Kohus määras kindlaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja esitas kohtule 25.11.2015 ja 30.11.2016 menetluskulude nimekirjad, paludes määrata kindlaks tema menetluskulud summas 13 561,51 eurot ja 507 eurot, mõista menetluskulud hagejatelt välja ning märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejad vaidlesid vastu kostja menetluskulude taotlusele ning palusid mitte arvestada assistendi ajakulust tulenevat menetluskulu, vähendada kostja esindaja adv. Ants Mailendi tunnihinna suurust 153 euroni ja mitte arvestada kostja poolt 25.11.2015 esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja väljamõistmise avalduses välja toodud menetluskulude summat, kuna avalduses esitatud andmed on ebaõiged ning menetluskulude summa kujunemine pole jälgitav või alternatiivselt käesoleva punktiga nõuda kostjalt välja arved ning lisad, millest nähtuks, kes on teostanud menetluskulude nimekirjas märgitud toiminguid. Kohus oli seisukohal, et kostja menetluskulude avaldus kuulub rahuldamisele. Esindajate tunnihinnad ja nimekirjas kirjendatud lepinguliste esindajate poolt tehtud töö, kestvus ja maksumus on esitatud mõistlikus suuruses ja vastavad asjas tehtud toimingutele. Arvestades asja keerukust, tõendite mahtu ning toimingutele ja kohtuistungitele kulunud aega, on esindajate õigusabi kokku summas 14 005,40 eurot mõistlik ja põhjendatud. Hagejate vastuväited kostja menetluskulude suuruse kohta ei ole objektiivsed, kuna hagejate endi kulu esindajate osutatud õigusabile on oluliselt suurem. Seega tuleb hagejatelt välja mõista kostja kulud lepingulistele esindajatele kokku 14 005,40 eurot. Kostja kulud dokumentide tõlkele, riigilõiv ja äritoimikute tellimiskulu, kokku 63,11 eurot on samuti põhjendatud ja kuuluvad hagejatelt väljamõistmisele. Järelikult tuleb kostja menetluskulud hagejatelt välja mõista kokku summas 14 068,51 eurot.
lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kuna hageja I põhinõude suuruseks on 62 000 eurot ning hageja II põhinõude suuruseks on 196 360,67 eurot, siis tuleb menetluskulud välja 10 mõista hagejalt I summas 4500 eurot ja hagejalt II summas 9568,51 eurot. Apellatsioonkaebus 25.02.2016 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada Harju Maakohtu 25.01.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja I kasuks välja 62 000 eurot ja hageja II kasuks 196 360,67 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu menetlusõiguslike rikkumistena toovad hagejad kaebuses esile järgmist. Maakohus on jätnud enamus hagejate esitatud tõendid arvestamata ja analüüsimata ning on seeläbi jõudnud valedele järeldustele. Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata Harju Maakohtu poolt 11.12.2013 tsiviilasjas nr 2-12-44494 tehtud ning otsuse tegemise ajaks jõustunud kohtuotsuse (kd IV, tl 7-13). Maakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et EDG-l puudus õigus anda hageja I nimel kostjale seaduslikke korraldusi. Vastavalt tuleb käesolevas asjas jätta hageja I osas tähelepanuta kostja väited E-DG väidetavate korralduste kohta. Samuti on maakohus jõustunud otsusega tuvastanud, et E-DG teadmine või mitteteadmine hagejaga I seotud ülekannetest ei oma nende õiguspärasuse hindamisel mingit tähtsust, sest E-DG-l puudus õigus esindada hagejat I. Vastavalt tuleb jätta tähelepanuta kostja väited, et E-DG teadis või andis korraldusi hageja I nimel ülekannete tegemiseks. Maakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et E-DG ei olnud 21.06.2012 hageja I tegelik kasusaaja. Seega ei saa käesolevas asjas asuda seisukohale, et E-DG-l oli õigus anda kostjale korraldusi seoses hagejaga I või et hageja I oli E-DG kontrolli all. Seega on maakohus otsuse p-s 21 ebaõigesti järeldanud, et hageja I oli E-DG ja KG kontrolli all olev äriühing. Hagejad leiavad kaebuses tuginedes maakohtu 11.12.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-44494, et maakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et Gedamo Industries ja kostja, kes esindas Gedamo Industries’t, on võtnud omaks, et kostjal puudus hageja I ainuosaniku nõusolek kandmaks hageja I kontolt 80 000 eurot Gedamo Industries kontole; ja ii) kostja poolt 80 000 euro ülekandmine hageja I kontolt Gedamo Industries’i kontole on teostatud õigusliku aluseta ning hageja I ega selle ainuosanik pole seda hilisemalt heaks kiitnud. Vastavalt ei saa käesolevas asjas erinevalt otsuse p-s 24 tuvastatust asuda seisukohale, et hageja I ainuosanik on kiitnud heaks 80 000 euro ülekandmise hageja I kontolt Gedamo Industries’i kontole. Kostja on kandnud 80 000 eurot ilma õigusliku aluseta Karema kontolt Gedamo Industries’i kontole ning põhjustanud seeläbi 62 000 eurot hagejale I kahju. Maakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et kostja on esitanud kohtule ebausaldusväärseid tõendeid, mis on ilmselt koostatud tagantjärgi. Vastavalt oleks kohus käesolevas asjas pidanud hindama kostja poolt vande all antud ütlusi ebausaldusväärseks eriti tulenevalt tsiviilasjas nr 2-12-44494 kostja poolt juhitud Gedamo Industries’i selgituste ja kostja vande all antud ütluste vastuolulisusest. Maakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et hagejad ja Gedamo Industries on kõik eraldiseisvad isikud, kelle õigusi ja kohustusi ei saa summeerida. Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata hageja I 17.02.2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tsiviilasjas nr 2-12-44494 (kd IV, tl 59-62), millest nähtub, et hagejale I on tekkinud 11 592,76 euro ulatuses menetluskulusid, et nõuda kostja juhitavalt Gedamo Industries’lt tagasi kostja poolt hageja I kontolt alusetult Gedamo Industries’le kantud 80 000 eurot. See tõendab käesolevas asjas kostja poolt hagejale I tekitatud kahju suurust. Ka on maakohus jätnud arvestamata ja analüüsimata KG 07.05.2015 digitaalselt allkirjastatud kinnituse (kd IV, tl 119), millest nähtub, et erinevalt otsuse p-s 21 väidetule ei olnud hageja I E-DG ja KG ühise kontrolli all. Samuti nähtub antud tõendist, et E-DG ei olnud pädev andma hagejale II korraldusi, mistõttu on asjas tähtsusetud hageja II väited justkui oleks ülekanded teostatud E-DG initsiatiivil. 11 Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-1244496 21.02.2014 tehtud otsuse (kd IV, tl 36-53) ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt samas tsiviilasjas 22.08.2013 tehtud otsuse (kd IV, tl 15-35). Jõustunud otsusega, mis jäeti ringkonnakohtu poolt muutmata, on maakohus tuvastanud, et kostja poolt laenulepingu sõlmimine ja hageja II kontolt Gedamo Industries’i kontole tehtud ülekannete tõttu sai Gedamo Industries hagejalt II alusetult vähemalt 171 235,73 eurot. Vastavalt tuleb käesolevas asjas samuti tuvastada, et kostja on alusetult kandnud hageja II kontolt Gedamo Industries’i kontole hagiavalduse aluseks olevad summad vähemalt 171 235,73 euro ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud otsusega tuvastanud, et laenuleping on tühine, sest kostjal puudus laenulepingu sõlmimiseks hageja II osanike nõusolek. Vastavalt tuleb ka käesolevas asjas tuvastada, et kostjal puudus laenulepingu sõlmimiseks hageja II osanike nõusolek ning laenuleping on tühine. Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata Donuel Commodities OÜ (praegune F-TKO OÜ) 29.04.2014 pankrotiavalduse Gedamo Industries’i pankroti väljakuulutamiseks (kd IV, tl 64) ja hageja II 12.06.2014 pankrotiavalduse Gedamo Industries’i pankroti väljakuulutamiseks (kd IV, tl 67-69). Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-14-22087 14.10.2014 tehtud määruse (kd IV, tl 70-72), millest nähtub, et Gedamo Industries’i vastu on algatatud Harju Maakohtus selleks hetkeks juba kahe pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlus ning et Gedamo Industries’i esindaja on kohtule teatanud, et Gedamo Industries’l puudub kinnisvara ja registrivara, mille arvelt võlausaldaja nõudeid rahuldada. Vastavalt tuleb käesolevas asjas tuvastada, et hagejatel ei ole võimalik nõuda võlgnevust sisse Gedamo Industries’lt ja kostja poolt Gedamo Industries’le alusetult raha ülekandmisega tekitati hagejatele kahju. Maakohus on jätnud arvestamata ka hageja II 25.06.2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tsiviilasjas nr 2-12-44496 (kd IV, tl 73-77), millest nähtub, et hagejale I on tekkinud 17 670 euro ulatuses menetluskulusid, et nõuda kostja juhitavalt Gedamo Industries’lt tagasi kostja poolt hageja II kontolt Gedamo Industries’le kontole alusetult kantud summad. See kinnitab käesolevas asjas kostja poolt hagejale II tekitatud kahju suurust. Samuti on maakohus jätnud arvestamata hageja II poolt 01.11.2012 esitatud hagiavalduse Gedamo Industries’i ja Gedamo Capital’i vastu (kd I, tl 65-75), millest nähtub, et hageja II on esitanud Gedamo Capital’i vastu hagiavalduse tulenevalt kostja poolt hageja II kontolt Gedamo Capital’i kontodele tehtud ülekannetest. Kuivõrd hageja II nõude aluseks oli kostja poolt Gedamo Capital’i kontole alusetult tehtud ülekanded ning ka Gedamo Capital ise tunnistas Harju Maakohtu pootl tsiviilasjas nr 2-12-44496 07.12.2012 määrusega kinnitatud kompromissiga enda kohustust tagastada hagejale II alusetult saadud summad, siis tuleb ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et kostja poolt hageja II kontolt Gedamo Capitali kontole tehtud ülekannetel puudus õiguslik alus. Vastavalt tuleb käesolevas asjas pidada Gedamo Capitali poolt tagastamata jäetud summat kostja poolt hagejale II tekitatud kahjuks. Maakohus on jätnud arvestamata Bionordicpro registriväljavõtte (kd I, tl 215-217 ja kd II tl 406-408), kust nähtub, et E-DG oli laenulepingu sõlmimise ja ülekannete tegemise ajal Bionordicpro juhatuse liikmeks. Seega kui asuda seisukohale, et E-DG on andnud kostjale korraldusi, siis need saavad olla antud üksnes Bionordicpro nimel ja see üksnes kinnitab asjaolu, et hageja II tegutses Bionordicpro maaklerina. Ka on maakohus jätnud arvestamata ja analüüsimata Bionordicpro Swedbanki pangakonto väljavõtte (kd II, tl 409), millest nähtub, et Bionordicpro on 11.10.2011 kandnud Omega Proteins Ltd’le 7500 eurot tagasimakseks ehk Bionordicpro ja Omega Proteins Ltd vahel toimus koostöö juba 2011. aastast ehk juba enne hageja II asutamist. See kinnitab asjaolu, et hageja II tegutses üksnes Bionordicpro maaklerina. Maakohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata hageja II Rietumu pangakonto 12 väljavõtte (kd II, tl 411) ja Bionordicpro Rietumu pangakonto väljavõtte (kd II, tl 412), milledest nähtub, et hageja II tegutses Bionordicpro maaklerina, sest on saanud selle eest Bionordicprolt tasu ning hageja II ei ole saanud kasu ei liha- ja kondijahu müügist ega Gedamo Industries või Gedamo Capital poolt erinevate liha- ja kondijahu ostuga või transpordiga seotud arvete tasumisest. Samuti on maakohus jätnud arvestamata ja analüüsimata Bionordicpro Rietumu pangakonto väljavõtted (kd III tl 535 ja kd II tl 410). Ka on maakohus jätnud arvestamata ja analüüsimata Omega Proteins Ltd poolt 29.08.2012 hagejale II väljastatud krediitarve nr 10307, millega tühistati hagejale II esitatud arve nr 10224 (kd III köide, tl 455) ja millest nähtub, et isegi kui keegi kolmas isik tasus arve nr 10224, siis kuivõrd hagejale II väljastatud arve oli tühistatud, siis ei saanud hageja II arve tasumisest kasu. Lisaks on maakohus jätnud arvestamata Omega Proteins Ltd kontaktisiku 08.04.2013 kirja (kd III, tl 460-462), mis kinnitab, et liha- ja kondijahumüügiga tegeles Bionordicpro ning hageja II tegutses üksnes Bionordicpro maaklerina. Lisaks nähtub antud tõendist, et kostja on soovinud võltsida tõendeid, mistõttu tuleb tema vande all antud ütlusi pidada ebausaldusväärseks. Eelpool viidatud kohtuotsused on dokumentaalsed tõendid
Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-70-14 p-s 11. Maakohus on rikkunud
lg-s 2 ja 442 lg-s 8 sätestatud kohustust analüüsida kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hagejad on seisukohal, et kostja vande all antud ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega ning on ebausaldusväärsed. Kostja vande all antud ütlused täielikult vastuolus kostja positsiooniga tsiviilasjas nr 2-12-44494 ning kostja poolt allkirjastatud ning Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-12-44494 esitatud kokkuleppega. Kostja vande all antud ütlused selgelt vastuolus tsiviilasjades nr 2-12-44496 ja 2-12-54805 kogutud materjalidega. Tõele ei vasta kostja väide justkui üritanuks G mitte olla liha- ja kondijahu müügiga tegeleva ühingu juhatuse liige. Kostja on kinnitanud, et on koostanud ja allkirjastanud laenulepinguid tagantjärele, et näidata toimunud tehingute õigsust või „korrastada raamatupidamist“ (kd V, tl 13, 15 ja 16). Samuti on maakohus tsiviilasjas nr 2-12-44494 tuvastanud, et kostja on koostanud dokumente tagantjärgi ning esitanud neid kohtule tõeste pähe (kd IV tl 11). Eeltoodust tulenevalt annavad kostja teod ja ütlused ning nende mittevastavus teistele tõenditele alust pidada kostja vande all antud ütlusi ebausaldusväärseks ning need tulnuks jätta
Hagejad paluvad, et kohus laseks algatada kriminaalasja tuvastamaks, kas kostja on andnud käesolevas asjas teadvalt valeütlusi KarS § 320 lg 1 mõttes või võltsinud dokumenti ja esitanud selle kohtule tsiviilasjas nr 2-12-44494 KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 mõttes või esitanud tsiviilasjas nr 2-12-54805 teadvalt vale vara nimekirja KarS § 320 lg 1 mõttes. Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ning teinud ebaõigeid järeldusi. Maakohtu poolt ebaõigesti arvesse võtmata jäetud tõenditega on tõendatud, et E-DG ei olnud laenulepingu sõlmimise ega ülekannete tegemise ajal kostjate ainuosanik ega nõukogu liige. Vastupidi, tõenditest nähtub, et E-DG-l puudus igasugune pädevus anda kostjale kui hagejate juhatuse liikmele õiguslikke korraldusi. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et E-DG oli ülekannete tegemise ajal hagejate ainuosanik. Samuti on otsus selles osas vastuoluline. Arusaamatu on, millele tugineb otsuse p-s 26 esitatud järeldus, et Gedamo Industries ja Gedamo Capital on teinud hageja II eest kulutusi 43 501,88 euro, 94 123,61 Ühendkuningriigi naela ja 9 762,72 USA dollari ulatuses. Asjas kogutud tõenditel ei põhine järeldus, et E-DG on käskinud kostjal tasuda müügiarve nr 10422. Väär on kohtu seisukoht, et hagejad ei esitanud kostja, Gedamo 13 Industries’i ega Gedamo Capital’i vastu nõudeid. Samuti on väär kohtu järeldus, et E-DG või Donuel Holding Ltd on nõustunud laenulepingu sõlmimisega. Ka ei põhine kohtu järeldus, et laenulepingud vastavad turutingimusteel, asjas kogutud tõenditele ning kohtu arutluskäik pole jälgitav. Alusetu on otsuse p-s 28 väljendatud kohtu seisukoht, et hagejad pole arvestanud kostjate poolt tehtud ülekannetega. Maakohus ei ole hinnanud hageja II ja Bionordicpro vahelist maaklerlussuhet ning on seetõttu jätnud tuvastamata, et liha- ja kondijahu ostmise ja transportimisega seotud arvete tasumisest ei saanud kasu hageja II, vaid Bionordicpro. Kuivõrd kohus ei ole võtnud seisukohta maaklerlussuhte osas, siis on maakohus rikkunud
lõikes 8 sisalduvat kohustust märkida tuvastatud asjaolud ning põhjus, miks ta ei nõustu hagejate väidetega. Kaebuse p-des 2.1.2 kuni 2.1.20 esitatust nähtub, kohtu poolt arvesse võtmata jäetud tõendid kinnitavad hageja II poolt maaklerlusteenuse osutamist. Samuti kinnitavad seda kostja enda vande all antud ütlused (kd V tl 12 lg-ed 1 ja 2). Täiendavalt kinnitab asjaolu, et liha- ja kondijahu müük toimus Bionordicpro arvel see, et paljud arved on väljastatud Bionordicpro nimele (nt lisaks kaebuse p-des 2.1.2 kuni 2.1.20 esitatule ka toimiku kd II lk 209-211 ja kd III lk 610 kuni 612 asuvad arved). Arvestades, et hageja II oli Bionordicpro maakleriks ning liha- ja kondijahu müük toimus Bionordicpro arvel, siis ei saanud liha- ja kondijahu müügiga seotud arvete tasumine vähendada kuidagi kostja poolt hagejale II tekitatud kahju. Maakohus on otsuses tuginenud dokumendile, mis ei ole tõend. Otsuse p-des 22 ja 23 on kohus tuginenud toimiku III köite lk 557 asuvale skeemile. Antud skeem on koostatud kostja poolt ning on sisuliselt kostja menetlusdokument. Menetlusdokument ei ole aga tõend
Maakohtupoolse materiaalõiguse rikkumisena toovad hagejad kaebuses esile, et kohus on ekslikult jätnud tuvastamata, et kostjal puudus laenulepingu sõlmimiseks ning ülekannete tegemiseks hagejate osanike nõusolek. Seetõttu on kohus ekslikult otsuse p-s 27 asunud seisukohale, et puudub alus kohaldada ÄS § 181 lg-t 3 laenulepingule ning teostatud ülekannetele. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 25.01.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt
lg-st 6 korrata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Hagejad leiavad ebaõigesti, et Harju Maakohus on jätnud enamuse nende esitatud tõendid täielikult arvestamata ja analüüsimata ning on seeläbi jõudnud valedele järeldustele. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud tsiviilasjas nr. 2-12-44494 ja 2-1214 44496 jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaoludega ja selles asjas esitatud tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanudki arvestama nimetatud kohtuotsustes tuvastatud asjaoludega ega nendes menetlustes esitatud tõenditega, kuna kostja nimetatud menetlustes ei osalenud. Tsiviilasjades nr 2-12-44494 ja 2-12-44496 oli kostjaks Gedamo Industries OÜ.
lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja ei olnud nimetatud menetluses kostjaks, siis ei ole kohtuotsuses tuvastatud asjaolud talle siduvaks antud menetluses. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus andnud hinnangut KG poolt 07.05.2015 antud kinnitusele, mille kohaselt ta ei ole Karema OÜ ainuosanikuna volitanud enne 05.10.2012 EDG-t juhtima ega esindama Karema OÜ-d (tl. 121, IV kd). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendiga on maakohus ka kogumis arvestanud. Maakohus on üksikasjalikult tõenditele viidates põhjendanud otsuse p-des 21-23, et hageja I oli E-DG ja tema abikaasa KG kontrolli all olev äriühing. KG poolt antud kinnitus ei lükka maakohtu poolt hinnatud tõendite põhjal tuvastatud asjaolusid ümber. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt KG on andnud 07.05.2015.a vastuolulise kinnituse, et ta on olnud Karema OÜ ainuosanik alates selle asutamisest kuni 18.10.2012.a ning ta ei ole enne 05.10.2012.a volitanud E-DG-t juhtima ega esindama Karema OÜ-d. E-DG teostas 27.04.2012.a Karema OÜ pangakontolt 41 500 euro suuruse pangaülekande KG kontole. Seega on KG poolt antud kinnitus vastuolus asjas esitatud teiste tõenditega. Apellatsioonkaebuses heidetakse maakohtule ette, et pole hinnangut antud ja analüüsimata on jäänud Donueli 12.06.2014 pankrotiavaldus ja Donuel Commodities OÜ (praegune F-TKO OÜ) 29.04.2014 pankrotiavaldus Gedamo Industries’i pankroti väljakuulutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ei ole asjakohased, kuna kostjaks on antud asjas DM. Hagiavalduses ei ole pankrotiavaldustes nimetatud kohtuotsuste täitmata jätmist kostjale ette heidetud. Hagiavalduse terviktekstis 05.12.2013 palus hageja I kostjalt välja mõista kahju hüvitise 62 000 eurot ja hageja II 196 360,67 eurot. 15.11.2014 menetluse uuendamise avalduses palus hageja I kostjalt välja mõista 73 592,76 eurot ja hageja II 178 697,96 eurot. Hageja I nõudele lisanduvad nõude põhjenduste kohaselt võla sissenõudmiskulud 11 592,76 eurot tsiviilasjas 2-12-
Pooled võivad oma nõuete või vastuväidete selgitamiseks koostada ka skeeme. Seda võimalust on kasutatud ka apellatsioonkaebuses. Otsuse p-s 22 on maakohus viidanud kostja poolt koostatud skeemile, milles on skemaatiliselt näidatud rahade liikumine samas otsuses analüüsitud arvete alusel. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta
Kostja poolt ringkonnakohtule 18.05.2016 kohtuistungil ja 16.06.2016 esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja menetluskuluks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 4459 eurot (koos käibemaksuga). Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud õigusabi kokku 28 tunni ja 35 minuti ulatuses tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: Harju Maakohtu 25.01.2016 otsuse läbitöötamine – 40min; hagejate apellatsioonkaebuse läbitöötamine – 2h 30min; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine kokku 17h 10min; hagejate apellatsioonkaebusele koostatud vastuse ülevaatamine ja täiendamine – 2h 50min; ettevalmistus ja esindus ringkonnakohtu 18.05.2016 istungiks – 4h 10min ning ettevalmistus ja esindus ringkonnakohtu 15.06.2016 istungiks – 1h 15min. Kostja palus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejad vaidlesid kostja menetluskuludele vastu. Hagejad palusid otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ei kuulu hüvitamisele käibemaks. Seejuures tuginesid hagejad
lg-le 10 ja märkisid, et kostja ei ole menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hagejate hinnangul ei kuulu hüvitamisele Harju Maakohtu 25.01.2016 otsuse läbitöötamise ajakulu, kuna tegemist on toiminguga, mis on tehtud enne apellatsioonkaebuse esitamist ning ei saa seetõttu olla apellatsioonimenetlusega seonduv kulu.
lg-le 5 viidates märkisid hagejad, et kostja ei ole kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Järelikult tuleb menetluskulude nimekirjad jätta tähelepanuta. Hagejad olid seisukohal, et 15.06.2016 kohtuistungiks ettevalmistumise kulu ei kuulu hüvitamisele, kuna see on kulu, mis tuleks lähtuvalt
lg-st 1 esitada menetluskulude nimekirjas, mis esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi. Seega oleks kostja pidanud esitama seoses kohtuistungiks ettevalmistumisega tekkinud kulu menetluskulude nimekirjas, mis esitati kohtule enne kohtuvaidlusi ehk 15.06.2016 menetluskulude nimekirjas. 16 Järelikult ei ole kohtuistungiks ettevalmistumise kulu esitatud tähtaegselt. Samuti leiavad hagejad, et 18.05.2016 toimunud kohtuistungil osalemise kulu ei kuulu hüvitamisele, kuna kulu ei ole esitatud tähtaegselt. Lähtuvalt
lg-st 1 oleks kostja pidanud esitama 18.05.2016 toimunud kohtuistungil osalemise kulu menetluskulude nimekirjas, mis esitati kohtule enne kohtuvaidlusi ehk 15.06.2016 esitatud menetluskulude nimekirjas. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb
lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostjat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat Raul Talts. Õigusabi osutamisel on esindaja tunnitasu suuruseks olnud 130 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o 156 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud suuruses lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud, arvestades seejuures esindaja kvalifikatsiooni ning vaidluse keerukust ja mahtu. Ka on kostja lepingulise esindaja tunnitasu suurus kooskõlas Riigikohtu senises praktikas mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu suurusega. Tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 147,49 eurot (käibemaksuga) ning tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 hindas kolleegium vandeadvokaadist lepingulise esindaja mõistlikuks ja põhjendatud tasuks 153 eurot ilma käibemaksuta. Kohtul puudub alus jätta hagejate taotlusel kostja menetluskulude nimekirjad tähelepanuta, kuivõrd erinevalt hagejate väidetust on kostja nii 18.05.2016 kui ka 16.06.2016 esitatud menetluskulude nimekirjades (taotluste p-des 1) märkinud, et kulud on kantud Tallinna Ringkonnakohtus tsiviilasjas nr 2-12-44497. Iseenesest õige on hagejate vastuväide, et kuivõrd kostja ei ole menetluskulude nimekirjades kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, siis tuleks
Ka on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-65-13 p-s 16 märkinud, et menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. Samas ei anna vastava kinnituse puudumine ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjades siiski praegusel juhul alust mõista kostja menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-161-11 p 17 ja 3-2-1-65-13 p 14). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus
lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Ka
lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd kostja menetluskulude nimekirjade põhjal ei olnud kohtule selge, kas kostja on käibemaksukohustuslane või saab muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, andis ringkonnakohus kostjale
Vastusena kohtu kirjale kinnitas kostja, et kostja ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seega kuuluvad kostja menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate vastuväitega, mille kohaselt ei saa maakohtu otsuse läbitöötamisega seotud kulu pidada apellatsioonimenetlusega seotud kuluks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu asja lahendava otsuse läbitöötamine ja analüüsimine, mis on kahtlemata 17 vajalik apellatsioonkaebuse analüüsimiseks ja sellele vastuse koostamiseks, seondub apellatsioonimenetlusega ja selle kulu tuleb kostja kasuks välja mõista, arvestades seejuures, et maakohtu menetluses ei ole kostja otsuse läbitöötamise kulu hüvitamist taotlenud. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses vastavalt kostja 18.05.2016 menetluskulude nimekirjale tehtud töö maht ja maksumus on kostja õiguste efektiivseks kaitseks vajalik ja põhjendatud ning vastab asjas tehtud toimingutele. Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et kostja 16.06.2016 menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja töö maht kokku 5 tundi ja 25 minutit ringkonnakohtu 18.05.2016 ja 15.06.2016 istungiteks ettevalmistumiseks ja istungitel osalemiseks on arvestades asja keerukust, asjas esitatud tõendite mahtu ning kohtuistungite kestust mõistlik ja põhjendatud. Hagejate vastuväited 18.05.2016 istungil osalemise ja 15.06.2016 istungiks ettevalmistamise kulude mittetähtaegse esitamise osas ei ole põhjendatud. Arvestades eeltoodut ja menetluskulude jaotust tuleb hagejatelt kostja kasuks välja mõista menetluskulud kostja taotletud summas 4459 eurot, s.o kummaltki hagejalt 2229,50 eurot. Vastavalt kostja taotletule tuleb
lg 4 alusel hagejatelt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.