Kui kaebaja oli kinnipeetav, oli tulenevalt VangS § 14 lg-st 4 vanglal õigus teda hoida kuni kolm kuud vastuvõtuosakonnas, mis on VSkE § 8 lg 4 alusel suletud. Seega ei olnud vangla kohustatud ka sel perioodil tagama kaebajale sportimisvõimalust. Kaebajale oli lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. 4) Õigusaktid ei määratle kinnipeetavate arvu kambris. WC kasutamise privaatsus on kaebajale tagatud olnud, kuna kambrites, kuhu ta paigutatud oli, on WC eraldi ja uksega suletav. 5) 07.05.2014 on mõõdetud mürataset, mis oli jalutusboksis nr 6 – 48 dB, nr 7 – 67 dB, nr 8 – 65 dB, nr 9 – 56 dB ning oli kambris nr 321 – 47,00 dB, nr 329 – 43,00 dB, nr 431 – 46,00 dB, nr 429 – 45,00 dB. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal mõõtmisi ei teostatud, kuid kohtule ei ole esitatud andmeid, et helitugevust oleks vahepealsel ajal ümber seadistatud. Ületatud on Vabariigi Valitsuse 26.01.
14. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-s 10 ette nähtud piirmäära, mille kohaselt ei tohi müra eluruumis päeval ületada 40 dB, kuid ületamised ei olnud suured. Puudub põhjus asuda seisukohale, et kambris viibides oleks kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt rikutud, et see võiks olla aluseks hüvitise väljamõistmisele. Jalutusboksi helitugevuse osas võib analoogia korras kohaldada Vabariigi Valitsuse 12.04.
15. a määruse nr 108 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord“ § 3 lg-t 1, mille kohaselt ei tohi töötajale mõjuva müra päevane kokkupuutetase ületada 85 dB. 3 Mõõtmisandmete kohaselt oli kõige mürarikkamas jalutusboksis helitugevus 67 dB, kus kaebaja sai jalutamas käia üks tund päevas, seega ei ole tema õigusi rikutud. 6) Tallinna Vangla kambrites on kaks laepirni 75 W, tualetis üks lamp 60 W ja ukse kohal öövalgusti 40 W. Tuvastatud ei ole, et valgus oleks ebapiisav. Kaebaja tõend, et tema nägemine aastatel 2011-2013 on halvenenud, ei tõenda põhjuslikku seost vangla tingimuste ja kaebaja nägemise vahel. Nägemise halvenemist võivad tingida kaebaja tervise eripärad (sh pärilikkus) ja tema harjumused (lugemise või teleri vaatamise asend vms). Vastustaja kinnitusel tagatakse kinnipeetavatele kord nädalas vähemalt 20-minutiline dušš. Kaebaja väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna õhutusava kaudu. Kambrites on keskküte, mis tagab ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhu liikumist. Kohtul ei ole alust vastustaja andmeid kahtluse alla seada, mistõttu nimetatud kinnipidamistingimuste osas minetusi ei tuvastatud. 7) Ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega täidetud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada ning samuti peeti kaebajat osaliselt kinni VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni rikkudes, on vangla süü vormiks raske hooletus, kuna vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, nt täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse. Kaebaja kasuks mõistetakse välja 3 eurot iga päeva eest, mil tema isiklik ruum oli alla 2,5 m² ehk 339 päeva eest 1017 eurot. Iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli vahemikus 2,5-2,97 m², mõistetakse välja 1,5 eurot ehk 94 päeva eest 141 eurot. Kokku 1158 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
16. Tallinna Vangla esitas 19.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 08.10.
17. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1158 eurot ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kambri üldpindalast WC aluse pindala välja arvanud. Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust, tagades kaebajale vähemalt 2,6 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Kui ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks teha uus normikontroll ja võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta. Kohus on EIK praktikast jätnud arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohus ei ole põhjendanud, miks muud õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri vähest põrandapinda. Kohus ei võtnud arvesse, et kaebaja liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vaidlusalusel perioodil vanglas vahistatuna. 2) Kohus ei ole põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Fakt, et ruutmeetrid ei vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1,5 euro võrra päeva eest, vaid seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Otsusest ei selgu, kas kohus on arvestanud Tartu Ringkonnakohtu 15.04.
18. a otsusega nr 3-13-1610, kus peeti õiglase hüvitise 4 päevamääraks 2 eurot. Arvestades RKPJK 20.06.
19. a otsust, ei saa alla 3 m² isiklikku ruumi kambris automaatselt rahalise hüvitise väljamõistmisel aluseks võtta. Otsuses puuduvad põhjendused, mismoodi tekitas olukord kaebajale valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Otsusest ei selgu, kas hüvitise arvestamisel on kohus arvesse võtnud, et kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglasse neljal erineval perioodil, millest 10.01.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012 ja 08.06.-29.06.2012 olid lühiajalised. 3) Ei nõustu kohtu seisukohaga, et vangla käitumine on olnud süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme - alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu. Kuivõrd kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist, millest nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või muud tingimused talle kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks, ei ole kaebaja väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud, kui tekkis teoreetiline võimalus riigilt raha saada.
20. R. Ainsar esitas 28.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub hüvitada talle mittevaraline kahju summas 6370 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja ei nõustu väljamõistetud hüvitise summaga ega sellega, et üle 3 m² ei kuulu hüvitamisele. Otsusest ei selgu, miks kohus ei arvanud mööblit maha. 455 päeva eest peaks kaebajale hüvitist maksma. Hüvitise summa on vastuolus maailma, EIK ja Eesti kohtupraktikaga. EIÕK art 3 rikkumine on hüvitatav 5000 euroga nähtuvalt EIK 17.09.
21. a lahendist nr 29699/09 (Sergeyev vs Venemaa). Seega on otsus vastuolus EIÕK art-tega 3 ja
22. Kohtule edastatud materjalidest nähtuvalt kaebaja silmanägemine vahepeal paranes, seega on otsuse p-s 29 toodud seisukoht põhjendamatu ja eluliselt ebausutav. Silmanägemine halvenes valguse puudumisest. Kaebajal puudus privaatsus, sest kambris ei olnud võimalik olla kordagi üksi ning uksega suletav WC ei taganud seda. Akna ees olev metall ei lasknud õhku piisavalt kambrisse ning külma veega oli ebameeldiv pesta ja puudus ka veekeetja. Kaebaja viibis 1,5 aastat sundolukorras, kus lärm oli üle piirmäära. Eelnimetatu on kinnipidamist rõhutavad kõrvalnähud ehk nende eest kaebaja eraldi hüvitamist ei palu, vaid need on esitatud infoks, et peale ruumi olid muud tingimused ka masendavad. CPT on
23. a raportis maininud müra, ruumipuudust, vaba aja sisustamise võimaluse puudumist. Järelikult on Tallinna Vangla puhul tegemist teadliku teoga. Õiglane tasu on 14 eurot päeva eest, ehk kokku 6370 eurot, kuna ta oli 18-19 aastane, ta sai kambrist väljas olla vaid 1 tundi jalutamise ajal ja kambriväline tegevus puudus.
24. R. Ainsar esitas 05.11.2015 apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et ei nõustu halduskohtu otsuse resolutsiooni p-dega 1 ja 2 ning palub teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglas viibitud 455 päeva eest välja hüvitisena 6370 eurot.
25. R. Ainsar esitas 12.11.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja on välja toonud EIK lahendid, kus ka ruum üle 3 m² on loetud EIÕK art-i 3 rikkumiseks. EIK praktikas on leitud, et alla 3 m² on sellised tingimused, kus on rahaline hüvitamine õiguspärane ja alla 4 m² puhul on vaja vaadata teisi kinnipidamistingimusi, mis olid masendavad. WC tuleb kambri pindalast maha arvata, kuna WC-s vabal ajal ei viibita, seal ka ei jalutata ning seda ei saa lugeda privaatsuse tagamiseks. 5
26. Tallinna Vangla esitas 30.11.2015 vastuse R. Ainsari apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Vangistusega kaasneb paratamatult privaatsuse puudumine. Kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta, et igal kinnipeetaval peab olema omaette kamber, ei ole vangla tegevus mitme kinnipeetava ühte kambrisse paigutamisel õigusvastane ning ei saa järeldada VangS § 41 lg-st 1 ega EIÕK art-st 3 tulenevat inimväärikuse rikkumist. Valju muusika mängimise eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist, mis omakorda on vajalik julgeoleku tagamiseks. Seetõttu ei ole põhjust pidada muusika mängimist inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja apellatsioonkaebusest nähtub, et tema eesmärk on võimalikult suure rahalise hüvitise saamine, mitte taotleja vaimsete ja füüsiliste kannatuste hüvitamine.
27. R. Ainsar esitas 31.01.2016 seisukoha vangla vastusele, milles ta väidab, et kui kambris on kuus isikut, siis puudub seal täielik privaatsus, ning ta ei nõustu, et see on vanglaga paratamatult kaasnev. Kaebaja märgib, et vastustaja on muusika mängimise põhjendust muutnud, nagu talle kohane. Kaebaja väitel soovib ta õiglast otsust, millisel juhul mõistetakse välja hüvitisena 14 eurot päeva eest. Kaebaja palub mõista menetluskuludena (nõustajale helistamine ja kirjutamine) välja 75-80 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
28. Ringkonnakohus leiab, et R. Ainsari apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
29. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Ainsar viibis Tallinna Vanglas perioodidel 10.01.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012, 08.-29.06.2012 ja 06.07.2012-21.05.2013 (kokku 455 päeva). Halduskohus rahuldas R. Ainsari kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitisena 1158 eurot. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt ei nõustu ta väljamõistetud hüvitise summaga ega sellega, et üle 3 m² ei kuulu hüvitamisele, ühtlasi on seisukohal, et mööbel tuleb põrandapinna suuruse arvestamisel maha arvata, ning talle peaks kõikide 455 päeva eest hüvitist maksma. Kaebaja on lisaks apellatsioonkaebuses välja toodud kinnipidamistingimuste (valguse ebapiisavuse tõttu silmanägemise halvenemine, privaatsuse puudumine, akende ees metallplaadid, kambris vaid külm vesi, raadiosaadetest tingitud müra) osas märkinud, et nende eest ta eraldi hüvitamist ei palu, vaid need on esitatud infoks, et peale ruumi olid ka muud tingimused masendavad. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas üksnes seonduvalt kambri põrandapinna väiksusega, põrandapinna suuruse arvestamise põhimõttega (leides, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata ka mööblialune pind), väljamõistetud hüvitise summa ebapiisavusega ja hüvitise välja mõistmata jätmisega osas, mil isiklik ruum ületas 3 m². Seega kaebaja poolt halduskohtus esile toodud muude kinnipidamistingimuste üle apellatsiooniastmes vaidlus puudub. Vastustaja ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1158 eurot ning arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja.
30. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli R. Ainsari kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC ja mööbli (inventari) alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamisrežiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (IV) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (V). 6 I
31. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.

1. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
2. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.
3. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Eeltoodust lähtuvalt on põhjendatud käesolevas asjas kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlus vanglale on esitatud RVastS-is sätestatud korras tähtaegselt, kuna nimetatust oleneb, kas lugeda kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte.
4. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (06.03.
5. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (15.06.
6. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
7. Halduskohus võttis 22.06.
8. a määrusega (tl 15-16) R. Ainsari kaebuse menetlusse. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla registreerinud 12.02.2015 kaebaja kahju hüvitamise taotluse (tl 4-4p), mille jättis 16.06.
9. a vastusega nr 5-37/15/57-4 (tl 120-123p) rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama suhteliselt koheselt Tallinna Vanglasse paigutamisest arvates. Vastustaja esitatud andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 32-35p) paigutati kaebaja 10.01.2012 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 447 ja seejärel hoiti teda ajavahemikul 24.01.2012-27.02.2012 kambris nr
10. 10.-23.01.2012 paiknes kambris nr 447 koos kaebajaga kokku 2-4 kinnipeetavat, millisel juhul oli põrandapinna suuruseks ühe isiku 7 kohta kambris 3,78-7,56 m² (koos WC-ga 4,15-8,30 m²). Ajavahemikust 24.01.-27.02.2012 (kokku 35 päeva) paiknes kambris nr 358 koos kaebajaga 6 kinnipeetavat kokku 33-l päeval, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,47 m² (koos WC-ga 2,72 m²) ning 2-l päeval, mil kambris paiknes koos kaebajaga 5 kinnipeetavat, oli juhul, kui WC pind välja jätta, põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,97 m² (koos WC-ga 3,26 m²). Seega pidi kaebaja vanglasse saabumise järel mõistliku aja jooksul, seda vähemalt kambrisse nr 358 paigutamisest arvates suhteliselt koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat mõju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud aga alles veebruaris
11. a. Ringkonnakohtu hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme aastaga lähtuvalt RVastS § 17 lg-st
13. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust alandavates tingimustes ligi poolteist aastat, pidi vastavates tingimustes viibides ka aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning kulgema hakkas ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Seega sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides ning kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 10.01.-11.02.2012 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.
14. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui veebruaris
15. Kaebaja viidi 21.05.2013 üle karistust kandma Viru Vanglasse (07.07.
16. a vastus kaebusele, p 7, tl 25p). Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles ligi kaks aastat peale Tallinna Vanglast lahkumist. Seega puudub asjas alus tähtaja ennistamiseks. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ning halduskohus on otsuses ebaõigesti vaadanud eelnimetatud perioodi osas R. Ainsari kaebuse läbi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab tähtaegseks lugeda ajast alates 12.02.
17. 20.

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kõike eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 10.01.-11.02.2012 eest ning jätab R. Ainsari kaebuse

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II

1. Ringkonnakohus märgib, et saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata perioodide 12.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012, 08.-29.06.2012 ja 06.07.2012-21.05.2013 osas (kokku 422 päeva). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis eelnimetatud ajavahemikel Tallinna Vangla kambrites nr 88, 215, 326, 327, 337, 347 ja 358 koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 18), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, kuid 8 kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda (otsuse p 17), millest lähtuvalt asus halduskohus (otsuse p 19) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 339 päeva vältel alla 2,5 m², 94 päeva vältel jäi see vahemikku 2,5-2,97 m² ja 22 päeva vältel ületas 3 m². Halduskohus leidis (otsuse p 21), et kaebaja viibimine 399 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², oli VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane ning lähtuda tuleb EIK praktikast ja eeldada, et alla 3 m² suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada (otsuse p 23).
2. Vastustaja arvates on halduskohus ebaõigesti arvanud WC aluse pinna kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu vs Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény vs Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko vs Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov vs Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko vs Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.
3. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.
4. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.
5. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (nt EIK 19.12.
6. a otsus Tunis vs Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.
7. a otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia, p-d 7, 21, 25), kuna isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kaebaja viidatud EIK lahendid ei lükka eeltoodut ümber. Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.
8. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, p-d 27, 28). Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et VSkE § 7 lg-s 1 on sätestatud nõuded kambri sisustuse kohta, s.h kohustuslikud mööbliesemed, mille puudumise korral oleks tegemist vangla poolse rikkumisega kinnipidamistingimuste tagamisel. Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja on kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.
9. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja perioodidel 12.-27.02.2012, 23.03.-25.05.2012, 08.-29.06.2012 ja 06.07.2012-21.05.2013 kokku 320 päeva kambrites, kus 9 kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m², ning 102 päeva viibis kaebaja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Ringkonnakohus on seisukohal, et 102 päeva jooksul, kus kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi suurusega üle 3 m², mis ületab nii VSkE § 6 lg-s 6 v.r sätestatud nõude kui ka täidab EIK praktikast tuleneva miinimumnõude, puudub alus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks ja nimetatud juhul ei saa pidada kaebaja kinnipidamistingimusi väärikust alandavateks, seega jääb kaebaja kahju hüvitamise nõue selles osas rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu sisuliste põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 320 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. III 25. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul. Riigikohus leidis ka, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 26. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku 320 päeva (12.-13.02.2012, 15.-26.02.2012, 23.-28.03.2012, 03.-10.04.2012, 12.-14.04.2012, 17.-23.04.2012, 25.04.-01.05.2012, 09.-10.05.2012, 12.-24.05.2012, 11.-15.06.2012, 26.-28.06.2012, 06.07.-02.10.2012, 04.10.2012, 09.10.2012, 16.10.2012-16.01.2013, 22.01.-27.01.2013, 30.01.-02.02.2013, 06.-18.02.2013, 08.-14.03.2013, 19.03.-25.04.2013). 10 Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja apellatsioonkaebuse (tl 67-70p) p-des 8.1-8.3 nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, osaliselt avatavad aknad kambrites, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, lisaks oli võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Seonduvalt kaebaja väidetega muude kinnipidamistingimuste (valguse ebapiisavus, privaatsuse puudumine, akende ees metallplaadid, kambris vaid külm vesi, raadiosaadetest tingitud müra) õigusvastasusest, mis võiksid täiendavalt suurendada kambri väikese isikliku pinna ebasoodsat mõju, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (vt halduskohtu otsuse p-d 25-30) ega pea vajalikuks neid korrata. Mis puudutab kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidet CPT 2008. a raporti kohta, leiab ringkonnakohus, et nähtuvalt CPT kodulehe (http://www.cpt.coe.int/en/states/est.htm) andmetest on CPT Eestit külastanud aastatel 1997, 1999, 2003, 2007 ja 2012 ning 2008. a kohta ei ole Eestile raportit esitatud, mistõttu on kaebaja sellekohane väide apellatsioonkaebuses alusetu. 27. Samas peab ringkonnakohus asja lahendamisel määravaks asjaolu, et vangla andmetel (07.07.2015. a vastuse p 7, tl 25p) viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 12.02.2012-29.04.2013 vahistatu staatuses. Sel ajal viibis kaebaja lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a viibides üks tund päevas värskes õhus. Asjas puudub vaidlus selle üle, et vaidlusalusel perioodil oli kaebajale tagatud väljaspool kambrit liikumiseks vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kambris viibimise ajalist kestust ja temale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamine kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², oli õigusvastane. IV 28. Halduskohus pidas otsuse p 33 kohaselt põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 1158 eurot. Kaebaja on seisukohal, et väljamõistetud hüvitis on väike ja ta palub välja mõista hüvitisena 6370 eurot. Seevastu vastustaja on seisukohal, et hüvitise väljamõistmine on üldse põhjendamatu ja R. Ainsari kaebus tuleb jätta rahuldamata. 29. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive 11 intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seega ei ole kohtul kahjuhüvitise suuruse üle otsustamisel kohustust arvestada teistes kohtuasjades tehtud lahenditega. 30. Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Halduskohus luges antud asjaoludel vastustaja süü vormiks raske hooletuse (otsuse p 32). Vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes lakooniliselt märkinud, et ta ei nõustu halduskohtu seisukohaga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu 12.06.2013. a otsus nr 3-3-1-17-13, p 14). Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9) tõdenud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult lugenud vastustaja süü vormiks raske hooletuse, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. Vastustaja esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust. 31. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1158 eurot, s.h 3 eurot 339 päeva eest ja 1,5 eurot 94 päeva eest (otsuse p 33). Hüvitis on arvutatud kokku 433 päeva, mitte 320 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 24). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 320-st päevast. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse 12 tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot. V 32. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab R. Ainsari apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tühistab Tartu Halduskohtu 08.10.2015. a otsuse osas, milles halduskohus lahendas R. Ainsari kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 10.01.-11.02.2012 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt R. Ainsari kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1158 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab R. Ainsari kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 10.01.-11.02.2012 (k.
4. a)osas läbi vaatamata ning mõistab Tallinna Vanglalt R. Ainsari kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 33. R. Ainsar palus 31.01.2016. a seisukohale lisatud taotluses kanda kahjuhüvitis X.X. kontole. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise kandma kaebaja poolt näidatud arvelduskontodele. 34. Lisaks palus R. Ainsar 31.01.2016. a seisukohale lisatud taotluses asendada otsuse Riigi Teataja kodulehel avaldamise korral X.X. nimi ja arvelduskonto number tähemärgiga „X“.

§ 175lg 3 1.

lause kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi andmesubjekti X.X. taotlus käesoleval juhul puudub, on võimalik ka kohtu algatusel otsuse arvutivõrgus avaldamisel andmesubjekti andmed asendada tähemärgiga. Ringkonnakohus peab käesolevas asjas põhjendatuks otsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada X.X. nimi tähemärgiga „X“, kuna isiku ees- ja perekonnanimi on teda identifitseerivateks andmeteks. Ringkonnakohus on seisukohal, et isiku arvelduskonto number ei võimalda isikut identifitseerida. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse vastavas osas rahuldamata.

1. Vastustaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 normikontrolliga märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
2. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele 13 seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 36.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Tartu Halduskohus rahuldas 22.06.

1. a määrusega (tl 15-16) kaebaja taotluse riigilõivu (189,42 eurot) tasumisest vastamiseks kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus jätkas 09.11.
2. a määrusega (tl 94-95) kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu (156,36 eurot) tasumisest vabastamiseks. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (5,5%) mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 10,42 eurot ning 179 eurot jätab Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) summas 156,36 eurot Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud, mille väljamõistmist kaebaja 31.01.
3. a seisukohas apellatsiooniastmes taotleb, jätab ringkonnakohus kaebaja enda kanda.
4. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.01. 14 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel