KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 69 lg-test 1 ja 2, alates 12.02.2015 A. Antonovi suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (

§ 69

lg 2 p 4); kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse osalist piiramist (

§ 69

lg 2 p 1); kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, saali ja -väljakute kasutamise keelamises (

§ 69

lg 2 p 3) ning samas võimaldas nelja tunni jooksul päevas liikumist E8 koridori lõpus, mis on eraldatud trelluksega ning grupitööruumis 3460, kus on võimalik vaadata televiisorit. Käskkirja kohaselt 26.11.2014 toimunud riskihindamise käigus hinnati A. Antonov kõrgohtlikuks nii vanglaametnikele kui ka kaaskinnipeetavatele ning peale kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude käskkirja pikendamist 12.08.2014 on A. Antonovit karistatud distsiplinaarkorras noomitusega 29.08.2014, sest ta ei allunud 12.08.2014 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele avada suu ravimite manustamise kontrollimiseks. Vangla leidis, et arvestades kinnipeetava üldist käitumist vangistuse jooksul, tuleb pidada tõenäoliseks, et seniste täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamine võib tuua kaasa kinnipeetava järjekordse ohtliku vägivaldse ründe teiste isikute vastu. Vangla leidis, et proportsionaalsem on julgeoleku tagamiseks eraldada teistest kinnipeetavatest isik, kes võib kasutada teiste suhtes füüsilist vägivalda, kui lukustada kõik avatud osakonna kinnipeetavad. Vangla tõi välja, et A. Antonovi kehtiv distsiplinaarkaristus vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest näitab, et ta ei ole muutnud oma suhtumist vanglas kehtivasse korda ja jätkab rikkumiste toimepanemist. 3. Viru Vangla jättis 06.04.2015. a vaideotsusega nr 6-12/47-2 rahuldamata A. Antonovi vaide vangla 12.02.2015. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. 4. A. Antonov esitas 27.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla 12.02.2015. a käskkiri nr 6-4/91-KP ning mõista Viru Vanglalt välja 15 eurot, mis kanda L.K. arvele. Kaebaja palus asi läbi vaadata kohtuistungil ning kutsuda tunnistajatena kohtusse E. Põder, J. Kogan, T. Kuusk, M. Tšerkassov ja V. Linder. Kaebuse põhjendused: 1) Käskkiri on kaalutlusvigane, ebaproportsionaalne, ebapiisavate motiividega. Vangla on

§ 69

lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud ja täiendavate julgeolekuabinõude pikendamiseks puudus alus. Käskkirjast ei nähtu, et arvestatud oleks psühholoogi E. Põderi arvamusega. Samuti ei nähtu käskkirjast arsti arvamust, kas edasine käskkirja pikendamine on kooskõlas kaebaja füüsilise ja vaimse tervisega. Spetsialist M. Tšerkassov saab kohtule kinnitada, et kaebaja edaspidine üksikkambris hoidmine ei ole otstarbekas 08.08.2014 seisuga. 2) Ei piisa viitest varasematele kuritegudele ja 11.11.2011 toimunud intsidendile, mis olid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks. Arvestada tuleb, et kaebaja on viibinud üksikvangistuses 3 aastat ja 6 kuud. Mingeid uusi asjaolusid ilmnenud ei ole, mis tingiks käskkirja pikendamise. ÜRO piinamise vastase eriraportööri 18.10.

1. a ettekandele, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-le 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes on tegemist kaebaja inimväärikust alandava kohtlemisega.
2. Tartu Halduskohus jättis 09.07.
3. a otsusega A. Antonovi kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Varasemaid kuritegusid ja distsipliinirikkumisi ei ole käsitletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsese põhjusena, küll andsid need koos riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on ettearvamatu ja vägivaldse isikuga. Kaebaja tugineb üksnes üldsõnalistele väidetele käskkirja õigusvastasuse ja enda väärikust alandava mõju kohta ega ole esitanud vaide- või kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks arvamuse temast tuleneva jätkuva ohu kohta kahtluse alla seada või vastupidise veendumuse tekitada. 2 Käskkirjas kirjeldatud käitumisega on kaebaja näidanud, et tema puhul pole vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes välistatud ega selle vallandumise põhjused ette määratavad. See, et ta on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal pannud toime vanglateenistuse ametniku korralduse eiramises seisnenud distsipliinirikkumise, ei kinnita õiguskuuleka käitumise soovi. Teiste isikute vastaste ohtlike rünnete puudumine viitab sellele, et valiti sobivad abinõud ja nende kohaldamine on andnud tulemusi. 2)

§-s 69 ega muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu täpseid tähtaegu, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada.

§ 69

lg 3 näeb ette, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude ära langemisel. Seega peab vangla vastavaid asjaolusid kontrollima. Kui vangla on ise määranud tähtaja, peab ta enne selle möödumist kontrollima, kas abinõude kohaldamise asjaolud on ära langenud ja otsustama kaalutlusõiguse alusel nende lõpetamise või jätkamise. Miski ei tõenda, et vaatamata pikka aega kestnud piirangutele oli kaebajast tulenev oht kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kuna antud juhtumil toimus ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamine, sai see hinnang rajaneda üksnes varem toimunu analüüsile. Kaebaja ei ole pädev oma käitumist hindama, mistõttu ei saa tema väited kinnitada, et vanglaametnike hinnang polnud õige ja puudusid alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks. 3) Kaebaja puhul tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise algselt ta enda konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise ta enda iseloomul rajanev vangla veendumus, et sarnase ründe oht ei ole veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas ja kohtumenetluses täiendavalt esitatud õiendis sisalduva kohaselt on vastustaja enne otsustuse tegemist viinud läbi kaebajast tulenevate julgeolekuriskide uue hindamise, kuulanud ära asjakohaste ametnike arvamused, lähtunud tema varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning kaalunud piisava põhjalikkusega tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad teise võimalusena arvesse tuleva kogu avatud osakonna lukustamise asemel kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rünnete võimalust teiste kinnipeetavate ja vangla personali suhtes ning on nende elu ja tervise säilitamise huvides vajalikud ja mõõdukad. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine ning diskretsiooni piire ei ole ületatud. Käskkirjas on kinnipeetava seisukohtadega mittearvestamist põhjendatud. Kuna käskkirjaga võimaldatakse kaebajal nelja tunni jooksul päevas väljaspool kambrit liikumist ning televiisori vaatamist, pole põhjust talle kohaldatud abinõusid nende julgeolekuohtu ennetava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks ega ülemäära rangeteks pidada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. A. Antonov esitas 06.08.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.07.
2. a otsus tervikuna ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista Viru Vanglalt välja riigilõivud kokku 30 eurot, millest 15 eurot kanda L.K. arvele ja 15 eurot A. Antonovi vangla arvele. Kaebaja taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil ning tunnistajatena E. Põderi, J. Kogani, sotsiaaltöötaja, M. Tšerkassovi ja V. Linderi ülekuulamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on põhjendamatult jätnud tunnistajad üle kuulamata. Arvestatud ei ole psühholoogi E. Põderi arvamusega, et kaebaja on muutunud ja suuteline viibima koos teistega, ilma kedagi ründamata. Arvestatud ei ole arsti J. Kogani arvamusega, et pikaajaline isolatsioonis viibimine kahjustab kaebaja füüsilist ja vaimset tervist. Kohus on jätnud hindamata M. Tšerkassovi 08.08.
3. a ettekande. Käskkirjas ei ole arvestatud sotsiaaltöötaja arvamusega, kellega koostöös on kaebaja läbinud erinevaid viha ja agressiivsuse juhtimise ning kontrollimise programme ja kes toetab kaebaja lubamist kokku teiste kinnipeetavatega. Positiivsed asjaolud 3 ja erinevate spetsialistide toetavad arvamused kaaluvad üle vajaduse jätkuvalt kaebaja isolatsioonis hoidmise pikendamiseks. 2) Kohus on ebaõigesti hinnanud 29.08.
4. a distsiplinaarkaristust ja ebaõige on järeldus, et see asjaolu on üheks pikendamise aluseks. Nimetatud vahejuhtumist on ebaproportsionaalne järeldada, et kaebaja on jätkuvalt ettearvamatu ja vägivaldse käitumisega. Kohus on otsuses vastuoluliselt tuvastanud, et varasemaid kuritegusid ja distsipliinirikkumisi ei ole käsitletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsese põhjusena, kuid on seda ikka arvestanud kaebuse rahuldamata jätmisel. Kohus on otsuses ebaõigesti järeldanud, et kaebajast tulenev oht ei ole Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna kohus ei arvestanud vangla julgeolekuosakonna peaspetsialisti, arsti, psühholoogi ja sotsiaaltöötaja arvamusega, on kohtu hinnang puudulik. 3) Vangla 14.07.
5. a kirjast nr 6-13/22732-2 nähtuvalt on alates 30.01.2004 esinenud 2 juhtumit, millest esimene on 11.11.
6. a intsident, mille alusel kohaldati käesoleva vaidluse aluseks olevaid käskkirju, ning teine juhtum on 22.08.
7. a distsiplinaarkaristus kaaskinnipeetaval riietest kinni võtmise ja ähvardamise eest. Järelikult on 30.01.2004 kuni 11.11.2011 toimunud ainult üks vahejuhtum, mida ei saa kirjeldada, kui süstemaatiliselt toime pandud vägivallaga seotud tegudena. Käesolevaks ajaks ei ole vajadust kaebaja isolatsioonis hoidmiseks. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud väljaspool kambrit liikumisel käeraudasid ja igapäevaselt kohtub ta vangla erinevate töötajatega, seega on võimalused ka praegu vägivalla kasutamiseks, kuid ta ei soovi enam kasutada vägivalda teiste isikute suhtes.
8. Viru Vangla esitas 03.09.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.07.
9. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Arvestades kaebaja üldist käitumist vangistuse jooksul on tõenäoline, et seniste täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamine võib tuua kaasa kinnipeetava järjekordse ohtliku vägivaldse ründe teiste isikute vastu. Riigikohtu 13.11.
10. a otsusest nr 3-3-1-63-09 lähtuvalt ei saa vangla jääda ootama õigushüve kahjustust, vaid kui õigushüve kahjustamine on tõenäoline, peab vangla rakendama ennetavaid meetmeid. Vangla ei pea olema veendunud tagajärje saabumises või ootama ära selle saabumise, et võtta tarvitusele meetmeid vangla julgeoleku tagamiseks. 2) Arst ja sotsiaaltöötaja ei ole pädevad andma hinnanguid kaebajast tulenevatele julgeolekuohtudele. Ainuüksi asjaolu, et kaebajale mõjuks teiste kinnipeetavate selts hästi, ei anna alust seisukohale, et kaebaja suhtes tuleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada. Vangla ei saa olla veendunud, et kaebaja käitumine ei kujuta enam ohtu kaaskinnipeetavatele ja vanglaametnikele. Kaaludes õigusi tuleb õigus elule ja tervise kaitsele, kui põhiseaduslik õigus, asetada kõrgemale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevatest õigustest. 3) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on arvestatud kaebajat iseloomustavate andmetena muuhulgas kõiki erinevates vanglates – 07.07.1995 Murru Vanglas (lõi kaaskinnipeetavat noaga selga), 16.07.1999 Keskvanglas (tõukas praktikanti), 29.04.2000 Keskvanglas (viskas toidujagajat kuuma veega), 02.05.2003 Murru Vanglas (lõi kaaskinnipeetavat noaga selga), 21.06.2003 Ämari Vanglas (lõi valvurit noaga kõhtu), 26.07.2008 Tallinna Vanglas (ründas toidujagajat), 11.11.2011 Viru Vanglas (lõi kaaskinnipeetavat kätega) – toime pandud vägivallategusid, mitte vaid teabenõudes märgitud ajavahemikku.
11. Viru Vanglas teatas 06.04.
12. a kirjaga, et A. Antonovi suhtes on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatud 16.03.
13. a käskkirjaga nr 6-4/
14. 4
15. A. Antonov esitas 24.04.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta palus seoses muutunud olukorraga minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele ja tuvastada käskkirja õigusvastasus.
16. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 26.04.
17. a määrusega kaebaja taotluse käesolevas asjas kaebuse muutmiseks ning tühistamisnõudelt mindi üle tuvastamisnõudele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja arvamusega, nagu kaaluksid positiivsed asjaolud ja erinevate spetsialistide toetavad arvamused üles vajaduse pikendada kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.
20. Vaidlustatud käskkirjas põhjendati julgeolekuabinõude pikendamist kaebajast lähtuva ohuga kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele, samuti vajadusega ennetada raskeid õigusrikkumisi teiste isikute suhtes (käskkirja lk 3-3p; tl 21-21p). Vangistusseaduse (

) § 69 lg 1 ls 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid muu hulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.

§ 69

lg 1 ls 2 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

1. Riigikohus on leidnud, et viidatud normi esimene lause sätestab täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise eeldusena üldjuhul abinõu adressaadist lähtuva negatiivse käitumise või isikuomaduse; teise lause puhul on aga tegemist esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema õigusliku alusega, mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumist vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise. Kokkuvõtlikult leiab Riigikohus, et täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete meetmetega ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (RKHK 20.04.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12, 02.06.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja puhul on normi kohaldamise eeldused täidetud.
4. Arst J. Kogani soovitus julgeolekuabinõude lõpetamiseks ning sellele tuginev julgeolekuosakonna peaspetsialist M. Tšerkassovi varasem, 08.08.
5. a ettekanne (tl 10), lähtusid eesmärgist kergendada kaebaja suhtes teostatava biokeemilise ravi kulgu. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolu kaalumist

§ 69selgesõnaliselt ette ei näe; ka ei saa arst J.

Koganit pidada isikuks, kes oleks pädev kaaluma kinnipeetavast tulenevaid julgeolekuohte. M. Tšerkassovi ringkonnakohtule antud kirjalikest ütlustest nähtuvalt ei olnud kaebaja raviprotsessi kulg enam 09.02.2015 toimunud juhtumi arutelul aktuaalne, küll aga tõi tunnistaja välja kaebaja rikkumisi ning muid potentsiaalsele ohule osundavaid asjaolusid (tl 83), millest saab järeldada, et M. Tšerkassovi arvates oli julgeolekumeetmete jätkuv kohaldamine kaebaja suhtes põhjendatud. Psühholoog E. Põderi ringkonnakohtule antud kirjalike ütluste kohaselt tegi ta viidatud arutelul ettepaneku kaebaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamiseks kaebaja psühholoogilise seisundi analüüsile tuginedes, mis viitas kaebaja „pikaajalisest eraldatusest lukustatud kambri tingimustes viibimisest tulenevatele kommunikatiivsetele ja emotsionaalsetele regressioonidele“. Samas leidis E. Põder: „Asjaolu, et A. Antonov oli sooritanud terve rea isikuvastase vägivallaga seotud tegusid, viitas korduvale agressiivsele ja ettearvamatule käitumismustrile. Mainitud käitumise vallandamise 5 võimalikkust ei saa välistada, kuigi sotsiaalpsühholoogilisest aspektist oli vähenenud tõenäosus, et seniste täiendavate julgeolekumeetmete lõpetamine tooks kaasa kinnipeetava järjekordse ohtliku vägivaldse rünnaku teiste isikute suhtes“. Ühtlasi märkis E. Põder, et hinnang kaebaja käitumisele, meelestatusele ning võimalikele tähtsust omavatele asjaoludele lähtus sotsiaalpsühholoogilisest hetkeolukorrast, kuna psühholoogina puudus E. Põderil pädevus väljendamaks seisukohti vangla turvalisusriskide suhtes (tl 92). Kriminaalhooldusametnik E. Vihmani ütluste kohaselt oli tema seisukoht 09.02.2015 toimunud juhtumiarutelul, et kaaluda tuleb isiku paigutamist avatud osakonda, kuna pikem isolatsioonis viibimine võib mõjuda isiku hoiakutele ja meelsusele negatiivsemalt, kui algselt julgeolekuabinõude rakendamise kaalutlus, mis eeldas isiku mõjutamist seaduskuulekale käitumisele ja üldise julgeoleku kaitseks (tl 88). M. Tšerkassovi, E. Põderi ja E. Vihmani ütlustest võib kokkuvõtlikult järeldada, et keegi nimetatud ametnikest ei sea kahtluse alla kaebajast tulenevat ohtu kaebajaga koos viibivatele isikutele, küll aga viitavad E. Põder ja E. Vihman pikaajalise isolatsiooni negatiivsetele kõrvalmõjudele.

1. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on üksikvangistust problemaatiliseks peetud eelkõige vaimse ja füüsilise stimulatsiooni puudumise tõttu, mis pikema aja jooksul halvendab isiku vaimseid võimeid ja sotsiaalseid oskusi (vt Iorgov vs Bulgaaria 11.03.
2. a otsus, avaldus nr 40653/98, p 83 ning Harakchiev ja Tolumov vs Bulgaaria 08.07.
3. a otsus, avaldused nr 15018/11 ja 61199/12, p 204). Samas ei ole EIK pidanud EIÕK artikli 3 rikkumiseks kontaktide puudumist teiste kinnipeetavatega, kui see on toimunud vangla julgeoleku või teiste isikute kaitsmise huvides (Iorgov vs Bulgaaria, p 83). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vangla ei saanud pikaajalisest isolatsioonist tekkida võivaid võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid kaebaja suhtes julgeolekumeetmete kohaldamise pikaajalisust (alates 15.11.2011) arvesse võttes julgeolekumeetmete järjekordsel pikendamisel eirata, kuid samas ei nähtu, et seda oleks ka tehtud. Viru Vangla on vaidlustatud käskkirjas üksikvangistusest tulenevaid ohte kaalunud, leides, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, eriti lukustatud kambrisse paigutamisega, võib suureneda üksikvangistuses tekkiv negatiivne tagajärg, mistõttu võib kaebaja suhtes kohaldada päevas neli tundi liikumist (iga päev kell 10-10.30, kell 14-15.30, kell 17.50-18.50 ja kell 20.00-21.00) E8 koridori lõpus, mis on eraldatud trelluksega ning grupitööruumis 3460, kus kinnipeetaval on võimalik vaadata televiisorit (käskkirja lk 4, tl 21p). Ringkonnakohus leiab, et neli tundi päevas liikumist E8 koridori lõpus ning televiisoriga varustatud grupitööruumis peaks eelduslikult pakkuma piisavalt nii vaimset kui ka füüsilist stimulatsiooni, et kompenseerida julgeolekumeetmete jätkuvast kohaldamisest tekkida võivaid negatiivseid mõjusid.
4. Kaebaja arvates on ebaõige halduskohtu järeldus, et julgeolekumeetmete pikendamist mõjutas kaebaja 29.08.
5. a distsiplinaarkaristus, kuna sellest vahejuhtumist ei saa järeldada, et kaebaja on jätkuvalt ettearvamatu ja vägivaldse käitumisega. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks võtta Viru Vangla 29.08.
6. a käskkiri nr 6-3/1362-D, millega kaebajat karistati vanglaametniku korraldusele allumatuse eest noomitusega, asja materjalide juurde. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga selles, et vanglateenistuse seaduslikule korraldusele mitteallumine, mille eest kaebajat karistati noomitusega, eraldi võetuna kaebaja agressiivsust ei kinnita. Ka leiab Riigikohus, et täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada karistuslikul eesmärgil (RKHK 20.04.
7. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12). Samas ei saa tähelepanuta jätta seda, et vaidlustatud käskkirjas viidatakse kaebaja kehtivale distsiplinaarkaristusele kui ühele asjaolule, millega kaebaja jätkuvalt näitab oma meelestatust vanglas kehtivasse korda ja vanglaametnikesse (käskkirja lk 4, tl 21p). Nimetatu võib ringkonnakohtu arvates omada tähtsust, hindamaks kaebajast lähtuvat jätkuvat ohtu vangla julgeolekule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et antud juhtumist läbikumav kaebaja negatiivne suhtumine vanglaametnikesse, mis distsiplinaarkaristusena noomitusega 6 päädinud intsidendi puhul avaldus seaduslikule korraldusele allumatuses, võib mõnes teistsuguses olukorras kasvada agressiivsuseks ning kätkeda endas seeläbi ohtu vangla julgeolekule. Julgeolekuohu ennetamine ning põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada, on aga Riigikohtu seisukoha järgi

§ 69lg 1 ls 1 alusel julgeolekuabinõu kohaldamise eelduseks.

Liiatigi ei mõjutanud kaebaja julgeolekumeetmete pikendamist ainult 29.08.

1. a distsiplinaarkaristus, vaid ka kaebaja varasem vägivaldne käitumine vanglas. Kaebaja käitumise ettearvamatust ning ohtlikkust kinnitavad nii vaidlustatud käskkirjas loetletud kaebaja varasemad vägivallateod kui ka kaebaja suhtes koostatud riskihindamise ankeet 107568 (kinnitatud 04.12.2014).
2. Vaidlusalusest käskkirjast ja vangla vastusest kaebaja apellatsioonkaebusele (p 2.11, tl 62) ilmneb, et vangla on kaebajast johtuvate ohtude kaalumisel arvesse võtnud kõiki kaebaja poolt erinevates vanglates toime pannud vägivallategusid. Käskkirjast nähtuvalt leidis vangla, et kaebaja käitumine kogu karistuse kandmise ajal on olnud agressiivne, kuna kaebaja on külmavereliselt vanglas toime pannud vägivallaga seotud intsidente 1-4 aastaste vahedega ning vangla ei tea kinnipeetava käitumist kunagi ette (käskkirja lk 3, tl 21). Nii ei saa käesolevas asjas eirata kaebaja poolt karistusajal erinevates vanglates toime pandud rikkumiste rohkust: 1995 lõi kaebaja Murru Vanglas noaga selga kinnipeetavast kannatanule; 1999 Keskvangla jalutusboksist väljudes tõukas praktikandist kannatanut; 2000 viskas Keskvanglas toidujagajat kuuma veega; 2003 lõi Murru Vanglas tapmise eesmärgil kaaskinnipeetavale noaga selga, tekitades kannatanule kopsukahjustuse; 2003 lõi Ämari Vanglas tapmise eesmärgil valvurile noaga kõhtu, mille tagajärjel kannatanult eemaldati neer; 2008 ründas Tallinna Vanglas toidujagajat; 2011 ründas Viru Vanglas E7 osakonnas kinnipeetavast kannatanut, mille tagajärjel murdus kannatanu lõualuu. Võttes seega arvesse nii kaebaja vägivallaga seotud intsidente kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike vastu kui ka intsidentide korduvust mitmeaastaste vahedega, võib ka kaebaja jätkuv negatiivne meelestatus vanglaametnike suhtes olla üheks võimalikuks asjaoluks, mis annab alust kahtluseks, et kaebajast lähtuv oht ei olnud julgeolekumeetmete pikendamise ajaks kadunud.
3. Kaebaja esitas ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega enda 13.07.
4. a teabenõude Viru Vanglale, milles kaebaja palub vanglal ära märkida kõik tema alates 30.01.2004 vanglas toime pandud vägivallaga seotud teod ning Viru Vangla 14.07.
5. a vastuse kaebaja teabenõudele, millest nähtub, et 14.03.2013 karistati kaebajat 11.11.2011 toimunud intsidendi eest, mil kaebaja lõi kaaskinnipeetavat kahel korral rusikaga vastu nägu, põhjustades alalõualuu kinnise murru, vasaku silma marrastuse ja pehmete kudede turse ning et 22.08.2008 määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks 26.07.2008 toime pandud intsidendi eest, mil kaebaja haaras kaaskinnipeetaval riietest ja ähvardas teda. Ringkonnakohus võtab küll kaebaja teabenõude ja Viru Vangla vastuse teabenõudele haldusasja toimikusse, kuid ei nõustu kaebaja nende pinnalt tehtud järeldusega, et alates 30.01.2004 kuni 11.11.2011 on kaebaja toime pannud vaid ühe vägivallateo. Vaidlustatud käskkirja ning Viru Vangla teabenõudele esitatud vastuse lahknevus kaebaja poolt sooritatud vägivaldsete rünnakute kohta seisneb selles, et Viru Vangla vastas kaebaja teabenõudele vaid Viru Vanglas, mitte teistes vanglates toime pandud rünnakute pinnalt. Seega ei saa Viru Vangla vastusest kaebaja teabenõudele kuidagi järeldada seda, nagu esitanuks Viru Vangla kaebaja kohta vaidlustatud käskkirjas ebaõigeid andmeid ning tegelikult pani kaebaja vangistuses viibides toime vaid ühe vägivaldse teo Viru Vanglas.
6. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.07.
7. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata, jääb kaebaja taotlus Viru Vanglalt kaebaja kasuks 7 menetluskulude (riigilõiv) väljamõistmiseks rahuldamata. Viru Vangla ei ole ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel