← Eesti

3-15-1915/13

Obsah (4)§ 181§ 184§ 182§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1915 Haldusasi M.R. kaebus Tallinna Vangl

§ 181lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-1915 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kinnipeetav M.R. (kaebaja) esitas 15.06.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses tema hoidmisega ebainimlikes kinnipidamistingimustes perioodidel 19.11.2010–29.07.2011, 02.08.2011–26.08.2011, 31.08.2011–02.05.2012, 05.05.2012–18.02.2013 ja 23.02.2012–03.07.
  3. Vastustaja tagastas 17.07.2015 vastusega nr 5-37/15/178-2 kahju hüvitamise taotluse perioodide 19.11.2010–29.04.2011, 13.05.2011–01.09.2011, 09.09.2011–18.11.2011, 02.12.2011–13.01.2012, 22.02.2012–16.03.2012 ja 13.04.2012–14.06.2012 osas tähtaja rikkumise tõttu läbivaatamatult ning jättis taotluse perioodide 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–03.07.2013 osas rahuldamata. Vastustaja leidis, et kinnipeetavale oli tagatud ettenähtud põrandapind; kambrites on keskküte ja ventilatsioon, mistõttu ei ole kaebaja väited niiskuse ning rõskuse kohta usutavad ning kaebaja ei ole märgitud probleemiga ka vangla poole pöördunud; kunstlik valgustus vastas vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatule ja kaebaja ei ole valgustatuse probleemiga vangla poole pöördunud. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Vastustaja põhjendused perioodide 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012– 03.07.2013 osas täpsemalt: 2.
  4. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodidel 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–23.01.2013 vahistatu staatuses ja teda hoiti VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 16.01.
  5. Sellest teadasaamisel rakendati 24.01.2013–26.02.2013 kaebaja suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 4 alusel lukustatud kambris. Alates 27.02.2013 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambritesse, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Seega sai kaebaja kogu eluosakonna piires liikuda ajal, kui kambrite uksed olid avatud. Kaebajale oli kogu vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane vähemalt tunniajane jalutuskäik värskes õhus ja alates 27.02.2013 ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Täiendavalt on kaebaja kambris viibimise aega vähendanud erinevates hõivetegevustes osalemine: 12.11.2012–20.06.2013 üldharidussüsteemis õppimine (õpingud
  6. klassis, lõpetas ka
  7. klassi); 02.09.2013 õpingud
  8. klassis; 29.01.2014–12.03.2014 eluviisi treening; 23.10.2014–11.12.2014 viha juhtimine; 25.06.2014–18.06.2015 kutseharidussüsteemis õppimine (kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitus). Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,62 m2 põrandapinda. Juhul, kui ka oleks tagatud 3 m2, ei oleks kambris olnud võimalik teha midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites. Kaebajale oli tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Kambri põrandapinna suurusest ei arvestata maha tualettruumi ja mööblialust pinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on WC-alune pind arvestatud kambripinnast maha enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda selle kogupinnast välja. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega. Vangistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga 2 nädala tagant võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid jm meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina 2 korda kuus. Kinnipeetavate käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. 2.
  9. Kõigis kambrites on nii sund- kui loomulik ventilatsioon. Kambrites on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhuava kaudu. Kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kui kinnipeetav tundis, et kambris pesu pesemisel tekib niiskus, oli tal võimalik taotleda vangla riietust. Alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest on kinnipeetaval kohustus kanda vangla riietust, mille pesemise eest hoolitseb vangla. 2

(8)3-15-1915 2.
  1. Silmade kurnatus ei pea olema tingitud kunstliku valguse vähesusest, vaid võib tekkida ka pikka aega teleri vaatamisest või mittesobivas asendis lugemisest. Kuna kaebaja ise midagi olukorra parandamiseks ette ei võtnud, ei pidanud ta järelikult kambri kunstlikku valgustatust väheseks. Kinni peetavate kambrite valgustatusele ei ole kehtestatud erinõudeid ja arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on 2 laepirni võimsusega 75 W. Kui kaebajal oli vaja tugevamat kunstlikku valgustust, oli tal võimalik soetada vangla kauplusest näpitslamp. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Eluruumidele esitatavates nõuetes ei ole kehtestatud valgustatuse osas täpseid norme ja seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lg-s 1 sätestatule. 2.
  2. Kaebaja ei ole vangla poole pöördunud kaebustega kambri vähese valgustatuse ja ülemäärase niiskustaseme osas.
  3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja palus mittevastavates tingimustes – vähene kambripind, ülemäärane niiskus ja puudulik valgustus – viibimise eest ajavahemikus 19.11.2010–29.07.2011, 02.08.2011–26.08.2011, 30.08.2011–02.05.2012, 05.05.2012–18.02.2013 ja 23.02.2013– 03.07.2013 (kokku 845 päeva) välja mõista mittevaralise kahju hüvitise 14 534 eurot (845 päeva × 17,2 eurot päevas). Kaebaja tundis, et teda on alandatud ja koheldud ebainimlikult. Põhjendused: 3.
  4. Kaebajat hoiti kambris, milles viibis 4-6 kinnipeetavat. Reaalselt oli igale kinnipeetavale 1-2 m2 vaba kambripinda. 2 pinki, laud, 3 nari ja kapid võtavad enda alla põrandapinda 6,9 m
  5. EIK praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetavale on põrandapinda vähem kui 3 m2, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Tartu Halduskohus on 11.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-1885 arvestanud kambri üldpinnast maha mööbli alla jääva pinna. Samuti on kohus viidatud otsuses osundanud EIK seisukohale, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, on see EIÕK art 3 rikkumine. Kuna tegu on kinnise osakonnaga, oli kaebajal 4-5 kambrikaaslase tõttu reaalset põrandapinda kasutamiseks 1-2 m
  6. 3.
  7. Pesu pidi pesema külma veega ja kuivatama samas ruumis. Seetõttu oli kambris niiske ja rõske. 3.
  8. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vähene valgus kurnas silmi. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambris lugema, kirjutama ja tegema rõivaste hooldust, siis on vajalik valgustihedus 400 luksi (Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-06-294). Kambrites on üksnes 2 × 75 W pirni, mis ei taga vajalikku valgustust.
  9. Tallinna Halduskohus tagastas 21.10.2016 määrusega kaebuse perioodide 19.11.2010– 29.04.2011, 13.05.2011–01.09.2011, 09.09.2011–18.11.2011, 02.12.2011–13.01.2012, 22.02.2012–16.03.2012, 13.04.2012–14.06.2012 eest taotletud mittevaralise kahju hüvitise nõude osas. Kohus leidis, et viidatud osas ei ole kaebaja kohtueelset menetlust läbinud. Kohus võttis menetlusse kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodide 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–03.07.2013 osas, s.o kahju hüvitamine 370 päeva eest summas 6364 eurot. Halduskohtu määrus jõustus 19.01.
  11. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja kordas 17.07.2015 vastuses toodut ja selgitas täiendavalt järgmist: 3
(8)3-15-1915 5.
  1. VangS-st ega VSKE-st ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega, seega ei ole igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel võimalik soetada veekeedukann ja samuti annavad alates
  2. a valvurid kinnipeetavatele soovi korral kambrisse veekeedukanne. Kaebaja ei ole varem vangla poole pöördunud sooja vee mittesaamise probleemiga. 5.
  3. Vangistustingimused olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei ole vangla poole pöördunud võimalike rikkumiste kaitseks märgukirja ega selgitustaotlusega. Kaebaja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ja enesele kahju tekitamist väitma ning hüvitist nõudma pärast seda, kui EIK oli teinud 19.12.2013 lahendi asjas Tunis vs Eesti. Seega ei ole kaebaja rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole välistatud, et vangla oleks saanud kaebaja kinnipidamistingimusi parandada, kui kaebaja oleks sellekohase pöördumise esitanud. 5.
  4. Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud kahju tekkimist, ent ei ole väidetavaid puudusi sidunud konkreetsete kambritega. Mittevaralise kahju tekkimine on subjektiivne. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja ebamugavuste vältimine ei olnud vangla võimuses. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Vastustaja tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada kasutusele võetud meetmeid: alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu ja alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega aasta võrra edasi, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes – vähene kambripind, ülemäärane niiskus ja puudulik valgustus – hoidmise tõttu perioodidel 15.06.2012–26.11.2012 (165 päeva) ja 11.12.2012–03.07.2013 (205 päeva).
  6. Vastustaja esitatud andmete kohaselt oli kaebajale tagatud kambrite pind vaidlusalusel perioodil koos WC-ga 2,62-7,6 m2 isiku kohta ja ilma WC-ta 2,33-7,6 m
  7. EIK praktika kohaselt ei ole mööblit põrandapinna suurusest maha arvatud, v.a üks lahend – Modarca vs Moldova
  8. a (vt Riigikohtu analüüs „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas“1). Sellest tulenevalt arvestab kohus mööblialuse pinna kambripinna suuruse hulka. EIK ei arvesta ka kambris asuvat WC-d kambripinna suurusest maha, v.a juhul, kui tegemist on eraldi ruumiga või selgelt eraldatud ruumiosaga (vt Riigikohtu analüüsi lk 5). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) selgitanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  9. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel. Riigikohus 1 Kättesaadav http://www.riigikohus.ee/vfs/2027/Kinnipeetava_p6randapind_EIK_praktikas_K%20%20Vaarmari.pd f. 4
(8)3-15-1915 jäi seisukohale, et mööbli- ja WC-alune pind tuleb arvestada kambri üldpinna hulka, ka otsustes haldusasjades nr 3-3-1-21-16 (p 8) ja nr 3-3-1-16-16 (p 10). Seega lähtub kohus edaspidi kambri pinnast koos mööbli ja WC-ga.
  1. Kaebaja peab tema inimväärikust alandavaks kohtlemiseks peamiselt asjaolu, et kambrites, kus teda hoiti, oli kambripinda ühe isiku kohta vähem kui 3 m
  2. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VSKE § 6 lg 6 järgi oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE redaktsiooni § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  3. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid.
  4. EIÕK art 3 alusel ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK praktikas on peetud mitme kinnipeetavaga kambris soovituslikuks põrandapinda 4 m2 isiku kohta (vt EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Riigikohtu analüüsist nähtub, et ainuüksi 3-4 m2 vahemikku jääv põrandapind ei tähenda sellist ruumikitsikust, et see oleks iseseisvaks EIÕK art 3 rikkumise aluseks (analüüsi lk 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 24.09.2012 otsus asjas nr 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, p 64; 12.03.2015 otsus asjas nr 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57). Praeguses asjas ei nähtu, et kaebaja olukord oleks muude tingimustega sedavõrd halvenenud, et pidada kinnipidamist 3-4 m2 suuruses kambris tema õigusi rikkuvaks. Samuti arvestades kaebaja seisukohta tema ebainimliku kohtlemise tinginud kambri suuruse osas ja EIK praktikat, siis keskendub kohus kinnipidamistingimustele, mil kaebaja kasutada oli alla 3 m2 kambripinda.
  5. Kohus leidis eelnevalt, et kambri pindala arvestuslikust suurusest ei arvata maha mööbli-ja WC-alust pinda. Järgnevalt uurib kohus, kas kaebaja õigusi võidi rikkuda tema kinnipidamisega kambrites, mille üldpind koos mööbli- ja WC-aluse pinnaga oli alla 3 m
  7. EIK praktika kohaselt loob tugeva eelduse EIÕK art 3 rikkumise ja alandava kohtlemise tuvastamiseks see, kui kinnipeetaval puudus kambris isiklik magamisase või kinnipeetava käsutuses oli kambripinda alla 3 m2 või kambris suurus ei võimaldanud kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148).
  8. Vastustaja esitatud andmetel viibis kaebaja alla 3 m2 suurustes kambrites järgmistel ajavahemikel: Perioodi algus Perioodi lõpp 15.06.2012 21.06.2012 25.06.2012 2.07.2012 10.07.2012 22.10.2012 Päevi Kambri Inimesi Kambri kokku nr kambris suurus m2 7 8 105 343 343 343 6 6 6 16,7 16,7 16,7 Põrandapinda isiku kohta m2 2,78 2,78 2,78 5
(8)3-15-1915 27.10.2012 22.11.2012 27 343 6 16,7 2,78 11.12.2012 19.12.2012 4.01.2013 28.01.2013 31.01.2013 18.02.2013 25.02.2013 27.02.2013 12.03.2013 27.06.2013 Kokku 7 12 20 1 15 1 1 8 106 7 325 127 343 343 142 142 142 142 3 3 12 6 6 6 6 6 6 6 5 5 7 15,7 16,7 16,7 16,3 16,3 16,3 16,3 13,5 13,5 20,8 2,62 2,78 2,78 2,72 2,72 2,72 2,72 2,7 2,7 2,97 17.12.2012 30.12.2012 23.01.2013 28.01.2013 14.02.2013 18.02.2013 25.02.2013 6.03.2013 25.06.2013 3.07.2013
  1. Kaebaja oli perioodil 15.06.2012–26.11.2012 ja 11.12.2012–23.01.2013 vahistatu staatuses ja teda hoiti ööpäeva ringselt lukustatud kambris. VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et kaebajale võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vangla vastuse kohaselt õppis kaebaja 12.11.2012–20.06.2013 (õpingud
  2. klassis ja lõpetas ka
  3. klassi). Vastustaja selgitas, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine. Ca iga 2 nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina 2 korda kuus ja lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Vanglas viibivate isikute käsutuses olid sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja meditsiinipersonal. Seega leevendavad ruuminappust vastustaja kirjeldatud võimalused (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15, p 22 ja seal viidatud EIK praktika).
  4. Süüdimõistev kohtuotsus kaebaja suhtes jõustus 16.01.
  5. Jõustunud otsusest teada saades rakendati 24.01.2013–26.02.2013 kaebajale VangS § 14 lg-t 3 ja kinnipeetav viibis VSKE § 8 lg 4 aluselt lukustatud kambris.
  6. Riigikohus märkis 27.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-68-15 (p 18), et väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast võivad isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused. Kohus leiab, et käesoleva otsuse p-s 14 kirjeldatud valikute kättesaadavus ja eelkõige võimalus, et kaebaja sai õppetööst tulenevalt viibida väljaspool kambrit (VSKE § 8 lg 1), leevendab kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibimise ajal tema hoidmist kambrites, mille pind jäi alla 3 m2, s.o perioodil 12.11.2012–20.06.
  7. Seega ei pea kohus kaebaja ebamugavusi viidatud perioodil inimväärikuse alandamise künnist ületavaks ja vastustaja ei ole kaebajat õigusvastaselt kohelnud.
  8. Perioodil 15.06.2012–11.11.2012, s.o 136 päeval hoiti kaebajat vahistatu režiimil ja sel ajal ei osalenud ta õppetöös. Eelneva põhjal leiab kohus, et ka võimalus laenutada raamatuid ja lugeda ajalehti, teha sisseoste, pidada kirjavahetust lähedastega ning jalutada iga päev värskes õhus ei kompenseeri kaebaja hoidmist kambris, mille suurus ühe isiku kohta oli 2,78 m
  9. Sellega on vastustaja rikkunud EIÕK art-s 3 sätestatud keeldu. Seega viidatud perioodi osas tuleb 6
(8)3-15-1915 vastustaja käitumist pidada õigusvastaseks ja kaebajale tema inimväärikuse alandamisega kahju tekitavaks.
  1. Alates 27.02.2013 paigutati kaebaja avatud eluosakonna kambritesse, kus kambrite uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks. Seega oli kaebajal alates 27.02.2013 võimalik liikuda kogu eluosakonna piires. Alates 27.02.2013 oli kinnipeetaval võimalik iganädalaselt kasutada spordisaali ja jätkuvalt sooritada igal päeval tunniajane jalutuskäik värskes õhus. Riigikohus on osundanud 27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 (p 9), et väiksema kui 3 m2 põrandapinna kasutamise võimaluse negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus osakonna piires. Ehkki praeguse haldusasja asjaolude kohaselt hoiti kaebajat 121 päeva (27.02.2013– 06.03.2013, 12.03.2013–25.06.2013 ja 27.06.2013–03.07.2013) väiksemates kui 3 m2 suurustes kambrites, kompenseeris selle ebameeldiva mõju liikumisvabadus, võimalus külastada spordisaali, jalutada igapäevaselt 1 tund värskes õhus ja samuti õppetöös osalemine. Kaebaja ei olnud sunnitud taluma ruumi puudumise tõttu pikaajalist paigalolekut ega viibima üksnes kambrikaaslaste seltskonnas. Haldusasja materjalidest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (valgustus, ventilatsioon, temperatuur, hügieenitingimused ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seega ei saa kambritingimusi viidatud perioodil käsitleda kaebaja väärikust alandavatena.
  2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
  3. Eelneva põhjal leiab kohus, et vastustajal tuleb kaebajale hüvitada perioodil 15.06.2012– 11.11.2012 tekitatud mittevaraline kahju. Tulenevalt Riigikohtu 09.12.2015 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) ei välista esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kahjuhüvitise väljamõistmist.
  4. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Hüvitise suurust määrates tugineb kohus Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-le 26, mille järgi ei pea liikmesriigi kohtud määrama hüvitisi samas suuruses, kui seda on teinud EIK. Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Riigikohus on mõistnud sarnastel asjaoludel välja hüvitisi järgmiselt: 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 166 päeva eest 2 eurot/päev; 27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 ligi 200 päeva eest 1,5 eurot/päev; 15.06.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-16-16 190 päeva eest 1,97 eurot/päev. Halduskohus leiab, et arvestades riive kestust ja intensiivsust, kaebaja hoidmist 136 päeva vältel kambris, milles põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,78 m2, mis ei ole väga palju vähem kui 3 m2, on põhjendatud kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1,5 eurot/päev, s.o kokku 204 eurot.
  5. Kaebaja väite, et pesu tuli pesta külma veega ja kuivatada samas kambris, osas märgib kohus, et kaebajal oli võimalik kambris vett soojendada vangla kauplusest soetatava veekeedukannu abil ja alates
  6. a veebruarist kinnipeetava sooviavalduse alusel valvurite poolt kambritesse jagatud veekeedukannuga. Juhul, kui kaebaja osundatud võimalusi ei 7
(8)3-15-1915 kasutanud, siis ei ole põhjendatud hiljem nõuda vastustajalt kahju hüvitamist. Vangla on pakkunud kinnipeetavatele ka võimalust kasutada pesupesemise teenust. Samuti on vastustaja viidanud vahistatute võimalusele kasutada vangla riideid, mille pesemise korraldab vangla ise. Seega ei saanud sooja vee puudumist pidada kaebaja väärikuse alandamiseks.
  1. Kõigis kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites on võimalik õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu ja avatud osakonnas on aknad avatavad. Keskküte aitab kütteperioodil veelgi kaasa kambrites kuivema õhu tekkele. Kohus ei pea usutavaks, et Tallinna Vangla kambrites on sedavõrd rõske, et see põhjustas kaebajale mittevaralise kahju tekke.
  2. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja selgituse kohaselt on kambris aken, mis tagab kambri loomuliku valgustatuse ja samuti on kambrite laes 2 valgustit, lisaks oli 2 seinalampi – üks tualetis ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei reguleeri detailselt, milline peab olema kinnipeetava kambri valgustus. Kaebaja on väitnud üldsõnaliselt, et kambri valgustus kurnab silmi. Lugemine, kirjutamine ja õmblemine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimise. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et kambrite valgustustingimused oleks põhjustanud tervise halvenemise või mõne toimingu tegemise võimatuse, siis kohus kaebaja väidet täiendavalt ei hinda. Tervisekahju puudumisel ei saanud valgustustingimused kaasa tuua sellise mittevaralise kahju tekkimist, mille hüvitamiseks oleks vastavalt RVastS § 9 lg 1 kohaseks meetmeks rahalise hüvitise maksmine.
  3. Kaebaja ei ole kohtule kirjeldanud pesu pesemise raskuste ja selle tagajärjel tekkiva niiskuse ning valgustuse osas selliseid kannatusi, millised ületaksid kinnipidamisega kaasnevate ebamugavuste talumise läve. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebaja viidatud tegevused ja olmetingimused tekitada kaebajale mittevaralist kahju, mida vastustaja peaks hüvitama.
  4. Kohus rahuldab eeltoodud põhjustel kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 204 eurot.
  5. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud kohtule nende menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus nende võimalikud menetluskulud nende enda kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 109 lg 1). Kohus rahuldas 21.10.2015 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu 190 eurot tasumise kohustusest. Nimetatud riigilõivu kulu tuleb jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.