← Eesti

3-14-51385/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise 24.03.2016, Tartu aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus 3-14-51385 Ivan Martalovi kaebus Tallinna Vanglalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju 4725 euro hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 28.07.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ivan Martalov Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.07.
  4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot ja kaebaja poolt tasutud riigilõivust 22,50 eurot.
  5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 350 eurot, muutes ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  6. Mõista Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi kasuks välja esimese kohtuastme menetluskulud (riigilõiv) summas 3,30 eurot ja ülejäänud osas jätta kaebaja poolt kantud 1 menetluskulud tema enda kanda.
  7. Ülejäänud osas jätta halduskohtu 28.07.
  8. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Ivan Martalov esitas 15.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti Tallinna Vanglas 17.01.
  10. Tallinna Vangla andis 06.03.
  11. a kirjaga kahju hüvitamise taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. I. Martalov esitas 17.03.2014 Tallinna Vanglale avalduse kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, mis registreeriti Tallinna Vanglas 20.03.
  12. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viibis I. Martalov Tallinna Vanglas kitsastes oludes perioodidel 07.03.2012 - 23.05.2012 ja 09.05.2013 – 02.01.2014 ning Tallinna Vangla võimaldas vaid ühe 20-minutilise duššikorra nädalas ja õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid õhuvahetust, mistõttu oli kambris niiske. I. Martalov taotles mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot päeva eest.
  13. 29.01.2014 esitas I. Martalov Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 eurot iga päeva eest ajaperioodil 07.03.2012 – 23.05.2012, mil ta pidi viibima kambris, kus oli vähem kui 3 ruutmeetrit põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Tallinna Vanglas registreeriti kahju hüvitamise taotlus 30.01.
  14. Tallinna Vangla andis 15.04.
  15. a kirjaga I. Martalovile tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. I. Martalov kõrvaldas 27.04.
  16. a avaldusega kahju hüvitamise taotluses esinevad puudused. I. Martalovi avaldus registreeriti 29.04.
  17. Nimetatud avalduses taotles kahju hüvitamise taotluse esitanu 3000 euro ulatuses mittevaralise kahju hüvitamist perioodide 07.03.2012 – 23.05.2012 ja 09.05.2013 – 02.01.2014 eest seoses kitsaste oludega Tallinna Vanglas.
  18. I. Martalov esitas 07.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 450 eurot iga kuu eest, mis kaebaja oli viibinud Tallinna Vanglas inimväärikust alandavatest tingimustes (kokku 4725 eurot). Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 08.03.2012 – 23.05.2012 ja 20.05.2013 – 02.01.
  19. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kambrites, kus kambri üldpind oli 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta ning mööbli alt vabaks jäävat liikumisruumi oli vähem kui 1,5 m2 ühe kinnipeetava kohta. Kaebaja märkis, et vahistatute osakonnas ja kinnipeetavate ootekambrites viibivad isikud kambris kogu ööpäeva, tavakinnipeetavatele on kambri uksed avatud 4 tundi ööpäevas. Kinnipeetavatel tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli 2 seal pidevalt niiske ja rõske. Kaebaja viitab mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele.
  20. Tallinna Vangla andis halduskohtule 07.08.
  21. a vastuses kohtunõudele teada, et Tallinna Vangla ei ole I. Martalovi kahju hüvitamise taotlusi lahendanud.
  22. Tartu Halduskohus rahuldas 28.07.
  23. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot ning menetluskulud summas 22,50 eurot. Halduskohus märkis, et vaidluse all on küsimus, kas kaebaja igapäevaseks elutegevuseks tema kasutusse antud ruum oli piisav kaebaja väärikuse tagamiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa tualettruumi arvestada igapäevaseks elutegevuseks, sh liikumiseks kasutatava ruumina. Kohtupraktikale toetudes märkis halduskohus, et põrandapinna all mõistetakse üldiselt ruumi kogupindala, mitte mööbli ja sisustuse alt vabaks jäävat pinda. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis kokku 255 päeva vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas, s. t lukustatud kambris, ja 50 päeva avatud osakonnas. Avatud osakonnas lukustatakse kambrite uksed ainult öörahu ajaks, kaebajale võimaldati duši kasutamist üks kord nädalas ja iga päev ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis, mille pindala on 14 m
  24. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja tõi põhiprobleemina esile ruumipuuduse kambris, on kohtu hinnangul kaebaja väited puuduliku ventilatsiooni, pesu kuivatamise ajal kõrge niiskuse ja tualettruumi ooteaja kohta käsitletavad eelkõige kinnipidamistingimusi kirjeldavate asjaoludena, mida kambri suuruse piisavuse hindamisel arvestada. Halduskohus selgitas, et piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad ka põhiseaduse § 18 ja EIÕK art 3, kuid kuna kohaldada saab vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 ja see säte ei ole põhiseaduse või välislepinguga vastuolus, siis puudub vajadus põhiseaduse või välislepingu kohaldamiseks. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). VSKE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, VSKE alates 01.01.2014 kehtiv redaktsioon nägi ette 3 m2 põrandapinda. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis enne 01.01.2014 19 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m 2 kambri põrandapinda, mistõttu rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid 19 päeval. Halduskohus selgitas, et kuigi EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, tuleb arvestada ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. 3 Halduskohus märkis, et käesolevas asjas viibis kaebaja 190 päeva olukorras, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5 - 2,99 m
  25. Neist 175 päeval tuli kaebajal kambris viibida 23 tundi ööpäevas ning ühetunnine jalutuskäik toimus 14 m 2 suuruses jalutusboksis, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi 14:6=2,33 m
  26. Perioodil 08.03.2012 – 03.04.2012 (kuni kaebaja üleviimiseni avatud osakonda) oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta pidevalt vähem kui 3 m
  27. Ajavahemikul 20.05.2013 – 25.11.2013 oli 21 päeva, mil oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta 3 m2 või rohkem, kuid need jagunesid kitsamates oludes veedetud päevade vahele lühikeste, 1-4 päevaste perioodidena. Eeltoodud tingimusi kogumis arvestades leidis halduskohus, et kinnipidamistingimused alandasid kaebaja väärikust ja luges seega vastustaja tegevuse nende 190 päeva osas õigusvastaseks. Halduskohus märkis, et kaebaja viibis 96 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2, sellest 28 päeval rohkem kui 3,5 m
  28. 96 päevast 35 päeva viibis kaebaja avatud osakonnas. Halduskohus nentis, et selline pind ületab VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saanud kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus nende 96 päeva osas ei olnud halduskohtu hinnangul õigusvastane. Halduskohus lisas, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika). Halduskohtu hinnangul ei saanud kaebaja kannatused olla rasked, kuna kaebaja ei pöördunud nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda, vaid alles pärast teadasaamist EIK lahendist Tunis vs. Eesti. Halduskohus märkis, et ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. Siseriiklikus praktikas on hüvitis enamasti jäänud suurusjärku 3-4 eurot päevas, mistõttu leidis halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 19 päeva eest, mil ühele kinnipeetavale oli vähem kui 2,5 m 2 kambri põrandapinda, kokku 100 eurot, ja 175 päeva eest, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, kus ühele kinnipeetavale oli põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, kokku 500 eurot. Halduskohus leidis, et on õiglane jätta kaebaja menetluskuludest 1/2 vastustaja kanda ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS Tallinna Vangla esitas 26.08.2015 Tartu Halduskohtu 28.07.
  29. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 600 eurot ja menetluskulu 22,50 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud arvestamata menetluses väljaselgitatud asjaolud, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. 6.1 Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti jätnud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast välja WC aluse pindala, mille tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse
  30. 4 tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vangla kambrites tagatud. Tulenevalt VSkE § 7 lg 1 p-dest 7 ja 8 kuulub kambri sisustuse hulka pesemiskoht ja WC. Seega ütleb siseriiklik õigus, et kui WC on kambri sees, siis on see kambri osa. Kohtupraktika WC pindalaga arvestamise osas ei ole ühtne. 6.
  31. Põrandapinna selline arvutamine on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse 26.01.
  32. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-ga 4, mille kohaselt ruumi põrandapinna arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus ehk ruumi üldpindala. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Halduskohus 23.12.
  33. a otsuses asjas nr 3-07-
  34. 6.
  35. EIK-i lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. 6.
  36. Vastustaja on eelnevast tulenevalt seisukohal, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja on seda kohustust täitnud ning kuna vastustaja lähtus oma tegevuses kehtivast õigusest (sätet ei ole tunnistatud põhiseadusvastaseks) ei saanud tema tegevus olla õigusvastane. 6.
  37. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks vastustaja oleks pidanud EIK-i seisukohti siseriiklikust kehtivast õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Kuna riik sai EIK-i õigusliku hinnangu teada alles 19.12.
  38. a lahendist Tunis vs. Eesti, ei saa seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel lahendi tegemisele eelneval perioodil. 6.
  39. Vastustaja hinnangul on kaebajale väljamõistetud rahaline hüvitis põhjendamatult suur. Halduskohus oleks pidanud arvestama Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga asjas nr 3-13-1610, milles loeti õiglase hüvitise päeva määraks 2 eurot.
  40. Kaebaja ei esitanud vastust vastustaja apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  41. Apellatsiooniastmes on Tallinna Vangla vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus rahuldas hüvitamiskaebuse osaliselt, mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud 22,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot kaebaja viibimisel kambrites, kus oli alla 3 m², s. h ka alla 2,5 m², põrandapinda kinnipeetava kohta. Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohtadega, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel sellest välja arvata.
  42. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis kohtule esitatud kaebuses hüvitamisnõude alusena toodud ajavahemikel 08.03.2012-23.05.2012 ja 20.05.2013-02.01.2014 Tallinna Vangla kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Vastustaja aga ei pea põhjendatuks arvata WC alla jäävat pinda kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Käesolevas asjas on halduskohus kokkuvõtvalt pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitise 600 eurot 194 (175 päeva + 19 päeva) päeva eest, mil kaebaja oli paigutatud vahistatuna või vastuvõturežiimil olijana kambritesse, kus ta tulenevalt kinnipidamise režiimist pidi viibima 23 tundi ööpäevast, sest kambrist välja sai ta ööpäevas üheks tunniks selleks, et viibida tund aega värskes õhus ning 5 neil 194-l päeval oli ühel kinnipeetaval kambris põrandapinda vähem kui 3 m², s.h 19-l päeval alla 2, 5 m
  43. 10.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, on kaebaja viibinud kokku 185 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² ja sellisel juhul ei ole ühelgi päeval jäänud kambri pind ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, mida sätestas ka
  44. a lõpuni kehtinud VSkE § 6 lg
  45. Ringkonnakohus nendib, et EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s. h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.
  46. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja vaid 185 päeva alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites. 11.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa aga hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega oli põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud (09.12.
  47. a otsus nr 33142-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas, 6 p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).
  48. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s. t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale eelpoolviidatud 185-l päeval kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik neil päevadel kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju kaebajale. Seega olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², õigusvastased.
  49. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud sündmustele. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  50. aastale järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas, kui ei esinenud muude kinnipidamistingimuste kompenseerivat mõju, vastuolus EIÕK artga
  51. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  52. a, s. o pärast T. Tunise asjas tehtud lahendit, astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vangla ruumikitsikus võis tekkida suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  53. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.
  54. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste 7 rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
  55. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
  56. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
  57. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 600 eurot. Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses I. Martalovi hüvitamiskaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmist ning eeltoodust ja apellatsioonkaebuse põhjendustest tulenevalt vaidlustab ka halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust. Käesolevas asjas ei ole ilmnenud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla viidatud 185-l päeval kambrist väljas enam, kui vaid üks tund ööpäevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on üldiselt järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei hoitud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid ajavahemike kaupa (s. h maksimaalselt 29 päeva järjepanu) ning suuremal osal ajast, mil kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibis, oli neis kambrites, kus ta viibis, kambri pinda ühe kinnipeetava kohta 3 m2 või enam. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada ka seda, et neil 185-l päeval, kui kaebaja viibis alla 3 m 2 suuruse põrandapinnaga kambrites kinnipeetava kohta, oli kambrite põrandapinna suurus 2,73 ja 2,97 m 2 vahel, kusjuures enamikul sellest ajast oli kambris ühe kinnipeetava kohta ruumi 2,9-2,97 m
  58. Sellisel juhul erines põrandapind kinnipeetava kohta normist ainult 0,03-0,1 m2 võrra, millist erinevust ei ole ilmselt reaalses elus võimalik isegi tajuda. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel ka arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s. o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, rikkumise iseloomu ja ulatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis summas 350 eurot. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 28.07.
  59. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt I. Martalovi kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 600 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  61. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohus vabastas 15.08.
  62. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas teda tasuma riigilõivu 45 eurot, 8 mida kaebaja ka tegi. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa suuruse osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (350 eurot on 7,4 % 4725-st), tuleb eeltoodud sättest juhindudes kaebaja poolt esimese astme kohtus tasutud riigilõivust 3,30 eurot Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista ning ülejäänud osa tasutud riigilõivust jätta kaebaja enda kanda.
  63. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.