KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 9. august 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-5

§ 124lg 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SR esitas 25.03.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, mil ta oli sunnitud viibima inimväärikust alandavates tingimustes (alates
2. aastast kokku 86 kuud).
3. Tallinna Vangla jättis 24.09.2014 vastusega nr 5-18/14/9326-2 SR kahju hüvitamise taotluse perioodi 25.03.2011–25.03.2014 osas rahuldamata ning varasema perioodi osas tagastas taotluse läbivaatamatult, sest kahjunõue oli vastavas osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. 3-14-52466
4. SR esitas 16.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks kogusummas 25 800 eurot (300 eurot kuus) ajavahemikul 31.01.2007–25.03.2014 (86 kuud).
5. Tallinna Halduskohus luges 15.05.2015 määrusega SR hüvitamiskaebuse perioodi 31.01.2007–24.03.2011 osas esitatuks tähtaja rikkumisega ja jättis selle läbi vaatamata. Määrus jõustus 12.11.
7. Tallinna Vangla leidis 19.02.2016 kirjalikus seisukohas, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2015 määrus nr 3-14-51791; 18.11.2015 määrus nr 3-14-51464). Nõuetekohane kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 26.03.2014, mistõttu tuli see RVastS § 18 lg 1 kohaselt läbi vaadata hiljemalt 26.05.
8. SRl oli RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kaebus halduskohtule hiljemalt 26.06.2014, kuid kaebus on esitatud alles 16.10.
10. Tallinna Halduskohus kohustas 07.06.2016 määrusega kaebajat esitama hiljemalt 15.06.2016 seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas ja vajaduse korral tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus märkis, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega selgitas Riigikohus 11.05.2016 määruses nr 3-3-1-18-16, mille põhjal on ilmne, et kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaja rikkumisega. Halduskohus andis SR-le võimaluse esitada hiljemalt 15.06.2016 täiendavad põhjendused kaebuse tähtaegsuse osas või esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus vastavalt

§ 71lg-le 1.

SR kohtu poolt määratud tähtajaks täiendavat seisukohta või tähtaja ennistamise taotlust ei esitanud. 7. Tallinna Halduskohus luges 16.06.2016 määrusega SR kaebuse esitatuks tähtaja rikkumisega ja lõpetas

§ 152lg 1 p 2 alusel haldusasja menetluse.

Halduskohtu 07.06.2016 määrus toimetati kaebaja esindajale kätte 07.06.2016, kuid kaebetähtaja ennistamise taotlust või seisukohta kaebetähtaja osas kohtule tähtaegselt ei esitatud.

seob kaebetähtaja ennistamise otsustamise vastavasisulise taotluse esitamisega (

§ 38lg 1, § 71 lg-d 1 ja 2, § 124 lg 1).

Kuna kaebaja ei ole tähtaja ennistamise taotlust esitanud, siis ei saa kohus otsustada kaebetähtaja ennistamise küsimust. Vangistusseaduse § 1¹ lg-st 8 ja RVastS § 18 lg-st 2 tuleneb, et kui vangla ei ole kinnipeetava kahju hüvitamise taotlust lahendanud kahekuulise tähtaja jooksul, siis tuleb kinnipeetaval esitada kaebus halduskohtusse 30 päeva jooksul kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja lõppemisest arvates ka juhul, kui vangla tema kahjunõude hiljem sisuliselt lahendab, ning kaebetähtaeg sellisel juhul enam uuesti kulgema ei hakka (vt Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p-d 10-12). SR esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude Tallinna Vanglale 26.03.2014 ning RVastS § 18 lg-st 1 tulenevalt pidanuks Tallinna Vangla selle lahendama hiljemalt 26.05.2014 ja kaebaja oleks pidanud pöörduma kohtusse hiljemalt 25.06.

1. Kuna SR esitas kaebuse kohtule alles 16.10.2014, on see esitatud olulise hilinemisega. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi kaebetähtaja ennistamise alust ega esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust. Kaebajat esindas juba kohtueelses menetluses advokaat, kes pidi mõistma kaebetähtaegade regulatsiooni ja kulgemist.
2. SR esitas halduskohtu määruse peale 27.06.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 08.07.2016 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2

§ 47lg 3 järgi tähtaegne.

Ka

kommenteeritud väljaande autorid on viidanud, et

§ 47lg 3 ja RVast

S § 18 lg 2 vahel on vastuolu, mis tuleks lahendada, tunnistades

sätete ülimuslikkust. Kaebajale ja tema esindajale ei olnud kaebetähtaja kulgema hakkamise alus selge, mistõttu tuleb kaebus lugeda tähtaegselt esitatuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2016 määrus nr 3-15-1452). Tallinna Vangla on tähtajaks lahendamata taotlused üldjuhul hiljem siiski lahendanud, mistõttu võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb oodata ära vastustaja sisuline seisukoht. Tallinna Vangla on rikkunud haldusmenetluse seaduse §-s 41 sätestatut ja jätnud teatamata, et menetlustähtajast kinnipidamine on võimatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. SR määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea

§ 201lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.

11. Riigikohus asus 11.05.2016 määruses nr 3-3-1-18-16 (p-d 10-12) seisukohale, et kui vangla ei ole kinnipeetava kahju hüvitamise taotlust RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul lahendanud, tuleb kinnipeetaval esitada kaebus halduskohtusse 30 päeva jooksul alates kahjunõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja lõppemisest ka juhul, kui vangla tema kahjunõude hiljem sisuliselt lahendab, ning kaebetähtaeg sellisel juhul enam uuesti kulgema ei hakka. Muu hulgas tuleneb Riigikohtu lahendist, et RVastS § 18 lg 2 on

§ 47

lg-te 2 ja 3 suhtes erinormiks ning viimatinimetatud sätted pole seetõttu praeguses vaidluses asjassepuutuvad. Õiguslikku tähendust ei oma, et menetlusseadustiku kommentaarides on õigemaks peetud teistsugust tõlgendust. Igal juhul ei saa erialakirjanduses väljendatud seisukohad olla aluseks kaebuse tähtaegseks lugemiseks, vaid nendega saaks põhjendada üksnes kaebaja eksimust tähtaja arvutamisel, mis võib anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks. 12. Viidatud kohtupraktikat arvestades on selge, et SR kaebuse tähtaegsust tuleb hinnata RVastS § 18 lg 2 alusel, mitte aga

§ 47lg-te 2 ja 3 alusel.

Kuna SR esitas nõuetekohase kahju hüvitamise taotluse 26.03.2014, tuli Tallinna Vanglal tema taotlus RVastS § 18 lg 1 kohaselt lahendada hiljemalt 26.05.2014 ja RVastS § 18 lg-s 2 ettenähtud 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg lõppes 25.06.2014. Kuivõrd SR esitas kaebuse halduskohtule alles 16.10.2014, on see esitatud tähtaja rikkumisega.

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 ei anna kohtule õigust menetleda mittetähtaegset kaebust.

13. Õigusliku regulatsiooni ebaselgust (nt kui tähtaja rikkumine oli tingitud

§ 47lg 3 ja RVast

S § 18 lg 2 omavahelisest vastuolust tulenevale eksimusele, arvestades ka Tallinna Vangla suutmatust kinnipeetavate kahju hüvitamise taotlusi tähtaegselt lahendada ja sellest taotluste esitajaid teavitada) saaks kohus

§ 71

lg 1 alusel hinnata vabandava asjaoluna vaid olukorras, kus kaebaja on esitanud kaebetähtaja ennistamise taotluse (nt lahend nr 3-3-118-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2016 määrus nr 3-15-1452). 14. Kuivõrd SR on kohtumenetluses jäänud seisukohale, et tema kaebus on tähtaegne ning ta ei ole pidanud vajalikuks taotleda kaebetähtaja ennistamist, vaatamata sellele, et Tallinna Halduskohus 07.06.2016 määrusega (tl 181 ja pöördel) talle vastava võimaluse andis, siis ei ole halduskohtul olnud võimalik sellist taotlust ka lahendada. Ringkonnakohus rõhutab, et 3