Obsah (4)

§ 369§ 423§ 168§ 427

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-16-267 Tsiviilasi AS C.H

§ 369alusel hagi tulevase nõude täitmiseks (tsiviilasi nr 2-15-19207).

05.01.2016 esitas hageja tsiviilasjas nr 2-15-19207 täiendavalt käesoleva tuvastusnõude. 08.01.2016 määrusega eraldas kohus tuvastusnõude tsiviilasjast nr 2-15-

1. Tuvastusnõue võeti menetlusse 19.01.2016 tsiviilasjana nr 2-16-
2. Hageja leiab, et kostja soovib pahatahtlikult vabaneda võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg-st 4 tulenevast solidaarsest vastutusest, võõrandades kinnisasjad vahetult enne VÕS § 291 lg-s 4 sätestatud kolmeaastast tähtaega isikutele, kes ei ole võimelised täitma rendilepingust tulenevat parenduste hüvitamise kohustust.
3. Kostja oli seisukohal, et hagi tuleb jätta

§ 423lg 2 p-de 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

Parenduste hüvitamisega seonduv hageja õiguste rikkumine saab toimuda alles siis, kui üürileandja ei tasu hagejale üürilepingu lõppedes, s.o 29.04.2019, parenduste hüvitist. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. septembri 2016 määrusega AS C.H.P. hagi SA Tartu Ülikooli Kliinikum vastu tuvastamiseks, et SA Tartu Ülikooli Kliinikum vastutab rendilepingu rikkumise eest solidaarselt kui käendaja ka juhul, kui kinnistud võõrandatakse enam kui kolm aastat enne rendilepingu tähtaega, läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus

§ 168

lg 2 alusel hageja kanda ja määras kindlaks kostja menetluskulud tsiviilasjas summas 570 eurot (õigusabikulu). Määruses esitatud põhjenduste kohaselt on vaidlusalused kinnisasjad tsiviilasja menetluse kestel võõrandatud ja kinnistute uus omanik on Viatica Grupp OÜ (asjaõigusleping sõlmitud 11.04.2016). Arvestades hageja nõuet ja hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid ning seda, et Tartu Maakohtu menetluses on alates 28.12.2015 hageja parenduste hüvitamise nõue kostja vastu (tsiviilasi nr 2-15-19207), tuleb hageja tuvastushagi jätta

§ 423

lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, kuna kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. 2 Tsiviilasjas nr 2-15-19207 esitatud sooritusnõue sisaldab kostja vastutuse tuvastusnõuet ehk sooritusnõude läbivaatamise ühe eeldusena peab kohus selgeks tegema, kas kostja vastutab 28.04.1994 rendilepingu ja selle lisade rikkumise eest või ei, ning eraldi tuvastusnõude esitamine ei ole vajalik. Esitatud asjaolusid arvestades ei saa hageja tuvastusnõuet ilma kahju hüvitamise nõudeta menetleda. Isegi kui hageja tuvastusnõuet võiks sooritusnõudest eraldi menetleda, ei ole hetkel võimalik võtta seisukohta kostja vastutuse osas eraldi menetluses, st ei saa tuvastada vastutust kahju osas, mida ei ole veel tekkinud. Seetõttu tuleks tuvastushagi jätta läbi vaatamata ka

§ 423

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, sest praegusel hetkel ei ole hageja õiguste rikkumine hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik ning tuvastushagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Kohus ei saa tuvastada kostja vastutust, kui vastutuse tekkimise asjaolud selguvad alles tulevikus – hagiavalduses märgitu järgi mitte varem kui 29.04.2019. Seadus näeb küll ette tulevase nõude täitmise hagi esitamist

§ 369

tähenduses, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust ei täida, kuid kohus ei näe võimalust esitada eraldi tulevikku suunatud tuvastushagi. Kuna hageja tegelik eesmärk on soorituse saamine tulevikus, siis ei pea kohus võimalikuks menetleda tulevikku suunatud sooritusnõudest eraldi tulevikku suunatud tuvastusnõuet, olukorras kus sooritusnõude tegelikud asjaolud ei ole hetkel teada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. AS C.H.P. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. septembri 2016 määruse tühistamist ja asja saatmist tagasi Tartu Maakohtule AS C.H.P.
3. jaanuaril 2016 esitatud hagi osas menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja jätta vastustaja kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on vaidlustatud määrus vastuolus tsiviilasjas nr 2-15-19207 sama nõude kohta tehtud määrusega, kus kohus 08.01.2016 nõude menetlusse võtmise ja eraldamise määruses leidis, et hageja täiendava nõude puhul on tegemist sisult ja eesmärgilt erineva nõudega võrreldes tsiviilasjas nr 2-15-19207 menetletava nõudega (parenduste hüvitise väljamõistmise nõue). Kohus ei ole põhjendanud, miks ta tegi kategooriliselt teise lahendi; 2) kohaldas kohus ebaõigesti

§ 423lg 1 p 4.

Menetlusosaliste vahel ei ole menetluses asi sama eseme kohta samal alusel. Hageja nõustub 08.01.2016 kohtumääruse seisukohaga, et hageja hagi

§ 369

alusel tsiviilasjas nr 2-15-19207 ning käesolevas tsiviilasjas esitatud tuvastusnõue on olemuselt erineva sisu ja eesmärgiga. Tsiviilasjas nr 2-15-19207 on hagi esemeks tulevikus sissenõutavaks muutuva soorituse nõudmine ning antud asjas solidaarvastutuse tuvastamine pikemalt kui kolmeks aastaks. Kohus ei analüüsi tsiviilasjas nr 2-15-19207, kas on alust kostja solidaarvastutuse laiendamiseks hea usu põhimõtte alusel; 3) kohaldas kohus ebaõigesti

§ 423lg 2 p 1.

Selleks, et tuvastada solidaarse vastutuse periood, mille eest kostja vastutab, ei ole tarvis tuvastada lepingu rikkumist. Asjaolud, mille pinnalt on hageja palunud tuvastada kostja solidaarvastutuse pikem ulatus, on juba ilmnenud (kostja on pahatahtlikult enampakkumise korraldamisega vabanenud solidaarsest vastutusest, võõrandades kinnisasjad vahetult enne kolmeaastast perioodi rendilepingu lõppemisest isikutele, kes ei ole võimelised täitma rendilepingust tulenevat hüvitamise kohustust); 4) kohaldas kohus ebaõigesti

§ 423lg 2 p 2.

Esitatud tuvastushagi on õiguslikult võimalik ehk hagiga on võimalik saavutada taotletavat eesmärki. VÕS § 291 lg 4 on dispositiivne säte, mistõttu on võimalik poolte vahel leppida kokku pikemaajalisemas solidaarvastutuses, kui näeb ette VÕS § 291 lg

1. Tuvastushagi rahuldamisel on hagejal võimalik rendilepingu lõppemisel esitada parenduste hüvitamise nõue ka kostja vastu juhul, kui kostja on võõrandanud kinnisasja kolmandale isikule, kes ei täida rendilepingust tulenevat 3 kohustust. VÕS § 6 lg 2 kohaldamise hindamine eeldab tõendite hindamist. Riigikohus on rõhutanud, et hagi õigusliku perspektiivi hindamisel, ei tohi kohus hinnata tõendeid. Kohus peab hagi läbivaatamata jätmise kaalumisel lähtuma üksnes esitatud faktidest ja eeldama nende õigsust; 5) on vaidluse all õiguslikult keeruline küsimus, mis tuleb lahendada sisulises menetluses. Nõude eraldamise ja seejärel läbivaatamata jätmisega on rikutud oluliselt hageja õigusi. Kohus oleks pidanud lähtuvalt Riigikohtu praktikast menetlema hageja täiendavat nõuet (tuvastushagi) koos esialgse nõudega (sooritushagi). Menetluse eraldamine on toonud kaasa olukorra, kus erinevad kohtukoosseisud tõlgendavad sama nõude aluseks olevaid asjaolusid erinevalt. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. SA Tartu Ülikooli Kliinikum vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlus samade poolte vahel sama hagi eseme ja alusega.

§ 423

lg 1 p 4 ei eelda olukorda, mil erinevates tsiviilasjades esitatud hagi alusena kirjeldatud asjaolud ja hagi eseme täpne määratlus langeks identselt kokku. Hagi alus on mõlemas tsiviilasjas sama – poolte õigussuhted, mis tulenevad 28.04.1994 rendilepingu p 10.7 täitmisest. Rendilepingu p 10.7 alusel kostjalt hageja kasuks rahalise kohustuse väljamõistmine eeldab selle rahalise kohustuse eelnevat tuvastamist kohtu poolt. Olukord, mil ühes tsiviilasjas arutatakse rahalise kohustuse olemasolu eelnevat tuvastamist ning teises kohtuasjas selle kohustuse väljamõistmist, oleks ilmses vastuolus kohtupraktikaga. Asjaolu, et 08.01.2016 tsiviilasjas nr 2-15-19207 tehtud kohtumääruse kohaselt on tegemist sisult ja eesmärgilt erineva nõudega, ei võta käesolevat tsiviilasja lahendavalt kohtunikult õigust kohaldada seadust oma siseveendumuse kohaselt; 2) ei ole hagis toodud alustel hageja õiguste rikkumine õiguslikult võimalik, kuivõrd hagejal ei ole veel tekkinud neid konkreetselt määratletavaid õigusi, mida oleks võimalik rikkuda. Juhul kui kohus tuvastab käesolevas asjas VÕS § 291 lg-s 4 sätestatud vastutuse tähtaja pikenemise või jätab selle tuvastamata, siis ei loo, muuda ega lõpeta see hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid. Hageja on esitanud kostja vastu tsiviilasjas nr 2-15-19207 konkreetse nõude rendilepingu p 10.7 täitmiseks 29.04.2019. Seega ei oma õiguslikku tähtsust, kas käesolevas tsiviilasjas on tuvastatud selle nõude õiguslikuks aluseks oleva VÕS § 291 lg 4 kohaldamine ühel või teisel viisil. Kohtu jaoks ei saa olla määravaks teises kohtuasjas sama kohtuastme poolt mingi õigusnormi kohaldamisele või mittekohaldamisele antav tõlgendus; 3) ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hagi ei saa esitada abstraktsete õigussuhete tuvastamiseks või üksnes põhjusel, et teada saada, kuidas kohus tõlgendaks konkreetset õigusnormi, kui hageja selle sätte pinnalt tulevikus nõude esitaks. Hagiavalduses tuleb osundada konkreetsele isikule kuuluvale varalisele või mittevaralisele õigusele, mida isik soovib kohtu kaasabil maksma panna. Oletades, et kohtud tuvastavadki kostja vastutuse hageja ees pikema aja jooksul kui VÕS § 291 lg-s 4 sätestatud, ei ole kohtulahendit võimalik täita. Samuti pole tegemist olukorraga, mil vastutuse tuvastamise järgselt tekiks 29.04.2019 või ka mistahes sellele kuupäevale järgneval päeval hagejal nõudeõigus kostja vastu.

§-s 369 on seadusandja rõhutanud õiguslikku võimalust esitada üksnes tulevikku suunatud täitmisnõue, mitte aga tuvastusnõue. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada ja hageja täiendav nõue tuleb saata maakohtule menetluse jätkamiseks ühises menetluses tsiviilasjaga nr 2-
2. Hageja määruskaebus tuleb rahuldada. 4
3. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtule 21.12.2015 kostja vastu hagi, milles nõudis kostjalt rendilepingu alusel kostja kinnisasjale tehtud parenduste 2 649 235,36 euro hüvitamist (tsiviilasi nr 2-15-19207). 05.01.2016 esitas hageja samas tsiviilasjas maakohtule täiendava nõude, milles palus tuvastada, et kostja vastutab hageja ees rendilepingu ja selle lisade rikkumise eest solidaarselt kui käendaja, eelkõige parenduste hüvitamise kohustuse osas, ka juhul, kui kinnisasjad (registriosad nr 795050 ja nr 805150) võõrandatakse enam kui kolm aastat enne rendilepingu tähtaja lõppemist, s.o enne 29.04.
4. Maakohus eraldas 08.01.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-19207 hageja täiendava nõude iseseisvaks menetluseks (tsiviilasja nr 2-16-267). Maakohus leidis, et tegemist on erinevate nõuetega, mistõttu võimaldab nende menetlemine eraldi menetlustes asja kiiremat ja õigemat lahendamist.
5. 05.09.2016 määrusega jättis maakohus hageja täiendava nõude (tsiviilasi nr 2-16-267) läbi vaatamata eelkõige põhjusel, et maakohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel (

§ 423lg 1 p 4).

Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-15-19207 esitatud sooritusnõue sisaldab kostja vastutuse tuvastusnõuet ning seetõttu ei ole eraldi tuvastusnõude läbivaatamine vajalik. Ringkonnakohus nõustub määruskaebus esitaja seisukohaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 423lg 1 p 4, kuna kohtu menetluses ei ole asja sama eseme kohta samal alusel.

Tsiviilasjas nr 2-15-19207 on hagi esemeks tulevikus sissenõutavaks muutuv sooritusnõue ning antud tsiviilasjas menetletava täiendava nõude esemeks on solidaarvastutuse tuvastamine pikemalt kui kolmeks aastaks. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et sooritusnõude rahuldamise ühe eeldusena peab kohus selgeks tegema, kas kostja vastutab rendilepingu rikkumise eest või mitte. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja täiendava nõude eesmärgiks on tuvastada kostja solidaarvastutus pikemalt kui kolmeks aastaks ning hageja sooritusnõude lahendamine ei oleks muuhulgas ilma hageja poolt täiendava asjaolu esitamiseta võimalik kindlaks teha. 9. Maakohtu alternatiivne seisukoht, et hageja täiendav nõue tuleb jätta läbi vaatamata

§ 423lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, ei ole põhjendatud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hageja tegelik eesmärk soorituse saamine tulevikus ning sellest tulenevalt ei pea kohus võimalikuks menetleda tulevikku suunatud sooritusnõuet eraldi hageja täiendavalt esitatud tuvastusnõudest. Maakohtu seisukoht hageja nõuete eraldi menetlemise võimalikkuse kohta on iseenesest õige, kuid sellest ei saa järeldada, et hageja tuvastusnõue tuleks seepärast jätta läbi vaatamata. Hageja on tuginenud tuvastusnõude põhjendamisel kostja poolt hea usu põhimõtte vastasele käitumisele ning kostja taoline väidetav käitumine eeldab tõendite hindamist, mida ei ole võimalik teha ilma nõuet sisuliselt lahendamata. Seega ei saa väita, et tuvastushagis sisalduva nõude esitamine on õiguslikult võimatu. Kostja solidaarse vastutuse perioodi pikkuse tuvastamisel ei ole vajalik tuvastada lepingu rikkumist ning seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Kostja võimalik vastutus kahju osas (lepingu rikkumine) tehakse kindlaks sooritusnõude lahendamise käigus.

1. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 08.01.2016 määruses (tsiviilasi nr 215-19207) on maakohus õigesti leidnud, et hageja 21.12.2015 hagiavalduses esitatud sooritusnõude ja 05.01.2016 esitatud tuvastusnõude puhul on tegemist formaalselt erinevate nõuetega. Samas leidis maakohus 08.01.2016 määruses ekslikult, et nende nõuete eraldi menetlemine võimaldab vaidluse kiiremat ja õigemat lahendamist. Seetõttu ei ole maakohtu 08.01.2016 nõuete eraldamise määrus põhjendatud. Vastupidiselt maakohtule leiab 5 ringkonnakohus, et hageja mõlema nõude ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist ning on lähtudes menetlusökonoomia seisukohalt õigem.
2. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulise lahendamise käigus. 12.

§ 427kohaselt on käesolev määrus lõplik.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja