Obsah (5)

§ 218§ 209§ 44§ 251§ 56

4-16-4663 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2016. a Tallinn Väärteoasja number 4-16-4663 (2316,16,005051) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungise

§ 218

lg 1 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik Irina Butova, ik: 47807010269, elukoht: XXXX Kohtuvälise menetleja esindaja Ruth Kotov, Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskond RESOLUTSIOON 1. Irina Butova süüdi tunnistada

§ 218

lg 1 ja § 251 ettenähtud väärteo toimepanemises ja karistada teda arestiga 10 (kümme) päeva.

1. Mõistetud ja ärakandmisele kuuluv arest 10 (kümme) päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1 Tallinnas. Mõistetud aresti ärakandmist arvestada alates menetlusaluse isiku poolt aresti ärakandmisele asumisest. Mõistetud arest peab olema ära kantud hiljemalt 16.10.
2. Kui arest ei ole tähtaegselt ära kantud, kohaldatakse menetlusaluse isiku suhtes sundtoomist ning ärakandmata aresti ärakandmist arvestatakse menetlusaluse isiku aresti ärakandmisele toimetamisest. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, so alates 30.08.
3. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: Väärteoprotokoll AB1468012 on koostatud selles, et Irina Butova 06.05.2016 kell 21.30, viibides Sõle 51 asuvas kaupluses Selver, võttis Selveris värvituubi, mis ei kuulunud sellele juuksevärvile püsivärv Exellenc ning pani selle teise odavama juuksevärvi karpi ning maksis odavama värvi hinna ning isikul puudus tahtlus selle värvi eest maksta seoses sellega, et ei olnud nii palju raha kaasas, siis lõi ta müüjale ebaõige ettekujutuse oma maksevõimest, mistõttu 1 müüja sattus eksitusse. Selle tulemusena tegi müüja varakäsutuse ja sai varalist kahju summas 7.99 eurot ning menetlusalune isik sai varalist kasu. Kuna võetud juuksevärvi tuubi maksumus ei ületa 20 miinimumpäevamäära, siis pani isik toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu, millega pani toime

§ 209

lg 2 p 1 tunnustega teo, so

§ 218lg 1 ettenähtud väärteo.

Menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud, kuigi talle oli kohtukutse allkirja vastu kätte antud piisava ajavaruga. Kuivõrd kohus ei ole menetlusaluse isiku osavõttu kohtulikust arutamisest kohustuslikuks teinud, ja menetlusalune isik on asja läbivaatamisest teadlik ega ole taotlenud asja läbivaatamise edasilükkamist, peab kohus võimalikuks väärteoasja arutada menetlusaluse isiku osavõtuta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et Irina Butovale inkrimineeritud väärtegu on tõendatud ja teda tuleks karistada arestiga 10 päeva, võimaldades aresti ärakandmisele asumiseks piisava tähtaja. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku selgitusega väärteoprotokollis ning vaadanud kaupluse turvakaamerate videosalvestisi väärteo toimepanemise kohta, asub seisukohale, et menetlusalusele inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Väärteotoimikust nähtuvast videosalvestisest nähtub menetlusaluse isiku toimetamine kosmeetikaosakonnas, kus ta võtab erinevaid juuksevärve, avab karpe, võtab välja tuubisid ja paneb karpe tagasi, loeb erinevaid juhiseid ning võtab ühest karbist välja tuubi, mida enam tagasi ei pane. Seejärel liigub ringi müügisaalis ja läheb kassasse. Väärteomenetluses on tuvastatud, et menetlusalune isik, viibides müügisaalis, võttis riiulilt püsivärvi Excellenc, võttis selle värvituub pakendist välja ning pani teise, odavama juuksevärvi pakendisse ning läks kassasse, et tasuda odavama juuksevärvi eest. Taolisest käitumisest saab järeldada, et menetlusalusel isikul oli soov omandada püsivärvi Excellenc, kuid puudus soov püsivärvi müügihinda tasuda. Seega juuksevärvi ümber paigutades teise juuksevärvi pakendisse, loeti kassas hind odavama triipkoodi järgi ning menetlusalune isik maksis odavama kauba eest, saades tegelikkuses kallima kauba, mis oli ümber tõstetud teise pakendisse. Selliselt müügisaalis soovitud kaupa originaalpakendist teise kauba pakendisse ümber paigutades ja seejärel ümberpakendatud kauba eest teise kauba hinda makstes viis menetlusalune isik kaupluse müüja/kassapidaja eksitusse ostetavast kaubast ja kauba tegelikust müügihinnast ning müüja/kassapidaja müüs menetlusalusele isikule kauba, mida tegelikkuses ei müüdud, tehes taolisel moel varakäsutuse, saades varalist kahju hinnavahe ulatuses ning menetlusalune isik sai samas ulatuses varalist kasu. Kauba müügisaalis ümber paigutamine teise kauba pakendisse viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik oli seadnud endale eesmärgiks müüja/kassapidaja kauba olemusest eksitusse viia ja mitte maksta kauba tegelikku hinda. Puutuvalt sellesse kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik, siis kohtuvälises menetluses kogutud kirjalikest tõenditest, sh kaupluse avaldusest, õigusvastase teo toimepanemise aktist ja isikusamasuse tuvastamise protokollist ja videosalvestisest nähtuvalt on menetlusalune isik pärast kassliini läbimist kinni peetud ja temalt ära võetud kaup tagastati kauplusele. Kohtuvälises menetluses on menetlusalune isik väärteoprotokolli selgitusena märkinud, et ta ei saanud aru, et tegemist on teise komplektiga. Seega ka menetlusaluse isiku selgitus viitab sellele, et teo toimepanijaks on menetlusalune isik, kuid menetlusalune isik annab toimunule teistsuguse hinnangu, mis videosalvestisega on ümber lükatud.

§ 209

lg 1 sätestatud kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, mille tulemusena teeb isik varakäsutuse, saades seeläbi varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmise all mõistetakse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mis viib teise inimese eksimusse. Menetlusalune isik lõi kauba ümber tõstmisega teise kauba pakendisse kaupluse müüjas/kassapidajas teadvalt ebaõige ettekujutuse ostetavast kaubast ja selle tegelikust hinnast ning tekitatud ebaõige ettekujutuse tõttu tegi müüja/kassapidaja kaupluse nimelt varakäsutuse, müües menetlusalusele isikule kauba hinnaga, mis tegelikkuses ostetava kauba hinnale ei 2 vastanud, mille tõttu sai kauplus varalist kahju ja menetlusalune isik varalist kasu. Setõttu leiab kohus, et kelmuse objektiivne koosseis on täidetud. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus vähemalt kaudset tahtlust kõigi süüteo asjaolude suhtes. Kuna eelpool on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik tõstis kauba teise pakendisse ümber juba müügisaalis ning seejärel läks kassasse maksma, siis tegi ta kõik endast oleneva, mida pidas vajalikuks, et kauplust kaupluse müüja/kassapidaja kaudu eksimusse viia, lootuses, et müüja/kassapidaja varakäsutuse ka teeb. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik on väärteo toime pannud etteplaneeritult ehk tegemist on kavatsetusega toime pandud süüteoga. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus asub seisukohale, et taoline kauba ümber tõstmine originaalpakendist, et saaks osta kaupa teisele pakendile märgitud hinnaga eesmärgiga viia müüja eksimusse ostetava kauba tegelikust olemusest ja hinnast, on hinnatav varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel

§ 209lg 1 mõttes.

Riigikohus on märkinud, et

§ 218

lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (RKKK otsus nr 3-1-1-57-08).

§ 218

lg 4 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära.

§ 44lg 2 kohaselt on alates 01.01.2015 miinimumpäevamäära suurus 10 eurot.

Seega loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa 200 eurot. Kuna antud juhul tekitati kelmusega varalist kahju mitte rohkem kui 7 euro ja 99 sendi ulatuses, siis menetlusaluse isiku tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi.

Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et I.Butova on toime pannud

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o varavastase süüteo väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. Kuivõrd menetlusaluse isiku tegevust jälgiti turvakaameratest pidevalt ja tema käitumine oli turvateenistuse kontrolli all, siis menetlusaluselt isikult võeti kaup kassaliini läbimise järgselt ära ja tagastati kauplusele, mistõttu leiab kohus, et menetlusalusel isikul jäi süütegu lõpule viimata temast olenemata põhjustel ning tegemist on väärteokatsega

§ 251mõttes.

Seadusandja on

§ 218

lg 1 järgi inkrimineeritud süüteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Vastavalt

§ 56lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse liigi valikul lähtub kohus esmalt süü suurusest. Arvestades süüteo objektiks olnud vara vähest väärtust ning asjaolu, et süütegu jäi lõpule viimata ning kauplusel varalist kahju ei tekkinud, on süü hinnatav alla keskmise. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole väärteomenetluse käigus tuvastatud, mistõttu ei ole ka karistust mõjutavaid asjaolusid. Menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud nii rahatrahvide kui ka arestiga. Senini on määratud rahatrahvid jäetud tasumata. Vaatamata sellele, et menetlusalust isikut on ka kohtu poolt varavastaste kuritegude toimepanemise eest vangistusega karistatud, jätkab menetlusalune isik süütegude toimepanemist. Kuivõrd menetlusalune isik on jätnud tasumata temale määratud trahvid ning teda süüdistatakse varavastase süüteo toimepanemises, siis viitavad eelmärgitud asjaolud sellele, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid või tahe rahaliste mõjutusvahendite tasumiseks. Sellele vaatamata jätkab menetlusalune isik süütegude toimepanemist. Arvestades taolisi karistusandmeid ja inkrimineeritud süüteo toimepanemise tehiolusid ning iseloomu, asub kohus seisukohale, et rahatrahv kui karistusliik on end 3 ammendanud, kuivõrd määratud rahatrahvid ei ole menetlusalusele isikule oodatud mõju avaldanud ega ole sundinud hoiduma edaspidi uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada aresti. Kuivõrd menetlusalust isikut süüdistatakse ühe väärteo toimepanemises, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on alla keskmine ja temale võib mõista karistusena aresti alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, ei pea kohus võimalikuks mõista karistust sanktsiooni alammääras. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4